Читать книгу Kuidas minust sai jooksja - Alexandra Heminsley - Страница 6

KÕIKIDE JOOKSJATE ühine saladus on see, et nad ei jookse mitte oma keha, vaid vaimu nimel. Saledad jalad võivad ju lõpuks ükskõikseks jätta, aga selge meel ei kunagi. Trimmis tuharad, välja joonistunud kõhulihased, rahuldus teadmisest, et võid teleka ees veel ühe sõõriku süüa: see ei ole jooksmise eesmärk, vaid lihtsalt boonus. Tegelikult on kõige tähtsam mõistmine, et kui hoolimata hirmuvärinast, mis sind uksest välja astudes tabab, suudad end liikumas hoida mõne minuti, mõne laternaposti, mõne kilomeetri kaupa, ei panusta sa mitte üksnes jooksmisse, vaid ka oma elukvaliteeti.

Viha ja lootusetus, mida jooksjad pika distantsi kõige raskematel hetkedel kogevad, on tavalised psühholoogilised reaktsioonid sellisele olukorrale. Aga kui oled leppinud nende olemusega, oled õppinud neid ületama, hakkad sa uskuma, et kõik on võimalik. Murepuntrad, mis on sind päevi rõhunud, hakkavad justkui võluväel lahti hargnema, kui oled kas või vastu tahtmist kodust välja läinud. Hea jooks võib vallandada ka tundesügavusi, mille kogemiseks sa end üldse suutelisekski ei pidanud.

Eelmise aasta septembri lõpus käisin Londonis kinos vaatamas filmi „Ohtlik sõit”, mille peaosas oli Ryan Gosling. Film oli suurepärane, soovitan, aga pidage meeles: mina nägin Teda esimesena. Mind on raske eksitada, kui imelise Goslingi lummuses olen, niisiis kui mu telefon kinno sisenemisel helises, vastasin ma kõnele ainult seepärast, et mu õde pidi iga hetk oma esimest last sünnitama hakkama ja ma nägin, et helistajaks oli meie ema. Kuid mulle ei öeldud, et õde on haiglasse läinud, öeldi hoopis, et haiglavoodis lebab õe abikaasa, terve, aktiivne 35-aastane mees. Tema pulss oli ohtlikult kõrge ja keegi ei teadnud, mis seda põhjustas. Ema ütles, et läheksin filmi vaatama, sest keegi meist ei saa midagi teha, kuni asjatundja pole õemeest läbi vaadanud, aga palus mul telefoni sees hoida juhuks, kui õde peaks mind vajama. Saali minnes olin pooleldi transis, veri soontes tardunud.

Istusin, telefon käes, Goslingist hüpnotiseeritud, kuid siiski teadlik pidevast ärevusest, mis mu mõtetes ketras. Mis toimus mõne kilomeetri kaugusel haiglas? Olin segaduses. Saatsin isale filmi ajal sõnumi, uurides, kas midagi on muutunud: ei mingeid uudiseid. Ma lahkusin kinost ja helistasin St George’si haiglasse. Sain aru, et olukord polnud hea, kui mind kohe mu õega ühendati. Ta nuttis ja palus mul endale seltsiks tulla.

Järgnevad olid meie elu kõige erakordsemad nelikümmend kaheksa tundi. Sain õega kokku, läksime koju, ma tegin talle röstsaia ja teed, aitasin teda vanni ja vannist välja, hiljem abistasin ta voodisse. Polnud märkigi sellest, et laps hakkaks sündima, aga polnud midagi kuulda ka õe abikaasast, kes oli ikka veel sadade salapäraste haiglavoolikute küljes. Järgmisel hommikul saatsin õde külaskäigul ämmaemanda juurde ja siis haiglasse, abikaasat vaatama. Keerasin pilgu kõrvale, kui õde mehelt kuulis, et lähemate tundide jooksul tehakse talle erakorraline südameoperatsioon. Hoidsin hinge kinni, kui kuulsin teda kirurgilt küsimas, millised oleksid teised võimalused. Vastust kuuldes ei saanud ma kergendunult välja hingata. „Teisi võimalusi ei ole. Teie olukord on väga haruldane, ja lõpeb surmaga, kui seda ei ravita.”

Mu õel soovitati operatsiooni ajaks koju minna ja puhata, talle öeldi, et protseduur kestab kaks või kolm tundi. Puhkamist oli lihtne soovitada, kuid raske teha; meil kulus kümme minutit, et õde trepist üles saaks, meeleheitlikust nutust kurnatud, nagu ta oli. Läksin alla tagasi ja tegin kolm portsu lasanjet, soovides, et oleksin trenniriietes. Mul olid ikka seljas samad riided, millega olin eelmisel päeval kinno läinud.

