Читать книгу Kuidas minust sai jooksja - Alexandra Heminsley - Страница 8

„Ainult need, kes on valmis suurelt kaotama, saavad suurelt võita.”

Robert F. Kennedy

Ja nii oligi, ma kavatsesin joosta ümber kvartali. Mul olid suured lootused: ma lootsin, et saan sportlase tagumiku, supermodelli piha ja gaselli kiiruse. Spordiklubid olid mu tahtejõu seljatanud, vagatsevad joogatreenerid mind ära tüüdanud ja peentes tennisetrennides olin alandatud – otsustasin aga, et on aeg heita kõrvale aastatepikkune uskumus, et mina ja sport ei kuulu kokku. Ma naasen tugeva ja uhkena, linn ikka veel juubeldamas mu graatsia ja kiiruse nägemisest Kilburni tänavatel. See on lugu minu esimesest jooksust.

Ma ei saanud seda enam edasi lükata. Pesu oli pestud ja triigitud, raamaturiiulid tolmust puhtaks pühitud. Iga viimane kui võimalik halb stsenaarium oli miljon korda mu peas maha mängitud, ja ilmselgelt ei paistnud niipea sadama hakkavat. Vabandused olid otsa saanud. Ma panin juuksed kinni, haarasin pooleliitrise veepudeli, pistsin võtmed jooksupükste tagataskusse ja seisin ukse ette. Nii oligi. Ma läksin jooksma.

Avasin välisukse ja astusin kolm sammu trepist alla kõnniteele. Mis järgmiseks? Äkki mõned venitusharjutused? Ma toetusin vastu laternaposti, haarasin kannast ja tõmbasin kõverdatud jala vastu tagumikku, et venitada reie esiosa. Tegin sama teise jalaga ja vaatasin ärevalt ringi. Mu süda tagus juba liiga kiiresti. Äkki keegi saab aru, et see on mu esimene jooks? Kas nad taipavad, et ma tegin midagi valesti?

Jooksen. Ma lihtsalt jooksen, ütlesin ma endale. Ma hakkasin liikuma, püüdes laupäevastele liiklejatele jätta muljet, nagu oleks see minu jaoks sama normaalne tegevus kui prügi välja viimine. Aga see tee oli pikk ning viis Kilburn High Roadi delikatessipoodide ja Queen’s Parki šikkide kohvipoodide vahele. Mida lähemale ma pargile jõudsin, seda uhkemad ja korralikumad olid majad. Minu kohta võis seda aga üha vähem öelda.

Olin poolel teel, kui pidin peatuma. Värisesin kohutavalt, kogu maailm liikus mu kurnatud jäsemete all üles ja alla: põnts, põnts, põnts käisid mu jalad vastu maad, väristades nii mu keha kui ka kõnniteed. Mõne sekundi – isegi mitte minuti – jooksul oli mu nägu muutunud kuumusest punaseks ja mu rind kerkis hingeldades. Ma nägin ristteed, kuid enda näruseks alanduseks ei suutnud ma nii kaugele jõuda. Ma polnud mitte lihtsalt hingetu, ma pidin sõna otseses mõttes paanikat alla suruma, et üldse edasi liikuda.

Järgmise laulu ajal ma kõndisin. Häbi tõdemusest, et ma ei suuda rohkem joosta, tundus olevat veidi vähem hull kui see kehaline vare, mis minust oleks saanud, kui oleksin jooksmist jätkanud. Viimaks jõudsin parki ja püüdsin järgmise laulu ajal joosta. Ma ei saanud isegi sellega hakkama ja lõpuks lihtsalt kõndisin mööda pargi keskel olevast väljakust, kus lapsed jalgpalli mängisid. Nad tundusid pingutuseta ringi sööstvat, pidevas liikumises, samal ajal kui kõik minu kehaosad paistsid üles ütlevat.

