Читать книгу Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades - Aleksei Turovski - Страница 6

Kaaren ehk ronk (Corvus corax) on värvuliste seltsi vareslaste sugukonna kõige suurem liik. Segatoiduline, kuid kindla karnivoorse eelistusega, monogaamne, võrreldes teiste vareslastega üpris üksildane, kuid võimeline kohalikus lindude koosluses koostööd tegema ning näitama pesitsemisel üles lausa uskumatut paindlikkust. Näiteks teevad rongad, ja see ei ole unikaalne näide, oma pesa kotka pesa sisse. Kaljukotka ja ka merikotka liikide pesad ulatuvad tihtipeale kolmemeetrise läbimõõdu ning kahemeetrise paksuseni ning võivad kaaluda kuni tonni. Pesa peamiseks ehitusmaterjaliks on suured ja tugevad oksad ning selle põhja sisse oskab nii mõnigi rongapaar luua oma kodu. Kotkas, kellel on juba munad või pojad, ei jahi ega tapa oma pesa läheduses. (Muuseas, kutsikatega pesapaiga juures ei tapa ka hunt.) Kotkastega seob ronka ka terve rida erilisi võtteid, millest saab kasu just nimelt viimane. Ronk on suur lind, tugev lendaja, tema tiibade kontuur meenutab väga päevase röövlinnu tiiba, kuid lennata nagu kotkas ta omaette olles siiski ei suuda. Kotka tuules aga, kus õhk on loomulikult hõredam, suudab ronk lennata mitte ainult sama kaugele kui kotkas, vaid ka sama kõrgele. See on rongale muidugi ülimalt kasulik: sedasi käituv ronk on kotka saagi juures juba hetkel, kui saak on kotka poolt fikseeritud, olgu see laip või murtud saakloom. Mõne raasukese saab ronk sealt kindlasti. Eriti hõlpsasti pääsevad nad kotka saagi ligi siis, kui isas- ja emaslind paaris töötavad. Kotkas ei tee jälitajatest kuigivõrd tõsiselt välja, väljendab ehk vaid oma halvakspanu. Ronga mõtlemisvõime ja mälu, mis nagu kõrgematel selgroogsetel ikka on situatiivne ja episoodiline, on hämmastavalt kõrgelt arenenud. Arvukates katsetes, kus mõõdeti loomade võimet ekstrapoleerida liikuvate objektide käitumist, on ronga tulemus ületanud paljude koerte ja isegi ahvide vastavad võimed. Ronkade potentsiaalse tarkuse anatoomilis-füsioloogilisi aluseid on näha ka ronga ajukudede histoloogilisi preparaate vaadates: kui koertel ning küülikutel on mõni kuni mõnikümmend signaali neuronini viivat dendriiti, siis rongal on neid paarisaja ringis. Kui juba üle 20 aasta Tallinna loomaaias elanud ronk Jaškale läheneb mõni oma inimene, käes terve pikk kõrsik, millest ta murrab ühe tükikese ja pakub Jaškale, viib lind saadud tükikese kuskile peidikusse ning naaseb kiirustamata teise järele. Kui aga sama inimene läheneb linnule, hoides peopesal juba eelnevalt murtud kõrsikutükikeste kuhjakest, võtab ronk tüki noka vahele, paneb selle kiiresti ühe varba alla ja on valmis kohe teist tükikest vastu võtma, et panna see teise varba alla. Seda teeb lind seni, kuni kõik varbad on tükikesega varustatud ning noka vahel on veel viis-kuus tükikest. Kui aga enam ühtki tükki millegagi haarata ei ole, teeb ta võimsa tiivalöögiga tuulehoo, mis suunab kogu tema saagi aediku kõige pimedamasse nurka, ning on kohe valmis otsast alustama. Lühidalt – ronk hindab väga täpselt suhtlemisolukorda ja valib optimaalse ajalise suhtlemisrežiimi. Veelgi ilmekamat juhtumit ronga mõtlemisvõimest on kirjeldatud ja filmitud talvise kalapüügi olukorras: metsik ronk märkas jää sisse puuritud valveta jäänud kalastamisauku ja, olles näinud kalameest sealt kala välja tõmbavat, tõmbas lind nokaga välja osa auku jäetud õngenööri pikkusest, pani selle jala alla ning tõmbas siis välja järgmise osa, kuni lõpuks konksu otsa hakanud kala kätte sai. Eksperimendi tingimustes suudab ronk kitsa klaastoru põhja asetatud maiuspala kättesaamiseks tulla isegi selle peale, et talle antud sirge metallist traadi otsa tuleb saagi kätte saamiseks painutada konks.

