Читать книгу Jutustused - Александр Куприн - Страница 6

Kolmanda jõulupüha õhtul kogunesid vallalise postkontoriametniku Rakitini poole mõned külalised.

See sündmus leidis aset väikeses piiriäärses, väga räpases ja väga igavas Krassilovo alevikus, mille kolme tuhandese elanikkonna moodustasid peamiselt juudid ja talupojad-masuurid; neist eraldi seisis väike rühm inimesi, kes moodustasid niinimetatud «seltskonna». «Seltskonna» hulka kuulusid postiametnikud, isikud, kes tegelesid tollipunktis kaupade läbilaskmisega välismaale, kohalik politsei, vaimulikkond ja kooliõpetaja oma abiga. Tavaliselt külastasid nad üksteist harva, et hoiduda ülearustest kulutustest, kuid jõulu- ja lihavõttepühade ajal tegid nad üksteisele tingimata avalikke visiite ja korraldasid kordamööda peokesi, kus tantsiti hommikuni harmooniumi või viiulihelide saatel, joodi vastikut kohalikku kartuliviina ja söödi koduse kokakunsti primitiivseid saadusi.

Laud oli kaetud Rakitini väikese kahetoalise korteri selles ruumis, mis kandis võõrastetoa kõlavat nimetust, erinevalt teisest, mida nimetati magamistoaks. Aukohal istus postkontori ülem Schmidt, kahvatu, paks, tursunud näoga mees, kes näis olevat üleni veega täidetud. Ta oli loid ja ükskõikne kõige vastu maailmas, peale stossi ja «djabeleki». Mõlemal pool Schmidti, teineteise vastas, istusid diakon Vassili ja korteriperemees, väikesekasvuline, energiline, tumekollase näo, kollaste silmavalgete ja kavalalt lipitseva pilguga mustaverd mees. Järgmistel kohtadel istusid: endine kasakaväeohvitser, praegune pristavi abi Pavlov, naljahammas, suur laulumees ja mürgeldaja, ning tema vastas kooliõpetaja Mussorin, sünge, mungalik, tugeva, musta karvakasvuga mees, kes nimetas end ise «vaikse joomingu apostliks».

Päris laua otsas oli endale koha leidnud Aggei Fomitš Malõgin, samuti postiametnik, kes oma arguse ja tagasihoidlikkuse tõttu istus alati halvematel kohtadel.

Aggei Fomitš vältis üldse, nii palju kui võimalik, külaskäimist, kuna see sidus teda omakorda kohustusega külalisi vastu võtta. Ta oli kõige vaesem ametnik kogu postkontoris ning peale selle veel koormatud kohustusega toita ning riietada naist, vanaeite-ämma ja viit last, kelle ülalpidamiseks kunagi ei jätkunud kahekümne kahe rublasest kuupalgast. Iga tema poolt vajadust mööda korraldatud koosviibimine tekitas kodusesse majapidamisse hirmsaid auke, mille likvideerimine nõudis igapäevaste väljaminekute üleloomulikku kärpimist. Kogu perekonnal tuli kauaks loobuda liha ostmisest peedisupi keetmiseks, hommikusest teejoomisest, mõnestki puuhalust. Ülemus, kes tuli vahel harva postkontorit revideerima, vaatas alati viltu Aggei Fomitši vanale mundrile, mis oli roheliseks muutunud, õmblustest lahti kärisenud, lapitud ning läikis küünarnukkide ja krae kohalt. Kui Aggei Fomitšit tema lohaka ja näruse riietuse pärast ei vallandatud, siis võis seda seletada üksnes haletsusega, mida tahtmatult sisendas igaühele tema pikk, kõhn kogu ning kahvatu, tedretähniline nägu punaste, väga harvade, lühikeste vurrude ja habemega, verevaeste huulte ja pleekinud, heledate silmade leebe ja süüdlasliku naeratusega.

Aggei Fomitš tuli tänaselegi peole üksnes kõige pakilisema vajaduse sunnil. Tema abikaasa, haiglane, alatise hambavalu pärast kinniseotud näoga ringi liikuv naine, pidi lähemail päevil sünnitama; lisaks sellele olid vanema poja saabastel tallad täiesti läbi kulunud: selleks kõigeks läks tarvis raha, mida polnud majas kopikatki. Olukord oli niivõrd kriitiline, et Aggei Fomitš, surunud alla oma arguse, otsustas maksku mis maksab laenata Rakitini pool korraldatud õhtul kelleltki paar rubla. Ja nüüd istus ta laua taga erutatuna, harilikust kahvatumana, argusest seisma jääda ähvardava südamega, hõõrudes närviliselt käsi ja oodates soodsat momenti, et alustada juttu kavatsetavast laenust. Ta keeldus häbeliku kiirusega igast temale pakutud palast kartuse tõttu tekitada peremehele ülearust kulu, mis on mõistetav ainult vaestele inimestele.

