Читать книгу Jutustused - Александр Куприн - Страница 5

Augustikuu viimastel päevadel, suurte manöövrite ajal, sooritas N jalaväepolk pika, neljakümneverstase rännaku Bolšije Zimovitsõ kirikukülast Nagornaja külani. Oli kuum, kõrvetav, rammestav ilm. Silmapiiril, mida hõbetas peenike kauge tolm, värelesid kuumaks köetud õhu läbipaistvad, lainetavad joomed. Mõlemal pool maanteed, nii kaugele kui silm seletas, laiusid ühetaolised kollase, torkiva kõrrestikuga kaetud koristatud viljapõllud.

Väeosa kohal ja järel hõljus õhus pikk, looklev ja ahtake kollaka tolmu riba. Soldatid liikusid üleni sellesse tolmupilve mähituna. Tolm ragises neil hammaste all, kattis higiseid nägusid ja muutis need mustaks. Üksnes hambad ja silmavalged valendasid neis kurnatud, kõhnades, karmidena näivais nägudes. Küürus ranitsate ja nende külge kinnitatud kokkukeeratud sinelite raskuse all, sammusid soldatid vaikides, rivitult, väsinud jalgu vaevaliselt järele vedades. Ainult vahetevahel, kui kellegi tääk riivas tärisedes naabri tääki, kostis ridadest jõhkrat, tigedat sõimu. Mehed ei saanud end öösiti välja magada ja vaevlesid kuumuse, väsimuse ja janu käes. Mõned närisid käies loiult, vähimagi isuta, hommikul väljajagatud leivaportsjonit, ainult et kuidagimoodi lühendada pikka ja igavat rännakuaega.

Ohvitserid ei liikunud rivis — vabadus, millele kõrgem ülemus rännaku ajal läbi sõrmede vaatas —, vaid parempoolsel teeveerel. Nende valged kitlid olid seljal ja õlgadel higist mustaks tõmbunud. Küürus, ratsutid lõdvale lastud, tukkusid roodukomandörid ja adjutandid oma kõhnade, väljapraagitud hobuste seljas.

Igaüks soovis maksku mis maksab võimalikult rutem peatuskohta jõuda ja vilusse pikali heita.

Porutšik Avilov, haiglane, sõnakehv ja närviline noormees, kõndis oma üheteistkümnenda roodu esimese rea kõrval. Uued säärikud pigistasid tublisti jalgu, mõõga kanderihm hõõrus õlga, peas tuksles pehmelt ja raskelt veri. Kuid kõige enam vaevas Avilovit tuim igavustunne, mis teda rännakute ajal alati valdas ja millest ta mingi kerge tegevusega vabaneda püüdis. Kord murdis ta maantee ääres kasvava paju küljest painduva vitsa ja puhastas seda hammaste ning küünte abil koorest, kord peksis mõõgaga hoolikalt maha torkiva takja erepunaseid nuppe, kord, võtnud endale sihiks mingi eemalt paistva punkti, püüdis välja arvestada, mitu sammu selleni on, ja kontrollis siis end. Viimaks, sellest kõigest tüdinenult, hakkas ta «unistama», nagu ta oli seda teinud mõnikord korpuse õhtuse jumalateenistuse ajal igavuse eemalepeletamiseks. Ta küsis endalt mõttes: «Millest me siis seekord unistame?» ja hakkas meenutama kõike, millele tal oleks praegu meeldiv mõtelda või mis kuuldust või loetust kunagi varem tema kujutlust oli erutanud. Vahel kujutles ta end Prževalski või Jelissejevi taolise tuntud reisijana. Ta organiseeris ekspeditsiooni julgetest, raskuste ja ohtude vastu karastatud seiklejatest, kes värisesid juba tema pilgust. Ta avastas senitundmatuid saari ja maid ning püstitas nende pinnale vene lipu. Tema nimi sai tuntuks kogu maailmas. Kui ta Venemaale tagasi pöördus, korraldati tema auks ovatsioonirikkaid vastuvõtte. Naised külvasid teda üle lilledega ja sosistasid vaimustatult üksteisele: «Seal ta on, seal ta on, see kõige kuulsam!» Vahel kujutles ta, et manöövrid on juba läbi ja et ta läheb oma rooduga eratöödele mingi muinasjutuliselt rikka ja tingimata aristokraatse päritoluga mõisniku juurde. Mõisnikul on tütar — kahvatu, mõtliku ilmega kaunitar. Suurilma kavalerid on teda ammu oma labase tühisusega ära tüüdanud ning ta armub esimesest pilgust lihtsasse, vaesesse ja uhkesse, alati endasse sulgunud, «pettumuse pitserit laubal kandvasse» jalaväeporutšikusse. Kuuvalge öö, kohtumine vanas suures pargis, tulised armuavaldused…

