Читать книгу Mõnikord ma valetan - Alice Feeney - Страница 7

Üks nädal varem – esmaspäev, 19. detsember 2016

Laskun varahommikuses pimeduses kikivarvul alumisele korrusele, ettevaatlikult, et meest mitte äratada. Kõik on nii, nagu olema peab, ometi on mul tunne, et midagi on puudu. Tõmban kaitseks külma eest raske talvemantli selga ja lähen läbi maja kööki, et alustada tavapärast rutiini. Hakkan tagauksest pihta ja liigutan korduvalt linki, kuni olen kindel, et uks on lukus.

Üles, alla. Üles, alla. Üles, alla.

Järgmiseks jään suure gaasipliidi ette seisma, käed küünarnukist kõverdatud, nagu asuksin juhtima muljet avaldavat pliidiraudade orkestrit. Sõrmed moodustavad harjunud kuju; keskmine ja nimetissõrm leiavad mõlema käe pöidla. Pomisen vaikselt omaette, kuni kontrollin visuaalselt, kas kõik nupud ja nupukesed on välja lülitatud. Teen täieliku ülevaatuse kolm korda, sõrmeküüned klõpsuvad kokku, loovad morsetähti, mida ainult mina ise oskan lahti mõtestada. Viimaks rahul, et kõik on korras ja kombes, asutan köögist lahkuma, viivitan veel uksel, kaalun, kas täna on see päev, mil peaksin pöörama ringi ja kogu rutiini uuesti läbi tegema. Ei ole.

Hiilin üle naksuvate põrandalaudade esikusse, võtan koti ja kontrollin selle sisu. Telefon. Rahakott. Võtmed. Panen koti kinni, teen lahti, kontrollin uuesti üle. Telefon. Rahakott. Võtmed. Kolmandat korda kontrollin teel välisukse juurde. Seisatan viivuks ja ehmun, nähes naist, kes mulle peeglist vastu vahib. Mul on nägu, mis võis kunagi olla kaunis, kuid mida nüüd on raske ära tunda. Segu hele-tumedast paletist. Pikad mustad ripsmed raamivad rohelisi silmi, mille kohal on paksud pruunid kulmud ning all nukrad varjud. Nahk põsesarnadel on pingul nagu kahvatu lõuend. Juuksed on nii pruunid, et näivad peaaegu mustad, laisad sirged salgud ideevaegusest lihtsalt õlgadel puhkamas. Tõmban sõrmedega korraks läbi juuste, enne kui need hobusesabaks kokku kraabin, takistan neid näole langemast juuksekummiga randme ümbert. Huuled paotuvad, nagu tahaksin midagi öelda, kuid suust vallandub vaid ohe. Vastu vaatab raadionägu.

Meenub aeg, ning ma tuletan endale meelde, et rong minu järel ei oota. Ma pole jätnud hüvasti, ent ei usu, et see midagi loeb. Kustutan tule ja lahkun majast, kontrollin kolm korda üle, kas välisuks on lukus, enne kui mööda kuuvalget aiateed edasi rühin.

On veel vara, aga ma jään hiljaks. Madeline on nüüdseks juba kontoris, kõik ajalehed peagi loetud, iga väärt lugu välja rebitud. Produtsendid kammivad leheribasid läbi, kuni kärgatab käsk hankida talle hommikuseks saateks parimad ­intervjuud. Taksod on teel, et võtta peale ja tuua kohale ülearu erutatud ning napi ettevalmistusega saatekülalisi. Iga hommik on erinev, ent ometi on neist saanud täielik rutiin. Sellest on möödas kuus kuud, kui ühinesin „Kohvihommiku“ meeskonnaga, ja asjad pole sujunud plaanipäraselt. Paljud inimesed arvavad, et mul on töö, millest enamik näeb vaid und, aga õudusuni on samuti uni.

Peatun põgusalt fuajees, et osta endale ja kolleegile kohvi, see­järel ronin kivitrepist üles viiendale korrusele. Ma ei kasuta lifte. Manan näole naeratuse, enne kui kontorisse astun, meenutan endale, et see on oskus, mis tuleb mul kõige paremini välja; sobituda inimestega enda ümber. Võin olla Sõber Amber või Abikaasa Amber, kuid nüüd on aeg olla „Kohvihommiku“ Amber. Võin mängida kõiki osi, mida elu on mulle ette söötnud, ma valdan kõiki vajalikke võtteid; olen harjutanud väga pikka aega.