Külalised jõid ja võtsid peale suupistet. Nende vahel oli juba ammu käimas pikk, aeglane ja igav jutuajamine mõisnikust, postiringkonna ülemast, kohalikust piiskopist ja loodetavast lõikusest, jutuajamine, mis kordus niivõrd tihti ja ühetaoliselt, et igaühel oli ette teada, missuguse anekdoodi jutustab tema kaasvestleja. Korda kolm või neli näis Aggei Fomitšile, et sobiv moment on saabunud. Talle näis sobivana kummarduda üldise jutuajamise ajal pristavi abi või kooliõpetaja poole ja paluda neilt laenu. Ning ta juba kallutaski end nende poole, olles valmis tasa puudutama nende varrukat, et pöörata endale tähelepanu ja esitada seejärel oma palve. Kuid iga kord aheldas talle endalegi arusaamatu argus, peaaegu hirm, tema liigutust.

Jutuajamine siirdus vähehaaval sellele, kui raskeks on muutunud praegu äraelamine, kui kallis kõik on ja kui harva tõusevad teenistuses ja jõuavad haljale oksale väikesepalgalised ametnikud. See jutusuund oli kõigile väga lähedane ja ühine ning igaüks avaldas arvamust, et kuidas sa ka ei keerutaks, kuid kõige tähtsam elus on siiski raha ja ainult raha: kui sul on raha, ei tarvitse sa olla ei tark, ilus ega suur töömees — niikuinii kummardavad inimesed alati kuldvasikat.

«Minust aga oleks karvapealt rikas inimene saanud,» ütles Schmidt hingeldava häälega. «Olin kord mõisnik Porczński pool, tollesama Porczyński pool, kes elab Golovtsinas, pulmapeol… Sinna oli kogunenud umbes kakskümmend poola pani ja mõistagi läks pärast õhtusööki kohe stossiks lahti. Mul oli kaasas, ei mäleta, kas kakskümmend või kolmkümmend viis rubla. Muidugi, kus sa seal mängulauda istud, kui nemad mängivad tuhande rubla peale. Ma seisin kõrval ja vaatasin pealt. Äkki ütleb mulle üks sihukeste pikkade vurrudega mõisnik, kes mängis kogu aeg kahekümne viie rublalistega, täispanustega: «Mispärast siis teie mängust osa ei võta?» Ma vastasin talle, et mul pole nii palju raha, et mängida. «Tühja kah,» ütles mõisnik, «mängige väikese summa peale!» Ma paningi kaardi peale kümme rubla. Kaotasin. Panin veel kümme rubla ja peenraha.

Kaotasin uuesti. See ajas mind vihale. Mul oli kaasas Katariina-aegne hõberubla, hoidsin seda niisama mälestuseks. «Panen ka selle mängu,» mõtlesin. Paningi. Kujutlege endale — võitsin. Panin välja kahekordse panuse — võitsin. Veel kord kahekordse panuse ja veel ja veel. Umbes viie minutiga võitsin kogu panga. Pangapidaja ütles: «Pidage nüüd teie panka.» Mina muidugi istusin kaardilauda. Pean panka. Noh, mõistate, nagu keegi suurema summa kaardi peale paneb, nii portsu otsa lendab. Mul oli pangas juba ligi viisteist tuhat rubla… Mõtlesin juba kaardilauast tõusta, kuid hakkas nagu kahju: mis siis, kui lasen oma õnnel käest minna? Seal astub kaardilaua juurde Porczyński ise, toosama, kelle pulmas me olime… «Noh,» ütleb ta mulle, «teil veab armastuses, siis ei tohiks teil kaardimängus vedada. Lubage, pean õige ise korraks panka.» Mina ütlen talle selle peale: «Vabandage, praegu pean panka mina.» Tema ütleb: «Teie? Väga hea. Panga peale!» Kõik ajasid imestusest suud ammuli. Noh, parata polnud midagi, ma segasin kaardid, kuid tema ei taha isegi tõsta, ei pilguta silmagi, sindrinahk. Ja kujutlege, teise kaardiga võttis mult kogu panga, pistis raha taskusse ja lahkus kaardilauast. «Ma ei tahagi nüüd enam panka pidada,» ütles.»

