Читать книгу Jutustused - Александр Куприн - Страница 4

Alamporutšik Kozlovski joonistas mõtlikult laua valgele vahariidele peent naisenäo profiili lauba kohal kõrguva juuksekahluga ja kraega à la Maria Stuart. Tema ees laual oli ülemuse lühike eeskiri, milles tal kästi viivitamatult korraldada juurdlus ühe paari säärikute ja kolmekümne seitsme kopika varguse kohta, mille oli toime pannud reamees Muhamet Baiguzin noorsoldat Venedikt Jessipakale kuuluvast lukustatud kastist. Selles asjas väljakutsutud tunnistajad: veltveebel Ostaptšuk ja jefreitor Piskun koos reamees Kutšerbajeviga, kellel oli täita tõlgi osa, istusid pererahva köögis, kust neid alamporutšiku tentsik, kelle näol oli tähtsale toimingule vastav väärikas ja isegi pisut kõrk ilme, ükshaaval tuppa laskis.

Esimesena astus sisse veltveebel Tarass Gavrilovitš Ostaptšuk, kes endast kohe viisaka köhatusega märku andis, seejuures mütsi suu juurde tõstes. Tarass Gavrilovitš, «kõva mees» määrustiku tundmises, kõigutamatu autoriteet paelameestest ülemuste silmis, oli polgus väga populaarne isik. Tema vilunud juhtimisel lõppesid roodule hästi igasugused inspektorite küsitlused, ülevaatused ja paraadid, sellal kui roodukomandör vaevas päevad ja ööd läbi pead, et otsida finantsabinõusid täitelehtede vastu, mida arvutud kreeditorid polgu liigkasuvõtjate hulgast alatasa polgu kantseleisse tema nimele esitasid. Välimuselt jättis veltveebel väikesekasvulise, täissöönud, priskusele kalduva tugeva, terve inimese mulje, kelle punasest nelinurksest näost vaatasid elavalt ja teraselt ahtakesed silmad. Tarass Gavrilovitš oli abielus, laagrisoleku ajal istus ta pärast õhtust loendust triibulises hommikumantlis oma telgi ees, sõi sooja saia ja rüüpas peale piimaga teed. Ta armastas kõnelda oma roodu vabatahtlikega poliitikast, kusjuures jäi alati eriarvamusele, sellele aga, kes temaga nõus ei olnud, määras mõnikord lisatoimkonna.

«Kuidas… su… nimi… on?» küsis Kozlovski kõhklevalt. Ta polnud polgus veel aastatki teeninud ning iga kord, kui tal tuli sinatada niisugust teenelist isikut nagu Tarass Gavrilovitš, kelle rinnal rippus suur hõbemedal «hoolsuse eest» ja kelle mundri vasakut varrukat ehtisid kuld- ja hõbekarrast nurkpaelad, jäi ta oma kõnes takerduma.

Kogenud veltveebel hindas väga teraselt ja õigesti noore ohvitseri kohmetust ning sellest pisut meelitatuna nimetas oma aukraadi, ees-, isa- ja perekonnanime.

«Jutustage… jutustage… kes selle varguse toime pani? Mingid säärikud, või mis seal oli? Kurat teab, mis see on!»

Kuradi lisas ta selleks, et anda oma toonile natukenegi kindlust. Veltveebel kuulas teda pingsa tähelepanuga, kael ettepoole õieli. Oma tunnistust alustas ta pähekulunud sõnadega «nii et».

«Nii et mina, teie ausus, istun ja kirjutan ümber toimkonnalehte. Äkki jookseb minu juurde korrapidaja, ikka seesama, tähendab, Piskun, ja kannab ette: «Nii ja nii, härra veltveebel, roodus pole asjad korras…» — «Kuidas nii, ei ole korras?» — «Just nii,» ütleb ta, «noorsoldatilt on ära varastatud säärikud ja kolmkümmend kopikat raha.» — «Aga miks ta oma kasti lukus ei hoia?» küsin mina. Sellepärast, et neil kõigil, teie ausus, peavad kastide ees lukud olema. «Just nii,» vastab korrapidaja, «tal oli kast lukus, lukk aga on katki murtud.» — «Kes murdis? Kuidas ta julges? Mis korralagedus see on?» — «Ei või teada, härra veltveebel.» Siis läksin roodukomandöri juurde ja kandsin ette: nii ja nii, teie kõrgeausus, niisugune asi on juhtunud, mina aga polnud sel ajal roodus, käisin relvameistri juures.»

