Читать книгу Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades - Aleksei Turovski - Страница 5

Sirp ja kaaren: aja märgid

Sirp

Küsisin kord targa tüdruku Karoliina käest, mis on tema meelest aeg. Karoliina, kes oskas juba koolilapsena väga edukalt ajas paigutada ja reastada oma peaaegu lõputuid huvialasid – teater, keeled, koorilaul, sotsioloogia, botaanika jt –, vastas küsimusele järgnevalt: „Ei oska määrata, kuid see tiksub“. Tookord olid meie vestluse teemaks põhimõttelised erinevused inimese ja teiste loomaliikide vahel. Me leppisime kokku, et peale zooloogiliselt väga oluliste tunnuste ja omaduste, nagu vähendatud karvkate (sellist karvkatte muutust näeme imetajatel enamasti siis, kui liigi arengus on toimunud väga kiire ja radikaalne elukeskkonna vahetus, näiteks vaalalistel, jõehobudel jt), kahejalgsus (liikumine tagumistel jalgadel ja sirge püstise seljaga, mis sarnaneb mõnevõrra lindude, mõnede sauruste ja kängurutega), võime pärast suguküpsuse saavutamist kvalitatiivselt uusi võtteid õppida ja vastavalt sellele väga suur ajumaht ning ekstrapoleeriva mõtlemise omapärane areng (võimalik, et see on omane ka delfiinidele, elevantidele ja mõnedele ahvidele, ehk ka kiskjalistele imetajatele) ning oskus valmistada ja kasutada tehisorganeid (tööriistad), mida zooloog Jean-Baptiste Lamarck nimetas industriaalseks tegevuseks (seda oskavad šimpansid, merisaarmad, mõned ämblikud ja kindlasti paljud linnud), on inimesel veel tõeliselt unikaalseid omadusi, näiteks oskus näpuga osutada ning (seoses sellega) kontseptuaalselt mõelda – mõelda sõnade kui kõrgema kategooria märkide ehk keele abil. Tunnistan ausalt, et olen aastatega aina kiiremini kaotamas veendumust, et teistel liikidel midagi sellist ei ole. Ei keelt, kontseptuaalset mõtlemist ega sellega lahutamatult seotud isiksuse nähtust. Kuid esialgu ei ole meil õnnestunud selle olemasolu teistel liikidel ühemõtteliselt tõestada. Keel ja isiksus on lahutamatult seotud surma ja aja mõistetega. Neid kahte mõistet me loomadel tõepoolest avastanud ei ole, kuigi on väga palju, ma ütleksin, vihjeid loomade käitumises, mis osutavad sellele, et selliste omaduste otsingud ei ole ka teiste liikide puhul lootusetud.

Zooloogia esiisa Aristoteles määratles pärisinimest kui poliitilist, kahejalgset, sulitut ja naervat looma. Vaadates poliitikat kui võimutungi realiseerimise mehhanismi ühiskondlikel loomadel, võib poliitilisteks pidada ka hüääne, elevante, surikaate, hunte ja peaaegu kõiki esikloomalisi. Mis puudutab naeru, siis minu jaoks on küsimus, kas teised liigid on selleks võimelised, lahtine ja väga huvitav. Väikest šimpansi kõditades võib kuulda sellist itsitamist, mida kohtame ainult lasteaias, kui kasvataja on pikalt eemal, lastel on kõhud täis, aga uni veel tulemata. Kuid jah, näidata näpuga ja pilkavalt itsitada teised loomad vist ei oska (kuigi seda võib neile õpetada). Minu sõbrad šimpansid suudavad keskmise ja nimetissõrme abil siduda kingapaelu, kuid osutavad nad ikkagi silmadega, poosidega ja näo miimikaga. Niisiis on võime siduda elu ja surma mõisted omavahel naeru kaudu tõesti universaalselt inimlik omadus. Teistele liikidele ei ole omane ei iroonia ega vabatahtlik surm. Ilmselt moodustasid need kaks viimast inimväärikuse aluse, nii nagu antiikaeg seda mõistis.

