Читать книгу Mõnikord ma valetan - Alice Feeney - Страница 9

Esmaspäev, 19. detsember 2016 – õhtupoolik

Algul olin tänulik, kui Matthew ütles, et võin võtta ülejäänud päeva vabaks. Meeskond oli juba lõunaks laiali pudenenud, mis tähendas, et võin vältida liigseid küsimusi või teeseldud osavõttu. Alles nüüd, kui rajan endale Oxford Streetil turistide ja poodlejate summas teed nagu vastuvoolu ujuv lõhekala, taipan, et ta tegi seda omaenda huvides; mitte ükski mees ei taha istuda ja vahtida pisaraplekilist nägu teadmisega, et ta ise on vastutav.

Kuigi on detsembrikuine õhtupoolik, on taevas eresinine, päike pressib hajusate, veel sündimata pilvede vahelt välja, et luua uduvine ja kõheluse taustal illusioon ilusast päevast. Ma lihtsalt pean peatuma, et järele mõelda, ja seda ma teen. Kohe keset rahvarohket tänavat, kõigi teiste meelehärmiks.

„Amber?“

Tõstan pilgu naeratava näoga pikale mehele, kes seisab otse minu ees. Algul ei meenu midagi, ent siis vilksatab äratundmine, millele järgneb mälestuste tulv: Edward.

„Tere, kuidas käsi käib?“ õnnestub mul sõnada.

„Suurepäraselt. Rõõm sind näha.“

Ta suudleb mind põsele. Ma ei pruugiks hoolida, kuidas ma välja näen, kuid mähin käed endale ümber, nagu püüaks end peita. Märkan, et ta paistab peaaegu täpselt samasugune. Ta pole vaat et üldse vanemaks jäänud, hoolimata neist kümnest aastast, mis peaks olema möödas ajast, mil teda viimati nägin. Ta on päevitunud, nagu oleks just naasnud mõnelt soojalt maalt, blondid salgud pruunidel juustel, ei mingit märki hallist. Ta tundub nii terve ja puhas ning mõnuleb endiselt omaenda kuldpruunis nahas. Tema riided näivad uued, hinnalised, ning ma oletan, et ülikond tema pika villase mantli all on rätsepatöö. Maailm oli tema jaoks alati liiga väike.

„Kas sinuga on kõik korras?“ küsib ta.

Mulle meenub, et olin nutnud, küllap näen õudne välja. „Jah. Noh, ei. Sain just natuke halbu sõnumeid, see on kõik.“

„Kurb kuulda.“

Ma noogutan, samas kui tema ootab vestlust, mille puhul ma ei tea, kuidas seda jätkata. Näib, et mulle meenub üksnes see, kui rängalt ma teda kord haavasin. Tegelikult pole ma kunagi selgitanud, miks ma ei võinud teda enam näha, lihtsalt lahkusin ühel hommikul tema korterist, eirasin kõnesid ja lülitasin ta täielikult välja. Ta õppis Londonis nagu minagi. Elasin endiselt kodus, nii et peatusin tema korteris nii tihti kui võimalik, kuni kõik sai läbi, siis ei naasnud ma sinna enam iial.

Naine, kes käigu pealt telefoni näpib, komistab mulle otsa. Ta vangutab pead, nagu oleks minu süü, et ta ei vaata, kuhu astub. See tõuge raputab mõned sõnad peiduurkast välja.

„Kas tulid jõuluks Londonisse?“ küsin.

„Jah. Õigemini kolisin just oma tüdrukuga siia üle, uus töö pealinnas.“ Peagi asendub minu kergendustunne millegi muuga. Loomulikult on ta edasi liikunud. Veenan end, et rõõmustan tema pärast, ning sunnin oma nägu vastama mitte nii väga innuka naeratusega, saatjaks nüri noogutus.

„Näen, et praegu pole sobiv aeg,“ ütleb ta. „Aga vaata, siin on mu nimekaart. Tore oleks mõnikord juttu ajada. Mul on kellegagi kohtumine ja ma hakkan hiljaks jääma, ent oli rõõm sind näha, Amber.“ Võtan kaardi ja üritan veelkord naeratada. Ta puudutab mu õlga ning kaob rahva sekka. Ta ei jõudnud ära oodata, millal ükskord minema saab.

