Читать книгу Jutustused - Александр Куприн - Страница 7

I

Tehase vile undas pikalt, kuulutades tööpäeva algust. Jäme, kähisev, pidev heli näis väljuvat maa alt ja laiuvat madalal maapinna kohal. Vihmase augustikuu päeva ähmane koidik andis talle nukruse ja ähvarduse karmi varjundi.

Insener Bobrov istus vile ajal teelauas. Viimaseil päevil kannatas Andrei Iljitš eriti tugevasti unepuuduse all. Õhtul raske peaga voodisse heites ja iga hetk otsekui äkilistest tõugetest võpatades, suikus ta siiski kaunis ruttu rahutusse, närvilisse unne, kuid ärkas ammu enne valgehakku, täiesti väsinuna, jõuetuna ja ärritatuna.

Selle põhjuseks oli kahtlemata moraalne kaater ja füüsiline kurnatus, ent samuti ammu harjumuseks saanud vajadus morfiumisüstide järele — vajadus, mille vastu Bobrov mõned päevad tagasi oli alustanud visa võitlust.

Nüüd istus ta akna all ja rüüpas väikeste lonksude haaval teed, mis tundus talle stepirohuga segatuna ja maitsetuna. Aknaruutudelt nõrgusid siksakis alla veetilgad. Veeloigud õues virvendasid ja virendasid vihma käes. Aknast paistis väike nelinurkne järv, mis oli raamina ümbritsetud madalatest, paljaste tüvede ja halli lehestikuga hõbepajudest. Kui tõusis tuul, tekkisid järvepinnale väikesed, lühikesed lained, mis veeresid nagu rutates edasi, hõbepajude lehed aga kattusid äkki hõbeka hallusega. Närtsinud rohi liibus vihma käes jõuetult vastu maad. Lähedal asuva küla majad, puud metsas, mis laius hambulise tumeda lindina silmapiiril, mustades ja kollastes lappides põld — kõik see paistis hallilt ja ähmaselt nagu läbi udu.

Oli kell seitse hommikul, kui Bobrov tõmbas selga peakotiga vahariidest vihmakuue ja väljus majast. Nagu paljud närvilised inimesed, tundis ta end hommikuti väga halvasti: keha oli nõrk, silmades tundus tuima valu, otsekui oleks keegi neile väljastpoolt tugevasti vajutanud, suus oli ebameeldiv maik. Kuid kõige ebameeldivamalt mõjus talle too seesmine, hingeline lahkheli, mida ta oli endas viimasel ajal märkama hakanud. Bobrovi seltsimehed, insenerid, kes vaatasid elule kõige lihtsamast, lõbusamast ja praktilisemast vaatevinklist, oleksid tõenäoliselt välja naernud põhjuse, mis temale nii palju salajasi kannatusi valmistas, ning igal juhul poleks nad teda mõistnud. Iga päevaga kasvas temas üha rohkem ja rohkem jälestus, peaaegu õudus teenistuse vastu tehases.

Oma mõttelaadi, harjumuste ja maitsete kohaselt oleks tal kõige parem olnud pühenduda kabinetitööle, professorikutsele, või jälle põllumajandusele. Töö insenerina teda ei rahuldanud, ja kui ta poleks alistunud ema tungivale soovile, oleks ta lahkunud instituudist juba kolmandalt kursuselt.

Tema õrn, peaaegu naiselik loomus kannatas julmalt kokkupuutumisest jõhkra tegelikkusega, selle argipäevaste, kuid karmide vajadustega. Ta ise võrdles end selles suhtes inimesega, kellelt on elusalt nülitud nahk. Vahel kutsusid pisiasjad, mida teised poleks üldse märganud, temas esile sügava ja kestva meelehärmi.

Välimus oli Bobrovil tagasihoidlik, mitte silmapaistev… Ta oli lüheldast kasvu ja kaunis kõhn, ent temas tundus peituvat närvilist, tormakat jõudu. Tema näos äratas kõigepealt tähelepanu suur, kaunis, valge laup. Laienenud, seejuures eri suurusega pupillid olid niivõrd suured, et silmad näisid hallide asemel mustadena. Tihedad, ebaühtlased kulmud olid ninajuure kohal kokku kasvanud ja andsid seetõttu silmadele range, terava ja otsekui askeetliku ilme. Huuled olid Andrei Iljitšil närvilised, õhukesed, ent mitte tigedad, veidi ebasümmeetrilised: suu parempoolne nurk oli vasakpoolsest pisut kõrgemal; vurrud ja habe olid tal väikesed, hõredad, valkjad, täiesti nagu noorukil. Tema üldjoontes inetu näo võlu seisis üksnes naeratuses.