«Me peame lahkuma,» ütleb Avilov süngelt, «sina oled rikas, mina vaene kui kerjus, me ei saa kunagi õnnelikuks.» Mõisniku tütar nutab tema rinna najal, Avilov lohutab teda. Põõsaste tagant ilmub ootamatult välja mõisnik ise, tal on liigutusepisarad silmis. «Minu lapsed,» ütleb mõisnik, «ma tahan, et te teineteist armastaksite. Mitte raha, vaid tõeline armastus toob inimestele õnne.» Nende sõnadega õnnistab ta armunuid; kõik kolm kaelustavad üksteist ja nutavad. Mõni päev hiljem loevad seltsimehed polgu päevakäsust imestuse ja kadedusega, et porutšik Avilov palub raportiga selle ja selle numbri all luba astuda esimesse seaduslikku abiellu vürstitar Z-ga…

Puhuti maalis fantaasia talle neid stseene niivõrd eredalt, et niihästi maantee ja tolm kui ka hallid, ühetaoliselt sammuvate soldatite read lakkasid temale eksisteerimast. Ta sammus edasi rinnale langetatud peaga, ebamäärane naeratus huulil, tuhmid liikumatud silmad pärani. Mitu versta möödus märkamatult, ja kui Avilov oma unistustest ärkas, laius tema ees juba täiesti uus maastik.

Õhtused varjud olid pikemaks veninud. Päike seisis otse silmapiiri kohal, värvides tolmu eredalt purpurpunaseks. Tee hakkas kulgema allamäge. Kaugel horisondil paistsid metsa ja elamute ähmased piirjooned.

Väeosale venis vastu lõputu talupojavankrite voor. Soldatite lähenemisel pöörasid hohollid aeglaselt üksteise järel oma suuri, halle, järsult ülespoole pööratud sarvedega laisku härgi teelt kõrvale ja paljastasid pea. Nad kõik, viimane kui üks, olid palja jalu, päratu laiades, linasest riidest pükstes ja linasest riidest hamedes. Nende hamede lahtinööbitud kaeluste vahelt paistsid päevitusest pronkstumedad, arvutute väikeste kortsukestega kaetud paljad kaelad.

Voorist möödumisel kostsid soldatiridadest kogu aeg kärsitud küsimused:

«Onkel, kas Nagornajani on veel palju maad?»

«Vader, mitu versta on veel jäänud Nagornajani?»

«Hei, semud, kas see, mis sealt paistab, on Nagornaja?»

Hohollid vastasid laisalt ja aeglaselt, et Nagornajasse tuleb kõvasti oma kolm või neli versta». Soldatid muutusid erksamaks, tõstsid pea kõrgemale ja kiirendasid tahtmatult sammu.

Veerandtunni pärast läigatas all sügavas nõos sinine lai jõelint. Päike loojus. Taeva lääneserval leegitses terve erepunaste ja tulikuldsete värvide palang; pisut kõrgemal läksid tulised värvitoonid üle suitsjaspunasteks, kollasteks ja oranžideks varjunditeks ning ainult tujukate piirjoontega pilvede sakilised servad helkisid sulahõbedana; veelgi kõrgemal muutus taeva tõmmukasroosa värvus märkamatult õrnrohekaks, peaaegu türkiissiniseks. Kahvatu, vaevalt märgatav noorkuu ahtake sirp paistis keset taevast; kõrguses hakkasid aralt sirama esimesed tähed.

«Härrad ohvitserid, kohtadele! Trummilööjad, rännakule!» kostis väeosa eesotsast ülema kõmisev hääl.

Üksteise järel hakkasid pika kolonni mitmes osas kumedalt põrisema trummid. Soldatid tõttasid joostes ridadesse, kohendasid käigu peal selga ja õlgu kehitades ranitsaid ning tegid keksivaid samme, et ühtlast sammu sisse saada. Käigu peal mõõka paljastades otsisid ohvitserid kiiresti üles oma kohad rivis.

Tee kallak muutus veelgi järsumaks. Jõelt hoovas korraga rõsket jahedust. Varsti hakkas vana, auklik puusild raskete, rütmiliste sammude all vappuma ja õõtsuma. Esimene pataljon oli juba sillast üle läinud, kõrgele järsule kaldale tõusnud ja marssis orkestri saatel külasse. Elavnenud ja joondunud ridadest kostis kõnekõminat.