Mu võdisevad reied, mu värisev tagumik, mu naeruväärselt jõnkslevad rinnad tundusid mind mõnitavat, kui lastega mänguväljakul aega veetvad isad mind õudusega vaatasid. Iga kord, kui mu jalg maapinda puutus, olin ma kindel, et mu pahkluu murdub, ja iga kord, kui ma kontrollimiseks alla vaatasin, sattusin ma silmitsi enda poole liikuva suure reiega. Tundus, nagu oleks mu keha täielikult eraldunud kõigest, mida mu mõistus või tunded talle öelda püüdsid. Rahune, sa vähemalt üritasid ja see on kõige tähtsam käis käsikäes mõttega jah, muidugi, selline enesepiinamine on tõesti suurepärane idee. See omakorda röövis igasuguse võimaluse maha rahuneda ja mu pulss hakkas hirmust taas tõusma.

Kui ma pargiserva jõudsin ja tagasi keerasin, veensid pulss ja tulitavad kopsud mind paratamatus tões: ma ei jõua sedasi koju.

Viimaks, pärast mitut starti ja peatust ning täielikku pilkkontakti vältimist kõigi inimestega, kellest möödusin, jõudsin ma koju. Sel õhtul autasustasin end peol ebatavaliselt suure koguse söögi ja joogiga, seletades rõõmsalt kõigile, et olin hommikul pika jooksu teinud. Järgmisel päeval ärgates tundsin end nii, nagu oleksin veoauto alla jäänud. Suure veoauto alla, paksudest rehvidest muljutud. Leidsin, et niimoodi ei tohiks ennast tunda. Ma pidin olema üle treeninud. Hiljem vaatasin, kui palju ma olin jooksnud: poolteist kilomeetrit.

Möödus kolm kuud, enne kui ma uuesti proovisin.

Ma ei mäleta, millal ma otsustasin, et ei suuda joosta; see oli lihtsalt üks neist asjust, mis tegid minust minu, nagu mu juustulembus või vastumeelsus polokaelusega pluusi kandvate meeste vastu.

Mu veendumus, et ma ei suuda joosta, oli absoluutne, mu kadedus nende suhtes, kes suutsid, mõõtmatu, ja ma imetlesin piiritult oma korterikaaslast. Pärast tavapärast ringi Regent Parkis või Hampstead Heathis ilmus ta särades uksele ja ma tervitasin teda entusiastlikult. Me lobisesime sellest, mida ta oli oma teel näinud, tema toetumas köögiletile, lonksates veeklaasist, mina diivanil, sülearvuti põlvedel kui närviline beebi.

„Soovin, et suudaksin ka joosta.” Oli kuidagi lohutav seda kõvasti välja öelda. „See tundub nii tore,” ohkasin ma, kui ta treeningriideid seljast võttis. Ma tundsin kurbusekihvatust teadmisest, et minu jaoks on liiga hilja alustada. Võtsin resigneerunult telekapuldi.

Kui vaatasin korterikaaslase jooksuriideid pesumasinas hüpnootiliselt keerlemas, ei pannud ma kunagi kahtluse alla oma naeruväärset uskumust, et ma ei suuda joosta. Tundus, et olin lasknud sel arvamusel ajapikku endas kindlalt paika settida, olin sellesse küsimusi esitamata vajunud.

Mäletan aega, kui olin kuuene või seitsmene – ma jõudsin koolis vaevu vahetunni ära oodata, et joosta saaksin. Ja ma mäletan, kui olin kolmkümmend ning täiesti veendunud, et jooksmine pole üldse minu jaoks.

Millalgi nende aastate vahepeal olin ma unustanud, kuidas algklassis lugedes või lugemist kuulates hakkasin tundma seda tuttavat kibelust jalgades. Ma vaatasin kella, õpetajat ja aknast välja. Varsti. Ja siis, samal hetkel, kui kell helises, haarasime me oma jakid ja tormasime välja, mängima kõikvõimalikke mänge, mille peale me tulla oskasime, peaasi, et need sisaldasid veidi ringijooksmist. Selles vanuses ei nimetanud me seda jooksmiseks, sest me tegime kõike joostes, kindad varrukatest rippumas ja patsid põskedel hüppamas. Me olime lihtsalt lapsed, kes tegid oma asju, ja asjad olid alati lõbusamad, kui neid tehti kiiresti. Me jooksime ja naersime. See oli üks ja seesama.