«Kas see on kõik, mis sa tead?»

«Just nii, kõik.»

«Noh, aga see reamees Baiguzin, on ta hea soldat? On tema juures varem midagi niisugust märgatud?»

Tarass Gavrilovitš ajas lõua ette, nagu oleks krae talle kaela sooninud.

«Just nii, mineval aastal oli ta kolm nädalat jooksus. Minu arvates on need tatarlased kõige juhmim rahvas. Sellepärast, et nad palvetavad kuu poole ja ei oska sõnagi meie keelt. Mina arvan, teie ausus, et neid, see tähendab tatarlasi ikka, üheski teises riigis ei leidu…»

Tarass Gavrilovitš armastas vestelda haritud inimestega. Kozlovski kuulas teda vaikides ja näris sulepeaotsa.

Teenistuslike kogemuste vähesuse tõttu ei jätkunud tal julgust ega oskust leida vajalikku, kindlat tooni, et teha veltveebli targutavale jutule järsk lõpp. Viimaks küsis ta kogeldes, ainult et midagi ütelda ja samal ajal tundes, et Tarass Gavrilovitš mõistab tema küsimuse tarbetust:

«Noh, ja mis selle Baiguziniga siis nüüd tehakse?»

Tarass Gavrilovitš vastas kõige heatahtlikuma näoga:

«Võib oletada, teie ausus, et Baiguzinile määratakse nüüd ihunuhtlus. Sest kui ta mineval aastal poleks jooksus olnud, noh, siis oleks teine asi, nüüd aga, arvan ma, saab ta küll ilmtingimata oma vitsad kätte. Sellepärast, et ta on varem karistatud.»

Kozlovski luges talle ülekuulamisprotokolli ette ja andis alla kirjutada. Tarass Gavrilovitš pani kräbedasti ja hoolega kirja oma aukraadi, ees-, isa- ja perekonnanime, luges siis kirjutatu läbi, mõtles pisut, ja teinud ootamatult perekonnanime alla keeruka konksu, vaatas kavalalt ja sõbralikult ohvitserile otsa.

Seejärel astus sisse jefreitor Piskun. Ta polnud veel ülemuste autoriteediastme mõistmiseni arenenud ja pungitas seepärast kõigile ühteviisi silmi, püüdes rääkida «valjusti, julgelt ja sealjuures alati tõtt». Seetõttu, kui ta oli tabanud ülemuse küsimuses vihje, et vajatakse jaatavat vastust, karjus ta: «just nii», vastasel juhul aga — «ei või teada».

«Ega sa ei tea, kes varastas noorsoldat Jessipaka säärikud?»

Piskun karjus, et ta ei või seda teada.

«Aga võib-olla tegi seda Baiguzin?»

«Just nii, teie ausus!» hüüdis Piskun rõõmsa ja enesekindla häälega.

«Miks sa seda arvad?»

«Ei või teada, teie ausus.»

«Nii et sa võib-olla üldse ei näinudki, kui ta varastas?»

«Just nii, ei näinud. Aga kui soldatid olid õhtusöögile läinud, luusis ta kogu aeg naride läheduses ringi. Ma küsisin talt: «Mis sa siin ringi kooserdad?» Tema vastas: «Otsin oma leiba.»»

«Nii et vargust ennast sa ei näinud?»

«Ei näinud, teie ausus.»

«Vahest oli seal peale Baiguzini veel keegi? Võib-olla tema üldse ei varastanudki?»

«Just nii, teie ausus.»

Jefreitoriga tundis Kozlovski end võrratult vabamana ja seepärast, nimetanud teda eesliks, andis talle ülekuulamisprotokolli alla kirjutada.

Piskun võttis selleks keerukaks toiminguks tükk aega hoogu, nohises valjusti, ajas agarusest keele suust välja ja vedas viimaks suure hädaga paberile: jefre Spiridon Peskunou.

Nüüd oli Kozlovskile selge, et kogu kahtlustus tugines õieti ainult roodukorrapidaja Piskuni ebakindlal tunnistusel, kes oli näinud Baiguzinit õhtusöögi ajal kasarmus ringi luusivat. Mis aga puutub noorsoldat Jessipakasse, siis oli too juba varem hospidali saadetud, kuna ta oli haigestunud trahhoomi.

