Читать книгу Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid - Alli Lunter - Страница 11

Kolm noormeest ja seitse neidu on 1348. a Firenzes puhkenud katku ajal pelgupaiga leidnud linnalähedases suvelossis, kus jutustatakse 10 päeva jooksul 100 lugu (dekameron – kreeka k „kümmepäevak”). Igaüks jutustab oma loo, seega on tegemist raamjutustustega. „Dekameron” on üks renessansi realismi teoseid, millest sai alguse itaalia ilukirjanduslik proosakirjandus, lühivormi nimetus novell pärineb itaaliakeelsest sõnast novella (uudis). Nimetatud lühižanri esialgne nimetus eeldab, et saadakse teada midagi ootamatut. Hiljem on saanud puändist novelli lahutamatu võte.

Jutustatud lugude ainestik on rahvapärimuslik, toetudes nii idamaade kui ka antiigi legendidele, enamasti on tegemist rändsüžeedega, temaatikas leidub tugevaid sarnasusjooni keskaegse linnakirjandusega. Samas on novellide sündmustik seotud autori kaasaegsete nimede ja sündmustega. Jutustatud lugude tegelaste galerii on mitmekesine, andes läbilõike 14. sajandi Itaaliast: riivatud vaimulikud, kaupmehed, rüütlid, õnnetud armastajad, kavalad mungad, suursugused härrad, teenijad, lihtrahvas jt.

Peamiseks teemaks on armastus ja inimestevahelised suhted. Uudsuse märki kannavad jutustajad oma hoiakute ja kirjeldatud tegevuse frivoolsuse (kergemeelsus, nilbus) kaudu. Boccaccio hoidub moraalitsevast õpetamisest, ta laseb lugude kaudu lugejal mõista, missugune elu tegelikult on. Autor ülistab armastuse iha, mis varasemas tavas oli mõeldamatu, imetleb taibukust ja heatahtlikkust, pilkab kirikumeeste petlikkust ja inimlikku rumalust. Humaansus tähendab autorile loomupärasust, loomulikku elu, astumist iganenud elunormide vastu. Novellikogu avalause „On inimlik omadus kaasa tunda neile, kelle meel kurb on” viitab suuremeelsusele ja humaansusele. Kogumiku lõpus tuletab autor meelde: „Ärge oodake seda, mis inimesele üle jõu käib, vastasel korral riskite te vooruslikkuse asemel kokku puutuda silmakirjalikkusega.”

Armastustunne on Boccaccio käsituses ülim inimpüüdlus, seetõttu on meeleline armastus tema novellides tolleaegsele ja ka hilisemale lugejale väga ootamatu, seda on peetud riivatuks ja patuseks. Võrreldes Dante ja Petrarca platoonilise armastuse ülistamisega, astub Boccaccio suure sammu maisema elu suunas ja kujutab erootilisi olukordi iseenesestmõistetavusega – sellega saavutas ta sajanditepikkuse tuntuse. Armastuse teemal on üks ilmekamaid viienda päeva avanovell, kus peategelane hüüdnimega Cimone, s.t „elajas”, muutub armastuse mõjul teotahteliseks, leiab endas väärikust, üllust ja püüdlikkust paremaks saada. Armastus sisendab Boccaccio käsituses hingelist vaimuvalgust. Neljanda päeva esimeses novellis ütleb Ghismonda oma isale vürst Tancredile: „ ... sa peaksid meeles pidama, millise jõuga looduse seadused nooruses ennast maksma panevad. /--/ Olen lihast ja verest nagu sinagi, olen vähe elanud ja alles nooruke, ning mõlemal põhjusel pakitsevad minus ihad, millele imelist jõudu lisab veel see, et ma mehel olles tundma õppisin, kui suurt rõõmu võib teha nende ihade rahuldamine.”