Ronga suhtlemiskäitumises on väga tähtsal kohal häälitsused. Tema hüüd kostab hämmastavalt kaugele, sõltuvalt maastiku geodeesiast ja atmosfääri tingimustest kuni kahe kilomeetri kaugusele. Selline kaughüüatus võiks kirjapildis välja näha kui krroap-kraahk. Peaaegu sama kaugele kostab ka väga ilmekas hoiatushüüd: arrkh-arrkh... krroo-krroo. Liigi jaoks universaalsete häälitsuste hulka tuleb kindlasti arvata ka ronga lennu-mänguhüüatus, mis on ühtlasi kutse mängule ja mida võiks kirjeldada kui metalset klonk-klonk-klak’i. Maa peal või oksal istudes kutsub ronk mängule teistsuguse häälitsusega: körr-körr-klak. Kuid ronk, nagu ka paljud teised vareslased, on ka andekas häälitsuste imitaator. Ülalpool mainimist leidnud Tallinna loomaaia ronk Jaška toob suheldes oma meessoost sõpradega (loomaaiatöötajatega) kuuldavale sõnad „Jaša harošõi“, imiteerides naisterahva hääletämbrit. Kuid pöördudes naissoost loomaaiatöötajate poole, ütleb ta sama lause karuse bassihäälega. Ükskord videvikus, kui üks Jaška sõpradest läks tema aedikust mööda linnust välja tegemata, lasi Jaška talle reispassiks järele: „Smotri, djevutški idjut“, imiteerides sealjuures täiesti tundmatu, kuid ilmselt väga konkreetse inimese hääletämbrit. Ei ole vast kahtlust, et seda lauset ei ole Jaškale teadlikult õpetatud, ja küll tahaks teada, millega selle lause „autor“ rongale nii sügavat muljet avaldas, et too lause salvestas.

Nagu paljud teised vareslased, tunneb ronk suurt huvi helkivate värviliste objektide vastu, kusjuures ta ilmselt hindab metallist esemeid, mis tekitavad põrutamisel kõlavaid kolksatusi. Tark ja ettevaatlik suhtleja, nagu ülal mainitud Jaša on, on ta teinud autorile haiget vaid ühel ainsal korral, üritades kiire nokaliigutusega rebida sõrmest abielusõrmust. Sõrmust ta kätte ei saanud, kuid talle kingitud kahte plekitükki hoidis lind peidikus mitu nädalat, tuues neid välja näitamiseks ja teineteise vastu kolksatamiseks, siis kui kinkija teda külastas.

Ronk, nagu ka hallvares, hakk ja paljud teised, on teatud määral sünantroopne ehk kaasneb inimesega, tunneb suurt huvi inimtegevuse vastu ning oskab kasutada selle mõjusid. Lisaks on ronk iidsetest aegadest peale avaldanud inimesele väga suurt muljet, nii oma käitumise, välimuse kui ka teiste omadustega. Asgardi peajumala Odini õlgadel istuvad rongad Hugin ja Munin. Skandinaavlaste, kuid ilmselt veel rohkem keltide maagilises praktikas mängisid ronk ja tema kehaosad väga omapärast rolli. Näiteks anti imikule emapiima juua ronga koljust, millega püüti kindlustada lapse kasvamist targaks. Kui nõid või šamaan leidis võimaluse segada lapsele niimoodi antud piima sekka ka haldjate riietusest tõmmatud lõnga tuhka, pidi laps õppima ära lindude keele ja saama seega kõige informeeritumaks inimeseks üldse, sest linnud lendavad kõikjal kõrgel ning näevad ja kuulevad ilmselt ka kõike. Ning nagu igaüks võib veenduda, vahetavad nad omavahel pidevalt teateid.

