Читать книгу Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades - Aleksei Turovski - Страница 4

Pärisinimene (Homo sapiens sapiens) on loov loomaliik. Loovus leiab väljundi eelkõige maailma asjade ja nähtuste seletamises. Inimene teeb seda keele abil, luues müüte kui tõelisi lugusid. Müütide süsteemi, mille järgi ja mille abil inimkond elab, võib kujutada kui inimese semiootilist genofondi, kus mõiste „geen” asemel kasutatakse mõistet „meem”. Seega on mütoloogia kui meemofond. Nende kahe fondi vaheline võrdlus on loomulikult vaid analoogia loomine ja analoogia ei tõesta teatavasti midagi, kuid see tõhustab ja suunab tähelepanu, avaldab muljet ja näitab, millise nähtuse olulisusest edaspidi juttu tuleb. Analoogia toomisega paluvad autorid armulise lugeja luba üritada avaldada talle muljet näidetega selle kohta, kuivõrd palju sarnasusi on pärisinimesel paljude teiste loomaliikidega ja ka selle kohta, kuivõrd omapärane on just inimene. Kuivõrd põhjalikult üritame oma maailmapilti sulandada kõigi teiste liikide omadusi. Toome siinkohal näiteks viis lühikest teesi:

Organism, nagu ka populatsioon ja ilmselt ka liik, ei saa endale lubada maksmist millegi eest, mis pole oma hinda väärt.

Organismi, populatsiooni ja arvatavasti ka liigi elu ja õitseng on võimalik tolerantsuse piires s.t ökoloogilise miinimumi ja maksimumi vahelises diapasoonis kõigi ressursside tingimustes, k.a informatsioon.

Bioloogilise s.t ka evolutsioonilise organismi/populatsiooni/ liigi edukuse määraja on eelkõige lastelaste põlvkonna kvaliteet ja kvantiteet. Teiste sõnadega on küsimus selles, kui pädevateks lapsevanemateks kasvatame oma lapsed.

Kõik ühiskondlikud loomad valivad oma juhid eelkõige karisma alusel. Juhi karisma on võime avaldada valijatele vastupandamatut muljet ning seda maksimaalselt kaua hoida, looma elus komatoosse seisundini k.a. Viimasena sureb tarve muljete järele.

Hinge ja vaimu elus on keskseks nähtuseks/sündmuseks valik. Valikuvõimalus – vaba valik – kaob sel hetkel, kui valik on tehtud. Seega on iga valik vabatahtlik vabadusest loobumine ehk tragöödia. „Tõelises tragöödias hukkub koor, mitte kangelane“ (J. Brodski). Niisiis on tõeline vabadus tegelikult maksimaalne võõrandumine, mille ületamiseks kultuurikontekstis on universaalne ja tõhusaim võte müüdi loomine.