Neli tundi hiljem polnud me veel mingeid uudiseid kuulnud. Mu õde istus köögilaua taga ja vajutas pool tundi järjest haigla kordusvalimise nuppu. Viimaks saime külastusloa. Imekombel oli õe abikaasaga kõik hästi, tema haigus oli uuendusliku laparoskoopilise operatsiooniga seljatatud. Järgmisel hommikul hakkas mu õde sünnitama ja sai imeilusa terve poisslapse, kellele pandi nimeks Louis.

Nädala pärast jooksin ma Londonis Royal Parksi poolmaratoni. Mingil hetkel olin kahelnud, kas ma sellega üldse hakkama saan, kuid lõpuks tundus see ainsa mõistliku teona. Eelnev nädal oli möödunud e-kirjade ja telefonikõnede pöörises, seda erakordset lugu ikka uuesti ja uuesti rääkides. Ma külastasin oma sugulasi, ma külastasin oma sõpru, ma külastasin kõiki, keda armastasin ja kelle kätte sain. Ma tahtsin neid kõiki emmata. Ja igal kohtumisel rääkisin seda lugu ikka ja uuesti, kuni see oli leierdamisest viledaks kulunud, kuni see hakkas tunduma nagu seebika kokkuvõte, mille ma sõprade jaoks Twitterisse postitasin. See nagu polekski minuga juhtunud.

Poolmaratoni hommikul olin ma närvis nagu alati, kui lähen üksinda suurele avalikule üritusele. Olin ma midagi unustanud? Kes viiks mu tagasi Brightonisse, kui peaksin joostes juhuslikult kukkuma? Kas sellest saab nüüd viimaks jooks, mil ma end pealtvaatajate massi ees täis lasen?

Tavalised mured. Aga kui võistlus kõrvale jätta, tundsin ma end õnneliku ja rahulikuna pärast nädalat nende seltsis, keda ma armastasin, seedides dramaatilisi, kuid äärmiselt rõõmsaid uudiseid.

Stardijoont ületades tundsin end veidi emotsionaalsena selle pärast, kui ilus oli London tol päeval. Sel aastal oli olnud veider ilm – kui hommikul oli sadanud, siis nüüd oli sügistaevas meeldivalt selge ja puulehed Hyde Parkis olid kirevad. Mul oli väike klimp kurgus, kui lahkusime pargist ja suundusime Malli poole, edasi liikusime aga mööda jõeäärt. Me ületasime Waterloo silla ja hakkasime tagasi jooksma. Ja siis need tulid. Pisarad.

Algul arvasin, et see on vaid väike „leke”, umbes niisugune, mida võib ette tulla liigutava poliitilise kõne ajal, suurepärase romaani juures või heategevussaate „Children in Need” viimase pooltunni ajal. Noh, kui on kulunud paras kogus viskit ja seltskond on hea. Härdushetk, mis möödub. Aga ma eksisin. Kui need algul olidki maskeerunud võtab-või-vee-silma-kui-näo-tuule-poole-keeran pisarateks, muutusid nad varsti sügavateks nuuksatusteks.

Esimene oli midagi pooleldi neelatuse, pooleldi haugatuse moodi. Teise juures pidin täiesti äratuntavalt õhku ahmima. Ja siis, peaaegu kaheksa kilomeetrit poolmaratonist joostud, läkski lahti – korralik töinamine. Algul ma ei mõistnud, mis minuga lahti on: ma ei olnud sugugi kurb, tegelikult olin ma väga rõõmus. Kõik uudised olid ju head, kas polnud? Kuid ikkagi tundus, et pärast peaaegu kahenädalast võitlust otsustasid mu keha ja meel kaheksandal kilomeetril, anonüümses rahvamassis end korraga koormast vabastada. Ainult et ma polnud anonüümne; ma kandsin pluusi, millel seisis suurte tähtedega mu hüüdnimi HEMMO. Kui ma sellest aga ükskord aru sain, oli minust juba läbi jooksnud tuhandeid emotsioone sekundis, justkui oleksin ma mingi maagiline tundekaleidoskoop. Iga järgmise hetkega tundsin midagi uut, mida ma polnud lubanud endal tunda oma õe, kirurgide või ükskõik kelle ees haiglas. See oli pisarate tulvavesi.