Korjan kokku iga tillemagi tüki iseendast ning lülitun autopiloodile. Jalad kannavad mind väikesesse baari kohe Oxford Streeti servas. Tavatsesin käia siin koos Pauliga, kui hakkasime kohtuma. Enam me siin ei käi, ei meenugi, millal me viimati väljas käisime. Mõtlesin, et kodune koht tekitab minus turvatunde, aga ei tekita. Tellin suure klaasi punast veini ja manööverdan end ainsa vaba laua äärde kaminatule lähedal. Seal pole valvet. Nihutan tooli pisut eemale, ehkki tahan saada sooja. Vahin üksisilmi oma Malbeci klaasi, blokeerin edukalt sesoonset kaost, mis ümberringi tormleb.

Mul on tarvis ümber veenda naine, kellele ei meeldi, et ma kellelegi meeldin, ning kui jõllitan oma jooki piisavalt kaua, siis loodan, et leian mingi lahenduse. Hetkel pole mul midagi.

Rüüpan sõõmu veini, ainult õige pisut. See on hea. Sulen silmad, neelan märjukese alla ning naudin tunnet, kuidas see kurku vooderdab. Olen olnud rumal. Seni läks väga kenasti, kuid nüüd seadsin kõik ohtu. Oleksin võinud Madeline’iga rohkem pingutada, oleksin pidanud järgima plaani. Ma ei tohi seda tööd kaotada, veel mitte. Lahendus on olemas, kuigi pole kindel, kas ma sellega ise lagedale tulen. Ma vajan teda. Kahetsen oma mõtet ning otsustan, et vajan hoopis veel üht jooki.

Kui klaas on tühi, tellin järgmise, ning seda oodates tõmban kotist telefoni. Valin Pauli numbri. Oleksin pidanud talle kohe helistama, ei teagi, miks ma seda ei teinud. Ta ei vasta, niisiis proovin uuesti. Ei midagi, ainult kõnepost. Ma ei jäta sõnumit. Teine klaas veini saabub ning ma rüüpan lonksukese, vajan seda, et end tuimastada, kuid tean, et pean tempot maha võtma. Pean säilitama selge mõistuse, kui tahan asjad jälle rööpasse seada, mida ma ka teen, sest olen sunnitud. Peaksin omal käel hakkama saama, aga ei saa.

„Näen, et oled ilma minuta pihta hakanud,“ ütleb Jo, harutab mõttetult pika salli kaela ümbert lahti ja libistab end vastas­tooli. Naeratus kaob, kui ta mu nägu põhjalikumalt uurib.

„Mis lahti? Sa näed sitt välja.“

„Sa siis ei tea?“

„Ei tea mida?“

„Mul oli jutuajamine Matthew’ga.“

„See selgitab sinu depressiivset seisundit,“ ütleb ta veini­kaardile pilku heites.

„Kardan, et ma kaotan töö.“

Jo silmitseb mu nägu, nagu otsiks midagi. „Millest, pagan võtaks, sa räägid?“

„Madeline esitas talle ultimaatumi. Kas lähen mina või läheb tema.“

„Ja ta ütles, et sina oled mängust väljas? Niisama lihtsalt?“

„Mitte päris. Mulle anti uue aastani aega ta meelt muuta.“

„No siis muuda ta meelt.“

„Kuidas?“

„Ma ei tea, aga nad ei tohi sinuga nii teha.“

„Minu leping lõpeb jaanuaris, nii et nad ei pruugi seda lihtsalt pikendada, ja ei mingit jama. Mul poleks vähimatki alust nuriseda. Pealegi annaks see minu arvates neile aega leida pärast jõule sobiv asendus.“ Jälgin, kuidas Jo seedib kõike, mida olen öelnud, ning täheldan, et ta on jõudnud samale järeldusele kui ma ise paar tundi tagasi.

„Draama käib sul tõepoolest kannul nagu vari, kas pole?“

„Minuga on lõpp, eks?“

„Mitte veel. Mõtleme midagi välja; aga kõigepealt vajame veel veini,“ ütleb ta.

„Palun, kas saaksin veel ühe klaasi sedasama?“ küsin mööduvalt kelnerilt. Pöördun tagasi Jo poole. „Ma ei tohi seda tööd kaotada.“

„Ei kaotagi.“

„Mul pole olnud mahti teha kõike, mida tarvis.“ Kelner viibib endiselt ligiduses ning saadab mulle mureliku pilgu. Ma naeratan. Ta noogutab viisakalt ja läheb veini järele. Vaatan baaris ringi ning mulle saadetud pilkude arvamusuuring kinnitab, et räägin liiga valjusti. Seda juhtub vahel, kui olen väsinud või vines. Tuletan endale meelde, et oleksin vait.

