Читать книгу Mõnikord ma valetan - Alice Feeney - Страница 10

Teine jõulupüha, detsember 2016 – õhtu

Kui esimest korda kukkuma hakkan, unustan hirmu tunda, liiga hõivatud märkamisega, et käsi, mis mind tõukas, näis nii väga minu enda käe moodi. Aga kui püstloodis pimedusse langen, saadavad mind kõige hullemad hirmud kuni alla välja. Ma tahan karjuda, ent ei saa, too tuttav käsi surub nüüd tihedalt mu suule. Ma ei saa teha häält, ma saan vaevu hingata. Kui paanika mind korduvast õudusunest üles raputab, ärkan ma teise. Ikka veel ei meenu, mis minuga juhtus, ükskõik kui palju ma pingutan, ükskõik kui väga on mul tarvis teada.

Tundub, et inimesi tuleb ja läheb, jutupomina kakofoonia, võõrad helid ja lõhnad. Ähmased kujud hõljuvad mu kohal ja ümber, justkui oleksin vee all, uppumas omaenda eksimustesse. Puhuti on tunne, nagu lebaksin mudase tiigi põhjas, sogase vee raskus surub mind sügavikku, täidab mu pilgeni saladuste ja saastaga. On hetki, mil mõtlen, et oleks kergem, kui upuksin, et see kõik saaks läbi. Siin all ei näe mind keegi, ent samas olen alati olnud pigem nähtamatu. Uus maailm mu ümber pöörleb pisitasa ringi, ainult et kättesaamatus kauguses, sellal kui mina jään täiesti liikumatuks, sügaval pimeduses.

Aeg-ajalt õnnestub mul tõusta taas pinnale küllalt kauaks, et keskenduda helidele, neid kiirendada, et need muutuksid taas äratuntavaks nagu praegu. Kuulen paberilehe keeramise krabinat, kindlasti mõni neist tobedatest krimiromaanidest, mida ta nii väga armastab. Teised tulevad ja lähevad, aga tema on kogu aeg siin, ma ei ole enam üksi. Ma imestan, miks ta pole raamatut kõrvale pannud ja minu juurde tormanud, nüüd, kus olen ärkvel, ning siis meenub, et tema jaoks pole ma ärkvel, tema jaoks pole midagi muutunud. Mu ajataju on täiesti kadunud, samahästi võib olla nii öö kui ka päev. Olen nagu elav laip. Kuulen ust avanevat ning keegi astub sisse.

„Tere, härra Reynolds. Õieti ei tohiks te küll siin nii hilja viibida, aga usun, et seekord võime teha erandi. Olin kohal, kui teie naine eile õhtul sisse toodi.“

Eile õhtul.

On tunne, nagu oleksin olnud siin päevi.

Arsti hääl kõlab tuttavalt, ent samas arvan, et peabki kõlama, kui ta on mind ravinud. Kujutan pilti, kuidas ta välja näeb. Mulle kangastub väsinud silmadega tõsine mees, laubal sügavate kortsude rägastik kogu sellest kurbusest, mida ta küllap on pidanud nägema. Kujutlen, et ta kannab valget kitlit, kuid siis meenub, et seda nad enam ei tee, nad näevad välja nagu kõik teised, nii ka mees, keda endale silme ette manasin.

Kuulen, kuidas Paul laseb raamatu käest ja koperdab niisama ringi; teda on meedikud alati heidutanud, vean kihla, et ta tõuseb ja surub tal kätt; õigupoolest tean, et ta seda teeb. Mul pole tarvis näha, et teada, kuidas täpselt ta käitub, võin ennustada iga tema liigutust.

„Kas tahate, et keegi teie käe üle vaataks?“ küsib arst.

Mis tema käel viga on?

„Ei, kõik on kombes,“ ütleb Paul.

„See on saanud kaunis kõva lopsu. Olete ikka kindel? Poleks probleemi.“

„Näeb hullem välja, kui asi on, aga aitäh. Kas teate, kui kaua ta selles seisundis viibib? Keegi ei anna mulle vastust.“ Pauli hääl kõlab mulle võõralt, vaikse ja summutatuna.

„Selles staadiumis on väga raske öelda. Teie naine on kokkupõrke järel pidanud toime tulema väga tõsiste vigastustega ...“ ning siis lülitun viivuks välja, sest tema sõnad hakkavad mul peas korduma. Püüan nii väga, aga ikka ei midagi, ei mingit mälestust ühestki õnnetusest. Mul pole isegi autot.

„Ütlesite, et olite kohal, kui ta saabus, kas seal oli veel keegi? Ma pean silmas, kas keegi sai veel viga?“ küsib Paul.

„Minu teada mitte.“

„Nii et ta oli üksi?“

„Teisi sõidukeid polnud asjasse segatud. Mul on raske seda küsimust esitada, aga teie naise kehal on jälgi. Kas teate, kuidas ta need sai?“

Mis jälgi?

„Oletan, et õnnetuses,“ ütleb Paul. „Varem pole neid näha olnud ...“

„Ah nii. Kas teie naine on kunagi üritanud end vigastada?“

„Muidugi mitte. Ta pole sedasorti inimene.“

Mis sorti inimene ma olen, Paul?

Võib-olla ta teaks, kui oleks mulle pisut rohkem tähelepanu pööranud.

„Te mainisite, et ta oli endast väljas, kui eile kodust lahkus, kas teate, mis põhjusel?“ küsib arst.

„Ah, niisama. Tööl on olnud arusaamatusi.“

„Ja kodus oli kõik korras?“

Jagame kõik kolmekesi ebamugavat vaikust, kuni Paul selle katkestab.

„Kas ta on ärgates ikka endine? Kas ta mäletab kõike?“ Kaalun pingsalt, mis see on, mida ta ei soovi, et ma mäletaksin, ning magan vastuse peaaegu maha.

„Liiga vara on öelda, kas ta täielikult taastub, tema vigastused on äärmiselt tõsised. Ta ei kasutanud turvavööd ...“

Ma kasutan alati turvavööd.

„...ta pidi sõitma küllalt kiiresti, et lennata sel moel läbi tuule­klaasi ja saada kokkupõrkes tõsine löök pähe. Vedas, et ta üldse siin on.“

Vedas.

„Kõik, mida saame teha, on võtta üks päev korraga,“ ütleb arst.

„Aga ta ärkab üles, eks ole?“

„Vabandust. Kas on keegi, keda võiksime teie juurde kutsuda? Sugulane? Sõber?“

„Ei. Tema on ainus, kes mul on,“ ütleb Paul.

Ma leebun, kui kuulen, kuidas ta noid sõnu minu kohta lausub. Mitte alati pole need vastanud tõele. Kui me ­kohtusime, oli ta sedavõrd populaarne, et kõik tahtsid tükikest temast. Tema esimene romaan sai üleöö edukaks. Talle ei meeldi, kui ma nii ütlen, ta räägib sellest alati kui ootamatust edust, milleks tal kulus kümme aastat. Ometi ei jäänud see kestma. Asjad läksid isegi paremaks, siis jälle palju hullemaks. Pärast seda ei suutnud ta kirjutada, sõnu lihtsalt ei tulnud. Edu murdis tema ning ebaedu murdis meid mõlemaid.