Читать книгу Mõnikord ma valetan - Alice Feeney - Страница 6

Teine jõulupüha, detsember 2016

Olen alati nautinud vabalangemist magamise ja unest virgumise vahel. Noid väheseid poolteadvusetuid sekundeid, enne kui avad silmad, kui tabad end uskumas, et uni võib olla sama hästi ka tõelus. Hetk lõputut õndsust või valu, kuni meeled taas käivituvad ja annavad sulle teada, kes ja kus ja milleks sa oled. Sest nüüd, veel viivu võrra kauem, mõnulen tervistavas meelepettes, mis lubab mul mõelda, et võin olla kes tahes, et võin olla kus tahes, et võin olla armastatud.

Tajun laugude taga valgust ning tähelepanu koondub plaatinast võrule sõrmes, mis tundub raskem kui tavaliselt, see justkui rõhuks mind. Üle minu on tõmmatud lina, mis lõhnab harjumatult, ning ma kaalun võimalust, et viibin hotellis. Vähimgi mälestus sellest, mida olin unes näinud, hajub. Püüan püsida pinnal, üritan olla keegi ja kusagil, kus ma pole, ent ei suuda. Olen ikka vaid mina ise ning olen siin, kus ma juba tean, et ei soovi olla. Luud-liikmed valutavad ja ma olen nii väsinud, et ei taha isegi silmi avada – kuni meenub, et ma ei saagi seda teha.

Mind läbib paanika justkui jääkülm judin. Kordan neid kolme asja peas, klammerdun kõvasti nende külge, nagu võiksid need mind päästa, kuid olen teadlik, et osa loost on puudu, et viimased lehed on välja rebitud. Kui mälestused on nii täielikud kui võimalik, peidan neid peas, kuni nad on küllalt vagurad, et lasta mul mõelda, tunda, püüda kõiges selgust luua. Üks mälestus keeldub kuuletumast, trügib vägisi esile, aga ma ei taha seda uskuda.

Mingi masina heli murrab mu teadvusse, viib viimase kui lootusekillu ega jäta järele midagi peale soovimatu teadmise, et leban haiglas. Selle paiga steriliseeritud lehk ajab oksele. Ma vihkan haiglaid. Need on sinna ekslema jäänud surma ja kahetsuse kantsid, kohad, mida ma iial ei külastaks või kus veel vähem pikemalt viibiks.

Enne olid siin inimesed, võõrad, nüüd mulle meenub. Nad kasutasid sõna, mida ma eelistasin mitte kuulda. Mulle meenub suur sebimine, kõrgendatud hääled ja hirm, mitte ainult minu oma. Pingutan, et veel enam välja kaevata, kuid vaim veab alt. On juhtunud midagi väga halba, aga ma ei suuda meenutada, mis ja millal.

Miks pole teda siin?

Võib olla ohtlik esitada küsimus, kui sa vastust juba tead.

Ta ei armasta mind.

Panen selle mõtte tallele.

Kuulen ukse avanemist. Sammud, siis taastub vaikus, ent see on rikutud, mitte puhas. Haistan liisunud sigaretisuitsu, kuulen pastaka krabinat paberil minust paremal. Keegi köhatab minust vasakul ning ma tõden, et neid on kaks. Võõraid öös. Tunnen, et mul on külmem kui varem ja et olen hirmutavalt väike. Ma pole iial tundnud nii suurt õudu kui see, mis mind nüüd valdab.

Soovin, et keegi midagi ütleks.

„Kes ta on?“ küsib naisehääl.

„Pole aimugi. Vaeseke, on alles kaos,“ vastab teine naine.

Soovin, et nad poleks midagi öelnud. Ma hakkan karjuma:

Minu nimi on Amber Reynolds! Ma olen raadiohääl! Kuidas te ei tea, kes ma olen?

Hüüan neidsamu lauseid ikka ja uuesti, aga nad eiravad mind, sest väliselt ma vaikin. Väliselt olen ma eikeegi ja mul pole nime.

Tahan end näha, nagu nemad on mind näinud. Tahan tõusta istuli, sirutada käe ning neid puudutada. Tahan jälle midagi tunda. Ükskõik mida. Ükskõik keda. Tahan esitada tuhat küsimust. Arvan, et tahan teada vastuseid. Nad kasutasid taas toda sõna, sedasama, mida ma ei taha kuulda.

Naised lahkuvad, sulgevad enda järel ukse, aga sõna jääb maha, nii et olen nüüd ühes sellega üksi ning mul pole enam võimalik seda eirata. Ma ei saa avada silmi. Ma ei saa liigutada. Ma ei saa rääkida. See sõna kerkib mullina pinnale, lõhkeb pauguga ja ma tean, et see on tõsi ...

Kooma.