Päike on vaevu tõusnud, ent nagu võis arvata, on väike, valdavalt naissoost seltskond juba kogunenud. Kolm värske näoga produtsenti, kofeiinist ja ambitsioonist energiat täis, istuvad kummargil oma laudade kohal. Raamatuvirnad, vanad käsikirjad ja tühjad kruusid ümberringi, tipivad nad süvenenult klahvistikul, justkui sõltuks sellest nende kasside elu. Kaugemas nurgas näen Madeline’i lambi kuma tema erakabinetis. Võtan laua taga istet ning lülitan arvuti sisse, vastan teiste saadetud soojadele naeratustele. Inimesed pole peeglid, nad ei näe sind nii, nagu sa ise end näed.

Sel aastal on Madeline’il olnud kolm isiklikku assistenti. Keegi ei püsi kuigi kaua, enne kui ta neist vabaneb. Mul pole tarvis erakabinetti ja ma ei vaja isiklikku assistenti, mulle meeldib istuda siin koos kõigi teistega. Koht minu kõrval on tühi. Ootamatult pole Jo’d ikka veel kohal ning ma muretsen, kas midagi on lahti. Heidan pilgu vabale kohvile, mis kipub jahtuma, siis veenan end viima selle Madeline’i kabinetti. Nimetan seda rahupakkumiseks.

Seisatan avatud uksel nagu vampiir, kes ootab kutset siseneda. Tema kabinet on naeruväärselt väike, sõna otseses mõttes nagu suuremat sorti seinakapp, sest ta keeldub ülejäänud meeskonnaga koos istumast. Raamitud fotod Madeline’ist koos kuulsustega täidavad tihedalt iga viimast kui tolli libaseinal ning laua vastas seisab väike auhinnariiul. Ta ei tõsta pilku. Ma vaatlen tema inetuid lühikesi juukseid. Tumedate traatide all annavad endast märku hallid juured. Tema lõualotid puhkavad üksteise otsas, sellal kui ülejäänud osa rullis kerest varjub õnneks tumedate kottis riiete alla. Laualamp särab vastu klavia­tuurilt, mille kohal hõljuvad Madeline’i sõrmustatud käed. Tean, et ta näeb mind.

„Mõtlesin, et vahest kuluks teile ära,“ ütlen ma, pettunud sõnade lihtsusest, arvestades aega, mis mul nende leidmiseks läks.

„Pane lauale,“ vastab ta silmi ekraanilt tõstmata.

Oled teretulnud.

Pisike puhur undab nurgas ning kõrbelõhnaline soojus keerdub mu jalge ümber ülespoole, hoiab mind paigal. Leian end jõllitamas sünnimärki tema põsel. Mõnikord mu silmad teevad nii: keskenduvad inimeste vigadele, unustavad, et nood võivad näha mind märkamas asju, mida nad minult pigem ei ootaks.

„Oli teil tore nädalavahetus?“ võtan ma riski.

„Ma pole veel valmis inimestega suhtlema,“ ütleb ta. Jätan ta rahule.

Tagasi oma laua juures, sirvin läbi virna posti, mis on reedest saati laekunud: paar võika välimusega romaani, mida ma iial ei loe, mõni fännikiri ning kutse heategevusgalale, mis köidab tähelepanu. Rüüpan kohvi ja unistan, mida ma võiksin kanda ja keda kaasa võtta, kui läheksin. Peaksin tegema rohkem heategevustööd, tõepoolest, lihtsalt näib, et ei leia selleks kunagi aega. Madeline on Lapse Kriisiabi esindusnägu, nagu ka „Kohvi­hommiku“ hääl. Olen alati leidnud, et tema tihe side riigi suurima lastele suunatud heategevusega on pisut kummaline, arvestades tõsiasja, et ta vihkab lapsi ja et tal endal pole kunagi ühtki olnud. Ta pole isegi abielus olnud. Ta elab täiesti üksi, olemata iial üksildane.

Post viimaks sorteeritud, loen läbi infominutite märkmed tänahommikuse programmi kohta, sest alati on kasulik omada enne saadet veidi taustainfot. Ma ei suuda leida oma punast pastakat, nii suundun kirjatarvete kapi juurde.

Seda on värskelt täiendatud.