Kümneaastasena seisin ma unistades 400 meetri jooksu stardis. Ma vaatasin, kuidas soe suvepäike läbi mu mereväesinise Aertexi särgi õmbluste säras. Ma märkasin, kuidas päike oli pruuniks muutnud mu käed ja staadionimuru. Ma jooksin rõõmsalt staadioniringe nii kaua kui võimalik, mõnikord vahelduse mõttes otse risti üle staadioni, kuni meid kutsuti tagasi tundi või kuni mõni teine klass tuli rajale trenni tegema.

Kakskümmend aastat hiljem olin ma täiesti spordikauge inimene ja sellega rahul. Justkui poleks ma kunagi jooksnud. Mul ei tulnud iialgi pähe, et võiksin seda teha, et mul tarvitseks ainult kodust välja minna. Ma polnud jooksja ja see oli kõik. Kuidagi olin ma unustanud fakti, et mitte olla jooksja ja mitte olla võimeline jooksma pole päris üks ja seesama.

Ma polnud sportlik tüüp, nii lihtne see oligi. Olin kurvikas tüdruk, kel enamasti mingit võitlusvaimu polnud. Keskkooli ajal sain ma harva pallile kurikaga pihta ja ülikoolis jätsin oma keha kolmeks aastaks täiesti hooletusse. Võib-olla jooksin ma tookord, kui lükkasin oma sõpra Clare’i poekärus mööda Cotham Hilli ringi, ja ma tean, et tantsisin mõned korrad poodiumil, aga need olid kindlasti mu ainsad sportlikud ettevõtmised kolledžis.

Siis kolisin ma Londonisse ja ühinesin spordiklubide lõputu rügamisega. Iga kord, kui otsisin uut kohta, ütlesin endale, et see ongi see. See on klubi, mis paneb mind treenimisse armuma. Aga seda ei juhtunud kunagi. Kui esimene elevus erinevatest trennidest, treeningplaanist ja aurusauna proovimisest möödunud oli, kadus võlu kiiresti ja ma pöördusin tagasi põgenemise juurde, vaadates süüdlaslikult oma pangaväljavõtteid, sest olin aru saanud, et iga harv külastus maksis mulle ikka rohkem ja rohkem.

Tol ajal ei teadnud ma, et spordiklubi on vaid vilets metadoon õues jooksmise heroiini kõrval. Kuidas saaks jooksumasinal üksinda siblimine ja mitte kuhugi jõudmine seina ees, millel lõputult jooksevad uudised, võistelda vabadusega joosta piki mereäärt, vaadates kajakat rajal oleva toidupalakese kohal tiirutamas ja taibates, et hetkeks olete täiesti kõrvuti? Aga ma jätkasin ikkagi. Järgmisena tuli (Madonnast mõjutatud) jooga-periood. Tunnid painutades ja higistades ruumis, mis oli täis vabakutselisi veebidisainereid ja stressis moetoimetajaid. Siis tuli pilates ja isegi flirt meditatsiooniga.

Viimaks, pärast peavalusuve, millele järgnes peaaegu invaliidistav depressioon, tuli kõndimise faas. Pärast kohustusi täis rutiini, pärast kägaras kohvilaua all nutmist olin jõudnud punkti, kus ma lihtsalt pidin välja minema ja päevavalgust nägema. Ma tahtsin tunda oma nahal sooja tuuleõhku, ma igatsesin tunda, kuidas veri päriselt mu kehas taas ringi käib, ja ma ei tahtnud, et mind seejuures saadaks seinale kuvatud pilt või joogaõpetaja kolm nädalat vana pediküür. Pooleldi hullunud sellest, et olin nädalate viisi korrapäratult maganud – rammetuna veedetud ööd, millele järgnesid ärritavalt loiud, kangete jäsemetega päevad –, otsustasin meeleheites, et enda füüsiline väsitamine muudab ööd ehk vähem ebameeldivaks. Ma igatsesin oma voodit, ma ei tahtnud, et see oleks võitlustandriks lõputule sõjale mu enda deemonite vastu. Ma igatsesin minna ja päeva lõpus pikali visata, jalad valutamas millestki enamast kui tavapärasest tundidepikkusest siblimisest töölaua all.

