Читать книгу Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid - Alli Lunter - Страница 7

KUNINGAS OIDIPUS

Sophokles

Kuningas Oidipuse müüt ise on sündmuste poolest avaram sellest, mida kujutab Sophokles oma tragöödias. Et autori teost mõista, on vaja teada nii eel- kui ka järellugusid. Nagu pärimusega ikka, leidub sellestki müüdist väikeste erinevustega variante. Juba Homeros on oma eeposes „Odüsseia” kasutanud üht episoodi Oidipuse müüdist, nimelt kohtab Odysseus allmaailmas käies Teeba kuningannat Iokastet. „Teadmatult too tegi hirmsa teo: meheks võttis / ta poja endale, kes isa mõrtsukas ja ema naija.”

Teos on parimaid antiiktragöödiaid, põhinedes vanadel Teeba müütidel, mille sisuks on Teeba linna asutaja Kadmose eksimused jumalate vastu. Kõiki tema järeltulevaid põlvi on tabanud needus, Oidipust nende hulgas.

Müüt kuningas Oidipusest

Foiniikia kuninga Argose (Agenor) poeg Kadmos läheb isa palvel otsima oma õde Europet, kelle oli röövinud peajumal Zeus. Teekonnal toob Kadmos jumalatele ohvreid, kuid õde ta ei leia. Lõpuks küsib ta nõu Delfi oraaklilt, see saadab Kadmose Apolloni preestrinna juurde, kes ütleb, et Kadmos on kutsutud tähtsamat ülesannet täitma – Teeba linna rajama. Linna paiga näitab kätte vasikas, kelle külgedel on kuu märgid. Kui vasikas väsib käimast ja nõrkenuna kokku vajub, seal ongi Teeba linna koht. Kadmos tegigi nii, lõpuks ohverdas ta vasika Athenale ja saatis oma mehed allikale vett tooma. Algab saatuslike eksimuste rida. Allikas on püha ja kuulub Aresele ning seda valvab draakon. Võitluses draakoniga saavad kõik mehed otsa ja lõpuks surmab Kadmos draakoni. Jumalanna Athena andis nõu draakoni hambad maha külvata, et neist kasvaks uus sõjavägi, nii sündiski. Aga meeltesegaduses hakkas Kadmos oma sõdalasi kividega loopima. Segadus meeste hulgas paneb neid üksteist hävitama, seni kui järele jääb viis meest, kellega Kadmos rajab Teeba linna.

Kadmose pojapoeg Laios saab Teeba valitsejaks. Kuningaperel ei ole lapsi ja Laios läheb kuninganna Iokaste teadmata Delfi oraaklilt aru pärima. Ennustus on kohutav. Lapsest, kes Laiosele ja tema naisele Iokastele sünnib, saab isa tapja ja ta heidab paari emaga. Kuningapaarile sünnibki poeg ja kohe saadetakse laps mägedesse surema, lapse jalad vigastatakse, et ta ei saaks liikuda. Sellest saab ta ka hiljem oma nime – Oidipus (Jämejalg). Aga karjane, kellele usaldati lapse viimine kaugetesse mägedesse, ei tahtnud last hukka saata ning andis poisi Korintose kuninga karjasele, kes viis selle oma kuningale Polybosele. Korintose kuningas kasvatas poisi üles ja hoidis saladust.

Ühel kuningakoja peol ütleb üks pahatahtlik külaline Oidipusele, et too ei teagi, kes on tema vanemad. Oidipus kiirustab Delfi poole, et asjasse selgust tuua. Ta ei saa teada täit selgust, kuid võtab kuulda oraakli hoiatust: „Põgene oma isa eest, ta saab sinu käe läbi surma ja sa abiellud emaga.”

Oidipus lahkub Korintosest, teekonnal kohtub ta ühel teekitsusel ränduritega, kes talle teed ei anna, ja Oidipus tapab teekäijad, ellu jääb vaid üks nendest. Oraakli ennustus on hakanud täide minema. Oidipus on tapnud Laiose, kes oli üks ränduritest teel oraakli juurde. Ainus ellujäänu osutub hiljem samaks karjaseks, kes kunagi Oidipuse mägedesse surema pidi viima.