Viimaks laskis tentsik sisse mõlemad tatarlased. Nad tulid tuppa aralt, astudes liialdatud ettevaatlikkusega, millest hoolimata nende säärikutelt pudenes põrandale tükkidena sügisest pori, ja jäid üsna ukse juurde seisma. Kozlovski käskis neil lähemale tulla; jalgu kõrgele tõstes astusid nad veel kumbki kolm sammu.

«Teie perekonnanimed!» pöördus ohvitser nende poole.

Kutšerbajev ütles tragilt ja selgesti oma perekonnanime, mille hulka kuulusid niihästi «oglõ» ja «girei» kui ka «mirza».

Baiguzin vaikis ja vahtis põrandale.

«Ütle talle tatari keeles, et ta nimetaks oma perekonnanime,» käskis Kozlovski tõlki.

Kutšerbajev pöördus kaebealuse poole ja ütles talle julgustava tooniga midagi tatari keeles.

Baiguzin tõstis silmad üles, vaatas tõlgile säärase tardunud ja nukra pilguga otsa, millega vaatab oma peremehele näkku väike ahv, ning lausus siis kiiresti, kähiseva ja ükskõikse häälega:

«Muhamet Baiguzin.»

«Just nii, teie ausus, Muhamet Baiguzin,» kandis tõlk ette.

«Küsi temalt, kas ta võttis Jessipaka säärikud?»

Alamporutšik veendus uuesti oma kogenematuses ja arguses, kuna ta mingi häbeliku ja delikaatse tunde tõttu ei suutnud lausuda õiget sõna «varastas».

Kutšerbajev pöördus uuesti oma kaaslase poole ja hakkas kõnelema, sedapuhku küsitleva tooniga, milles oli justkui ranguse varjund. Baiguzin tõstis silmad temale ja vaikis jälle. Ning nii ta vastaski kõigile küsimustele ikka samasuguse nukra vaikimisega.

«Ta ei taha rääkida,» seletas tõlk.

Ohvitser tõusis toolilt, kõndis mõtlikult edasi-tagasi mööda tuba ja küsis:

«Aga kas ta vene keelest sugugi aru ei saa?»

«Saab küll, teie ausus. Ta oskab isegi rääkida. Hei! Harandaš, koráli mingá1,» pöördus ta uuesti Baiguzini poole ja hakkas talle midagi pikalt tatari keeles kõnelema, millele Baiguzin reageeris ainult oma ahvipilguga.

«Ei, teie ausus, ta ei taha vastata.»

Tekkis vaikus. Alamporutšik kõndis veel kord ühest toanurgast teise ja käratas äkki vihaselt tõlgi peale:

«Mine! Ma ei vaja sind enam… Mine, mine!»

Pärast Kutšerbajevi lahkumist kõndis Kozlovski veel kaua aega oma ainukeses toas ühest nurgast teise. Elu rasketel hetkedel kasutas ta alati seda äraproovitud abinõu. Ja iga kord, kui ta Baiguzinist möödus, heitis ta tatarlasele kõrvalt, nii et see jäi märkamatuks, uuriva pilgu. See isamaakaitsja oli kõhn ja väike nagu kaheteistkümneaastane poisike. Tema tõmmu, sarnakas ja täiesti habemeudemeteta lapsenägu vaatas naljakana ja haledana välja tohutult laiast, põlvini ulatuvate varrukatega hallist soldatisinelist, milles Baiguzin tilpnes nagu hernetera kaunas. Tatarlase silmi polnud näha, sest ta vaatas kogu aeg maha.

«Miks sa ei taha vastata?» küsis Alamporutšik, väikese soldati ette seisma jäädes.

Tatarlane vaikis ega tõstnud silmi.

«No miks sa siis vaikid, vennas? Sinu kohta, näe, räägitakse, et sa olevat säärikud ära võtnud? Või ei võtnudki sina? Mis? Noh, räägi siis, kas võtsid või ei võtnud? Ah?»

Jõudmata vastust ära oodata, hakkas Kozlovski uuesti edasi-tagasi kõndima. Sügisene õhtu pimenes kiiresti ja kõik toas olevad asjad omandasid igava ja halli varjundi. Toanurgad kadusid täiesti pimedusse ja Kozlovski seletas vaevu liikumatut, norgus peaga kogu, kellest ta iga kord pidi mööduma. Alamporutšik mõistis, et kui ta kõnniks niimoodi kogu õhtu ja öö läbi, kuni hommikuni välja, seisaks too norutav kogu ikka niisama liikumatult ja vaikides oma kohal. See mõte oli talle eriti raske ja ebameeldiv.