Niipea kui vein saabub, käsib Jo mul võtta kotist sulepea ja märkmik. Ta juhendab mind kirjutama tühja lehe ülaossa suurte punaste tähtedega PROJEKT MADELINE, mida ma ka teen, lisaks tõmban sõnadele joone alla. Jo on tüdruk, kellele meeldib kõike kirja panna. Kui ette ei vaata, võib nii veel hätta sattuda. Ta põrnitseb märkmikku ja mina rüüpan veini, naudin selle soojust, mis voogab läbi keha. Ma naeratan ning Jo naeratab vastu, meil on tärganud üks ja sama mõte ühel ja samal ajal, nagu tihti juhtub. Tema ütleb ette, mida kirjutada, ja mina kriban raevukalt iga sõna märkmikku, pingutan, et pidada sammu sellega, mida kuulen. See on hea mõte.

„Ta arvab, et temast ei saada kunagi lahti, Madeline Frost on „Kohvihommik“,“ ütleb Jo. Märkan, et ta pole oma klaasi puutunud.

„Just täpselt nii Matthew ütles. Sellest võiks saada uus reklaam­lause,“ ütlen ma, lootes, et Jo naeratab. Ta ei naerata.

„Aga ta ei tea, kuidas su jutuajamine Matthew’ga läks. Nii et ehk tuleks meil panna Madeline mõtlema, et neil on tema tujudest siiber ja nad plaanivad vabaneda temast,“ ütleb ta.

„Aga nad ei teeks seda iial.“

„Tema selles nii kindel pole. Keegi pole enam asendamatu, ja ma kaldun arvama, et kui külvame piisavalt seemet, hakkab idee idanema. Kui tal seda tööd poleks, oleks ta tühi koht. See on tema elu. See on kõik, mis tal on.“

„Olen nõus. Aga kuidas? Pole piisavalt aega, enam mitte.“ Puhken taas nutma. Ma ei saa midagi parata.

„Pole hullu. Nuta terviseks. Nuta kõik endast välja. Õnneks oled sa nägus nutunaine.“

„Pole minus midagi nägusat.“

„Miks sa nii räägid? Sa oled ilus. Muidugi võiksid pisut rohkem vaeva näha ...“

„Tänan väga.“

„Vabandust, aga see on tõsi. Meigi puudumine ei tee sind huvitavalt kahvatuks. See jätab su lihtsalt plassiks. Sul on kena keha, aga sa nagu püüaksid seda kogu aeg ühtede ja samade vanade hilpude alla peita.“

„Ma püüan varjata.“

„No lõpeta ära.“

Tal on õigus. Ma näen jube välja. Mõte kandub tagasi Edwardi juurde, kes arvas vist, et tal läks õnneks, kui minust vabanes.

„Põrkasin Oxford Streetil just oma eksiga kokku,“ ütlen, uurides, mis näo ta teeb.

„Millisega neist?“

„Pole põhjust niiviisi öelda, nõnda palju neid ka polnud.“

„Rohkem kui mul. Kes see oli?“

„Pole tähtis, lihtsalt tundsin end nagu viimane kaltsakas, nagu üks igavene luuser. Soovin, et ta poleks mind sellise välimusega näinud, see on kõik.“

„Kelle asi? Hetkel pead keskenduma ainult kõige tähtsamale. Mine ja osta endale uus garderoob; mõni uus kleit, uued kingad, midagi kõrgema kontsaga, ja jumesta natuke nägu, kui juba endaga tegeled. Pead homme tõeliselt enesekindel ja õnnelik välja nägema, pane lihtsalt kõik mängu. Madeline teadis, et Matthew täna sinuga räägib, niisiis ootab ta, et oled endast väljas, küllap ta ei usugi, et sa üldse kohale ilmud, aga sa ilmud. Me laseme sotsiaalmeedias mõne kuulduse ringlema. Võtame jämeda otsa enda kätte. Sa ju tead, mida sa tegema pead.“

„Jah, tean.“

„No mine siis poodi, seejärel koju. Heida varakult magama ja ilmu homme kohale, nähes võrratu välja, nagu poleks sul ülepea mingeid muresid.“

Teen, nagu kästud, nõristan klaasi tühjaks, maksan arve. Olen elule värve lisades jäänud alati mõõdukaks, ent nüüd olen valmis võtma asju pisut vabamalt. Enne kui baarist lahkun, rebin PROJEKT MADELINE’i lehe märkmikust välja, kägardan kokku ja heidan kaminasse, jälgin, kuidas valge paber pruuniks tõmbub ja ära põleb.