Heidan pilgu üle õla ja kohe tagasi korralikult virnastatud varudele. Kraban peoga märkmepaberit, siis kahman mõne punase pastaka ning topin taskusse. Võtan neid veel, kuni kõik on otsas ja karp tühi. Jätan teised värvid puutumata. Keegi ei tõsta pead, kui kõnnin tagasi oma laua juurde, nad ei näe, kuidas tühjendan taskud sahtlisse ja keeran selle lukku.

Just siis, kui hakkan muretsema, et mu ainus sõber siin ei ilmugi täna välja, jalutab Jo sisse ning naeratab mulle. Ta on riides nagu ikka, sinised denimi teksased ja valge topp, justkui ei suudaks ta üheksakümnendatest edasi liikuda. Saabastel, mida ta oma jutu järgi vihkab, on kontsad ära tallatud ja tema blondid kiharad on vihmast märjad. Ta võtab sisse koha minu oma kõrval, ülejäänud produtsentide vastas.

„Vabandust, et hilinesin,“ sosistab ta. Mitte keegi peale minu ei märkagi.

Viimasena saabub Matthew, programmi toimetaja. Selles pole midagi iseäralikku. Tema kitsad puuvillased püksid on õmblustest pingul, madal talje jätab ruumi paisunud pihale. Püksid on mehe pikkade jalgade jaoks pisut liiga lühikesed, paljastades värvikad sokid pruunide läikivate kingade kohal. Ta suundub joonelt oma korras laua juurde akna all, ilma et kedagi tervitaks. Miks juhib mees naiste meeskonda, kes toodab saadet naistele, käib üle minu mõistuse. Aga teisest küljest, Matthew riskis ja andis mulle selle töö, kui mu eelkäija äkitselt lahkus, nii et peaksin olema tänulik.

„Matthew, kas saad tulla minu kabinetti, nüüd kus sa kohal oled?“ hõikab Madeline üle toa.

„Ja ta arvas, et tema hommik ei saa enam hullemaks minna,“ sosistab Jo. „Kas pärast tööd ikka joome ühe klaasikese?“

Ma noogutan, tunnen kergendust, et ta ei kavatse kohe pärast saadet jälle kaduda.

Jälgime, kuidas Matthew kahmab oma märkmed ja kiirustab Madeline’i kabinetti, tema toretsev mantel jätkuvalt külgedel lehvimas, nagu sooviks see, et saaks lennata. Mõni aeg hiljem tormab mees välja, näost punane ja ähmi täis.

„Lähme parem stuudiosse,“ ütleb Jo, katkestades mu mõtted. See näib olevat hea plaan, seda enam, et oleme kümne minuti pärast eetris.

„Vaatan, kas Tema Majesteet on valmis,“ vastan, ise rahul, kui näen, et suutsin panna Jo naeratama. Taban Matthew’ pilgu, kui ta kõrges kaares kulmu minu poole tõstab. Ma poleks tohtinud seda valjusti välja öelda.

Kuna kell peagi kukub, liiguvad kõik oma kohtadele. Meie Madeline’iga suundume stuudiosse, võtame taas sisse harjumus­pärase positsiooni pimendatud kesklaval. Meid jälgitakse läbi päratu suure klaasakna turvalisest galeriist nagu kaht väga erinevat looma, kes on eksikombel pistetud ühte ja samasse suletud ruumi. Jo koos ülejäänud produtsentidega istub galeriis. Ruum on kirev ja kärarikas, miljoni eri värvi nupu ja nupukesega, mis näivad tohutult keerukad selle kõrval, kui lihtsat asja me tegelikult ajame; me vestleme inimestega ning teeme näo, nagu naudiksime seda. Stuudios on, vastupidi, hämar ja ebamugavalt vaikne. Siin on ainult laud, mõni tool ja paar mikrofoni. Madeline ja mina istume varjus ning ignoreerime vaikselt teineteist, ootame, kuni süttib punane tuli ja me oleme eetris, et alustada saatega.