Loomulikult on meie inimlik võime naerda, jätame siin kõdistamisest tekkinud itsitused hetkeks (kuid ainult hetkeks) kõrvale, otseselt seotud inimese unikaalse mõtlemise ja suhtlemisvõimega – keelega. Suur lingvist Mihhail Bahtin on väitnud, et keele ja kõne kui kommunikatsioonivahendite süsteem on ainsana olemas veel kõrgematel seltsivatel mesilastel. Bahtin toetus seda väites ilmselt Karl von Frisch’i uurimistöödele, mis tõestasid, et mesilased suudavad edastada väga kindlat informatsiooni lennukauguse, lennusuuna, ning „jahimaa“ asukoha kohta tare suhtes. Ometi ei kasuta mesilaste tants kui kommunikatsioonisüsteem sümboolikat vaid kõigest indeksmärke, viiteid. Pärisinimese keelel on aga unikaalne võime luua ja kasutada aja mõistet, mis omakorda tekib ja areneb surma kui nähtuse tajumisest-mõistmisest.

Vene luuletaja ja mõtleja Jossif Bordski viitab keele tema meelest kõige tähtsamale omadusele: keelel on kolossaalne tsentrifugaaljõud, mille aluseks on just nimelt aja potentsiaal – kogu eespool, tulevikus olemas olev aeg. Kuidas see tekkinud on? Kuidas tekkis süsteem: keel/naer – isiksus/teadvus – surm/ aeg? Oma luuletuses „Eleegia“ (1988) kirjutab Brodski: „Evolutsioon on mälestuste võit tegelikkuse üle“. Zooloogina sõnastaksin selle aforismi enda jaoks veidi teisiti: evolutsioon on liigi dialoog pidevalt ja ebaühtlaselt muutuva elukeskkonnaga. Seega on evolutsioon pidevalt arenev tekst. Samas luuletuses täpsustab Brodski: „Evolutsioon on ihtüosauruse kadedus, mida too tunneb amööbi vastu“. Nii ihtüosaurus (omal ajal), kui ka amööb on püüdnud iidsetest aegadest tänaseni ja püüavad edasi mitte maha jääda ökosüsteemi arenevast kontekstist. Kusjuures amööbil on ilmselt ükskõik, mida see süntaks nõuab, ihtüosaurus jäi aga selle tihnikutesse kinni. Niisiis loob surm kui elu funktsioon ning piirväärtus aega ja teeb seda läbi keele. Selle toimingu sisemine vastuolu on ületatav naeru abil (kõditamine ja itsitamine välja arvatud) – huumori, iroonia, satiiri – teravmeelsuse abil. Thomas Mann defineeris teravmeelsust kui vahendajat elu ja surma vahel, mis on minu lemmiku Kreeka jumaluse Hermese peamine omadus. Hermes mängis sünnist saati Olümpose jumalatele vingerpusse – varastas neilt, valetas neile ja võlus neid oma jumalike lapsikute trikkidega. Kuid inimeste suhtes oli Hermes Olümpose jumalatest ilmselt kõige heasoovlikum. Aeg seda ilmselt ei ole.

Klassikalises antiik-kreeka mütoloogias on aeg, Kronos, vanema põlvkonna jumaluste ehk titaanide seas absoluutselt domineeriv tegelane. Tema karjääri keskseks hetkeks on täieliku ja ohjeldamatu loovuse teostaja, titaanide isa Uranose kohitsemine ja sellega universumi võimu (aja) enda kätte haaramine. Selle akti sooritamiseks varustab esiema Gaia (Maa), kes oli taeva pidurdamatust viljastamise tööst ja sellele järgnevast lõputust sünnitamisest ahastuseni väsinud, Kronose adamantiumist sirbiga. Nii saab ajast (Kronosest) müütilises kosmogoonias elu pulbitsemisele piiri panija. Aja algupärane ja müütiline kõikvõimsus oli aga suunatud staatikale, teiste sõnadega neelas Kronos oma võimu absolutiseerimiseks alla oma lapsed, kelle sünnitas talle abikaasa Rhea. Teatavasti pääses ainult Zeus, kelle ema salaja Kreeta saarel üles kasvatas ja kelle asemel andis Rhea Kronosele allaneelamiseks riidesse mässitud kivi. Minu meelest näitab see müüt suurepäraselt aja mõiste ühemõõtmelisust ja sellega seotud põhimõttelist vormipärasust kui põhi- ehk ainuomadust. Aeg ei saa olla hea ega halb, ei tark ega rumal, see on just nimelt kulgemine – liikumise absoluut.

Tegelikult on ülaltoodud aja iseloomustuse ühemõõtmelisus siiski mõnevõrra küsitav. Igas polüteistlikus religioonis ja mütoloogilises süsteemis on aja kulg tsükliline. See teeb väikesi, suuri ja hiigelsuuri ringe, mis on muidugi seotud põllumajanduse arengu ja vajadustega. Tõhusat põllupidamist ei saa nimelt olla ilma kalendrita, see tingib aga otseselt astronoomilise arenguvajaduse. Põllumehe aasta liigub ringis ja maailmaloomismüüdidki on rajatud ringiliikumise skeemile. Maailm algab uputusest ja lõpeb tulekahjuga, mille kustutab uputus ja nii ilmselt igavesti. Lineaarne ja meile enam omane aja mõiste on seotud monoteistliku religiooni tekke ja arenemisega. Mind on alati hämmastanud kindel väide skandinaavia mütoloogias, mis on ometi polüteistlik, et tuleb Ragnarök ja uus maailm, mis siis tekib, on igavene, just nagu on ette nähtud ka kristluses pärast viimset kohtupäeva.

Kuid vaatame korraks, mida tegi Kronosega ehk oma isaga Olümpose jumalate tosina juht ja valitseja Zeus. Tapmist ega tõurastamist ta ette ei võtnud, selle asemel aheldas Zeus Kronose maailma kõige sügavamasse paika – Tartarosse – nii põhjalikult, et Kronos enam kuigivõrd ettevõtlikult maailma asju ei mõjuta, ta on lihtsalt selle aluskivide juures. Mis sai aga aja instrumendist – sirbist? See muutus teistsuguseks lõikeriistaks. Ilmselt said sellest saatusejumalannade Moirade käärid, millega kindlal ajahetkel lõigatakse läbi surelike elulõngad. Minu jaoks on see küsimus lahtine: kes siiski määrab need hetked, mil Moiradel tuleb käärid käiku lasta. Muidugi saatus ehk kreeklaste Ananke, mis on tegelikult kosmiline, kuid sellegipoolest nullsuurus. Või tegeleb sellega Kronos oma maa-aluses vanglas. Kuidas sellega ka ei oleks, üks aja müütilis-filosoofiline, ja ma julgen väita, et ka bioloogiline omadus on määramine, piiride kehtestamine. Seoses sellega tuleb mul kohe meelde Juhan Liivi aforism „Elu ja armastus: kuidas teid surematuks teeb surevus“. See ütlus on trükitud paaris ühe teise mõtteteraga: „Peenikene loomasugu, et tal oma ajalugu“. See käib muidugi inimese kohta. Kuid tekst nõuab vastupandamatult tsiteerimise jätkamist … Jossif Brodski: „Aeg on sünnitatud surma poolt“ ja nüüd juba kokkuvõtlikult Baruch Spinoza: „Omnis definitio est negatio“ – iga definitsioon on eitus. Eitus on aga piiri kehtestamine. Nii tulemegi ringiga tagasi väite juurde, et aeg, surma laps, on pidev piiramise protsess. See piir on arenevas universumis oma loomult loov, selle illustreerimiseks lubage meelde tuletada laulurida: „Igas hetkes peitub head ja halba, seal kus lõppeb seal ka algab tee…“ Loodan, et lugeja andestab selle väheldase sentimentaalsuse ja et seda lunastada, kutsun teid otsemaid oma lemmiku linnu ronga juurde.