Delikaatselt suhtub autor pühameestesse, kuid ei jäta ka nende kahepalgelisust värvikalt maalimata. Vagadusel ja inimloomuse nõrkustel on soodumus kokku saada ja siis tuleb mängu silmakirjalikkus. Boccaccio ei tõrju kirikut ega vaimulikku, ta kritiseerib kiriku rikutust ja munkade siivutust. Maiseid armusuhteid ja munkade rikutust kajastab hästi kolmanda päeva neljas novell, mille jutustab Pamfilo. Lugu pajatab vend Pucciost, rikkast ja heast mehest, kes elas ainuüksi vagadusele ja selles plaanis ilmneb ka tema tölplus. Pucciol oli parimais aastais naine Isabetta, kes vahel ihkas oma mehega vallatleda, kuid mees hakkas alati noil hetkil rääkima Kristusest. Nii nad kaugenesid teineteisest. Sel ajal tuli Pariisist tagasi noor munk don Felice, kes oli noor ja ilus, terava vaimu ja sügavate teadmistega. Kohtudes Puccioga tema kodus ja Isabettaga pilke vahetades, tuli tal plaan vend Puccio koormat kergendada ja naisele appi tulla. Et Fiametta ja Felice vastastikune armuiha ei vaibunud, võttis Felice appi kavaluse. Ühel päeval otsustab Felice Pucciole tõsiselt õpetada, kuidas pattu kahetseda nii, et tõesti õndsaks saada ja kõige lühemat teed paradiisi pääseda. Ta õpetas, et kõigepealt on vaja oma patud pihtida ja siis nelikümmend päeva paastuda, sel ajal ei tohi ka oma naisega kokku puutuda. Palveid lugedes ja pattu kahetsedes tuleb seista väljasirutatud kätega nagu ristipoodu, pilk taevasse suunatud. Ja nii õhtusest jumalateenistusest kuni hommikuse teenistuseni. Selle ajaga tuleb lugeda kolmsada issameiet ja kolmsada avemariat. Naine sai kohe aru, mis plaan Felicel oli, manitsedes Pucciot kogu öö liikumatult seisma. Õhtul, kui keegi ei näinud, tuli Felice Fiametta juurde õhtust sööma, mille järel nad magama heitsid. Kui Fiametta ja Felice omavahel ülearu vallatuks läksid, tundus Pucciole, et põrand ta all vangub. Puccio oli oma patukahetsuspaigaks valinud toa, mis naise magamistoast oli lahutatud ainult õhukese seinaga. Puccio pärib: „Mis sa seal siis nõnda vähkred?” Naine vastab naljatades: „ ... kes õhtust söömata jääb, see vähkreb kogu öö.” Puccio jäi uskuma, et naine paastumise pärast magada ei saa. Sel ajal kui Puccio oma patukahetsemisega ametis oli, veetis tema naine aega ülilõbusalt, kord ütles ta Felicele: „Vend Pucciol lased sa pattu kahetseda, aga paradiisi sattusime meie.” Puccio oli tahtmatult aidanud oma naisel ja Felicel pääseda paradiisi, ja kõige lühemat teed pidi, nagu Felice oli lubanud seda Pucciole.

Kavalusest ja lihtsameelsusest, millest mõlemale kasu tuleb, räägib kümnenda päeva teine novell Elisa jutustuse kaudu. Ghino di Tacco, kardetud röövel, oli Sienast välja saadetud ja paavsti poolt põlatud. Paavst Bonifatius VIII saab samal ajal oma õukonda uue abti. Vaimuliku kõht jääb haigeks ja tal soovitatakse sõita Siena tervisevetele. Abti tulekust teada saades pani Ghino di Tacco oma võrgud välja, piiras abti kogu ta meeskonnaga sisse ja lasi oma käskjalal keelitada hea ja kurjaga, et abt Ghinot külastaks. Kohale jõudnud, laseb Ghino uurida abti sõidu eesmärki. Saanud teada kõhuhädast, otsustab Ghino hakata abti ravima röstitud leiva ja valge veiniga. Tasapisi abt kohaneb ja paraneb, sest Ghino kohtleb teda ja ta kaaskonda lugupidavalt. Lõpuks tuleb hüvastijätt ja Ghino annab abtile tagasi kogu röövitud vara ja hobused ning palub, et abt ise võiks talle tänuks ravimise eest midagi oma varast loovutada. Ka pihib Ghino, et ta pole nii halb, kui Rooma õukond arvab, ja et pigem on ta oma au ja väärikuse kaitsja kui teeröövel, ning siis annab ta abtile vaba voli ära sõita või Ghino juurde jääda. Abt võttis oma kraami hulgast vaid hädavajaliku, jättes ülejäänu kõik Ghinole ja ruttas paavsti jutule Rooma. Abt jutustab juhtunust paavstile ja lõpuks palub: „Püha isa, mis ma teilt paluda tahan, on see, et te armuline oleksite minu arsti Ghino di Tacco vastu.” Paavst, kes armastas õilsaid inimesi ja alati suuremeelne oli, laskis Ghinol Rooma tulla. Selliselt kindlustatuna ilmuski Ghino abti soovitusel paavsti õukonda ja ta löödi hospitaliitide ordu rüütliks.