«Fjodortšuk, ära tolmuta!… Tõsta jalgu, saatananahk!»

«Aga eks sul, Šapovalov, olnud Zimovitsõs tragi perenaine? Ah? Kuidas ta ikka tookord potihargiga äigas!»

«Ära nori!»

«Ei noh, selge! Tema ronib ju kohe käperdama.»

«See on enam kui kindel, poisid: kui õhtul taevas punetab, võib hommikul tuult oodata.»

«Hei, kolmas rühm, kes lähevad leiva järele? Vaadake, sindrinahad, et te jälle maha ei maga!»

«Hoia, kaim, minu püssi, ma kohendan sinelit! On ikka mõnus asi see manööver. Palju etem, kui see va roodu õppus.»

«Neljas rühm, ära maha jää! Igavesed venivillemid!»

Kõrgendikult paistis kogu küla. Valged, kirsiaedadesse uppuvad savitared olid suures orus ja selle nõlvadel laiali paisatud. Külaservale oli kogunenud kirju rahvasumm, enamasti naised ja lapsed, «moskaale» vaatama. Üheteistkümnenda roodu eeslaulja jefreitor Nogaa, kõige tugevama häälega laulumees kogu polgus, astus ülemuse käsklust ootamata ette, võttis jalga, vaatas üle õla tagasi, nihutas mütsi kuklasse, ja mananud näole hooletult sünge ilme ning vehkides parema käega laias kaares, alustas laulu:

Jah, talv, pakane pea mööda läeb!

Kevade on varsti käes.

Kevade on varsti käes,

soldatitel süda raskeks läeb.

Sada mehist häält hakkasid kõmisevalt kaasa laulma ja iga soldat, kes hämmastunud rahvahulgast teeseldult ükskõikse ilmega möödus, tundis end sel hetkel sangarina. «Siin on kõik matsid — kas nende pea ka midagi jagab? Neile on kroonuteenistus kuradist endast hirmsam: küll saab seal alles peksa ja õppustel kurja vaeva näha, pannakse püssist laskma ja saadetakse türklaste vastu sõtta. Minule aga on see kõik kukepea, ma vilistan kõige selle peale ja teie, matsid, olete minu meelest nullid, sest mul pole aega, mul on tegemist oma soldatiametiga, selle kõige tähtsama ja tõsisema ametiga maailmas.» Seda mõtet luges Avilov kõigilt nägudelt, alates eeslauljast ja lõpetades viimase trahvitud tatarlasega, ning teda ennastki täitis vastu tahtmist mingi karmi uljuse tunne ja ta sammus kerge, sujuva kõnnakuga, tõstnud pea püsti ja ajanud rinna ette.

Rividrillis mahvi saan,

aga sest ei hooli ma! —

laulis Nogaa, moonutades uljusest sõnu ja karjudes teistest valjema falsetiga üle. Keegi ei mõelnud enam rakkuhõõrutud jalgadele ega selga vajutavatele ranitsatele. Mehed olid juba ammu märganud eemalt oma nelja majutajat, kes tulid roodule vastu, et paigutada see kohe laiali varem valmisvaadatud peredesse. Veel mõned sammud, ja rühmad läksid mööda küla põiktänavaid laiali, otsekui sulasid ära, järgnedes valju naeru ja vaikimatute naljatuste saatel igaüks oma majutajale.

Avilov vantsis vastu tahtmist, laiskade sammudega väravani, millele oli kriidiga maalitud suur pealkiri: «Porutšik avelovi kortel.» Avilovile valmisvaadatud maja erines märgatavalt naabruses asuvaist taredest nii suuruselt kui ka valgeks lubjatud seinte ja plekk-katuse poolest. Pool õue oli täis kasvanud tihedat, üle inimese pea ulatuvat maisi ja hiiglasuuri päevalilli, mis paindusid madalale oma kollaste kübarate raskuse all. Akende juures, peaaegu kattes aknavahesid, kerkisid pikkade, peenikeste kassinaerite kahvaturoosad ja punased õied.

Avilovi tentsik Nikifor Tšurbanov — osav, lõbus ja pärdikuna inetu soldat — kükitas juba välistrepil ja puhus jalast võetud säärikuga süsi samovaris hõõgvele. Härrat nähes viskas ta sääriku maha ja jäi valveseisangusse.

«Kui mitu korda olen ma sulle ütelnud, et sa säärikuga samovari kallal ei jändaks,» ütles Avilov põlastavalt. «Näita, kust siit sisse pääseb.»