Arvatavasti kõige tähtsamaks mütoloogiliseks tegelaseks on ronka pidanud põhjarahvad. Nii paleoasiaadid kui ka Põhja-Ameerika rahvad – indiaanlased, inuitid, eskimod ja ilmselt paljud teised. Nende rahvaste mütoloogias on rongal kaks omavahel mitte väga tugevalt seotud funktsiooni. Ta on demiurg, aga ka trikster, kusjuures viimane roll on rongal ilmselt palju hilisema päritoluga. Demiurgina on ta olnud ilmselt väga olulisel kohal ja äärmiselt mitmekesiselt. Tšuktšide, korjakkide ja itelmeenide, aga ka Põhja-Ameerika eskimote, inuittide, klinkiidide, haidade, tšimsianide, koakiutlite ning põhja atapaskide kosmogoonilistes ehk maailma loomise müütides on just nimelt ronk see suur kuju, kes tõi maismaa merest välja. Ta sai ka nende iidse perenaise käest kuu ja päikese. Vähe sellest, just nimelt ronk (ja tema abiline lumepüü) kindlustas pika ja sünge arktilise öö taeva valgustuse, lüües oma terasnokaga taevavõlvi sisse augud. Vastavalt arktilise inimese müütilise maailma ettekujutusele on maa suure munakoore sees, mis ongi taevavõlviks, ning kogu valgus algupäraselt pärit väljastpoolt. Tähtede valgus saab paista maa peale vaid läbi aukude, mille lõi ronk. Demiurg ronk õpetas inimestele ka kalapüügisaladusi. Peale selle on ronk inimeste ja loomade looja, tootemlik esivanem – ta sai mere peremeestelt magedat vett ja tõi selle maismaale (muidugi sai ta magedat vett mere valitsejatelt, kuna jää on mage ka pankadena merel ujudes). Rongal õnnestus sundida mere peremehi, kes on ka tõusude ja mõõnade valitsejad, tagama tõusu ja mõõna regulaarsust. Muuseas, taevakehad olid kunagi kurja peremehe mängupallid, enne kui ronk need temalt varastas.

Väga ilmekas, lausa imeliselt ere on müüt ronk demiurgi lindude värvimise tööst. Nimelt oli ronk kunagi valge lind, kõik teised linnud aga värvitud. Just nimelt ronk andis erinevatele linnuliikidele endalt võetud eri värvid ja mustrid, kuni talle endale jäi järele vaid süsimust. Mind isiklikult vapustab selle loo juures füüsikalise optika täpsus, mis puutub värvide suhetesse spektris. Ilmselt tekkisid mainitud müüdid ronk demiurgi kohta paleoasiaatide ja põlisameeriklaste geneetilise ühtsuse ajastul, s.t tõesti väga ammu. Võib-olla Clovise kultuuri aegadel (u 12 000 – 14 000 a tagasi) või isegi varem. Mõlema grupi müütides on erinevusi väga vähe (üks näide on paleoasiaatide müüt taevavõlvi aukude nokkimisest, mis varajastel ameeriklastel puudub).

Vahepeal tasub teha aga väike ajaloolis-geograafiline hüpe Antiik-Kreekasse ning jutustada sellest, kuidas ronk selles mütoloogilises süsteemis oma musta sulestiku sai. Vanadel kreeklastel oli ronk valge, hea õnne lind ning jumal Apolloni käskjalg surelike maailma. Ühel päeval saatis Apollon ronga luurama oma armukese Koronise järele. Kui lind naasis uudisega, et Koronis ei ole olnud jumalale truu, vihastas Apollon ning põletas oma raevus ronga sulestiku mustaks. Kaunist nümfist Koronisest sai kreeka mütoloogias aga vares. Ronk (corax) on kreeklastel otseselt seotud ka allilma valitsejanna Persephone ühe tähtsama lisanimega – kreekakeelne sõna „cora“ tähistab neidu, mis on Persephone algupärane nimi. Võime siin tuletada meelde müüdi sellest, kuidas allilma jumalus Hades röövis jumalanna Demeteri tütre Cora, mille tagajärjel sai neiust surnute riigi valitsejanna.

