Читать книгу Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades - Aleksei Turovski - Страница 7

Liuglev siug

Alguses oli maa ühtlane, lame ja lootusetult kuiv – koht, kus mitte keegi ei saanud elada. Kuid siis tulid kaks võimsat ja usinat looma: hiigelmadu Diabdar ja ülivägev mammut Seli. Nemad lõid jõed ja muutsid maa vormid mitmekesiseks. Ees rühkis mammut, kes kündis oma vägevate võhkade ja laubaga lamedat maad, luues mägesid ja künkaid, trampis jalgadega maa sisse tulevaste järvede põhjad ning andis londiga vormidele lõpliku kuju. Mammuti järel roomas magevee soonte ja arterite looja hiigelroninastik Diabdar – madu, kes lõi jõgede sängid ja juhatas neisse magevee. Nii hakkas maailmas liikuma vesi. Tekkisid kõikide maa ja taeva osade vahelised ühendusteed. Seejärel muutus madu Diabdar pilvede valitsejaks ja asus, olles lõpetanud maa veekogude süsteemi loomise, universumi veeringluse koordinaatoriks.

Nii räägib evengide peamine maailma loomise müüt. Analoogsed, aga võib-olla ka päris sarnased müüdid on evengide sugulasrahvastelgi, kusjuures nii mõneski selle loo variandis liikus eespool just madu, joonistades mammutile jõesängide ja järvede paigutuse skeemi, mille järgi mammut need valmis kaevas, ja alles siis suunas madu vee sängidesse voolama.

Hiina mütoloogias kujutatakse esivanemaid Nüwat, Fuxi, Shennongi jt mao keha, veise pea, inimese näo ja tiigri ninaga. Nad kõik on otseselt seotud mageveevärgiga. Hiina mütoloogias, aga tegelikult terves Hiina kultuurikontekstis, on ülitähtsal kohal draakonid. Nii nagu muuseas ka Koreas ja suurel määral Jaapaniski. Peaaegu kõikidel Hiina drakonoloogia tegelastel, või vähemalt enamikul, on mao keha. Aga kuna mul on kindel kavatsus pühendada draakonitele täiesti omaette peatükk, siis piirdun siinkohal üksnes draakoni keha (mitte pea, silmade ega soomuste) kujuga – selleks on aga kindlalt madu.

Kirde- ja idapoolsete paleoasiaatide seos Hiina kultuuriga on küllaltki ilmne, kuid teeme vahepeal suure hüppe ja vaatame ka põlisameeriklaste maailmaloomismüütide tegelasi. Siit leiame pilvede madude kogukonna, kuhu kuuluvad maailma veeringluse korraldajad Kukulkan maiadel, Quetzalcoatl tolteekitel, olmeekitel, asteekidel, Kumats kitšee indiaanlastel jt Kesk-Ameerika rahvastel ning paljud teised maod.

Ka Kesk-Ameerika rahvaste maailmaloomismüütides on madu vahetult seotud maailma korrastamisega. Mixcoatl (pilvedest madu) ja tema abikaasa Coatlicue (madudest kleidis) sünnitavad nii päikese Huitzilopochtli (vasakukäeline koolibri) ja teised taevakehad kui muuseas ka suure lunastaja Quetzalcoatli (hindamatu kaksik). Neis müütides on näha kindlaid vihjeid vesi-madu-taevas seoste ahelale. Taolisi seoseid võib jälgida ka hinduistlikus mütoloogias, Lähis-Ida rahvastel (sumerid, babüloonlased, akadlased jt) ning Egiptuse hiilgavas müütide maailmas.