Pommidega seinakell lõi, kiiresti ja kumedalt üksteist korda, hakkas siis sisisema ja otsekui järele mõeldes lõi veel kolm korda.

Kozlovskil hakkas sellest lapsest suures soldatisinelis väga kahju. Muide, see oli Kozlovskile peaaegu tabamatu, kummaline ja täiesti uus tunne, millest tal oli raske aru saada. Justkui ei oleks Baiguzini haletsemisväärses rusutud ja abitus olekus süüdi mitte keegi muu kui alamporutšik Kozlovski ise. Milles tema süü seisis, sellele küsimusele poleks ta osanud vastata, kuid tal oleks hakanud piinlik, kui keegi oleks talle praegu meenutanud, et tal on kena välimus ja ta oskab hästi tantsida, et teda peetakse arukaks inimeseks, et ta tellib poliitilist ja kirjanduslikku kuukirja ja et tal on vahekord nägusa daamiga.

Läks niivõrd pimedaks, et Kozlovski ei seletanud enam tatarlase kogu. Ahjul hakkasid mänglema tõusva noorkuu pikad kahvatud laigud.

«Kuule, Baiguzin,» hakkas Kozlovski siira, sõbraliku häälega kõnelema. «Jumal on meil ju kõigil üks. Noh, teie keeles vist allah? Nii et peab tõtt rääkima. Eks ole? Kui sa ei ütle praegu, nagunii saadakse hiljem teada ja siis on veelgi halvem. Kui sa aga üles tunnistad, pole asi ikkagi nii hull. Ka mina seisan sinu eest. Ausõna, räägin seda tõsiselt, et astun sinu eest välja. Mõistad, üks sõna — allah.»

Toas jäi jälle vaikseks ja üksnes kell tiksus järelejätmatu ja tüütava monotoonsusega.

«Noh, Baiguzin, ma palun sind ju nagu inimene. Noh, lihtsalt nagu inimene, mitte kui ülemus. Ülemus — jok. Mõistad? Isa sul ikkagi on? Ah? Võib-olla et on ka inai?» lisas ta, kui talle juhuslikult meenus, et ema on tatari keeles inai.

Tatarlane vaikis. Kozlovski käis korra üle toa, tõmbas kellapommid üles, astus seejärel akna juurde ja jäi raske südamega vahtima sügisöö külma pimedusse.

Äkki ta võpatas, kuuldes selja taga kähisevat, peenikest häält:

«Inai on.»

Kozlovski pöördus kiiresti ümber. Just sel hetkel oli ta mõelnud, et temalgi on inai, südamele kallis eideke — inai, kellest teda lahutavad poolteist tuhat versta. Talle meenus, et emata oli ta tegelikult täiesti üksik selles maakohas, kus kõneldi vigast vene keelt ja kus ta alati tundis end võõrana; talle meenusid ema soe hellus ja õrn hoolitsus, meenus see, kuidas tal vahel kärarikkast, mõnikord korratust elust kaasa kistuna polnud kuude kaupa meelde tulnud vastata ema pikkadele, üksikasjalistele ja õrnadele kirjadele, milles vanake teda iga kord taevase valitsejanna kaitse alla andis.

Alamporutšiku ja vaikiva tatarlase vahel tekkis äkki vaevu aimatav õrn side. Kozlovski astus otsustavalt soldati juurde ja pani mõlemad käed tema õlgadele.

«Noh, kuule, kullake, räägi tõtt, kas sa varastasid või ei varastanud neid säärikuid?»

Baiguzin nuusatas ninaga ja kordas nagu kaja: «Varastasin säärikud.»

«Ning kolmkümmend seitse kopikat varastasid samuti?»

«Varastasin kolmkümmend seitse kopikat.»

Alamporutšik ohkas ja hakkas jälle mööda tuba edasi-tagasi sammuma. Nüüd ta juba kahetses, et oli alustanud juttu «inaist» ja viinud Baiguzini ülestunnistamiseni. Varem polnud vähemalt ühtki otsest süütõendit.