Kõik kuulasid Schmidti jutustust põlevate silmadega pealt: nagu oleksid nad ise näinud neid viitteist tuhat rubla, tundnud rahapaberite lõhna ja kuulnud nende krabinat.

«On ka selliseid õnneseeni olemas, kes võidavad võidulaenupiletiga,» ütles isake diakon ohates (kõik teadsid, et tal oli üks siselaenupilet). «Ma lugesin hiljuti ajalehest, keegi liigkasuvõtja oli võitnud kakssada tuhat. Oleks parem mõni vaene inimene võitnud, tollel aga on ju raha endalgi jalaga segada. Jumala teed on tõepoolest äraarvamatud.»

«Nojah,» venitas kooliõpetaja mõtlikult bassihäälega, «seda juhtub. Aga räägitakse, et kui mõni pilet on ükskord võitnud, siis võidab see ka teine kord tingimata. Ei tea, kas see peaks tõsi olema?»

«Jah, räägitakse,» vastas pristavi abi, «ainult ma ei tea, kas see vastab tõele… Kuid meil Z-s juhtus ühe kopeerijaga säärane lugu. Ta teenis kubermanguvalitsuses ja oli endale kuidagi nii palju raha kogunud, et võis võidulaenupileti osta. Kord tuleb ta valitsusse ja lauaülem küsib temalt: «Mis teie pileti number on, Sergei Ivanovitš?» — «Päris täpselt ma ei mäleta,» vastab kopeerija, «aga oleks justkui olnud 1123.» — «Õnnitlen, te võitsite viiskümmend tuhat rubla.» Vaatasid ajalehest järele: tõepoolest, numbrile 1123 on langenud viiekümne tuhandene võit. Kopeerija läks rõõmu pärast peaaegu segaseks! Tellis lõunasöögi šampanjaga, kõik õnnitlevad teda, peavad kõnesid. Kuid järgmisel päeval ilmus samas ajalehes õiendus, et eksikombel oli 1124 asemel trükitud 1123. Selle tagajärjel sai too kopeerija närvivapustuse.»

Ning üksteise järel jutustati neid paljukuuldud, kogu maailmale tuntud lugusid, mis sarnanesid üksteisega nagu kaks tilka vett: Rothschildist, kes tulnud Pariisi jalgsi ja müünud algul tänaval tuletikke, kuid kelle aastane sissetulek ulatunud hiljem saja miljoni frangini, Vanderbiltist, rahaaukudest, võitudest kaardimängus, börsispekulatsioonidest, ootamatult esile kerkinud ameerika miljonäridest-onudest.

Kuigi Aggei Fomitš ise midagi ei rääkinud, elas ta neile lugudele kogu hingega kaasa. Vaatamata oma ilmetule välimusele oli tal, nagu seda sageli juhtub, imekspandavalt elav fantaasia ja ta kujutas endale kõike, mis tema juuresolekul jutustati, erakordselt eredalt ette. Jutustused võlgadest, ootamatuist rikkustest, neist imelistest, võimsatest olevustest, keda nimetatakse miljonärideks ja kes ei tarvitse ära ütelda ühegi oma kapriisi täitmisest, erutasid teda palavliku värinani, erutasid seda enam, et ta vajas praegusel hetkel hädasti mõnd viletsat rubla ämmaemandale maksmiseks ja poja saabaste tallutamiseks.

«Mõned leiavad raha ka tänavalt,» pahvatas äkki Aggei Fomitš endalegi ootamatult.

Kõik vaatasid talle imestusega — ta polnud kogu õhtu jooksul veel sõnakestki lausunud. Aggei Fomitšil hakkas piinlik ja ta vaatas üksisilmi laudlinale.

«Juhtub, et leitakse ka tänavalt, ainult… võõrastest taskutest,» naljatas pristavi abi teravmeelselt.

Kõik hakkasid naerma, rohkem küll Aggei Fomitši kohmetunud näo kui pristavi abi teravmeelsuse üle ja kohe jutustas igaüks lookese mõnest suurest, hulljulgest, lahendamatust vargusejuhtumist. Ja jälle hakkasid Aggei Fomitši vaimusilme ees keerlema kümned ja sajad tuhanded rublad, hiiglasuured patakad kirjuid rahapabereid, rikaste võluvad nimed, kes enam ei tea, kui rikkad nad on. Ning ta kuulas samasuguse tundega, nagu näljane vaatab gastronoomiaäri vaateaknale välja pandud delikatesse.