Kreeka klassikalises mütoloogias kajastub mao seos maailma veeringlusega väga huvitava peajumaluse – Zeusi (piksenoolte pilduja, äikese jumal) – arhailises kujundis Zagreioses – sarvedega maos. Zeus Zagreios tekitab täiesti loomulikult ettekujutuse seosest madu-vesi-äike-piksenool-mürk-Zeus-Dionysus-Zagreios. Võtnud mao kuju, astub Zeus (Kreeta) armusuhtesse allilma valitsejanna Persephonega ja nende pojaks saab suure jumaluse Dionysose üks arhailisemaid kujundeid, nimelt sarvine madu Zagreios. Peajumala armukadeda abikaasa Hera kiusamine viib lõpuks Zagreiose surmani, selle eest karistas Zeus Hera käsutäitjaid titaane, paisates nood Tartarosse ja kõrvetades titaanide ema Gaiat kohutava tulega, mille ta ise suure veeuputusega kustutas. Dionysos-Zagreiose taassünnis mängis peamist rolli jumalanna Ateena, kellel õnnestus Zagreiose süda viimasel hetkel titaanide käest päästa. Hellenistlikul perioodil oli Dionysose kultus ülimalt tähtis (orfikutel oli Dionysos-Zagreiosega seotud terve teogooniline filosoofia), selle kohaselt sattus päästetud süda Semelesse, keda klassikaline kreeka mütoloogia peab Dionysose (roomlastel Bacchus, Liber) emaks.

Zeusil on aga ka otsene seos madude allmaailma ja põhjavee päritoluga. Paljud Vana-Kreeka linnriigid kummardasid ka paikset, maa all elutsevat – ktoonilist või kataktoonilist – Zeusi. Neid jumalusi kujutati kas mao või inimese kehaga või mõlemaga korraga. Allmaa kultustes asetati ohvrid maa sisse kaevatud aukudesse, erinevalt Olümpose jumalate kultustest, kus ohverdused toimusid kõrgendatud altaritel.

Maod on kreeka mütoloogias vahetult seotud ka meditsiiniga. Nimelt on ravitsemise jumal Asklepios Apolloni ja nümf Koronise (või Arsinoe) poeg. Müüdi hilisemas versioonis samastatakse Apollonit ja Akslepiost nii, et viimane on ravitsev Apollon, kes on maa raviva ktoonilise võime kandja madu – rästik. Asklepiose kultuse peamiseks keskuseks oli Epidauros, kus tema templi hoovis elasid pühad rästikud. Teine Asklepiose kummardamise keskus oli Kosi saarel, kus elasid samuti Asklepiose rästikud, ning kõik tervenemist ihkavad kummardajad pidid tooma neile ohvriks hiiri ja konni. Eskulapose (Asklepiose) kultus loodi ka Roomas (3. saj pKr), ühel Tiberi jõe saarel, kuhu püstitati Eskulapose tempel ja lasti pidulikult lahti Epidauroselt toodud madu.

Huvitavad on Asklepiose laste nimed. Homerose „Iliases“ on tema pojad Podalirius ja Mahaon mainitud kui ahhaialaste vägede jumalikud arstid ja hiilgavad ravitsejad; tema tütred on Hügeia ja Panacea, nende nimed ei vaja ilmselt lahtiseletamist. Muide, podalirius ja machaon on ratsurliblikaste sugukonna (Papilionidae) kahe pääsusaba liigi nimed. Nende liblikate röövikud toituvad putkelistest, mis on juba iidsetest aegadest tuntud ravimtaimedena. Asklepiose kui ravitseja jumaluse sümboliks on kaks madu, kes on siiani meditsiini ja farmakoloogia ülemaailmsed sümbolid.

Tõeliselt hiilgava õitsengu saavutavad maod hinduismis ja eelkõige tulevad meelde naagad – nende universaalseimaks kujundiks on madu, kellel on üks või mitu inimese pead. Naagad on nii veedade kui ka hinduistliku mütoloogia järgi Kašjapa lapsed. Kašjapa on demiurgi funktsiooni täitev kosmilise kilpkonna kujuline suur jumal Pradžapati, kel oli mitu naist. Naagade emaks on üks viimastest – Kadru. Huvitava asjaoluna peab siinkohal märkima, et naagade suurimad vaenlased on linnud, eesotsas oma kuninga Garudaga, kelle sünnitas samuti Kašjapa naine, seekord Vinata. See müütiline side igipõliste vaenlaste – madude ja lindude – vahel on ka reaalselt olemas.