Читать книгу Tüdruk, kes teadis liiga palju - Amanda Quick - Страница 8

Burning Cove, California

Neli kuud hiljem…

Irene peatus pika basseini servas ja silmitses selle põhjas graatsiliselt lebavat kogu. Kell oli viisteist minutit üle südaöö. Suures spaas olid tuled hämaraks keeratud, kuid läheduses põleva seinalambi valguses oli näha, kuidas pikad juuksed surnud naise kena näo ümber tontliku pruudiloorina voogasid.

Irene pöördus basseinist eemale, kavatsedes abi kutsumiseks spaa sissepääsu juurde joosta. Kuskil hämaruses kriipis põrandaplaate nahkking. Sel hetkel taipas naine, et ta pole surnu juures üksi. Siis kostis tasane klõpsatus ja seinalambid kustusid.

Hiiglaslik spaa uppus järsult tihedatesse varjudesse. Ainsaks valgusallikaks oli nüüd kummituslikult kumav kuu. See valgustas ruumi seda osa, kus Irene seisis. Ta viibis sama hästi kui prožektori valgusvihus.

Naise süda peksis ja tal oli äkki hingamisega raskuseid. Lähimaks väljapääsuks oli klaasuste rida ta selja taga. Aga need asusid pika ujumisbasseini teises otsas. Külguks, mille kaudu tema spaasse sisenenud oli, jäi veel kaugemale.

Naine otsustas, et kõige mõistlikum oleks teeselda täielikku kontrolli iseenda ja olukorra üle.

„On juhtunud õnnetus,“ ütles naine valju hääle ja tooniga, mida ta lootis olevat kindla ja autoriteetse. „Keegi naine on basseini kukkunud. Me peame ta välja aitama. Võimalik, et teda on veel võimalik elustada.“

Vastust ei järgnenud. Varjude vahel ei liikunud mitte kedagi.

Kusagil pimeduses tilkus vesi ja see tasane heli tekitas kurjakuulutavat kaja. Niiske keskkond muutus kiiresti rõhuvaks.

On kaks võimalikku põhjust, miks teine sündmuskohal viibiv inimene end varjab, mõtles Irene. Esimene on hirm skandaali ees. Burning Cove’i hotell oli üks lääneranniku kõige eksklusiivsematest. Umbes sada miili Los Angelesest põhja pool asuv majutusasutus tagas neile, kelle jaoks see taskukohane oli, privaatsuse ja diskreetsuse. Kui kuulujutud paika pidasid, kuulusid külaliste nimekirja väga erinevad tegelased, alates kriminaalse allilma juhtfiguuridest ja lõpetades Hollywoodi staaride ja Euroopa kroonitud peadega. Mujal riigis võisid olla rasked ajad, aga Burning Cove’i hotelli luksuse ja külluse rüpes ei paistnud see küll kuskilt otsast välja.

Staarid ja staaristaatuse poole püüdlejad tulid hotelli selleks, et pageda alalises kõmunäljas vaevlevate Los Angelese ajalehtede ja Hollywoodi kõmuajakirjanike eest. Niisiis oli igati võimalik, et varjude vahel seisev vaatleja kartis hiljuti uppunud naise seltskonnas avastatud saada. Sedalaadi skandaal võis väga edukalt vastalanud paljutõotava karjääri ära rikkuda.

Kuid oli teinegi põhjus, miks see teine inimene ei soovinud päästmiskatsel, mis oli kahtlemata asjatu, abi pakkuda. Ehk oli see mees või naine basseinis lamava naise surma eest vahetult vastutav.

Mõte, et ta üritab mõrtsukat peidust välja tulema meelitada, pani Irene’i võpatama. Naine otsustas tagasi külgukse poole joosta.

Aga ta oli liiga kauaks ootama jäänud. Pimedusest kostsid jooksusammud, mis plaatidega kaetud seintelt ja põrandalt vastu kajasid. Irene taipas, et jooksja ei põgenenud sündmuskohalt. Selle asemel suundus tulija – oli võimatu öelda, kas mees või naine – otse tema poole.

Kumavas kuuvalguses basseini kaugemas otsas olevate klaasuste taustal seistes oli ta ideaalseks märklauaks.

Naine heitis kingad jalast ning viskas käekoti üle kitsa basseini. Tema noorus oli möödunud heinu hangudes ja puid riita ladudes. Ta oli naise kohta pikka kasvu ja tänu üksildasele elule heas vormis ja tugev. Maailmas üksi hakkama saav naine ei saanud endale habras olemise luksust lubada.

Käekott maandus valju mütsatusega basseini teises otsas kiviplaatidel.

Naine hüppas vette ja hakkas ujuma. Ta jõuab mõne sekundiga teise otsa. See annab talle hea pääsemisvõimaluse, kui just jälitaja ei otsusta talle vette järgneda. Tulijal puudus igasugune võimalus ta tee äralõikamiseks vajaliku kiirusega teise otsa jõuda.

Naine oli hea ujuja, kuid ta moodsad laia säärega püksid muutusid silmapilk tinaraskeks. Ta nägi ujudes rohkem vaeva, laskmata riietel end põhja poole vedada.

See polnud tal esimene kord täies riides vette hüpata. Farmi lähedal, kus ta oma lapsepõlve veetnud oli, voolas jõgi. Naise vanaisa oli ta ujuma õpetanud peaaegu samal ajal, kui tüdruk kõndima õppis.

Teadmine, et ta ujub üle surnud naise, oli hirmutav, kuid kaugeltki mitte nii hirmutav kui taipamine, et tõenäoliselt ajab teda taga tapja.

Irene jõudis basseini teise serva ja upitas end veest välja. Ta vajas selleks iga viimast kui jõuraasu, kuid avastas, et hirm oli võimas motivaator. Naisel õnnestus end jalgele ajada.

Ta peatus hingetult, et tagasi vaadata. Ta ei näinud varjude vahel kedagi, kuid kuulis taas kiireid samme. Seekord eemaldusid need basseinist. Hetk hiljem avanes ja sulgus uks spaa kaugemas otsas.

Irene klammerdus oma käekoti külge ning kiirustas spaa klaasustest välja. Naine põgenes kuuvalgusega täidetud aeda.

Ta pages taas mõrvapaigast, jooksis ära mõrtsuka eest.

Just siis, kui talle oli hakanud tunduma, et tema uut elu Californias võiks oodata Hollywoodi stiilis lõpp.