Ühel päeval ma lihtsalt tõusin püsti ja läksin välja; koju tagasi jõudsin alles peaaegu pimedas. Sellega algas mu kõndimisfaas. Ma võisin kõndida tundide kaupa, kõikidel neil radadel, kus mu nüüdseks endine korterikaaslane oli eelmisel aastal jooksnud. Hampstead Heath, Regent’s Park, Hyde Park. Sageli läksin pühapäeva hommikul välja ega pöördunud koju enne kolme või nelja tundi. Tihtipeale suutsin ma kõndides veedetud aega vaevu meenutada, justkui oleks mu sammude meditatiivne kordumine mind kuidagi hüpnotiseerinud. Ma kuumenesin üle soovist pääseda eemale räpastest linnatänavatest, lonkivatest jalakäijatest, kohalikest poodidest, mille omanikud olid mind näinud pisaraplekilisena ja rääbakana mu halva toitumise suvel. Kui mu ees avanesid pargid, tundsin tuju tõusvat. Ma lustisin Heathis, eksides metsases tundmatus piirkonnas meelega mõneks ajaks ära. Ma jalutasin läbi roosiaedade, mõeldes, kas ma saan kunagi teada, kuidas eri sordid omale nime on saanud. See pisike osa minust, mida ma arvasin kadunud olevat, hakkas tagasi pinnale tõusma.

Ma jõudsin koju kurnatuna, kuid märkimisväärselt paremas meeleolus. Mu peas oli tunne, nagu oleks keegi seal tolmulapiga tööd teinud. Ma tegin oma voodiga vaherahu, nähes selles taas puhkamiskohta. Ma hindasin aega, mida veetsin vabana, kättesaamatuna ja üksi. Lõputute ööde jooksul mu meelte ümber tihedamaks keerdunud vedrud andsid veidi järele; mu kujutlusvõime tundis vajadust uidata positiivse poole, mitte enesekesksete katastroofistsenaariumide suunas, millega ta varem nii hõivatud oli. Ma jään veendumusele, et need jalutuskäigud 2006. aasta suvel päästsid mu. Mitte ainult seepärast, et nad taastasid mu võime hästi magada, aga seepärast, et nad viisid mu esimese pisikese füüsilise enesekindluse algeni. Kui ma suudan kõndida neli tundi, mis võib juhtuda, kui ma kiirust lisan … ja siis veelgi? Mu süda hakkas uskuma, et kõik on võimalik, mu pea hakkas plaani pidama. Võib-olla saan isegi … joosta.

Niisiis oli see optimismivaim, mis inspireeris toda esimest jooksu Queen’s Parki aasta hiljem. Kui mu süda elab üle säärase pekslemise, on mu jalgadel kindlasti veel nii mõndagi pakkuda. Ma arvasin, et kui olen aasta jooksul regulaarselt kolmetunniseid jalutuskäike teinud, olen ma võib-olla valmis jooksma. Mu ettevalmistused olid põhjalikud: kõigepealt ma mõtlesin kaks nädalat selle üle. Mis tunne see oleks? Kas ma kukun kokku? Kuidas ma koju saan, kui see on minu jaoks liig? Ma olin siiski täidetud positiivsuse ja entusiasmiga. Veetsin tunde, et valida võimalikke uusi spordiriideid „uue mina” jaoks. Ma läksin paanikasse, seejärel tundsin rõõmu, siis otsustasin minekuga veel paar päeva oodata. See lükkas tsükli taas kaheks nädalaks edasi, kuni tolle õnnetu päevani.

Kui saabus suur jooksuhommik, tõusin ma üles ja sõin kohe kolm viilu meesaia „energia” jaoks. Siis passisin vähemalt poolteist tundi iTunesis, püüdes koostada nii võimsat playlist’i, mis jooksutaks mind ümber pargi, ükskõik, kui kurnava ma selle kogemuse leian olevat. Põhjalikule veebipoodide lappamisele vaatamata ei olnud ma tihanud mingeid uusi riideid osta. Selle asemel otsisin ma välja ühed vanad dressipüksid, mida olin viimati kandnud siis, kui juba täiskasvanuna mumpsi põdesin ja vaatasin ühe nädalavahetuse jooksul ära kaks „Sopranode” hooaega. Ma sobrasin sahtlites, kuni leidsin rinnahoidja, mis võimalikult suure osa minust ära kattis, lootes, et õnnestub vältida sellist võdisemist, mis mind kohe amatöörina välja annab. Ja ma leidsin ühed vanad tossud oma kapi tagaosast, mingite jõuluhõnguliste põhjapõdrasarvede tagant.