Noh, kooserdas kasarmus ringi, ja mis siis sellest, et kooserdas? Keegi poleks midagi tõestada saanud. Nüüd aga tuleb juba kohusetundest üksi tema ülestunnistus kirja panna. Aga siiski, kas see ongi minu kohus? Võib-olla seisab minu kohus just selles, et seda ülestunnistust mitte kirja panna? Tekkis ju tema hinges mingi hea tunne, kõige tõenäolisemalt isegi kahetsus. Temale aga kui retsidivistile määratakse ilmtingimata vitsanuhtlus. Kas see asja paremaks teeb? Ka «inai» on tal olemas. Ning peale selle, kohusetunne on ju «veniv mõiste», nagu ütleb kapten Grebber. Aga kui teda veel kord üle kuulatakse? Ma ei või ju temaga ometi mesti hakata ja õpetada teda ülemust petma. Mille kuradi pärast mulle küll see «inai» meelde pidi tulema! Ah, sind, vaesekest! Tegin sulle ju oma kaastundega ainult paha.

Kozlovski käskis tatarlasel kasarmusse minna ja homme varahommikul tagasi tulla. Selleks ajaks lootis ta kogu asja läbi mõelda ja mingile targale otsusele jõuda. Kõige paremana tundus talle siiski mõne eriti sümpaatse ülemuse poole pöörduda ja kõik üksikasjaliselt ära seletada.

Hilja öösel voodisse heites küsis ta oma tentsikult, mida tema arvates Baiguziniga tehakse.

«Tingimata määratakse talle ihunuhtlus, teie ausus,» vastas tentsik veendunult. «Kuidas teda siis nahatäieta jätta, kui ta soldatilt tema viimased säärikud sisse vehib? Soldat on jumala hoole alla antud inimene… Kus seda enne on nähtud, et omasuguse tagant viimased säärikud ära varastatakse? Mis te selle kohta ütlete!»

Oli selge ja külmavõitu sügishommik. Rohi, maa ja majade katused olid kaetud kerge valge härmatisekorraga; puud näisid hoolikalt ülepuuderdatuina.

Neljast küljest pikkade puuehitustega piiratud avar kasarmuõu kihas nagu sipelgapesa edasi-tagasi voorivaist hallidest soldatikogudest. Algul näis, nagu puuduks selles sipelgasaginas üldse igasugune kord, kuid vilunud silm võis peagi märgata, kuidas õue neljas otsas moodustusid neli inimrühmitust ja kuidas igaüks neist rivistus järk-järgult pikaks, sirgeks riviks. Viimased hiljaksjäänud soldatid jooksid kiiruga oma kohtadele, lõpetades käigu peal leiva närimist ja tõmmates kinni rihmu, mille küljes olid padrunitaskud.

Mõne minuti pärast läigatasid roodud tääkidega ja lõgistasid püssidega ning marssisid üksteise järel õue keskele, kus jäid, näod sissepoole, seisma korrapärase nelinurgana, mille keskele jäi väike, umbes nelikümmend sammu pikk ja lai vaba plats.

Veidi eemal seisis pataljonikomandöri ümber väike rühm ohvitsere. Kõneaineks oli reamees Baiguzin, kelle kallal pidi täna täide viidama polgukohtu otsus.

Jutulõnga hoidis suuremalt jaolt enda käes hiiglakasvuline punapäine ohvitser, kes kandis seljas jämedast soldatikalevist lambanahkse kraega sinelit. Sellel sinelil oli oma ajalugu ning ta oli polgus tuntud kahe nimetuse all: valvepostikasukas ja vanaema kapott. Muide, nende nimedega ei nimetanud seda sinelit keegi tema omaniku kuuldes, sest kõik kartsid viimase teravat ja rõvedat keelt. Nagu alati, nii kõneles ta ka praegu jõhkralt, väikevene aktsendiga, laiade žestidega, mis kunagi ei sobinud jutu sisuga, ja tolle absurdse lauseehitusega, millest võis ära tunda endist seminaristi.

«Vat meil burssas anti ikka vitsahirmu nagu kord ja kohus. Kas tahad või mitte, aga laupäeviti tuli püksid maha võtta! Öeldigi meile nii: «Sul on õigus, kullake, sulaõigus — aga noh, heida pikali…» Kui olid süüdi, said asja ette, kui ei olnud — ergutuseks.»

