Читать книгу Viimane inimene Atlantisest - Aleksandr Beljajev - Страница 8

Kaks saatuslikku kuud olid lõpule jõudmas. Solly tegeles selle väljaarvutamisega, mis pidi jääma talle tagasihoidlikuks eluks, kui ta loobub «rumalast ettevõtmisest» Atlantisega ja selle likvideerib. Väljakutsutud valitseja esitas talle aruande. Pärast Texase lambakasvatusrantšode likvideerimist jäid alles mõningad raasukesed nii mõnesaja tuhande dollari väärtuses.

Solly puhus oma tulevikupilte maalides mõtlikult suitsujugasid. Ta sõidab lõunaosariigi üksildasse mõisa ja elab oma elu lõpuni täielikus üksinduses. Aafrika kallastelt uhkas hõõguvate kõrbete kuuma hingust.

Äkki ilmus põhja pool nähtavale hulk laevu. Kui need lähemale jõudsid, märkas Solly lehvivaid vimpleid.

«Mis laevastik see veel on?»

Ta ei teadnud, et saabus ootamatu rahvusvaheline abi. Larisson polnud maganud. Ta oli läkitanud tuliseid pöördumisi paljude riikide ajalehtedesse, kutsudes kogu kultuurset inimkonda ekspeditsiooni «teaduse nimel» aitama. Tema tuliselt koostatud kirjutis avaldas muljet. Moodustati abilaevastik, mille alused parajasti ujuvmajakani jõudsid. Solly ei lugenud juba ammugi ajalehti: «Seal on ainult ebameeldivused.» Sellepärast ei teadnud ta ka Larissoni üleskutsest.

Abi saabus õigel ajal ja töö hakkas keema kahekordse hooga. Varsti leiti vaieldamatuid jälgi Atlantisest: müüritis mustadest, valgetest ja punastest kividest, mis oli veekindlas kihis väga hästi säilinud. Avastus tekitas kogu maailmas enneolematut sensatsiooni. Peaaegu kõik riigid hakkasid väljakaevamistest osa võtma, justkui kaotatut tasa teha soovides.

Töö läks aeglaselt, kuid nüüd ei töötanud nad enam pimesi nagu mutid.

Iga kuu tõi ikka rõõmsamaid uudiseid. Elavnenud ja taas rõõmsamaks muutunud Solly möödus allveelaeval tööpaigast ja jälgis illuminaatorist, kuidas prožektoritega valgustatud ookeanisinast ilmusid nähtavale kord pooleldi purunenud sammastik, milles aeglaste uimeliigutustega ujusid kalad, kord majaseinad, kord templi kiivas portikus...

Ekspeditsiooni viiendal aastal leiti Poseidoni pühamu varemed koos hiiglasliku raamatukoguga, mis koosnes poleeritud pronksplaatidest, millele olid graveeritud pealiskirjad. Tekst oli suurepäraselt säilinud. Ühel Venemaa õpetatud keeleteadlasel õnnestus need dešifreerida. Pikkamööda paljastas Atlantis oma saladused: templid, püramiidid, raidkujud, elumajad, pronksrelvad, majapidamistarbed ja arvutu hulk atlantide «pronksraamatuid».

Väljakaevamiste lõppedes korraldati diplomaatide ja teadusmaailma esindajate rahvusvaheline konverents, et lahendada ookeanipõhjast väljatoodud hindamatu arheoloogilise kollektsiooni saatuse küsimus.

Otsustati, et ei tohi lõhkuda arheoloogilise materjali «keskset tuuma», mis annab Atlantisest, selle tsivilisatsioonist ja elust täieliku, peaaegu ammendava ettekujutuse. Ent Euroopa ja Ameerika vahel puhkes tuline vaidlus: kes peaks selle tuuma enda valdusesse saama?

Lõpuks otsustati tüliküsimus Ameerika kasuks, kuid järeleandmisena Euroopale asutati seal Atlantise rahvusvaheline muuseum.

See oli hiiglaslik hoone, mis ehitati atlantide stiilis ja koosnes kolmesaja kuuekümnest hiiglaslikust saalist, täis kujusid, majapidamistarbeid, kultuseesemeid ja muud taolist. Selle peahoonega liitus rida teisi: Atlantise uurimise rahvusvaheline instituut ja raamatukogu, mis sisaldas Atlantise kohta juba üle kahesaja tuhande köite.

Esimene kõne selle muuseumi ja instituudi pidulikul avamisel paluti pidada professor Larissonil. See kestis üle kuue tunni ja kuulati ära pingsa tähelepanuga. Ka Mr. Sollyt ei unustatud sellel pidustusel ning ta enesearmastus rahuldati täielikult. Sest lõpuks olid ju tema igavus ja ülearune raha need, mis aitasid Atlantise avastada. Erinevaid arheoloogilisi leide jätkus piisavalt, et rajada ülirikkalikud muuseumid ka Euroopas. Nende hulgast said kõige täielikumateks muuseumid Moskvas, Pariisis ja Londonis.

Sellega lõpetamegi lühikese loo Atlantise avastamisest. Edasi tuleb juba Atlantise enda ajalugu. Selle kirjutas energiline vanamees Larisson. Niisugune entusiast nagu Larisson ei saanud kirjutada kuiva õpetatud traktaati. Ta kirjutas pigem romaani kui ajaloo. Ent romaani, mille iga oletus põhines teaduslikel andmetel. Kahjuks suri Larisson ootamatult ja käsikirja, millest teadsid paljud ta sõbrad, peeti kadunuks. Alles hiljuti avastati see ta üksildase maja pööningul vedeleva koli hulgast.

Käsikiri on varustatud Larissoni märkustega, mis me alles jätsime. Siin see käsikiri ongi.