Tentsik avas esikus paremat kätt viiva ukse. Tuba oli avar ja valge; akende ees olid punased sitskardinad, diivan ja toolid olid samasuguse odava sitsriidega kaetud; valgeks lubjatud seintel rippus palju ažuursetes puuraamides ülesvõtteid ja kaks ajakirja tasuta kaasandeks saadud oleograafilist pilti. Toas oli veel väike kõhukas kummut, mille kohal rippus nelinurkne, tuhm peegel, ning nurgas ebatavaliselt kõrge kaheinimesevoodi terve patjade püramiidiga, mille aluse moodustas suur voodilaiune padjamürakas ja tipu üsna pisike padjake. Tundus piparmündi, leesputke ja mägimündi lõhna. Väikevenes pistetakse alati neid rohutuuste tubade lõhnastamiseks pühakujude taha.

Avilov tõmbas saapakandu vastu voodi otsalaudu pannes säärikud jalast ja heitis käsi kukla taha sirutades pikali. Praegu tundis ta veel suuremat igavust kui rännakul. «Noh, jõudsimegi pärale, ja mis sellest paremat on?» mõtles ta, vahtides ühte punkti laes. «Lugeda pole midagi, rääkida pole kellegagi, teha pole midagi. Jõudsid pärale, heitsid siruli nagu väsinud loom, magasid end välja ja homme marsi jälle edasi. Siis heidad uuesti magama ja jälle aina marsid ja marsid… Kas poleks targem haigeks jääda ja hospidalisse minna?»

Pimenes. Kuskil lähedal seina taga tiksus tõtates kellapendel. Õuest kostis, kuidas Nikifor täiest rinnast ja hinge kaua tagasi tõmbamata süsi samovaris hõõgvele puhus. Äkki tärkas Avilovil peas mõte suplema minna.

«Nikifor!» hüüdis ta valjusti.

Ustega paugutades ja juba jalga tõmmatud säärikutega kolistades ilmus Nikifor kiiresti kambrisse ja jäi ukse kõrvale seisma.

«Kas siin jõge on?» küsis Avilov.

«Just nii, on.»

«Tuleks õige suplema minna? Mis sina arvad?»

«Just nii, teie ausus, võiks minna,» nõustus tentsik otsekohe.

«Räägi siis juba kindlalt. Võib-olla on vesi sogane?»

«Just nii, teie ausus, kole sogane. Justkui raba. Ratsaväelased jootsid ennest jões hobuseid. Ei tahtnud teised kuidagi juua.»

«Oled ikka tohman! Aga sa ütle mulle õige…»

Avilov jäi toppama. Ta ei teadnud isegi, mida küsida. Ta ei tahtnud lihtsalt üksi jääda.

«Ütle mulle… Kas perenaine on nägus?»

Tentsik hakkas naerma, pühkis varrukaga huuli ja pööras pea häbelikult seina poole.

«Noh?» ergutas teda Avilov kärsitult.

«Nii et… Ei või teada… Ta on üsna kena, teie ausus… nunna moodi kuidagi.»

«Kas mees on vana või noor?»

«Mitte väga vana, teie ausus. Just nii, noor. Tema mees on siin vallakirjutajaks.»

«Vallakirjutajaks? Aga mille poolest perenaine nunna moodi on? Oled sa temaga kõnelnud?»

«Just nii, kõnelesin. Ütlesin, et minu härra jõuab kohe siia, vaadake, et teil kõik korras oleks.»

«Mis tema selle peale ütles?»

«Mis ta ikka ütles? Pööras mulle selja ja läks oma tuppa. Pirtsakas.»

«Kas ta mees on kodus?»

«Kodus. Ainult praegu ei ole — läks kuhugi.»

«Noh, hea küll. Too samovar lauale ja ütle perenaisele, et ma palun teda minuga klaas teed juua. Mõistad?»

Mõni minut hiljem tõi Nikifor samovari lauale ja süütas küünlad. Teed tõmbama pannes ütles ta: «Käisin praegu… perenaise jutul…»

«Noh, kuidas läks?»

«Ütlesin talle.»

«Noh, ja siis?»

«Tema ütles: jätke mind, palun, rahule! Mul ei ole teie teed tarvis!»

«Noh, kurat temaga!» otsustas Avilov haigutades. «Vala mulle teed!»

Ta sõi vaikides külma loomaliha ja mune ning rüüpas teed peale. Nikifor teenis teda samuti vaikides. Kui ohvitser oli teejoomise lõpetanud, viis tentsik samovari ja ülejäänud õhtusöögi enda juurde kuuri.