«Noh, see saab arvatavasti kõva nahatäie,» lausus pataljonikomandör jutu vahele: «Soldatid vargust ei andesta.»

Punajuukseline ohvitser pöördus kiiresti pataljonikomandöri poole, valmis vastu vaidlema, kuid mõtles ümber ja vaikis.

Kõrvalt jooksis pataljonikomandöri juurde veltveebel ja kandis tasase häälega ette:

«Teie kõrgeausus, juba tulevadki tolle tatarlasega.»

Kõik pöördusid ümber. Elav nelinurk liigatas järsku ilma mingi komandota ja tardus. Ohvitserid ruttasid käigu peal kindaid kätte tõmmates oma roodude juurde.

Tekkinud vaikuses kostsid teravalt kolme mehe rasked sammud. Baiguzin sammus kahe saatetunnimehe vahel. Ta kandis sedasama, temale ülemäära suurt, seljal erivärvi lappidega paigatud sinelit; varrukad tolknesid endiselt põlvedeni. Kõvasti pähe surutud mütsi ääred langesid ette tärnile, taga aga seisid püsti, mis andis tatarlasele veelgi haletsemisväärsema väljanägemise. Kummalise mulje jättis see väikesekasvuline, küürutõmbunud kurjategija, kui ta kahe saatetunnimehe vahel neljasaja relvastatud soldati keskel seisma jäi.

Sellest peale, kui alamporutšik Kozlovski oli lugenud päevakäsust, et Baiguzinile on määratud ihunuhtlus, haarasid teda veidrad ja väga segased tunded. Tal ei õnnestunud Baiguzini heaks midagi ära teha, sest ülemus hakkas teda juba järgmisel päeval juurdluse esitamisega kiirustama. Tõsi küll, mäletades tatarlasele antud sõna, pöördus ta nõuande saamiseks oma roodukomandöri poole, kuid sellel ei olnud mingeid tulemusi. Roodukomandöri pani tema jutt esialgu imestama, siis pahvatas ta naerma, ja nähes noore ohvitseri üha kasvavat erutust, hakkas rääkima millestki muust ning juhtis tema tähelepanu teisale. Kuigi Kozlovski ei tundnud end praegu otseselt reeturina, näis talle siiski, nagu oleks ta Baiguzinilt varguse ülestunnistuse pettusega välja meelitanud. «See on ju vahest veelgi halvem,» mõtles ta, «kutsuda inimeses mälestustega kodust ja emast esile heldimus ja püüda ta sellega lõksu.» Kuulates praegu punapäise ohvitseri praalimist, vihkas ta eriti tugevasti tema näotut, kasimata habet, rasket, kohmakat kogu, mütsi tagant hilpnevaid võidega määritud juuksesalku. See inimene oli nähtavasti mõnutundega tulnud vaatemängule, mille põhjustajaks Kozlovski ennast siiski pidas.

Pataljonikomandör astus pataljoni keskele; pööranud selja Baiguzini poole, hüüdis ta venivalt ja teravalt komandosõnu:

«Ku-ula! Val…»

Kozlovski tõmbas mõõga poolest saadik tupest välja, värahtas otsekui külmast, ja sellest peale jäigi tema kehasse kerge närviline värin. Pataljoniülem libistas silmadega üle rivi ja lõpetas järsult:

«…vel!…»

Nelinurk liigatas, lõgistas kaks korda selgesti püssidega ja jäi siis liikumatult seisma.

«Adjutant, lugege ette polgukohtu otsus!» lausus pataljoniülem oma kindla, selge häälega.

Adjutant astus nelinurga keskele. Ta ei osanud üldse ratsutada, kuid matkis ratsaväeohvitseride kõnnakut, taarudes kõndimisel ja kallutades iga sammu juures ülakeha ettepoole.

Ta luges valesti rõhutades, segaselt ja sõnu asjatult venitades:

«N jalaväepolgu kohus, koosseisus kohtueesistuja alampolkovnik N, kaasistujad need ja need…»

Baiguzin seisis endiselt norus päi kahe saatetunnimehe vahel ja ainult vahel harva laskis osavõtmatul pilgul üle soldatiridade libiseda. Oli näha, et ta ei kuulnud etteloetavast kohtuotsusest sõnagi ja vaevalt ta hästi mõistiski, mis eest teda kavatsetakse nuhelda. Ainult ühe korra ta liigatas, nuusatas ninaga ja pühkis seda sinelivarrukaga.