Enne kui arugi sain, olid nuuksatused muutunud peaaegu hüsteeriliseks, nii et mu jalgade ühtlane rütm sillutisel oli ainus, mis hoidis mind laiali lagunemast. Ma ei tea, kuidas mul õnnestus edasi joosta, aga see oli ainus, mida teha suutsin. Möödunud kümne päeva mälupildid vilksatasid mu silme ees: mu käsi pimedas kinos mobiili pigistamas, oodates uudiseid, mu õe käsi kirjutamas alla abikaasa operatsioonipaberitele, mu õemehe käsi silitamas oma naise kõhtu. Antiseptiku lõhn haiglas, selle toidu lõhn, mida ma valmistasin, kuni õde magas, mu vastsündinud õepoja lõhn. Meenutused viimaste päevade lõpututest vestlustest, mis hakkasid juba tähendust kaotama, voolasid tagasi mu teadvusse: „Misasja, ta oleks võinud surra?”, „Misasja, laps sündis järgmisel päeval?”, „Misasja, sa ikkagi jooksed nädalavahetusel?”.

Muidugi ma ikkagi jooksin, sest ainult joostes olin võimeline läbi töötama viimaste päevade traumeerivaid sündmusi. Pealtvaatajad raja ääres muidugi ei teadnud mu nutu põhjuseid. Nemad nägid vaid õnnetut jooksjat ja ergutasid mind. Olgem ausad, see tegi asja vaid hullemaks, sest iga sammuga tundus mu süda paisuvat – muutuvat suuremaks, et teha ruumi uuele arusaamisele, et armastan oma õemeest, oma pisikest õepoega ja sõpru, kes meid kõiki toetanud olid. Seal lihtsalt ei olnud ruumi armastada ka neid vahvaid lapsenägusid, kes olid tulnud toetama isa või õde-venda ja ergutasid mindki. Ei olnud ju? Nende osavõtlik lahkus muutis mu veel härdamaks, püüdsin nuuksudes vastu naeratada ja seletasin: „Ei-ei, ärge muretsege, minuga on kõik korras! Lihtsalt …” Ja juba ma olingi neist möödunud.

„Tubli, Hemmo!” karjusid nad mu seljataga. Ja see ajas mu veel rohkem nutma.

Rahune maha, sa teed endale häbi, sa pead pulsi alla saama, kui tahad edasi joosta, ütlesin endale, ent see tõi veelgi rohkem pisaraid mu südame põhjast. Oh, süda! Südamed on imelised! Taas olin ma haaratud liigutustundest, milliseid imesid võib elus juhtuda.

Viimaseid kilomeetreid enne lõpusirget ma ei mäleta. Nägin finišijoont ja tundsin endas korraga ootamatut jõudu. Muidugi ei olnud ma oma tiheda nutugraafiku tõttu kuigi kiiresti jooksnud, kuid korraga tundsin end tugevamana kui iial enne. Mu õemees oli elus. Mu õde oli elus. Me kõik olime elus. Niisiis ma sprintisin. Tundsin, kuidas mu jalad liikusid üha väledamalt, kuni märkasin, et hakkasin inimestest mööduma. Ma jätsin nad seljataha, jooksin kiiremini kui kunagi varem. Aeglaselt tundsin, kuidas mu nägu hakkas kipitama, seejärel käed. Mõned meetrid enne finišijoont kahtlesin, kas jõuan üldse lõpuni. Aga ma jõudsin, otse mind märganud St John’si kiirabitöötaja käte vahele. Ta surus mu pea ettepoole, põlvede kohale, et rahustada mu hingamist, mis oli nüüd kiire ja hakitud. Ma tänasin seda meest veidralt õhku ahmides ja võtsin tänulikult vastu vee, mida ta pakkus. Mõni hetk hiljem ilmus välja mu vend, kes tõi mulle hot dog’i. See oli parim hot dog, mida ma kunagi söönud olen, kuigi hot dog’id on alati head. Rongiga koju sõites kirjutasin sõpradele, mis oli juhtunud, oodates, et mind nimetatakse hulluks. Aga nad said aru. Nad said kõigest aru.

See oktoobripäev näitas mulle kõige paremini, miks ma üldse jooksen: kui oled üsna kindel, et hakkad tuhandete ees pisaratesse surema, aga jõuad siis imelise mõistmiseni, et suudad ikkagi jätkata, oled selgeks saanud oskuse, mis kulub ära igas olukorras. Tuleb välja, et vastupidamiseks tuleb lihtsalt edasi tegutseda.