Avilov riietus lahti ja heitis voodisse. Nagu alati, kui ta väga väsinud oli, ei tulnud talle kohe und. Teiselt poolt seina kostis endiselt kella monotoonne tiksumine ja mingi kummaline sumin, nagu oleksid kaks inimest kiire ja vihase sosinaga kõnelnud. Läbi akna, otse Avilovi silme ees, paistis tumesinise taeva taustal selgesti lähedal kasvav sale, peenike, mustendav püramidaalne pappel ning selle kõrval kollendas eredalt kuu. Vaevalt sulges Avilov laud, kui tema vaimusilme ette kerkis kohe tüütavalt igav rännakupilt: hallid tänkjad põllud, kollane tolm, ranitsate all küüru vajunud soldatid. Hetkeks ta tukastas, ja kui ta uuesti silmad avas, näis talle, et ta oli maganud, ent kui kaua — minuti või tunni —, seda ta ei teadnud. Viimaks õnnestus tal tõepoolest suikuda kergesse, rahutusse unne, kuid ka unes kuulis ta kella tiksumist teisel pool seina ja nägi igavat päevast teekonda.

Umbes poolteist tundi hiljem tundis Avilov end äkki jälle avatud silmadega lamavat ja küsis endalt uuesti: kas ta oli maganud või oli see olnud ainult sekund täielikku unustust, mõtte puudumist? Mitte enam kollane vaid hõbedane kuu oli tõusnud üsna papli ladva kohale. Taevas oli muutunud veelgi sinisemaks ja külmemaks. Puhuti kattis kuud valge, ämblikuvõrguna kerge pilveke, mis valgustus äkki üleni oranžist särast. Kiire, vihane sosin, mida Avilov ennest seina taga oli kuulnud, oli muutunud tagasihoitud, kuid kaunis valjuks, riiuga sarnanevaks kõneluseks, mis ähvardas iga hetk pahvatada vihaseks karjumiseks. Avilov jäi kuulatama. Tülitsesid kaks häält: madal, kord tärisev, kord kume, nagu tõrrepõhjast tulev mehehääl, missugune on ainult tiisikushaigetel joomaritel, ning väga õrn, noor ja kurb naisehääl. See hääl kutsus Avilovi peas hetkeks esile mingi ähmase, ammu-ununenud mälestuse, kuid niivõrd ebaselge, et ta isegi ei peatunud sellel.

«Ah mina ei lase sul magada?» küsis mees sapise irooniaga. «Sina tahad magada? Aga kui sina oled võib-olla minult kogu eluks unerahu riisunud? See ei tähenda midagi? Ah? Alatu! Magada tahad? Ah sa igavene näru, sa julged veel hingata maa peal! Sina…»

Mees hakkas äkki kumedalt ja hingeldades köhima. Avilov kuulas kaua, kuidas ta sülitas, kähises ja vähkres voodis. Viimaks õnnestus mehel köhast võitu saada.

«Sina tahad magada, mina aga köhin sinu armust nagu lammas… Küllap ajad mu varsti hauda… Siis magad end välja, madu!»

«Jätaksite ometi kord, Ivan Sidorõtš, viina joomise,» lausus kurb ja õrn naisehääl. «Jätaksite joomise, siis ei valutaks ka rind.»

«Jätaksin joomise? Jätaksin joomise, ütled sina? Mis see sinusse puutub? Kas ma sinu raha kõrtsiletile jätan? Ah? Vasta, kas sinu raha?»

«Teie enda raha, Ivan Sidorõtš,» vastas naine tasa ja alandlikult.

«Kas sa tõid majja kas või punast krossigi, kui ma su naiseks võtsin? Ah? Oli sul hinge taga kas või auklikku kümnekopikalistki?»

«Te ju ise teadsite, Ivan Sidorõtš, olin vaene neiu, mul polnud kuskilt raha võtta. Kui mul oleksid olnud rikkad vanemad…»

Mees hakkas äkki tigedalt, põlglikult ja pikalt naerma, millele järgnes köhahoog.

«Va-ene?» küsis ta mürgise sosinaga, ise raskelt hingeldades. «Vaene? Mulle on see ükstaskõik, et vaene. Aga sa tead ju, mis on neiu rikkus? Tead sa seda?»

Naine vaikis.

«Kui ta on hoidnud oma au — see on tema rikkus! Au! Sa pole seda sõna kuulnud? Mis? Ma küsin sinult, oled sa seda sõna kuulnud või ei ole? Noh, vasta ometi!»