Ka Kozlovski ei süvenenud kohtuotsuse sisusse ja võpatas äkki, kuuldes oma nime. See oli kohtuotsuse selles osas, kus mainiti tema poolt toimetatud juurdlust. Tal oli järsku selline tunne, nagu oleksid kõik hetkeks pea tema poole pööranud ja kohe jälle kõrvale vaadanud. Ta süda hakkas hirmunult põksuma. Kuid see ainult näis talle nii, sest peale tema enda polnud keegi nime mainimist märganud ja kõik kuulasid ühtemoodi ükskõikselt, kuidas adjutant kohtuotsuse teksti kiiresti ja monotoonselt lõpuni vuristas. Adjutant lõpetas sellega, et Baiguzinile on määratud karistuseks sada vitsahoopi.

Pataljonikomandör kamandas: «Jalale võtt!» ja andis peaga märku arstile, kes kartlikult, küsiv ilme näol, soldatiridade tagant välja vaatas. Arst, noor ja tõsine mees, viibis kehalise karistuse täideviimise juures esimest korda elus. Tasakaalust välja lööduna ja tundes end sadadest temale suunatud pilkudest nagu käsist ja jalust seotuna, astus ta kohmetult, näost kahvatu ja lõug värisemas, pataljoni keskele. Kui Baiguzinil kästi lahti riietuda, ei saanud tatarlane sellest esialgu aru, ja alles siis, kui käsklust korrati ja näidati talle žestidega, mis ta tegema peab, hakkas ta sinelit ja mundrit aeglaselt, saamatute liigutustega lahti nööpima. Tatarlasele silma vaatamata kuulas arst, põlastav õuduseilme näol, tema südant ja katsus pulssi ning kehitas arusaamatuses õlgu. Ta ei märganud vähimaidki jälgi sellistel juhtudel tavalisest erutusest. Oli ilmne, et emb-kumb, kas Baiguzin ei saanud sellest aru, mis temaga teha kavatsetakse, või polnud tema tume aju ja tugevad närvid võimelised reageerima ei argusele ega häbitundele.

Arst sosistas pataljonikomandörile midagi kõrva sisse ja läks endisel kohmakal sammul kiiresti tagasi rivi taha. Kuskilt ilmusid välja viis soldatit ja piirasid Baiguzini sisse. Üks neist, trummilööja, jäi teistest eemale seisma, ja tõstnud üles parema käe, milles oli trummipulk, vaatas äraootavalt pataljonikomandöri poole.

Tatarlane hakkas sinelit seljast maha võtma, kuid tegi seda niivõrd aeglaselt, et rivi ette ilmunud soldatid pidid teda selle juures abistama. Veidi aega ta kõhkles, teadmata, mis sineliga peale hakata, laotas selle viimaks hoolikalt maha ja hakkas lahti riietuma. Tema keha oli tõmmu ja äärmiselt kõhn. Kozlovskil vilksatas äkki peas mõte, et tatarlasel on tõenäoliselt väga külm, ja sellest mõttest tingituna hakkas ohvitser endisest tugevamini värisema.

Tatarlane seisis liikumatult. Tema ümber askeldavad soldatid näitasid talle, et tuleb pikali heita. Ta laskus sõrmedega maad puudutades aeglaselt ja kohmakalt põlvili ning heitis mahalaotatud sinelile silmili. Üks soldatitest laskus kükakile ja jäi tema pead kinni hoidma, teine istus tema jalgadele. Kolmas, allohvitser, astus kõrvale, et lugeda hoope, ja alles nüüd märkas Kozlovski, et nende kahe soldati jalge ees, kes olid jäänud seisma kummalegi poole tatarlast, olid maas punaste, painduvate vitste kimbud.

Pataljonikomandör andis peanoogutusega märku ning trummilööja hakkas valjusti ja kiiresti trummi põristama. Kaks kummalgi pool Baiguzinit seisvat soldatit vaatasid kõhklevalt teineteisele otsa, kumbki neist ei tahtnud anda esimest hoopi. Allohvitser astus soldatite juurde ja ütles neile midagi… Siis tegi paremal pool seisev soldat hambaid kokku pigistades raevuka näo, võttis vitstega kiiresti hoogu ja laskis nad, kogu keha ette kallutades, niisama kiiresti alla langeda. Kozlovski kuulis vitste katkelist vihinat, tumedat lööki ja allohvitseri häält, kes hüüdis: «Üks!» Tatarlane karjatas nõrgalt, otsekui imestunult. Allohvitser kamandas: «Kaks!» Baiguzinist vasakul seisev soldat võttis samuti vitstega kiiresti hoogu ja kummardus alla. Tatarlane karjatas jälle, seekord valjemini, ning tema hääles kajas noore, piinatava keha kannatus.