Vana kähisev seinakell lõi esimest öötundi. Isa diakon tõusis lauast, ja keeranud tagasi preestrikuue parema varruka, hakkas jumalaga jätma; tema järel tõusid lauast ka teised peale Aggei Fomitši. Aggei Fomits istus kogu aja, kuni Rakitin, põlev küünal käes, oma külalisi välisukseni saatis, liikumatult ühel ja samal kohal, mätsides erutatult väriseva käega leivakuulikesi. «Kohe tuleb Rakitin tuppa tagasi,» mõtles Aggei Fomitš, «ja ma palun temalt raha laenuks. Tuleb ainult julgem olla… Ja tõepoolest, ega ta mind selle palve pärast maha löö!»

Viimaks tuli Rakitin tagasi ja istus oma külalise kõrvale, imestades, miks too polnud koos teistega lahkunud, kuid Aggei Fomitš, selle asemel et kohe laenu paluda, hakkas venitama pikka ja igavat juttu teenistusest ja palgast. Rakitin vaatas talle otsa väsimusest kinnivajuvate silmadega, tehes viisakusest näo, et kuulab oma kaasteenija juttu, ja haigutas kramplikult kinnipigistatud suuga. Nii möödus umbes pool tundi. Viimaks ei pidanud Rakitin enam vastu ja ringutas valjusti ning pikalt haigutades.

«Ah, missugune sigadus!» ütles ta unise häälega. «Homme on minu valvekord…»

Aggei Fomitš tõusis kiiresti püsti ja hakkas vabandama. Esikus, võtnud juba ukselingist kinni, pöördus ta äkki oma kõhklusest üle saades Rakitini poole.

«Kuule,» ütles ta silmi üles tõstmata, surutud häälega, «mul on… sinule väike… palve.»

«Missugune palve?» küsis Rakitin rahutult. «Mõistad… ma… ei hakkaks sind tülitama… Naine, tead, ootab sünnitust… Hädasti läheb tarvis… Ma, jumala eest, maksaksin ära kahekümnendal… laena mulle…» — ta tahtis ütelda: kümme, kuid ehmus ise sellisest summast —, «laena mulle kas või viis rubla…»

«Jumala eest, mitte kopikatki pole hinge taga,» vastas Rakitin, surudes veenmise mõttes mõlemad käed vastu rinda, «noh, mõistad, kogu majas pole kopikatki.»

Rakitini ülisiirast toonist mõistis Aggei Fomitš väga hästi, et viimasel on raha ja et ta kardab temale laenata. Pomisenud midagi vabanduse taolist, väljus Aggei Fomitš tänavale.

Oli kuuvalge, vaikne ja külm öö. Laiad, lund täis tuisanud tänavad, madalad valgete lumemütsidega majakesed, lumega nagu vatiga üle puistatud puud — kõik see näis surnuna. Lumi krudises teravalt jalge all.

Aggei Fomitšil oli üsna pikk tee minna.

Mõte rahast ei lahkunud temast hetkekski. Ta kujutles õudusega, kuidas ta astub praegu oma madalasse, kütmata, roheliste aknaraamidega korterisse. Aknaruudud on diagonaalselt kokku kititud, toast ei lahku kunagi alaline kehvuse ja lastemähkmete hais. Mis ta ütleb naisele, kui too temalt oma nõrga, haige häälega pärib, kas ta sai raha? Tema jõi praegu viina ja õlut, sõi põrsapraadi, seal aga heideti magama poolnäljaselt, ainsa lootusega isale, kes kindlasti muretseb raha.

«Issand jumal,» mõtles Aggei Fomitš murega, «mispärast saadad sa teistele õnne, küllust ja jõukat elu? Miks oled sa siis mind unustanud? Teised ju, näiteks, isegi leiavad raha, mida nad tegelikult võib-olla ei vajagi. Oleks see siis palju, kui mina kas või kordki, kas või ainuke kordki elus leiaksin… noh, ütleme, kümme, ei, kakskümmend rubla! Saaks ämmaemandale maksta ja Vasjutkale võiks osta saapad ning Ljolale sooja palitu… Mispärast, näiteks, ei võiks ma leida praegu tänavalt rahatasku? Tuleb ju vahel ette selliseid juhtumeid, isegi kaunis tihti tuleb: kas sellest on vähe kirjutatud ja räägitud?…»

