Читать книгу Kuidas minust sai jooksja - Alexandra Heminsley - Страница 5

OLIN SIIS VEEL KOOLILAPS. Kord aastas tuli kehalise kasvatuse tunnis joosta kaks kilomeetrit. See õudust tekitav tunne ei unune mul kunagi. Tihti püüdsin selleks ajaks haigeks jääda, kasutades mistahes meetodit. Kui see ei õnnestunud, mõtlesin välja igasuguseid lugusid, vahel tegin koolist poppi. Sellega pikendasin kannatusi veelgi, sest aeg oli kuklas tiksumas ja veerandi lõpuks tuli see maailmatu pikk distants läbida. Viimaks, kui see vastik päev kätte jõudis, olin ma suuteline enamiku maast kõndima, rinnus pistmas, vere maitse suus, sest ma polnud lihtsalt jooksjaks sündinud.

Kasvasin üles teadmisega, et jooks ei ole minule. Sport ei ole minusugustele. Mitte et ma poleks soovinud saledat ja sportlikku keha, vastupidi, aga mulle polnud eeldusi antud. Mina polnud see väljavalitu ja nii naeris mu perekond isegi siis, kui ma pesugi välja väänata ei jõudnud. Kodutöödest jagati mulle kõige lihtsamad, kui üldse, sest nõrgad ju palju ei jõua. Uskusin sellesse täie veendumusega. Ma uskusin, et olen ja jään nõrgaks ning jooksmine ei ole minu ala.

On keeruline öelda, millal täpselt kõik muutus. Ilmselt oli see pikem protsess, kuid ühel hetkel rabas jooksu- innustus mu endaga rajale kaasa, andis tõuke esimesteks sammudeks ja enne kui arugi sain, olid kilomeetrid edukalt seljataga. Üsna kiiresti saavutasin elu parima vormi, enesekindlus kasvas, vaim sai kuidagi eriti selgeks. Hea enesetunne tekitas sõltuvust. Kes oleks võinud arvata? Või uskuda minusse? Tõtt-öelda ei olnud neid palju, kuid seda suurem tundus hoog sees olevat. Kiusatus olla võimeline ja suuta.

Raamat, mida käes hoiad, ei ole väljavalitust. See ei ole juhusest ega ka mitte õnnest. See lugu on naisest, nagu sina ja mina, kes söandas proovida. Esimesed sammud konarlikul teel ei pruugi kergete killast olla, kuid on kindla peale õpetlikud. Need on sammud, segatuna unistuste, soovide ja hirmudega. Need sammud viivad edasi, õpetavad motiveeritust ning aitavad luua hoopiski kvaliteetsemat elustiili. Kild killu haaval saab kokku hoopiski teistmoodi elamise kunst ja sind enam ei üllata, et oled sündinud jooksjaks.

Vahel me lihtsalt keeldume unistustesse ja imedesse uskumast, arvates, et need juhtuvad kusagil kaugel, kus meid parasjagu ei ole, kuid tegelikult juhtuvad nad just siin ja praegu. Sinuga ka. Kui sa ei ole oma jooksuringi veel teinud, siis pane tossud jalga, ava uks ja mine oma esimestele sammudele jooksurajal. Esimesest sammust saab alguse imetlusväärselt pikk teekond.

Kertu Jukkum