Читать книгу Tüdruk, kes teadis liiga palju - Amanda Quick - Страница 5

Abstraktne maal magamistoa seinal oli uus. See oli maalitud värske verega.

Elegantses, valgetes toonides sisustatud buduaaris olid kõik kohad verd täis. Surnud naise hõbedasest satiinist õhtukleit ja vaip ta keha all olid sellest läbi imbunud. Verd oli ka kena väikese peeglilaua ees seisva hapra tooli valge sametiga kaetud istmel.

Anna Harris mõtles esimese hooga, et on astunud otse õudusunenäkku. Selline stseen lihtsalt ei saanud reaalne olla. Ta magas ja nägi und.

Kuid naine oli üles kasvanud farmis. Ta oli koos oma vanaisaga hirvejahti pidanud. Kala püüdnud ja rookinud. Lehmadele poegimise juures abiks olnud. Eluring ja surma lõhn olid talle tuttavad.

Sellele vaatamata ei saanud ta toast enne lahkuda, kui oli täiesti kindel. Helen oli vajunud külili, näoga seina poole. Anna kükitas surnukeha kõrvale ja sirutas pulsi kontrollimiseks käe välja. Ta ei tundnud mõistagi midagi.

Küll aga nägi ta relva. Väikest. See vedeles Heleni parema käe lähedal vaibal. Anna võttis instinktiivselt tegutsedes – päris kindlasti ei mõelnud ta enam selgelt – relva enda kätte.

Siis nägi ta teadet. Helen oli selle oma verega põrandaliistust pisut kõrgemale, hõbedatäpilisele tapeedile kirjutanud. Põgene.

Ja sel hetkel teadis Anna, et viimasel aastal elatud täiuslik elu oli olnud illusioon. Reaalsus oli õudusunenägu.

Põgene.

Tüdruk kiirustas mööda koridori oma kenasse sini-valgesse magamistuppa, tõmbas kapist välja kohvri ja hakkas sinna riideid sisse pilduma. Nii nägu kleit ja kingad, mida ta kandis, oli sisuliselt kogu ta riidekapi sisu uus, tema heldekäelise tööandja kingitus. Ma ei saa endale lubada, et mu erasekretär näeks välja nii, nagu ostaks ta oma riideid teise ringi kauplustest, oli Helen korduvalt öelnud.

Anna värises nii tugevasti, et suutis kohvri vaid suurte raskustega sulgeda ja lukku keerata. Ta sikutas selle suure pingutusega voodilt maha.

Naine läks tagasi riidekapi juurde ning võttis ülemiselt riiulilt kingakarbi. Ta heitis karbi kaane kõrvale ja surus käe karpi, et seal hoiul olev raha välja võtta. Anna oli mõne aasta taguse majanduskriisi saabudes hilisteismeline olnud, aga sarnaselt paljude teiste selle kogemuse läbi teinutega puudus temalgi usaldus pankade vastu. Ta hoidis oma kallihinnalisi sääste kingakarbis, enda lähedal.

Karbi sisu nähes tardus naine liikumatult paigale.

Karbis oli tõepoolest raha – liiga palju raha.

Kuna tööandja kattis kõik ta kulud, oli Anna suutnud viimasel aastal suurema osa oma palgast kõrvale panna, aga see summa ei saanud karbis olevale kindlasti ligilähedalegi. Ilmselt oli Helen raha juurde pannud. Mingit muud seletust olukorrale polnud, kuid seegi polnud loogiline.

Lisaks rahale oli karbis väike nahkkaantega märkmik koos Heleni kallist kirjaplokist pärit paberile kirjutatud kirjaga.

Armas Anna!

Kui Sa seda kirja loed, siis olen mina järelikult teinud suurima vea, mis ühe naise elus ette tulla saab – olen armunud valesse mehesse. Kardan, et ma pole see inimene, kelleks Sa mind pidanud oled. Vabanda, et Sind petsin.

