Читать книгу Kuidas minust sai jooksja - Alexandra Heminsley - Страница 7

„See on maailma kõige loomulikum asi.

Me oleme sündinud jooksma.”

„Lihtsalt pane jooksuriided selga ja mine uksest välja. Täiesti imeline!”

„Vaid sina, tee ja sinu mõtted – see ongi jooksmine.”

NIIMOODI ÖELDAKSE JOOKSMISE kohta. See kõik on vale.

Jooksmine on kohutav. See tundub ebaloomulik, ebavajalik, valus. See võib muuta su hingetuks, viia su paanikasse ja matta sind ebakindlusesse. See ei ole soe kaminatuli või pehme sohva või tass teed ja naeratus. See on külm, karm ja andestamatu. Mida paremaks sa saad, seda raskem see tundub. See paneb valutama su pea ja varbad.

Kuid jooksmine on ka rõõm päikesepaistelisest päevast õues, heameel päikese pehmest puudutusest. See on rahuldus tundest, kuidas su kehatemperatuur tõuseb, hoolimata näkku puhuvast külmast talvetuulest. Sa tunned, kuidas veri voolab läbi kõigi kehaosade, ja jõuad koju sooja vanni, maitsva karri juurde, nahk veel tunde hiljem säramas.

Ja nagu ma olen teada saanud, on see ka au, privileeg ja kingitus.

Ma ei püüa sind veenda, et peaksid jooksma, vaid julgustan sind, et sa suudad joosta. Seal ma olin, tõrjutud ja alandatud spordile pühendunud tüüpide võidukast naeratusest ja säravast enesega rahulolust. Aastaid oli jooksmine tundunud kui karistus, et hoida kehakaalu kasvamast – või vähemalt oli meile õpetatud, et kaalu tuleb jälgida, tuleb end karistada, maksta selle poole pokaali valge veini ja nelja šokolaaditüki eest. Hoidku taevas selle eest, et meil oleks keha, mis pole rannavormis!

Mul oleks ju võinud meeles olla, kuidas lapsena tundus jooksmine palju lõbusam, kuid polnud midagi, mis julgustanuks mind, naist kolmekümnendates, kes oli juba aastaid jätnud reedeti õhtusöögi söömata, et võiks muretult sõpradega välja minna. Jooksmine polnud minu jaoks. Niisiis, siin on raamat, mida mul ei olnud, kuid mida mulle oleks meeldinud lugeda enne seda, kui läksin oma esimesele (kohutavale) jooksule. Midagi nendele inimestele, kes arvavad, et nad ükskõik mis põhjusel ei suuda joosta. Naistele, kes arvavad, et nad pole piisavalt saledad, et kanda jooksuriideid, või et pole mõtet joosta, kui nad maratonile ei lähe, või naistele, kes leiavad, et ringiratast jooksmine on idiootlik viis tunnike mööda saata. Nendele naistele, kes päriselt ei usu, et jooksmine tõesti on parim mõõtmatu naudingu, eneseusu ja ootamatu sõpruse allikas, mitte piinarikas puhastustuli – et nad võivad, lihtsalt võivadki nautida seda enesekindlust, füüsilist kergendustunnet ja vaimset selgust, mida jooksmine toob.

Just jooksmise ajal avastasin ma, et meie saavutusi ei määra mitte teised, vaid meie ise.