Teeba linna on tabanud järjekordne õnnetus, linn on sfinksi võimuses. Hera oli sfinksi saatnud karistuseks Laiosele, sest see oli kunagi röövinud Chrysippose-nimelise poisi. Sfinks, naise pea, lõvi keha, mao saba ja kotkatiibadega olend, annab teebalastele mõistatuse ja kes mõistatust ei lahenda, heidetakse kuristikku. Mõistatus oli niisugune: „Tal on üksainus pea, hommikul on neli jalga, südapäeval ainult kaks ja õhtul kolm jalga. Mida rohkem jalgu tal on, seda vähem on tal jõudu.” Oidipus lahendas kohe selle mõistatuse: „See on inimene.” Sfinks pidi nüüd enese kaljuservalt alla kukutama. Teebas antakse võim Oidipusele ja ta pärib kuninganna Iokaste endale naiseks. Oidipus oli õnnelik, Iokastele ja Oidipusele sündis kaks poega, Eteokles ja Polyneikes, ning kaks tütart, Antigone ja Ismene.

Aga needuslikud õnnetused ei lõpe. Teeba linna tabab katk. Iokaste vend Kreon on saadetud oraakli juurde abi otsima. Teeba rahvas palub Oidipuselt abi, on ju Oidipus korra neid päästnud. Oraakli juurest tulnud Kreoni sõnum on üllatav: „Teeba linnas elab vana kuninga Laiose tapja. Katk on linnale tulnud karistuseks.” Oidipus tahab ruttu loosse selguse tuua. Ta palub prohvetliku vaimuga Teiresiase kutsuda. Ennustaja on tõrges tulema, tema esialgne sõnum on, et mõnikord on parem kõike mitte teada. See ärritab Oidipust väga, ta arvab, et Teiresias on Laiose tapjatega ühel meelel. See ülekohtune arvamus paneb Teiresiase kõnelema. Tõde on kohutav: Oidipus on oma isa tapja ja emaga naituja. Veel ei taha Oidipus seda uskuda, ta arvab, et Kreon, kes ihkab kuningatrooni, on selle loo tema vastu sepitsenud, kuid see ei ole nii. Iokaste hakkab Oidipust lohutama, kõneldes, kuidas on varemgi ennustatud, kuid need ettekuulutused pole õiged olnud ega täide läinud. Iokaste jutustab oraakli kunagisest ennustusest Laiosele ja Laiose tegelikust surmast kitsal teelahkmel. Nüüd hakkab Oidipusele endalegi tõde selginema, just kitsal teelahkmel oli tal arusaamatus teekäijatega.

Natuke lohutust toob Oidipusele Korintose käskjalg, kes toob sõnumi Korintose kuninga surmast. Oidipus hingab kergendatult, sest vähemalt üks halbadest võimalustest langeb ära. Tõde, mis aga selgub Korintose käskjala kaudu, kes oli ka kunagine Oidipuse päästnud karjane, on hävitav. Silm silma vastu pannakse kaks vana karjast ja Oidipus veendub, et saatuslikud ennustused on täitunud.

Iokaste on seda hetk varem aimanud ja pagenud paleesse, kus ta endalt elu võtab. Kui Oidipus Iokastet otsima läheb, leiab ta surnud naise. Nüüd võtab Oidipus Iokaste rinnalt preesi ja torkab selle nõelaga oma silmad peast. Oidipus on määratud pimedana rändama ja otsima erünnoste (kättemaksujumalannad) hiit, kus ta rahu leiab ja lõpuks varjude riiki jõuab. Oidipust saadab tema hoolitsev tütar Antigone.

Neetud saatuste lugu jätkub. Teeba linna hakkasid valitsema Oidipuse pojad Eteokles ja Polyneikes, tehes seda aasta kaupa kordamööda. Ometi haaras Eteokles võimu ja Polyneikes hakkas Teebat ründama. Algab halastamatu vennatapusõda. Kahevõitluses saab surmavalt haavata Eteokles ja tema viimasest mõõgahoobist ka Polyneikes.