„Tere hommikust ja tere tulemast esmaspäevasele „Kohvihommikule“, mina olen Madeline Frost. Tänase saate teises pooles liitub meiega enim müüdud autor E. B. Knight, kuid enne veel arutleme peretoitjaist naiste arvu kasvu üle ning tänaseid sissehelistajaid kutsume üles võtma ühendust kujuteldava sõbra teemadel. Kas teil lapsena oli mõni selline? Vahest on veel praegugi ...“

Tema tuttav eetrihääl rahustab mind ning ma lülitun autopiloodile, ootan oma järge, et midagi öelda. Huvitav, kas Paul on juba ärganud. Viimasel ajal ei tunne teda enam ära; ta on õhtuti oma kirjakuuris kaua üleval, tuleb magama alles enne seda, kui mina ärkan, või üldse mitte. Talle meeldib kutsuda kuuri onniks. Mulle meeldib nimetada asju õige nimega.

Me veetsime kord õhtu E. B. Knightiga, kui ilmus Pauli esimene romaan. See juhtus nüüd juba üle viie aasta tagasi, varsti pärast seda, kui me esmakordselt kohtusime. Mina olin tollal telereporter. Kohalikes uudistes, ei midagi erilist. Kuid iseenda nägemine ekraanil sunnib tõesti välimuse nimel vaeva nägema, erinevalt raadiost. Olin siis sale, ei osanud kokata; enne Pauli polnud kedagi, kellele süüa teha, ja enda pärast pingutasin harva. Pealegi olin tööga liiga hõivatud. Tegin peamiselt lugusid asfaldiaukudest või plekivargustest kirikukatustelt, kuid ühel päeval otsustas sekkuda õnnelik juhus. Meie kultuurielu reporter jäi haigeks ja mind saadeti tema asemel intervjueerima üht supertegijast noort autorit. Ma polnud isegi tema raamatut lugenud. Olin pohmellis ja panin pahaks, et pean tegema nende heaks kellegi teise tööd, kuid see kõik muutus, kui mees sisse jalutas.

Pauli kirjastaja oli üürinud intervjuuks sviidi Ritzis, see nägi välja nagu lava ning ma tundsin end nagu näitleja, kes polnud teksti pähe õppinud. Mäletan, et pind oli jalge alt kadumas, aga kui ta mu vastas toolil istet võttis, taipasin, et mees on veel rohkem närvis kui mina. See oli tema esimene tele­intervjuu ning mul õnnestus ta kuidagimoodi maha rahustada. Kui ta pärast minu visiitkaarti küsis, ei arvanud ma sellest õieti midagi, aga minu kaameramees kommenteeris naudinguga meievahelist „keemiat“ kogu tagasitee autoni. Tundsin end nagu kooli­tüdruk, kui ta tolsamal õhtul helistas. Me vestlesime ja see oli kerge, justkui tunneksime juba teineteist. Ta ütles, et peab nädala pärast minema raamatuauhindade üleandmise tseremooniale ning et tal pole kaaslast. Teda huvitas, kas ma olen vaba. Olin vaba. Istusime E. B. Knightiga ühes lauas ja see oli nagu õhtusöök legendiga ning pealekauba väga meeldejääv esimene kohting. Daam oli võluv, tark ja vaimukas. Olen oodanud temaga taaskohtumist kannatamatult sellest ajast saati, kui teadsin, et teda on palutud saatekülaliseks.

„Meeldiv teid taas näha,“ ütlen, kui produtsent ta stuudiosse toob.

„Teid samuti,“ vastab ta istet võttes. Mitte vähimatki äratundmise virvet; kui kerge on mind unustada.

Tema kaubamärk, valge siilisoeng, raamib väikest kaheksakümneaastast nägu. Ta on igati laitmatu, koguni kortsud on kenasti korrapärased. Välimus viitab auväärsele eale, ent vaim on vilgas ja virge. Tema põsed on ruužist roosad ning sinised silmad elutargad ja valvsad, vilavad stuudios ringi, enne kui kinnituvad sihtmärgile. Ta naeratab soojalt Madeline’ile, nagu kohtuks kangelasega. Külalised teevad seda mõnikord. Mind see ei häiri, üldsegi mitte.

Pärast saadet paigutume kõik aruteluks koosolekuruumi ümber. Istume, ootame Madeline’i, ruumis jääb vaikseks, kui ta viimaks saabub. Matthew asub lugusid läbi võtma – mis läks hästi, mis mitte. Madeline’i nägu ei väljenda rahulolu, tema suu väändub, nii et näib, nagu harutaks ta taguotsaga kompvekki paberist lahti. Ülejäänud meist on vait ning ma lasen mõtted taas rändama.

Sära, väike täheke ...