Siis ründasin ma tänavaid – ja kaotasin. See oli üks laupäev augustikuus, samal kuul olid mu õe pulmad. Oli päikseline, kuid mitte liiga kuum päev, ideaalne jooksuilm. Sel pärastlõunal sõitsin ma Norfolki oma pere juurde, sest nad korraldasid peo nendele pulmakutsututele, kes ei saanud tulla laulatusele, mis pidi toimuma välismaal. See on ideaalne aeg vormi saamiseks, ütlesin ma endale. Suurpäev pidi ikkagi olema paari nädala pärast ja ma olin endale lubanud, et kui esimese jooksuga hakkama saan, tähendab see, et võin end hiljem peotoitudega premeerida; keset seda perekondliku pulma õnnelikku kaost pidin ma end uue julgustava hobiga toetama. Mu pettumus poleks saanud olla valusam.

Kui ma tol laupäeval koju jõudsin, olin nii kehaliselt kui vaimselt peaaegu täiesti katki. Kuigi mu kopsud ja jalad olid valusad, tegi aju isegi rohkem haiget, pekstes mind tuhandete väikeste löökidega. Kas jooksmine ongi nüüd selline? Kas iga jooks tähendab vastu astumist sellisele jälgile segule häbist, valust ja vihast? Miks inimesed seda teevad? Miks mina seda teha tahan? Millise osani endast loodan ma pääseda? Tahan ma saledat keha või saavutusi? Etteheiteid muudkui sadas, kui ma kurnatuna vannis lebasin. Pärast seda jubedat esimest katset kerisid need mõtted end mu ajusse kuudeks, nagu vana radiaatori taha kukkunud pliiats. Alati käeulatusest väljas, nii et ma ei saanud nendega tegeleda, aga mitte ka täiesti märkamatud.

Mu õe pulmad saabusid ja möödusid kui kiire rõõmusähvatus. Mu reaktsioon paljudele fotodele minust polnud aga nii rõõmsameelne. Olin end enesekindlalt kurvikaks pidanud, aga pilte vaadates sain aru, et esimese jooksu agoonia ja võdisemine oli osaliselt selle süü, et ma olin kahtlemata kaalus juurde võtnud. Jooksmisest on sellise kaalu puhul abi, kuid selline kaal joosta ei aita.

Ma hakkasin aru saama, mida teised naised mõtlesid, kui rääkisid sellest, et tunnevad end oma kehas lõksus olevat. Ajakirjad, mida vaksalis või arsti ooteruumis lehitsesin, olid neid naisi täis. Aga ma olin harjunud mõtlema, et mina ei kuulu kunagi nende sekka. Kuni leidsin end üha kasvava igatsusega vaatamas jooksjaid, mõeldes, mis on nende saladus, kuidas nad teavad, mida teha, mis neid käigus hoiab. Ja ikka veel tundus jooksmine olevat võimatu. Kõigil on piirid ja mina olin enda omadeni jõudnud. Ei olnud mingit lootust, et oleksin hakkama saanud tolle laupäevahommiku kogemuse lõputu kordamisega, seepärast oli parem püüda see täiesti unustada.

Andsin endast parima kuni ühe nädalavahetuseni, mil koos õe ja vennaga vanemaid külastasin. Mu vend mainis muuseas, et kavatseb end Londoni maratonile kirja panna.

„Ohoo!” ahmisin ma õhku. „Kui imeline, et sa seda suudad! Ma olin nii üllatunud, kui käisin üht jooksvat sõpra ergutamas, maraton on väga emotsionaalne sündmus.”

„Sa peaksid siis ka osalema,” arvas mu isa. Ta hääl ei vääratanud. Ta pilk ei tõusnud kohvitassilt, mida ta täitis. Ta käed jäid selle ülesande juures kindlaks. Need sõnad ütles mees, kes oli jooksnud mitu maratoni, kui me lapsed olime, aga see olin ju mina, kellest ta rääkis.