Antigone on oma isa saatnud allmaailma ja on teel Teebasse. Ta leiab eest uue kuninga Kreoni, kes laseb Eteoklesele korraldada suursugused matused, aga Polyneikese jätab linna müüride ette saatuse hooleks ning keelab teda ka kellelgi teisel auväärselt matta. Antigone saab sellest kõigest teada ja otsustab oma venna Polyneikese korralikult matta, sest pärast surma peavad kõigil võitlejatel olema võrdsed võimalused olla korralikult maetud. Selle õeliku teo eest vangistatakse Antigone kaljukoopasse, kus õnnetu tütarlaps end oma looriga üles poob. Sellest saab teada Kreoni poeg, kes on Antigonesse armunud, ta tormab koopasse, kuid on hiljaks jäänud. Nüüd otsustab Kreoni poeg Haimon endalt elu võtta, temale järgneb Kreoni naine, Haimoni ema, kes valib ka vabasurma. Maailma jääb üksinda kurb Kreon.

Teeba linnal on lasunud ammune needus, mis sai alguse Kadmosest. Lugu ei lõpe. Kümme aastat hiljem algab uus sõjakäik. Argose kuulsate väejuhtide pojad tulevad sõdades hukkunud isade eest kätte maksma, nad rüüstavad ja hävitavad Teeba linna.

Tragöödia „Kuningas Oidipus”

Sophoklese teos „Kuningas Oidipus” (kirja pandud umbes 429–425 eKr) algab müüdi sündmuskäigu lõpust, autor on hakanud lugu lahti harutama hetkest, kui Teeba linna on tabanud katk, otsitakse Laiose tapjat. Antiiktragöödia algab näitlejate dialoogiga: Oidipus ja preester arutavad linna tabanud õnnetuse üle. „Kui kandsid ükskord õnne kaasas endaga, / siis õnneandjaks meile ole sa praegugi,” palub Teeba preester Oidipust näidendi proloogis.

Kreon toob oraaklilt kinnituse, et Teeba linnas elab endise kuninga Laiose tapja. Keegi ei tea, kes see on. Kreon: „ ... meil endi hulgast ruttu välja rookida / häbi ja teotus, mis me linna hukka viib.” Avalaulus (parodos) palub koor appi taevaseid jõude halastama Teeba linnale. Oidipus asub sõnalisse dialoogi kooriga (episoodid), ta neab Laiose tapja ja sellegi, kes annab peavarju mõrtsukale: „ ... ning kui talle... / ma annan kaitset, siis see needus / langegu mu enda peale.” Seega lisab Oidipus iseenda saatusele veelgi needust. Oodatakse Teiresiast. Pika usutlemise peale ütleb ennustaja: „ ... selle maa su enda roim on reostand... /--/ Pea selgub see, et ta on enda lastele / nii isa kui ka vend...” Oidipus tahab nüüd kinnitust saada, ta ei usu ikka veel, ta on meeleheitel, sest selle saatusliku needuse eest on ta Korintosest põgenenud. Oidipus raevub, ta peab Teiresiase juttu teotuseks. Koor (stasimon) asub laulma Oidipusele kaitselaulu. Tegevuspinge tõuseb koori ja Oidipuse vahelises laulvas dialoogis (kommos). Vahele sekkub Iokaste, kes hakkab meenutama Laiose ja karjasega juhtunut. „ ... et saatus olla määranud / tal surma leida minu ja enda lapse käest,” meenutab Iokaste Laiose sõnu ja sedagi, kuidas nad oma kolmepäevase lapse mägedesse surema saatsid. Iokaste aimab halba, ennustuste kokkulangemine ehmatab teda. Kolmandas episoodis ilmub Korintose saadik ja toob sealse kuninga surmateate. Veel kord välgatab Oidipuse peas pääsemine, kuid saadik teatab ka: „Ei voola surnud vürsti verd su soontes tilkagi.”