Võta märkmik, raha ja auto. Põgene oma elu eest. Mine siit nii kaugele kui saad ja kao. Sul on lootust vaid siis, kui muutud kellekski teiseks. Sa ei tohi mitte kedagi usaldada – ei politsei ega FBI-d. Ennekõike ära usalda ühtki kallimat.

Soovin, et saaksin Sulle anda suurepärase soovituskirja, mille Sa oled ära teeninud. Aga Sinu enda pärast ei tohi Sa kellelegi minu juures töötamist mainida.

Mis puutub märkmikku, siis saan Sulle öelda vaid seda, et see on ohtlik. Ma ei hakka teesklema, et selle sisust aru saan. Soovitaksin Sul selle hävitada, aga kui juhtub halvim, siis ehk on Sul võimalik seda kauplemisel kasutada.

Olen alati arvanud, et meie Sinuga oleme sarnased – naised, kes on maailmas üksi ja peavad eluga vaid oma mõistuse toel toime tulema.

Soovin Sulle Su uues elus kõike paremat. Põgene sellest majast nii kaugele kui võimalik ja ära iialgi tagasi vaata.

Armastusega

Sinu Helen

Helen Spencer oli olnud tarmukas, seiklushimuline ja hulljulge – tänapäevane naine. Ta oli oma elu elanud kire ja innuga ning viimasel aastal oli Anna tema sillerdava ja tempoka maailmaga kaasas käinud. Kui Helen ütles, et on vaja põgeneda, siis järelikult oli põgenemine Anna jaoks elu ja surma küsimus.

Naine valas kingakarbi oma sekretärilikku käekotti tühjaks. Olles mõne sekundi kõhelnud, pani ta sinna ka Heleni väikese revolvri. Ta sulges käekoti, haaras selle ühte kätte, haakis teise käe otsa kohvri ja kiirustas välja koridori.

Heleni magamistoast möödudes üritas ta surnukeha poole mitte vaadata, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna.

Helen Spencer oli olnud rabavalt kaunis, säravate siniste silmadega ja ingelliku välimusega blondiin. Jõukas, võluv ja suuremeelne naine oli oma väikese majapidamise töötajatele, sekretär kaasa arvatud, väga hästi maksnud. Vastutasuks oli ta neilt nõudnud lojaalsust ja täielikku diskreetsust oma pealtnäha pisikeste veidruste osas, näiteks ajutised nõudmised omaette olla ja veidrad reisid.

Sarnaselt teiste häärberi väheste töötajatega – kelleks olid keskealine majapidajanna ja ülemteener – oli ka Anna Helenile rõõmuga neis asjus vastu tulnud. Ta oli elanud nõiduslikku elu, aga täna õhtul oli see otsa saanud.

Anna läks trepist alla. Ta oli alati teadnud, et selline vedamine ei saa kaua kesta. Orbudel kujuneb juba varakult elu osas realistlik ettekujutus.

Alumisele korrusele jõudes möödus naine Heleni kabineti uksest. Ta kiikas selle vahelt sisse ja nägi, et seifi uks oli pärani. Laualamp põles. Seifist paistis sinine sametkott.

Naine kõhkles. Miski ütles talle, et ta peab teada saama, mida see sametkott sisaldab. Ehk aitab selle sisu tänaseid sündmusi põhjendada. Naine pani kohvri käest, läks läbi kabineti ja astus seifi juurde. Ta võttis sametist koti pihku, tõmbas selle suud krookiva nöörijupi lahti ja pööras koti kirjutuslaua kohal kummuli.

Smaragdid ja teemandid sillerdasid lambivalguses. Kaelakee oli raske ja nägi vanamoodne välja. See näis olevat väga väärtuslik. Helenil oli väärtuslikke ehteid, kuid Anna oli kindel, et seda kaelakeed polnud ta varem näinud. See ei olnud üldse Heleni stiilis. Ehk oli tegemist perekonnale kuuluva aardega.

Aga palju olulisem oli küsimus, miks avas tapja seifi ja seejärel nii kallihinnalise eseme maha jättis?

Sellepärast, et ta jahtis midagi muud, mõtles naine. Märkmikku.

Ta libistas kaelakee sametkotti tagasi ja pani selle seifi.

Anna läks vestibüüli, võttis kohvri kätte ja kiirustas välja. Sportlik Packardi kabriolett, mille Helen talle poolvägisi kinkinud oli, seisis sissesõiduteel. Naine viskas kohvri ja käekoti pagasiruumi ja istus rooli taha – ning oleks tänu- ja kergendustundest peaaegu kokku vajunud, kui heas korras mootor esimesel katsel käivitus.

Naine pani esituled põlema, lükkas käigu sisse ja sõitis mööda looklevat sissesõiduteed avatud väravatest välja ja suurest majast eemale.

Ta klammerdus kõvasti rooli külge ja sundis end keskenduma. Ta polnud sel õhtul kõiki Helen Spenceri saladusi teada saanud, kuid komistanud piisavalt paljude otsa, et üks asi selgeks ja klaariks saaks. Ta peab New Yorgist võimalikult kaugele pääsema.

Kitsas mägitee lookles ja käänles maona alla orgu; teega harjumatute inimeste jaoks oli see kurnav sõit, eriti pimedas. Aga vanaisa oli tüdruku juba kolmeteistkümne aasta vanusena autot juhtima õpetanud ja õppida oli tal tulnud kehvadel mägiteedel. Ta teadis, kuidas järskude kurvidega toime tulla ja seda konkreetset mägiteed tundis ta väga hästi. Anna oli oma tööandjat möödunud aastal väga palju kordi tolle Manhattanil asuva korteri ja eraldatud häärberi vahet vedanud.

Enne Anna häärberisse saabumist oli sohvri rolli täitnud Heleni ustav ülemteener härra Bartlett. Aga Bartletti nägemine oli hakanud viletsaks jääma. Helen oli kaalunud Annat palgates uue sohvri otsimist. Naine oli olnud väga rõõmus, kui avastas, et lisaks stenograafioskustele oli tema erasekretär ka vilunud autojuht. Tänu sellele saan ma autojuhi arvelt kokku hoida, oli naine öelnud.

Heleni jaoks oli võimalikult väheste inimeste palkamine alati väga oluline olnud. Ta polnud kitsi tööandja – tegelikult suisa vastupidi – kuid väga konkreetselt selgeks teinud, et ei soovi oma häärberisse väga palju inimesi. Täna jõudis Annale viimaks pärale, et personali piiratud arvu taga oli vajadus varjata saladusi.

Ma olen ikka erakordselt naiivne olnud, mõtles Anna.

Ta oli alati uhkust tundnud oma oskuse üle maailma külma ja realistliku pilguga vaadata. Tema positsiooniga naine ei saanud endale sellist luksust nagu optimism, lootus ja sentimentaalsus lubada. Ta pidas end enamasti väga intuitiivseks, mis puudutas teistest inimestest arvamuse kujundamisesse. Aga kui ta vigu tegi, olid nende tagajärjed tõelise katastroofiga võrdsed.

Naine jõudis mäejalamil asuvasse väikesesse unisesse külla ja pööras peateele. Suutmata sihtkoha osas selgelt mõelda valis ta suvalise marsruudi ja sõitis läbi mitme tibatillukese linna.

Põgene.

Järgmisel päeval jätkas ta juhuslikul marsruudil, peatudes üksnes tankimiseks ja võileiva ostmiseks. Aga öö saabudes sundis väsimus teda autojuhtidele mõeldud laagriplatsile pöörama. Selle omanikud ei küsinud ta nime, vaid piirdusid rahasummaga, mille eest ta sai eraldi majakese ja sooja toidu.

Naine vajus voodile kokku ja magas koidikuni rahutut und. Ärevates unenägudes pages ta nähtamatu ohu eest ja Helen õhutas teda kiiremini jooksma.

Anna ärkas kohvi lõhna peale. Sellal, kui ta kämpingut pidava paari valmistatud hommikusööki sõi, saabus kaubaauto ajalehtedega. Naine ostis endale lehe ja voltis selle hirmu ja uudishimu segu tundes lahti. Uudised Helen Spenceri mõrvamisest olid esilehel.

JÕUKAS NEW YORGI SELTSKONNADAAM JÕHKRALT MÕRVATUD.

ERASEKRETÄR KADUNUD. POLITSEI SOOVIB TEDA KÜSITLEDA.

SURNUD NAISE SEIFIST LEITI VARASTATUD KAELAKEE.

Anna veri tardus ehmatusest. Teda kahtlustati nüüd Helen Spenceri mõrvas. Talle meenus taas Heleni hoiatus: Sa ei tohi mitte kedagi usaldada – ei politsei ega FBI-d. Ennekõike ära usalda ühtki kallimat.

Viimase asjaga oli Anna meelest kõik lihtne. Tal ei olnudki kallimat. Ta polnud pärast Bradley Thorpe’i kellegagi käinud. See alandav häving oli olnud üks viimaseid juhtumeid, mil naise intuitsioon teda rängalt alt vedas.

Naine sundis end paanikat tõrjuma. Ta oli Gilberti sekretäride kooli uhke kasvandik. Gilberti tüdrukud ei satu paanikasse. Teda oli õpetatud kaost ohjama. Ta teadis, kuidas prioriteete seada.

Olulised asjad kõigepealt: oli aeg endale sihtkoht valida. Ta ei saanud lõputult sihitult mööda idarannikut edasi-tagasi sõita. Vaid mõte võimalusest nädalaid, kuid või koguni aastaid pagedes veeta mõjus ta närvidele hävitavalt. Lisaks saab raha mingil hetkel otsa. Varem või hiljem peab ta endale mingi peatuspaiga leidma. Hinge tõmbama. Töö otsima. Endale uue elu rajama.

Ta polnud ainus peatuspaigas ööbinud inimene. Teisedki kogunesid hommikusöögilaua taha, kibeledes taas teele minema. Nad ajasid omavahel muretult juttu, jagasid oma reisikogemusi. Kõik jutud algasid ühe ja sama küsimusega: kuhu te teel olete?

Vastuseid oli palju, kuid naisele jäi kõrva üks neist, kuna see äratas inimestes alati uudishimu, imetlust ja kutsus esile laua ümber istujate nõustuvaid peanoogutusi.

Selleks ajaks, kui ta hommikusöögi lõpetanud oli, sai otsus tehtud. Ta teeb sedasama, mida arvutud teised inimesed olukorras, kus nad peavad endale uue elu rajama. Ta suundub läände, sellesse müütilisse piirkonda, kus ääretu sinine ookean pilvitu taeva all sillerdab ja inimeste aedades kasvavad apelsinipuud. Sinna, kus glamuursed inimesed hõbedasel ekraanil võlukunsti teevad ja oma vaba aega kõikvõimalike skandaalidega sisustavad. Kohta, kus kõik on oma tuleviku ülesehitamisega nii hõivatud, et kellelgi pole aega tema minevikule tähelepanu pöörata.

Naine istus rooli taha ja hakkas lääne poole sõitma.

Mingil hetkel mõtles ta endale välja uue nime. Irene Glasson. Naise meelest oli sellel Hollywoodile iseloomulik kõla.

Ta leidis tee tulevikku algamas just kohast, kus see teiste rännumeeste sõnul asus – Chicago kesklinnast.

Route 66 viib ta otseteed Californiasse välja.