„Ära tee nalja!” hüüdsin mina. „Ma ei suuda joosta.”

„Sa ei jookse,” parandas isa. „Aga sa oled selleks suuteline küll.” Tema hääles polnud kahtlusevarjugi. Korraga, kuuldes seda kellegi teise suust, sain ma aru: mitte miski peale minu enda ei takista mind jooksmast.

Ja nii see oligi. Seeme oli mulda pandud.

Järgmisel hommikul kuulutasin ma, et ma ei ole murtud. Tõesti, ma jooksen taas. Tollest hetkest hakkasin ma nii hullusti sebima, et võis jääda mulje, nagu plaaniksin South Wiltshire’ist koju Põhja-Londonisse joosta. Piinasin isa arvutit mitu tundi, guugeldades „väike jooks Loode-Londonis”, „kuidas aru saada, kas pead vastu viis kilomeetrit”, „mida on vaja 5 km jooksuks” ja sama mõtte mitmeid erinevaid variante. Ma laadisin alla kaarte, arutasin toitumist ja jooksustiile vennaga ning vestlesin tossudest ja rinnahoidjatest õega. Viimaks teatas isa veidi tüdinenult, et mul on kaks töökorras jalga, mul ei ole terviseprobleeme ja mul on ette näidata palju pikki jalutuskäike. Ta tuletas mulle meelde, et see on ju vaid pool tundi jooksu, ja siis lisas: „Kui ära väsid, lihtsalt kõnni. Sa ju tead, et suudad seda teha.”

See oli pärastlõunal enne Londonisse naasmist. Selleks ajaks, kui ma Regent’s Parki staadionile jõudsin, oli pimedaks läinud, aga selle asemel, et karta, oli mul pimeduse üle hea meel. Tundsin kergendust, et keegi ei näe mu jooksuhirmu. Ma läksin parki, tegin kindlaks, et keegi ei vaata, ja hakkasin jooksma.

Algus oli täpselt samasugune nagu eelmisel korral: põletav valu, hingeldamine, paanika. Kuid sel korral oli kaks tähtsat erinevust: ma ei olnud kodukandis, seega oli vähe tõenäoline kohtuda mõne tuttavaga, ja ma jooksin ringiratast, seega ma pidin jõudma tagasi sinna, kust alustasin. Siis, umbes kaheteistkümne minuti pärast juhtus ime: mul läks kergemaks. Mu pulss, kuigi ikka veel kõrge, hakkas rahunema. Selle asemel, et olla nagu lõputud Ameerika mäed, mis ainult ülespoole kihutavad, jäi see ühtlaseks. Sammud hakkasid sobituma hingamisega – sisse ja siis välja. Ma tegingi seda. Jah, mu jalad valutasid. Jah, ma kartsin ikka veel, et ei pea tervet ringi ümber pargi vastu. Aga jah! Ma jooksin.

Selleks ajaks, kui jõudsin koju oma teiselt jooksult, olin ma ääreni täis endorfiinide ja lahjendamata eneseimetluse joovastavat kokteili. Tegin mõned suurustlevad venitusharjutused, tuled põlemas ja kardinad eest ära, käisin vannis (kardinad ees) ja sõin peaaegu sama suure kausitäie pastat, kui suur oli mu õe pulmatort.

See oli selline tunne, nagu kogeksin vastupidist pohmelli. Imeline, maagiline, püsiv joovastustunne kestab nii lühikest aega – tunni, parimal juhul kolm tundi, enne kui sulab ebamugavuseks, deliiriumiks või lihtsalt igavuseks.

Pohmell aga võib kesta päeva või kaks. Viimaks sain ma jahmatava selgusega aru, et valudega joostud aja kaalus mängleva kergusega üles see aeg, mil ma end jooksmise pärast hästi tundsin. Ma olin eufoorias. Ma olin võitmatu. Ma mõtlesin, et olen ilmselt suuteline seda uuesti tegema.

Isa andis mulle eelmisel nädalavahetusel ühe hea konkreetse nõuande – tasub pidada jooksupäevikut, et ma ei unustaks ära, kuidas ma end pärast erinevaid jooksusid tundnud olen. Kui vaatan esimest sissekannet, siis on seal kirjas: