Читать книгу Gilgamešist „Puhastuseni”. Gümnaasiumi kirjanduskonspektid - Alli Lunter - Страница 8

Keskaegse rüütliromaanina tuntuks saanud iidne keldi lugu „Tristan ja Isolde” põhineb keldi rahavaluulel ja hilisematel teisendustel, millest üks esimesi oli anglo-normanni naiskirjaniku Marie de France’i lee ehk värssnovell „Kuslapuu” umbes 1180. a paiku. Liikvel oli palju prantsuskeelseid variante, mille põhjal 18. sajandil Gottfried von Strassburg lõi oma saksakeelse töötluse keskaegsest süžeest, romaani „Tristan”, mis omakorda sai aluseks Richard Wagneri ooperile „Tristan ja Isolde” (1859).

Kuningapoeg Tristan (ka Tristram) on jäänud orvuks ja röövitud norra kaupmeeste poolt. Poiss põgeneb ja satub Cornwalli oma onu Marci (ka Mark) õukonda, kus kasvab üles ja temast tahetakse pärija teha. Marcil järeltulijaid polnud ja ta hoidis Tristanit nagu oma lihast poega. Tristan on vapper võitleja, kuid ükskord saab ta haavata mürgitatud relvast ja teda ei osata ravida, Tristan sõuab merele teadmata suunas, et surra, võttes kaasa ainult harfi. Tuul tõukab paadi Iirimaale, kus kuninganna ravib Tristani terveks ja noormees naaseb.

Marci õukondlased on kadedad, et Tristanist saab pärija ja nad soovitavad Marcil abielluda, et saada järeltulija-troonipärija. Marc püüab kõrvale põigelda ja ütleb, et abiellub neiuga, kelle kuldse juuksekarva on pääsuke juhuslikult tema tuppa pillanud. Tristan saadetakse seda neidu otsima, veevood kannavad paadi Iirimaale. Otsitavaks osutub Iiri kuninganna tütar Kuldjuukseline Isolde (ka Iseut, Yseult). Iirimaa on tuldsülgava lohe küüsis, Tristan tapab koletise ja tal lubatakse Isolde kaasa võtta. Kuninganna paneb kaasa armujooki Marci jaoks, et armastus kestaks kogu elu. Tuulevaikuse ajal merel tekib noortel janu ning Tristan ja Isolde joovad nõust, teadmata joogi mõjust. Nüüdsest peale kuuluvad nad elu lõpuni teineteisele.

Isoldest saab Marci naine, kuid salajased kohtumised Tristaniga hoiavad noorte armastuse kustumatuna. Õukondlased jälitavad neid ja armastajad tabatakse. Tristan ja Isolde mõistetakse surma, kuid neil õnnestub põgeneda. Nad elavad vabas looduses, kannatavad vaesust ja nälga. Lõpuks andestab Marc neile tingimusel, et Tristan maalt lahkuks. Tristan arvestab õukonna ja kuninga sooviga, mis on talle kohustuslikud.

Hiljem abiellub Tristan nimede sarnasusest võlutuna teise Isoldega, kuid kohtumised õige Isoldega kestavad. Kord saab Tristan sõjaväljal surmavalt haavata, ta laseb oma surivoodile kutsuda armastatud Isolde, kes pidi saabuma valges purjes laevaga. Tristani armukade naine ütleb aga, et laev on heisanud mustad purjed. Tristan sureb, armastatud Isolde jõuab Tristani surivoodile liiga hilja, heidab lohutamatus ahastuses Tristani juurde, tema elujõud saab otsa ja ta sureb. Samal õhtul maetakse nad koos, hommikuks on kasvanud hauale kaks puud, mille oksad on põimunud teineteise ümber ja juured maa all samuti. Vana Marc laseb puud maha raiuda, kuid järgmiseks hommikuks on need uuesti kasvanud.

Loo teises variandis kasvab Tristani hauast roheliste lehtede ja lõhnavate õitega laukapuu, mis küünitab end Isolde hauda. Kolm korda raiutakse laukapuu maha, kuid see kasvab uuesti, ühendades Tristani ja Isolde hauad. Nendes lõpumotiivides jääb kõlama armastuse kui ürgloodusest üha uuesti sündiva puhta inimtunde pühadus.

Tristani ja Isolde lugu on kahe inimese hell kiindumuse lugu, laadilt melanhoolne ja mõjuv, nagu armastajate kannatuslugusid on olnud traditsiooniks kujutada. Armastajad on sageli olude lõksus, see loobki traagilise tundetooni. Tristani ja Isolde loo tagapõhi on igavene vastuolu kire ja ühiskonna moraalsete aluste vahel. Puude ühtekasvamise kujund ülistab armastust, mis on tugevam kui surm. Tristani ja Isolde lugu on keskaja kõige lüürilisemaid müüte.