Kozlovski heitis pilgu enda kõrval seisvaile soldateile. Nende ühetaolised, hallid näod olid liikumatud ja osavõtmatud nagu rivis seisvatel soldatitel ikka. Neist kivinenud nägudest polnud võimalik välja lugeda ei kaastunnet, ei uudishimu ega mingit mõttevälgatust. Alamporutšik värises kogu aeg külmast ja erutusest; kõige piinavam oli talle mitte Baiguzini karjumine, mitte teadmine, et ta on karistamises osaline, vaid just see asjaolu, et tatarlane nähtavasti ei saanud aru oma süüst ega teadnudki õieti, mis eest teda pekstakse; ta tuli kroonuteenistusse, olles juba kodus kuulnud selle kohta igasuguseid õudusi, olles juba ette valmis kannatama karmust ja ülekohut. Tema esimeseks reaktsiooniks karmile vastuvõtule, mis sai talle osaks roodu, kasarmu ja ülemuse poolt, oli — pageda oma sünnikoha Belebei viljapõldudele. Ta võeti kinni ja pisteti kartserisse. Siis võttis ta need säärikud. Mis teda selleks sundis, milleks ta seda tegi, seda poleks ta osanud seletada ka oma kõige lähemale inimesele: isale või emale. Ka Kozlovski ise poleks nii palju piinelnud, kui oleks karistatud teadlikku, kainelt kaalutlevat varast, või siis täiesti süütut inimest, kes oleks olnud vähemalt võimeline tundma avaliku ihunuhtluse kogu häbi.

Sada vitsalööki olid välja loetud, trummilööja lakkas põristamast ja Baiguzini ümber hakkasid jälle askeldama samad soldatid. Kui tatarlane püsti tõusis ja oma mundrit kohmakalt kinni nööpima hakkas, kohtusid tema ja Kozlovski silmad, ning alamporutšik tundis jälle — nagu juurdluse ajalgi — enda ja soldati vahel kummalist hingelist sidet.

Nelinurk väratas ja tema hallid seinad hakkasid laiali valguma. Ohvitserid sammusid kõik koos kasarmuvärava poole.

«Mis tühja,» rääkis punapäine kapotis ohvitser, kätega laialt ja kohmakalt vehkides, «see ka mõni nahatäis! Meil burssas, kui ikka andma hakati, pandi vitsad enne nahatäit äädikasse likku… Oleks selle tatarlase nuhtlemine minu hooleks antud, ma oleksin talle alles näidanud, mis tähendab säärikuid varastada! See aga polnud peks vaid kõditamine.»

Kozlovskil hakkas äkki peas midagi kohisema ja tema silmade ette tõusis punane udu. Ta astus punapäisele ohvitserile teele ette, ja tundes end sel hetkel naeruväärsena ning ärritudes sellest teadmisest veelgi rohkem, hüüdis kiunuvalt ja väriseva häälega:

«Me juba kuulsime kord teie suust seda jõledust ning… ning ärge nähke vaeva selle kordamisega!… Kõik, mis te räägite, on ebainimlik ja jälk!»

Punapäine ohvitser mõõtis silmadega ülalt alla oma ootamatut vaenlast ning kehitas õlgu.

«Teie, noormees, pole nähtavasti terve! Milleks te õieti riidu norite?»

«Milleks?» hüüdis Kozlovski kiunuvalt. «Milleks?… Selleks, et… kui te kohe vait ei jää…»

Ootamatust tülist erutatud ohvitserid tirisid teda juba varrukaidpidi tagasi; tema aga, katnud näo kätega, puhkes äkki valju häälega nutma, värisedes kogu kehast nagu nuuksuv naine ja tundes oma pisaratest teravat, otse füüsiliselt valusat häbi.

1894.

1 Korái mingá — tähendab tatari keeles — vaata mulle otsa. Harandaš — sõber. (Autori märkus.)