«Olen kuulnud, Ivan Sidorõtš…»

«Valetad, pole kuulnud! Kui oleksid kuulnud, oleksid ka oma au alal hoidnud. Aga kas mina sind puutumatuna oma majja tõin? Noh, vasta!»

«Ivan Sidorõtš, tunnistan teile nagu jumala ees… Olen süüdi… Viies aasta palun teilt andeks.»

Ta hakkas peenikese ja haleda häälega tasakesi nutma. Kuid tema pisarad ajasid mehe veel rohkem vihale. Ta sattus nendest marru.

«Kui sa ka kümme aastat paluksid, andeks ma ei anna! Kunagi ei anna ma sulle, liiderdajale, andeks! Kuuled, mitte kunagi!… Miks sa mulle kohe üles ei tunnistanud? Miks sa mind petsid? Ahaa! Sa arvasid, et ma hakkan võõraid patte varjama? Leidsin, jumal tänatud, lolli, kes peab endale auks teise mehe jäänuseid üles korjata! Kas tead ka, lojus, ma oleksin võinud kaupmehetütrega abielluda, kui mitte sina… Ma oleksin nüüd karjääri teinud. Ma oleksin …»

«Ega ma siis omal tahtmisel, Ivan Sidorõts,» vastas naine nuuksudes, «ega ma siis omal tahtmisel teie naiseks saanud. Te ise teate, kuidas ema mind tollal peksis.»

See endaõigustamine ajas mehe marru. Ta hakkas jälle hirmsasti köhima, ning köhahoogude vaheaegadel kuulis Avilov tigedat, roppu sõimuvalingut. Siis kostis äkki kõrvaltoast kõrvakiilu terav ja kuiv plaksatus, seejärel teine, kolmas, neljas, ning öises vaikuses hakkasid sadama halastamatud, kaalutletud. metsikud löögid. Siis jäi kõik korraga vaikseks. Saabus selline vaikus, et võis kuulda puud näriva koi kriginat. Avilov lamas pärani avatud silmadega; tema süda tuksus kiiresti mingi jubeda, nukra ja haletseva tunde mõjul. Siis kuulis ta naise vaikset, tagasihoitud nuuksetest summutatud häält.

«Issand jumal,» halises ta nuuksudes, hambaid kiristades ja pisarate kätte lämbudes, «miks ei saada sa mulle piinavat surma? Juba viis aastat… viis aastat järjest pean ma igal öösel kuulama neid süüdistusi. Võiksid mind juba kohe tappa, koletis! Mis eest sa mind piinad? Mis eest? Kas ma pole su teenija? Kas ma pole su ori? Kui sa üks öögi mu hinge seest ei sööks. Üksainus öögi! Arvad sa siis, et ma toda neetut armastasin? Karistagu issand teda minu pärast häbistava surmaga! Kui ta mulle ette satuks, kägistaksin ta oma kätega surnuks!… Ta on mu elu hävitanud, lurjus! Olen kahekümne viie aastane, aga näen välja nagu vanaeit… Mul pole enam jõudu kannatada!»

Avilov kuulas kaua neid kirglikke, meeleheitlikke kaebeid, püüdes kogu aeg meenutada, kus ta seda häält varem oli kuulnud, ja vajus äkki ootamatult raskesse, tervesse, unenägudeta unne.

Vastu hommikut ärkas ta uuesti. Kuu ei paistnud enam. Taevas oli muutunud tumesinisest helehalliks. Avilov kuulis imestusega teisel pool seina jälle samu hääli.

«Mu kallis, mu armas!» rääkis mees liigutatud, nõrgaks muutunud häälega. — «Kui poleks seda, oi, kuidas ma sind armastaksin! Hoiaksin sind vähema kui tuulepuhangu eest. Sa elaksid mul nagu hellitatud proua.»

«Ah, Ivan Sidorõtš, noh, andke mulle viimaks ometi andeks! Hakkame elama nagu inimesed, nagu kõik teised… Kuidas ma juba praegu teie sõna kuulan, siis aga loeksin iga teie soovi juba teie silmist…»

Saabus vaikus ja Avilov kuulis, kuidas teisel pool seina pikalt suudeldi.

«Noh, hea küll, hea küll!» ütles mees leebelt ja rahustavalt. «Jäta nutmine, aitab… Sa arvad, et mul endal on kerge? Mu süda nõretab verest, aga mitte et… Mu kullake!»

Ja jälle kostis Avilovi kõrvu, kuidas pikalt suudeldi.

«Praegu te ütlete: hea küll,» sosistas naine kergelt hingeldades, «kuid homme algab kõik uuesti… Kui palju kordi juba olete tõotanud mind mitte enam süüdistada, kuid ikka… Kui palju kordi olete pühakujude ees jumala nimel vandunud…»

«Noh, aitab, jäta juba… Ütle mulle ainult, ega sa toda, tookordset, ei armasta? Ikka tõesti?»

«Ah, Ivan Sidorõtš, milleks te seda veel küsite? Ma tapaksin ta oma käega, kui ta mulle ainult kuskil ette satuks!…»

Jutlemine seina taga muutus vaiksemaks, läks üle sosinaks, üha sagedamini kostsid suudlused ja Ivan Sidorovitši summutatud, õnnelik naer.

Uni tahtis uuesti Avilovi üle võimust võtta, kuid ta võitles selle vastu ja püüdis kogu aeg meenutada, kus ta on kuulnud samasugust häält? Puhuti näis talle, et nüüd kohe tuleb talle see meelde, kuid siis hajusid tema mõtted ja muutusid segasteks nagu uinuval inimesel ikka… Viimaks, otse enne uinumist. meenus talle.

Sinna oli umbes kuus aastat tagasi… Tema, äsja ohvitseriks ülendatud noormees, oli Tuula kubermangu oma onu mõisasse suvitama sõitnud. Külas valitses põrgulik igavus ja Avilov otsis pidevalt ja intensiivselt kas või väiksematki meelelahutust. Jahilkäimine ja kalapüük olid teda ammu tüüdanud, ratsutada oli liiga palav.

Tõenäoliselt igavusest pööras ta kord tähelepanu onu toatüdrukule Haritiinale. Haritiina oli pikakasvuline, tugev, vaikne ja tõsine, suurte siniste, alati veidi nukrate silmadega neiu. Kord õhtul, kohanud Haritiinat esikus, süleles Avilov teda. Neiu tõukas tema käed vaikides oma rinna juurest eemale ja lahkus niisama vaikides. Ohvitseril hakkas piinlik, ta vaatas ringi ja läks kikivarvul, punetava näo ja põksuva südamega oma tuppa.

Paar nädalat hiljem, kuumal, raugestaval juunikuu keskpäeval pikutas Avilov suure, tiheda pargi serval heintel ja luges. Äkki kuulis ta üsna lähedal, oma selja taga kellegi kergeid samme. Ta pöördus ümber ja nägi Haritiinat, kes teda nähtavasti ei märganud.

«Kuhu sa kavatsed minna, Haritiina?» hõikas teda Avilov.

Haritiina ehmus algul ja vaatas siis kohmetult maha. «Käisin siin… praegu… suplemas…»

Avilov astus Haritiina juurde, vaatas ärevalt ringi ja embas teda. Langetanud silmad ja punastades surus Haritiina käed vaikides vastu Avilovi rinda ning püüdis teda eemale tõugata. Raskelt hingates ning tormiliselt neiu juukseid ja palgeid suudeldes surus ohvitser teda üha tugevamini oma rinna vastu…

Vaikiva tõrksuse ja nördimusega pani Haritiina kaua vastu. Ta oli väga tugev. Avilov hakkas väsima ja tahtis juba neiu lahti lasta, kui viimane äkki õudselt kahvatas, tema käed jõuetult alla langesid ja silmad sulgusid.

Meelemärkusele tulles hakkas ta hüsteeriliselt nutma. Kõik Avilovi lohutused ja tõotused olid asjatud. Ta lahkuski aiast, jättes Haritiina nuuksudes rohule visklema.

Haritiina ei lausunud sellest juhtumist kellelegi sõnagi ja püüdis ainult hoolega vältida kohtumist Aviloviga.

Muide, ka Avilov ise sõitis umbes nelja päeva pärast külast minema, saanud telegrammi emalt, kes oli ootamatult haigestunud.

Tollest ajast peale polnud Avilov Haritiinat näinud ja alles nüüd meenutas seina tagant kuuldud naisehääl talle ähmaselt juhtunut, ähmaselt seepärast, et Avilov ei suutnud veel oma mälestustes selgusele jõuda, kui ta jälle raskesse, hommikueelsesse unne vajus…

«Teie ausus, tõuske! Tõuske, teie ausus! Roodukomandör on juba roodu juurde läinud!» äratas Nikifor kauaks magama jäänud Avilovit, raputades teda vajaliku aupaklikkusega õlast.

«Mm… aga samovar?» pomises Avilov vaevaga silmi avades.

«Pole üles pandud! Kõik asjad on ära saadetud: veltveebel käskisid. Olen teid juba peaaegu tund aega äratanud: suvatsesite mind läbi sõimata ja ütlesite, et te teed ei joo.»

Avilov sai viimaks suure pingutusega oma unest võitu, hüppas kähku voodist välja ja hakkas kiiresti riietuma. Ta kartis hilineda. Kiiruga viskas ta näole paar korda vett, ja vaevalt mundri kinni nööpinud, jooksis kogunemiskohale, pannes käigu peal kohale särpi ühes revolvrikabuuriga ja mõõka.

Pataljonid seisid juba korrapäraste mustade nelinurkadena piki laia tänavat üksteise kõrval. Avilov astus kiiresti oma kohale, püüdes mitte komandörile vaadata, et vältida tema laitvat pilku.

Taevas oli selge, puhas, õrnsinine. Kerged valged pilved, mis olid ühest küljest roosa säraga valgustatud, ujusid laisalt läbipaistvas kõrguses. Taeva idaserv punas ja leegitses, helgeldes kohati pärlmutri ja hõbedana. Silmapiiri tagant sirutusid hiiglaslike laialiaetud sõrmedena taeva alla kuldsed viirud alles tõusmata päikese kiirtest.

Kümne minuti pärast sõitis parema rivitiiva tagant oma suurel hallil ruunal pataljonide ette polgukomandör. Tema hääl kostis reipalt ja selgesti hommikuses õhus:

«Tervist, esimene pa-taljo-on!»

«Tervist, teie kõrgeausus!…» hüüdsid rõõmsalt ja reipalt nelisada noort häält.

Polgukomandör sõitis niimoodi kõikide pataljonide eest läbi, ratsutas seejärel umbes viiskümmend sammu edasi polgu keskele, kallutas keha tagasi, ajas pea kuklasse ja kamandas sundimatult rõõmsa häälega:

«Lippude alla! Kuu-la! Valvel!»

Pataljonid lõgistasid püssidega ja tardusid. Kostsid vastuvõtumarsi helid, levides selgesti ja teravalt õhus. Ridade kohal ilmus nähtavale ülalt nahktupega kaetud lipp, lehvides rütmiliselt orkestrihelide saatel. Lipukandjat polnud näha. Siis lipp peatus ja orkester vaikis.

Polk hargnes pikaks, kitsaks kolonniks ja hakkas liikuma. Puhanud ja söönud soldatid sammusid erksalt, tundes lõbu värskest, rõõmsast hommikust. Kõigil oli tahtmine laulda, ja kui Nogaa oma kõlava, tugeva häälega alustas:

Oi, oi, oi, eks kingu tagant äkki tuli

major, kes veel noormees oli! —

laulsid soldatid refrääni kaasa eriti üksmeelselt ja kooskõlaliselt.

Pika lindina loogeldes läbis polk suure küla ühe tänava teise järel. Avilov tundis eemalt ära maja, kus ta oli ööbinud. Selle jalgväravas seisis keegi tumedas kleidis ja valge pearätiga naine, kaelkoogud õlal. «See peaks olema minu perenaine,» mõtles Avilov. «Huvitav oleks teda praegu näha.»

Kui ta naise kohale jõudis, pöördus see kiiresti, nagu äkilise tõuke mõjul ümber ja tema silmad kohtusid Avilovi silmadega. Avilov tundis ta kohe ära. See oli kahtlemata Haritiina: samad sügavad, vaaned silmad, sama tõsine ja nukker nägu…

Ka Haritiina tundis ta kohe ära. Tema silmis peegeldusid vaheldumisi imestus ja viha, hirm ja põlgus… Ta kahvatas ning tema ämbrid kukkusid koos kaelkookudega maha, veeredes kolisedes edasi.

Avilov pöördus ümber. Teda haaras äkki raske, terav kurbus, nagu oleks keegi toore käega tema südant pigistanud. Ning millegipärast paistis ta endale samal ajal nii armetuna, nii viletsana, nii alatu argpüksina. Ja tundes oma seljal Haritiina pilku, tõmbus ta kössi ning tõstis õlad kõrgele, nagu oodates lööki.

Tema kõrval aga, paremal ja vasakul, ees ning taga, möirgasid terved hääled huilgamise, kiljumise ja läbilõikava vilistamise saatel laulda:

Tervist, Saša, tervist, Maša,

tervist, kullake, mu arm…

1895.