Saadik võtab Oidipuselt viimase lootuse, et ta pole oma isa tapja. Ometi on Oidipus püüdnud end selle needuse eest kaitsta. Saadik lisab: „Eks vaata liikmekohti enda jalgadel.” Liiga palju kokkulangevusi Oidipuse jaoks. Iokaste palub kõike mitte uskuda, aga ise on ta juba kahtlema hakanud. Viimaseks lootuseks jääb Teeba vana karjuse tunnistus. Kui Oidipus on kahe vana karjuse mälestusi kuulnud, on tal kõik selge. Oidipus ahastab: „ ... kes ma sündind eksi, tundnud eksi naist / ja tapnud keelu vastu – nii on selgunud.” Iokaste on juba põgenenud lossi sõnadega: „Sa vaene, vaene! ...muud ei kuule sa mult iialgi.” Iokaste poob end üles ja Oidipus torkab oma silmad peast, et mitte näha oma saatust ilmsi. Oidipus: „Tookord jäeti mind / ju ellu selleks, et ma näeksin õudusi. / Ent mingu nii mu saatus täide, kuidas peab!” Nende sõnadega lepib Oidipus oma saatusega.

Inimene ei pääse oma saatuse eest, ükskõik kui karm see on, ja ükskõik kuidas inimene oma saatuse vastu võitleks. See on ka tragöödia sõnum. Oidipus valmistub lahkuma, jättes hüvasti lastega: „ ... ja las ma leian varjupaiga mäestikus, / seal, kus on mu Kithairon, mille määrasid / vanemad hauaks mulle, ilmakantule...” Ring on täis saanud, Oidipus ei suutnud oma saatuse vastu võidelda, ta tahab paika, kus ta oleks pidanud surema juba lapsena, et pääseda needusest, mis lasus ta sool juba mitu põlve varem.

Tragöödias on tähtsal kohal loo osad, mis Oidipuse jaoks murranguliste teadasaamistega loovad erilise tegevuspinge. Iga järgmise asjaolu ehk pöörde puhul saab Oidipus oma saatusest rohkem aimu, see hävitab tema tasakaalu, midagi oma saatusest tagasi võtta aga ei saa. Lugeja (vaataja) tunneb peategelasele kaasa ja tunneb koos temaga hirmu, millega lugu lõppeda võib, seega on tegemist hästi komponeeritud teosega. Oidipuse saatus on traagiliselt irooniline. Tema ise peab seisma tõe päevavalgele toomise eest, samas kui see tõde võtab temalt viimase lootuse oma saatusele vastu hakata. Lõplik teadasaamine on Oidipuse jaoks katastroof, sest tema on kõik teinud, et oraakli ennustus täide ei läheks.

Antiikkultuuri olemuslikele väärtustele vaatamata oli antiikaeg siiski karm ja julm aeg, mille õhustik kajastub ka Sophoklese tragöödias. Seda enam on hinnatav teosesse jõudnud inimlik hool ja armastus lähedaste vastu. Oidipus oli üllas oma tõdemustes ja ettevõtmistes, kuid saatuse traagika otsustab kõik – nii nagu on ikka tragöödiate sisuarenduse ja lõpplahendusega. Peategelane, võideldes õilsate eesmärkide nimel, lõpetab traagiliselt.

Laiema sisusügavuse tagab teose (ja müüdi) filosoofiline alltekst – inimene on oma elus piisavalt teadmatu, eksib palju, mõistmata selle põhjusi. Inimene ei taju maailma asjade käiku ja seetõttu satub traagilistesse olukordadesse, kus ta võib hukkuda. Inimesele ei ole lihtsalt antud kõike mõista ja oma elu täielikult juhtida. Selles, et inimene inimmõistuse abituse ja küündimatuse tõttu sageli lõivu peab maksma, ei saa inimest süüdistada. Ja niimoodi pimedana oma saatust kobades ja tulevikku ette teadmata kogub inimene palju kannatusi ja katsumusi, püüdes samas teha parimaid valikuid. Ja niimoodi kogub inimene ka endale olematut süüd, mis võib olla põhjustatud tema esivanemate valikutest.