Kui Bobrov naeris, muutusid tema silmad õrnadeks ja rõõmsailmelisteks ning kogu nägu veetlevaks.

Käinud maha pool versta, jõudis Bobrov künka tippu. Otse tema jalge ees avanes viiekümne ruutverstasele maa-alale ehitatud tehase hiiglaslik panoraam. See oli tõeline punastest tellistest ehitatud linn kõrgele õhku tõusvate nõgiste korstnate metsaga — linn, mis oli üleni läbi imbunud väävli ja rauavingu haisudest, täidetud kõrvulukustavast, mitte kunagi vaikivast mürinast. Neli hiiglaslike mõõdetega korstnaid meenutavat kõrgahju valitsesid tehase üle. Nende kõrval kõrgusid kaheksa kuumendatud õhu tsirkuleerimiseks ettenähtud kauperit — kaheksa hiiglasuurt ümmarguste kuplitega raudtorni. Kõrgahjude ümbrusse olid laiali paisatud teised ehitused — remonttöökojad, valuhoov, uhtmis-, veduri- ja roopavaltsimistsehhid, martään- ning puddelahjud jne.

Tehas asus kolmel hiiglasuurel looduslikul terrassil. Igas suunas sõitsid edasi-tagasi väikesed vedurid. Ilmudes nähtavale kõige alumisel terrassil, tõusid nad läbilõikavalt vilistades üles, kadusid mõneks sekundiks tunnelitesse, kihutasid taas välja, ümbritsetuna valgest aurust, ületasid mürisedes sildu ja veeresid viimaks otsekui läbi õhu mööda kivist estakaade, et visata maaki ja koksi otse kõrgahju suudmesse.

Edasi, selle loodusliku terrassi taga, eksles pilk ringi kaoses, mida kujutas endast viienda ja kuuenda kõrgahju püstitamiseks ettenähtud maa-ala. Näis, et mingi õudne maa-alune kataklüsm on paisanud maapinnale need arvutud killustiku- ning igas suuruses ja värvuses telliste hunnikud, liiva püramiidid, paekivi mäed, raua ja ehituspuidu virnad. Kõik see oli kokku kuhjatud näiliselt taibutult, juhuslikult. Sajad veovankrid ja tuhanded inimesed askeldasid siin ringi nagu sipelgad lõhutud sipelgapesas. Valge, peenike ja kibe lubjatolm hõljus uduna õhus.

Veel kaugemal, otse silmapiiri äärel, tunglesid pika kaubarongi juures vaguneid tühjendavad töölised. Mööda vagunitest allalastud kallakaid laudu veeresid katkematu vooluna vagunite ette maapinnale tellised, kolina ja tilinaga langes raud; läbi õhu lendasid paindudes ja vetrudes õhukesed lauad. Ühed veovankrid sõitsid rongi juurde tühjalt, teised pöördusid sealt täis koormatega vooris tagasi. Tuhanded helid segunesid siin pikaks hüppeliseks kõminaks: kiviraiujate meislite puhtad ja tugevad kopsimised, katlaid neetivate tööliste heledad vasaralöögid, auruvasarate raske mürin, aurutorude võimsad ohked ja vilin ning vahel harva kumedad, maad värisema panevad maa-alused plahvatused.

See oli õudne ja meelihaarav pilt. Inimeste töö kees siin nagu hiiglasuur, keerukas ja täpne mehhanism. Tuhanded inimesed — insenerid, müürsepad, mehaanikud, puusepad, lukksepad, mullatöölised, tislerid ja sepad — olid kogunenud siia maa paljudest osadest, et olelusvõitluse raudsele seadusele alistudes anda oma jõud, tervis, mõistus ja energia selleks, et võimaldada tööstuslikul progressil ainult sammu võrra edasi liikuda.

Täna oli Bobrovil eriti halb enesetunne. Vahel, kuigi väga harva — kolm või neli korda aastas — valdas teda väga kummaline, melanhoolne ja ühtlasi ärritatud meeleolu. See juhtus temaga tavaliselt sombustel sügishommikutel või õhtuti, talviste sulailmade puhul. Kõik omandas siis tema silmis igava ja ilmetu väljanägemise, inimeste näod näisid ähmastena, inetutena või haiglastena, sõnad kostsid kuskilt kaugelt ega kutsunud esile midagi peale igavuse. Eriti ärritasid teda täna, kui ta sooritas ringkäiku roopavaltsimistšehhis, tööliste kahvatud, söetolmust määrdunud, tulelõõmast kuivetuks muutunud näod. Jälgides nende pingsat tööd sellal, kui nende kehasid kõrvetas hõõgvele aetud rauamasside kuumus, avaraist ustest aga puhus sisse läbitungiv sügisene tuul, näis talle, nagu tunneks ta ise osaliselt nende füüsilisi kannatusi. Tal hakkas siis piinlik oma hästi hoolitsetud välimuse, oma peenest riidest pesu ja kolme tuhande rublase aastapalga pärast…

II

Ta seisis keevitusahju kõrval, jälgides tööprotsessi. Ahju suur, lõõmav kurk avanes iga minuti tagant pärani, et üksteise järel alla neelata äsja kuumutusahjust väljatulnud kahekümnepuudaseid hõõgvele kuumutatud «teraspakette». Veerand tundi hiljem, läbinud hirmsa mürina saatel kümmekond tööpinki, laoti nad tsehhi teises otsas virna juba pikkade, siledate, läikivate roobastena.

Keegi puudutas Bobrovi selja tagant õlast. Bobrov pöördus pahaselt ümber ja nägi üht oma kaasteenijat — Sveževskit.

Sveževski oma alati pisut kühmus, pooliti hiiliva, pooliti kummardava koguga, oma alatise itsitamise ja külmade, niiskete käte hõõrumisega, oli Bobrovile äärmiselt antipaatne. Temas oli midagi lipitsevat, solvunut ja õelat. Ta teadis alati varem kui teised kõiki tehase klatšijutte ja kandis viimaseid erilise lõbuga ette neile, kellele nad olid kõige ebameeldivamad kuulda; juttu ajades aga askeldas närviliselt ning puudutas järjepanu kaasvestleja külgi, õlgu, käsi ja nööpe.

«Miks teid, kullake, nii kaua näha pole olnud?» küsis Sveževski; ta itsitas ja muljus Andrei Iljitši kätt oma peopesade vahel. «Aina istute ja uurite raamatuid? Loete aina?»

«Tere,» vastas Bobrov vastu tahtmist, kätt Sveževski peost ära tõmmates. «Tundsin end viimasel ajal lihtsalt pisut haiglasena.»

«Zinenkode juures tundsid kõik teie järele suurt igatsust,» jätkas Sveževski paljutähendavalt. «Miks te enam nende juures ei käi? Direktorgi oli kolm päeva tagasi seal ja päris teie järele. Jutuajamine suundus kuidagi kõrgahjudele ja ta mainis teid väga kiitvalt.»

«Olen väga meelitatud,» tegi Bobrov pilkava kummarduse.

«Ei, ma räägin tõsiselt… Ütles, et juhatus hindab teid kõrgelt kui inseneri, kellel on suured teadmised, ja et teie, kui tahaksite, võiksite väga kaugele jõuda. Tema arvates poleks me üldse tarvitsenud tehase projekti väljatöötamist prantslastele anda, kui meil on kohapeal selliste teadmistega inimesed nagu Andrei Iljitš. Ainult…»

«Nüüd ütleb midagi ebameeldivat,» mõtles Bobrov.

«Ainult et direktor ütles, et pole hea, et te seltskonnast eemale hoiate ja jätate kinnise iseloomuga inimese mulje. Kuidagi ei saa aru, kes te tõepoolest olete, ega tea, kuidas teiega käituda. Ah jaa!» lõi Sveževski endale äkki vastu laupa. «Lobisen niisama, aga kõige tähtsama unustasin teile ütlemata… Direktor palus kõiki tingimata homme raudteejaama kella kaheteistkümnese rongi vastu ilmuda.»

«Jälle peame kellelegi vastu minema?»

«Täiesti õige. Arvake ära, kellele?»

Sveževski nägu omandas salakavala ja võidurõõmutseva ilme. Ta hõõrus käsi ja tundis nähtavasti suurt lõbu, valmistudes teatama suurt uudist.

«Tõepoolest ei tea, kellele… Ja ma pole üldse meister mõistatusi lahendama,» ütles Bobrov.

«Ei, tuvike, arvake ära, olge lahked… Noh, kas või umbeski, nimetage kedagi…»

Bobrov vaikis ja hakkas teravdatud tähelepanuga jälgima aurukraana tööd. Sveževski märkas seda ja muutus veelgi kärsitumaks.

«Te ei mõistata seda miski hinna eest… Noh, olgu pealegi, ma ei hakka teid kauem piinama. Oodatakse Kvašninit ennast.»

Ta lausus seda nime sellise varjamatu lömitamisega, et Bobrovil hakkas isegi vastik.

«Mis te siin siis nii erakordselt tähtsat leiate?» küsis Andrei Iljitš ükskõikselt.

«Kuidas «erakordselt tähtsat»? Lubage! Ta teeb ju juhatuses kõik, mida vähegi tahab: teda kuulatakse nagu oraaklit. Kas või praegugi: juhatus volitas teda töötempot kiirendama, see tähendab, teiste sõnadega, ta volitas end selleks ise. Küllap näete, missugune müristamine ja välgulöömine meil algab, kui ta kohale jõuab. Möödunud aastal vaatas ta ehitustöid üle — näib, et see oli veel enne teie siiatulekut… Siis lendasid direktor ja neli inseneri oma kohtadelt kus kurat. Kas te kõrgahju põlema puhumisega2 varsti lõpule jõuate?»

«Jah, oleme töödega peaaegu valmis.»

«Noh, see on tore. Tähendab tema juuresolekul pühitseme nii kõrgahju käikulaskmist kui ka ehitustööde algust. Kas te Kvašniniga kunagi isiklikult kohtunud olete?»

«Mitte kordagi. Nime muidugi olen kuulnud…»

«Mulle aga on see au osaks saanud. Ta on ju, peab ütlema, selline tüüp, missuguseid te enam näha ei saa. Teda tunneb kogu Peterburi. Esiteks, ta on niivõrd paks, et ei saa oma käsi kõhul kokku panna. Te ei usu? Ausõna. Tal on isegi olemas oma eriline tõld, kus kogu parem külg šarniiridel avaneb. Seejuures on ta kasvult hiiglane, punapäine, ja hääl on tal nagu Jeeriku pasun. Taipu aga on mehel nii et! Ah sa mu jumal!… Ta on igas aktsiakompaniis juhatuse liige… ainuüksi seitsme istungi eest saab kakssada tuhat rubla aastas! See-eest aga, kui tuleb üldkoosolekutel situatsiooni päästa — temast paremat ei leia. Ta kannab kõige kahtlustäratavama aastaaruande ette nii, et aktsionäridele paistab must valgena ja pärast nad lihtsalt ei tea enam, kuidas juhatusele oma tänu avaldada. Peaasi: ta pole ise kunagi sellega, millest kõneleb, vähimalgi määral kursis ja võidab ainult tänu oma esinemiskindlusele. Kui kuulete teda homme, siis arvate tõenäoliselt, et ta pole terve eluaeg muud teinudki, kui kõrgahjude juures töötanud, tegelikult aga teab ta neist niisama palju, kui mina oskan sanskriti keelt.»

«Ta-ra-ra-ra-ram!» hakkas Bobrov kõrvale pöördudes meelega lohakalt ja valesti laulma.

«Noh, nii… Sellega pole veel kõik öeldud… Teate, kuidas ta Peterburis jutule võtab? Istub alasti vannis, kõrist saadik vees, ainult punane pea särab vee kohal — ja kuulab. Kuid mingi salanõunik seisab alandlikult küürutades tema ees, ja esitab ettekannet… Ta on õudne õgard… ja oskab tõepoolest süüa: kõigis peenemates restoranides on tuntud bitkii à la Kvasnin. Mis aga naistesse puutub — ei leia sõnu. Kolm aastat tagasi juhtus temaga sel alal ülikoomiline lugu …»

Ning nähes, et Bobrov valmistub tsehhist lahkuma, haaras Sveževski tal palitunööbist kinni ja sosistas anuvalt:

«Lubage… see on nii naljakas… lubage, ma jutustan teile kähku… paari sõnaga. Kuulake, kuidas see asi oli. Sügisel, umbes kolm aastat tagasi, sõidab Peterburi üks vaene noormees — ametnik või midagi selletaolist… ma teadsin isegi tema perekonnanime, aga ei suuda seda praegu meenutada. Too noormees jookseb ringi mingi vaieldava päranduse asjus ja teeb igal hommikupoolikul, ametiasutustest tagasi pöördudes, käigu Suveaeda, et istuda veerand tundi pargipingil.