Madeline lõikab kulmukortsuga vahele.

imetlen sind väheke.

Ta laksutab keelt, pööritab silmi.

Kõrgel taevas üle maa ...

Kui Madeline’i sõnatu kriitika otsa saab, tõuseb meeskond püsti ja hakkab rivis välja marssima.

teemantina särad sa.

„Amber, kas tohib paar sõna?“ ütleb Matthew, tirides mu unelmatest välja. Tema tooni arvestades pole mul valikut. Ta suleb koosolekuruumi ukse ning ma võtan uuesti istet, uurin vihjet otsides tema nägu. Nagu ikka, on seda võimatu lugeda, täiesti tundetühi; tal võis just äsja ema ära surra ja sa ei oska aimatagi. Ta võtab küpsise taldrikult, mille jätame külaliste jaoks lauale, ja annab mulle käega märku teha sama. Ma raputan pead. Kui Matthew’l on midagi tähtsat öelda, siis näib ta alati valivat teatraalse tee. Ta üritab mulle naeratada, kuid tüdineb peagi pingutusest ning haukab selle asemel küpsist. Paar kübet leiab koha tema kitsastel huultel, mis aina avanevad ja sulguvad nagu kuldkalal, justkui ei leiaks ta sobivaid sõnu.

„No ma võiksin arendada seltskondlikku vestlust, küsida, kuidas sul läheb, teha näo, et hoolin, no midagi taolist, või asuda kohe asja juurde,“ ütleb ta. Hirmusõlm kerib end mul kõhus kokku.

„Lase edasi,“ ütlen ma, soovin, et ta seda ei teeks.

„Kuidas te nüüd Madeline’iga läbi saate?“ küsib ta, võttes järjekordse ampsu.

„Nagu ikka, ta vihkab mind,“ vastan liiga varmalt. Nüüd on minu kord kanda võltsnaeratust, hinnasilt veel küljes, nii et saan selle tagastada, kui olen lõpetanud.

„Jah, tõepoolest, ja see on probleem,“ ütleb Matthew. Ma ei tohiks olla üllatunud, ent ometi olen. „Tean, et ta ei teinud su elu kergeks, kui meeskonnaga liitusid, aga tal on olnud samuti raske sinuga kohaneda. See pinge teie kahe vahel ei paista vaibuvat. Sa võib-olla arvad, et inimesed ei pane tähele, aga panevad küll. Teie kahe head omavahelised suhted on saate ja kogu ülejäänud tiimi huvides tõesti tähtsad.“ Ta vahib mulle otsa, ootab vastust ja ma ei tea, kuidas seda anda. „Kas arvad, et saaksid oma suhteid temaga siluda?“

„No ma võin proovida ...“

„Hästi. Kuni tänase päevani ma ei taibanud, kui õnnetuks see olukord teda teeb. Ta esitas nagu ultimaatumi või nii.“ Ta vakatab ja köhatab kurgu puhtaks, enne kui jätkab. „Ta tahab, et vahetaksin su välja.“

Ootan, et ta räägiks edasi, aga seda ei juhtu. Tema sõnad hõljuvad meie kahe vahel, sellal kui üritan saada neist selgust.

„Kas lased mu lahti?“

„Ei!“ protestib ta, ent nägu räägib muud, kuni ta kaalub, mida öelda järgmiseks. Tema käed saavad teineteisega rinna­esisel kokku, peopesad vastakuti, ainult näpuotsad koos nagu ihuvärvi kirikutorn või innutu palve. „Noh, mitte veel. Annan uue aastani aega asja parandada. Mul on kahju, et see kõik juhtub just enne jõule, Amber.“ Ta harutab oma pikad ristis jalad lahti, justkui nõuaks see jõupingutust, enne kui tõmbub minust nii kaugele eemale, kui tool vähegi võimaldab. Tema suu reageerib, vajub vormist välja, otsekui oleks ta just maitsnud midagi äärmiselt ebameeldivat, kuni ootab vastust. Ma ei tea, mida talle öelda. Mõnikord mõtlen, et kõige õigem on üldse mitte midagi öelda, vaikust ei saa valesti tsiteerida. „Sa oled suurepärane, me armastame sind, aga sa pead mõistma, et Madeline on „Kohvihommik“, ta on esindanud saadet kakskümmend aastat. Kahju küll, aga kui pean teie kahe vahel valima, siis on mu käed seotud.“