Ning Aggei Fomitš, kel oli unistav mõttelaad, hakkas naudinguga kujutlema, kuidas ta leiab tänavalt paksu nahast rahatasku, kuidas ta avab selle ja leiab sealt terve paki sajarublaseid rahapabereid ja võidulaenupileteid, kuidas ta kolib suurde, sooja ja valgesse korterisse, muretseb mööbli, laseb kogu perekonnale soojad, ilusad riided õmmelda ja… kas on vähe head, mida võib saada suure raha eest?…

Ja vähehaaval — võib-olla mõne klaasikese joodud viina, võib-olla autosugestiooni mõjul — hakkas Aggei Fomitši hinges kindlaks kujunema kohutavalt absurdne, kuid kaljukindel veendumus, et täna, ning just praegu, peab ta leidma tänavalt imeväärse rahatasku. Mispärast see pidi juhtuma, seda ta ei teadnud ja ta ei mõelnudki sellele. Ta oli selles lihtsalt kindel ning läks, langetanud pea ja vaadates tähelepanelikult enda ette maha.

«Nüüd kohe… kohe,» sosistas ta otsekui palavikus jampsides, «teised ju leiavad… veel mõned sammud… kohe… kohe…»

Ja äkki — see polnud sugugi erutatud kujutlusest tingitud meelepete — nägi ta tänaval lumes selgesti väikest, musta, korrapäraselt nelinurkset eset. Hingeldades meeletust vaimustusest, püstitõusnud juustega, vaatas Aggei Fomits enda ümber ringi nagu varas ja sööstis maas lebavat eset üles tõstma…

Tema käes oli paks nahast rahatasku… Algul pani unistuste ja tegelikkuse imeline kokkusattuvus Aggei Fomitši mõneks hetkeks jahmatama, kuid veendunud, et tal on käes ehtne, mitte kujutletud rahatasku, surus ta selle kramplikult vastu rinda ja hakkas kiiresti kodu poole jooksma…

Tal tuli joosta umbes pool versta. Ta tundis, kuidas tal harjumatust kiirest liikumisest rinde all pistma hakkas, kuidas kõris paisus mingi kuiv ja torkiv kämp, kuidas veri tema peas pingsalt tuikas. Kuid peatuda ta ei võinud, talle näis, et kui ta kas või minutikski jooksu aeglustab, jookseb keegi talle järele ja võtab tal leitud aarde käest. Joostes kukkus tal müts peast. Ta tahtis kummarduda, et seda üles tõsta, kuid lõi kohe käega ja jooksis edasi. «Ostame tuhat mütsi!» sosistas ta vaimustusega…

Tema pöörase koputuse peale avas ukse unest äratatud, ehmunud naine, küünal käes. Ka lapsed ärkasid ja vaatasid oma vooditest isale imestuse ja hirmuga. Kahvatuna, üleni higisena, eksleva pilgu ja säravate silmadega laskus Aggei Fomitš raskelt tugitooli.

«Anjake! Lapsed!» ütles ta rahataskut käes raputades kähiseva häälega. «Vaat siin… rahataskus… on raha… Sada tuhat… üüri uus korter. Anja… šampanjat… nelisada tuhat… mõistate? Hurraa!»

Nüüd on Aggei Fomitš niivõrd rikas, et tema miljonite ees on tühised kõik Holkonda ja Kalifornia varandused. Tal on tallides kuuskümmend tuhat hobust ja tõllakuurides kolm miljonit viissada tuhat tõlda. Ta on kõigi maailma raudteede ja isegi uue, äsja Maalt Jupiterile ehitatud raudtee direktor. Ta on haruldaselt helde ja annetab igale vaesele palujale meelsasti miljoni või paar miljonit rubla. Ta on hea, vaikne, leebe ja ei talu vaid üht — kui keegi julgeb puudutada tema kallist nahkset rahataskut, milles on määrdunud kolmerublane rahapaber, pagasikviitung ja ajalehekuulutus. Siis satub ta kummalisse märatsushoogu ja virutab juuresolijate pihta kõigega, mis kätte puutub. Naine ja lapsed armastavad teda väga ja osutavad talle kõige õrnemat tähelepanu. Ta tasub neile samaga.

Ning lõppeks, kust meie teame? — Võib-olla on hullumeelsed vahel ääretult õnnelikumad meist, tervetest inimestest?

1895.