Nüüd aga tagasi põhjarahvaste juurde. Kõige ülalöeldu valguses ei pane imestama, et ronk on ka ülim šamaan ning selles rollis tähtsaim suguharu, perekonna juhtiv tegelane kontakti loomisel esivanemate ja kõikide selle maailma vaimudega. Nanaidel, orotšidel, udehedel, kes elavad muuseas taigas, asub peašamaan ronk maailmapuu ladvas kõige kõrgemal kohal.

Ronga kui triksteri mütoloogia on kindlalt hilisem nähtus. Nagu triksteritele omane, on ka ronk osav teeskleja, teeskleb surnut, vahetab oma sugu ja on ülimalt kiimane loom. (Tema kõrval on nii Aasia kui ka Ameerika rahvaste mütoloogias veel teinegi ülimalt kiimaline trikster – naarits (Ameerikas mink)). Rongal on väga palju vastaseid: hunt, rebane, põhjaameeriklastel ka luik, kotkas, kormoran ja grisli karu, kelle ta reeglina üle kavaldab. Ronk on veendunud varas ning varastab eelkõige toitu, õgard nagu ta on. Seda teeb ta kõikjal valitseva näljahäda ajal. Siinkohal on ronga tegevusel täiesti erinevad tagajärjed, sõltuvalt sellest, kelle tagant ta toitu varastab. Kui ta varastab oma perekonnalt, kukub ta haledalt läbi, kui aga teistelt liikidelt (kotkas, rebane, karu), siis on ta tavaliselt väga edukas. Tähelepanelikud inimesed, kelle mütoloogiatest on siin juttu, räägivad lugematuid lugusid sellest, kuidas ronga naine või lapsed teda karistavad pere toidu varastamise eest. Näiteks võetakse suur kivi, maalitakse see silma taoliseks ning pannakse rongapere toiduvarade juurde. Ronk tuleb perelt varastama, aga üle kõige köidab tema tähelepanu suur silm – silmad on teatavasti ronga lemmiktoitude seas esikohal. Ronk varastab „silma“, lendab sellega meresaarele, imetleb seda pikalt ja lööb siis seda võimsalt nokaga. Räägitakse, et nii jäigi ronk kõigist oma hammastest ilma. Mõnes selle loo variandis hakkab rongal nii piinlik enda ülekavaldamise pärast, et ta jääbki pikaks ajaks saarele, kuni nälg hakkab silmanägemist ära võtma, alles siis tuleb ta ja palub perelt andeks.

Paljude rahvaste loomamuinasjuttudes, mis moodustavad eraldi folkloorivaldkonna ja mis ei ole samastatavad võlumuinasjuttudega, milles rongal on tavaliselt hoopis teine positsioon ja funktsioonid, on ronk peategelane, kes esineb üsnagi inimesele omasel moel, lahendades olmelisi olukordi. Tegelikult on loomamuinasjutud selgelt inimsuhete narratiivid, isegi kui nood sisaldavad müütilisi elemente (näiteks võib tegelaste hulgas olla peale reaalsete liikide ka draakoneid, mantikore jne), kuid sellegipoolest ei ole loomamuinasjuttudes rõhutatult ja ilmekalt maagilisi, müütilisi komponente: loomad on tegelikult inimeste zoomorfsed avatarid, kes esinevad just nimelt äratuntavates elulistes situatsioonides. Näiteks võib tuua Hiina muinasjutu sellest, miks ja mida nimelt kuulutab ja teatab kukk vara hommikul suure häälega:

Kunagi olid kukk ja draakon suured sõbrad ja elasid toredasti koos. Tol ajal olid kukel ilusad suured läikivad harulised sarved. Draakon aga oli sätendavate karpkala soomuste, mao keha, tiigri käppade, jänese silmade, kaameli huulte ja lehma kõrvadega, kuid ilma sarvedeta. Kord sai draakon kutse tulla öisteks pidustusteks taevase Nefriitkeisri paleesse. Kukk kutset ei saanud, aga heasüdamliku linnuna tundis ta sellegipoolest sõbra pärast head meelt. Ning kui draakon palus kukelt sarvi laenuks, sest katmata peaga ei ole kombeks taevase keisri ette ilmuda, oli viimane hea meelega nõus. Õhtul lendas draakon pilvedesse ja kadus. Tema ilmumine Nefriitkeisri paleesse tekitas suure sensatsiooni, kõik jumalused ja teised tähtsad külalised ning keiser ise olid vaimustuses draakoni hiilgavast välimusest ja palusid tal jääda kauemaks. Seda tegi draakon hea meelega. Kukk aga ootas sõbra naasmist ja oma sarvede tagastamist kaua aega. Tegelikult ootab siiani. Igal hommikul hüüab ta taeva poole: „Sõber draakon, too mu sarved tagasi!“

Ei ole ju mingit kahtlust, et muinasjutus käsitletud olukord ja tegelaste käitumine on puhtinimlik ja üsnagi olmeline. Müütilised komponendid on puhtalt dekoratiivsed.

Läheme nüüd aga rongaema muinasjutu juurde, mis on vast üks targemaid loomamuinasjutte üldse. Tegemist on muide eesti muinasjutuga, kuigi sarnaseid süžeesid leiab ka teiste rahvaste juures.

Kord tuli rongaperel üle mere kolida. Nii suur ja võimas lendaja kui emaronk ka oli, suutis ta korraga kanda vaid üht oma veel lennuvõimetut poega. Läkski emaronk pojaga seljas üle mere lendu ja küsis mere kohal pojalt: „Mida hakkad sa tegema ja mida teed sa mulle, kui suureks kasvad?“ Poeg vastas, et ma hoian sind emmeke, toidan sind kõige maitsvamate raipetükikestega, ajan minema kõik sääsed ja teen nii, et sa elad muretult ja rõõmsalt. Selle jutu peale lasi rongaema pojal merre kukkuda ning läks tagasi teise linnupoja järgi. Teise pojaga kordus kõik samuti nagu esimesega: ema küsimuse peale hakkas ka teine poeg oma lakkamatut hoolt ning truudust lubama ning lõpetas samuti kui esimene. Rongaema võttis nüüd selga kolmanda poja ning küsis mere kohale jõudes: „Mida hakkad sa tegema ja mida teed sa mulle, kui suureks kasvad?“ Kolmas poeg vastas: „Kui ma suureks kasvan, siis teen oma lastele kõike seda, mida sina teed mulle. Hoolitsen nende eest, kannan neid, toidan ja kasvatan, muud ma öelda ei oska.“ Rongaema viis kolmanda poja üle mere ning kasvatas ta suureks ja targaks rongaks.

Pakub mõtlemisainet, kas see muidu ronka üsna targas ja positiivses valguses näitav lugu ei võinud sattuda konflikti kristliku moraaliga, tekitamaks eesti keeles hukkamõistva väljendi „rongaema“ ...

Monoteistlikes religioonides ja nendega seotud madalas mütoloogias toimub paljude loomaliikide polüteistlikes süsteemides esinevate zoomorfsete klassifikaatorite kujundi ja iseloomu transformatsioon. Ja seda enamasti demoniseerimise suunas. Olgugi et ronk oli õige mitmes mütoloogias deemonlik tegelane ka enne monoteismi mõju kasvu, näiteks jakuutide mütoloogias on ta ülimalt ohtlik ja deemonlik Ulu Tojoni (müütilise mustade šamaanide pealiku) käsilane, on kristluse mõju ronga mütosemiootikale olnud palju ulatuslikumalt negatiivne. Näiteks Põhja-Ameerika loodeosa indiaanlastel on ronk kindlalt seotud maailma uputusega. See müüt on suure tõenäosusega pärit kristlikelt misjonäridelt: kui Noa saadab ronga maad otsima, siis lendab ronk ära ega naase. Karistuseks muudetaksegi ronk üleni mustaks. Tõenäoliselt on selline süžee kombinatsioon Piibli suurest veeuputusest ja indiaanlaste iidsest müüdist, mis räägib rongast, kes sukeldub merre ja toob pinnale maa. Tegelikult on vana testamendi suure veeuputuse loo otsene eelkäija Sumeri ja Kaldea müüt Utnapišdimist. Ronk on just nimelt see lind, kelle käitumine annab peategelasele teada, et veetase on langemas – tubli lind käib nüüd maa peal, sööb ja situb.

Monoteismiga seotud mütoloogias muutuvad pea kõik varasemalt tähtsaimad loomsed märgid kas otseselt deemonlikeks, negatiivseteks või vähemalt kahtlust äratavateks, nii ka ronk. Just nimelt monoteismi puhul toimub see väga kindlalt, jättes vähe ruumi loomse märgi dialektismile. Kristlikus madalas müüdis on ronk nõia või sortsi abiline ja tunnus ning üleüldine halb enne, ilmselt ja kindlalt on ta seotud pimeduse valitseja vägedega. Nii mõnedki ülimärgilised loomad muidugi säilitavad või saavad isegi positiivset hõngu juurde, kuid seda väga ranges seoses kindlate tekstuaalsete positsioonidega. Näiteks lõvi kui üks Kristuse sümbolitest ning lõvi kui lõukoer saatana sünonüümina. Samasugust lõvi kujundi dialektilist vastandamist leidub ka judaismis. Sodiaagi lõvi on Jaakobi ehk Iisraeli neljanda õnnistatud poja, Juuda märk. Just nimelt sellest põlvest oli pärit nii kuningas Taavet kui ka Maarja ja Joosepi järglane Jeesus. Seega on lõvi uues testamendis ka Jeesuse sümbol. Samas esineb lõvi judaismis ka vaenlase kujuna. Sarnased lood on ka hundiga. Sodiaagi hunt on 12. ehk Benjamini põlve märk ning ka tema kannab sõltuvalt tekstuaalsest positsioonist nii õnnistavaid ja positiivseid kui ka laitvaid ja lausa needvaid mõjusid või momente. Vana testamendi järgi on ronk siiski Issanda lind: kui Eelija põgenes kuningas Ahabi ja tema naise Iisebeli raevu eest kõrbesse Kriti jõele, mis voolab ida pool Jordanit, siis saatis Issand just nimelt ronga Eelijale toitu viima. Kui võtta arvesse, et prohveti nimi tähendab otsetõlkes „Jahve on mu jumal“, siis näeme kindlalt, et ronk on jumala lind.

Ronk kui suur, äärmiselt adaptiivne, lihtsalt tark ja tegus, üleni öö värvi ja väga pika elueaga (mitukümmend aastat) lind on ehtne, resoluutne ja tavaliselt väga edukas kiskja, kes toitub nii palju kui vähegi õnnestub raipest ja on seeläbi otseselt seotud surmaga. Ronk on kogu oma öise tarkuse ning surma sümboolikaga enda käitumises ja „riietuses” kindlalt ja eranditult päevase aktiivsusega lind (öösel nad küll orienteeruvad probleemideta ja sooritavad ka vajalikke lende, kuid toitu otsivad ainult päeval). Ta on kõigi öö tunnustega päevalind ja seega ilmselgelt allmaailma, taeva ja inimeste maailma ühendaja ning aja ja surma kui üldisemate elu tunnuste meenutaja.

Mina isiklikult omistan oma kogemuste põhjal suure tähenduse ka sellele, kus ronka kohata võib, kas polaarpäeva öösel Lapimaa tundras hääletult üle pea lendamas või märtsikuu lõpu varahommikul Judea kõrbe mägede kohal paarina mängulendu sooritamas, kui kaks lindu teineteise ümber tiireldes end mitmesaja meetri kõrguselt selg ees maa suunas kukutavad, selleks et viimasel hetkel hiilgavas kaares taas taeva poole tõusta.