Читать книгу Tüdruk, kes teadis liiga palju - Amanda Quick - Страница 6
2. peatükk
Оглавление„Sa ei saanud hakkama.“ Graham Enright pani käed laua peale kokku. „Lisaks Spencerile otsa peale tegemisele pidid sa märkmiku kätte saama.“
Julian seisis seinal rippuva art déco stiilis portree ees ja uuris seda kunstiasjatundjale omase tähelepanelikkusega. Ta oleks vajadusel võinud sellist rolli mängida küll. Mees polnud saanud mitte üksnes suurepärast haridust, mis hõlmas ka kauneid kunste, vaid oli ühtlasi sündinud näitleja.
Kõik, alates tema kunstipäraselt lõigatud blondidest juustest ja lõpetades moodsa ülikonna, täiusliku sõlmega lipsu ja elegantse taskurätikuni rinnataskus, andis mõista, et vabal ajal mängib mees polo. Tema aktsent ja kombed esindasid läbi ja lõhki idaranniku vana raha ja see ei olnud mängitud. Juliani esivanemad polnud Ameerikasse saabunud küll päris Mayfloweriga, aga siiski üsna varsti pärast seda ankrusse heitnud purjelaeva pardal.
„Ma eeldasin, et märkmik on Spenceri seifis,“ tähendas Julian. Ta olek ja hääl andsid mõista, et jutuajamine tüütab teda. „See oli igati loogiline koht, kust otsida, niisiis murdsin selle lahti. Muide, mul kulus selleks üsna mitu minutit. Kui avastasin, et seda kuramuse märkmikku polegi seal, otsisin kabineti ja Spenceri magamistoa läbi. Kogu maja läbiotsimine olnuks võimatu. See vana häärber on hiiglasuur.“
„Spenceril oli ilmselt teinegi seif, võimalik, et põranda alla peidetud.“
Julian tõmbas oma sigaretist pika mahvi. Ta suitsetas Prantsuse kaubamärgiga sigarette. Väga kalleid. Väga eksklusiivseid.
„Mida ma oleksin sinu arvates tegema pidanud?“ küsis mees. Ta ei pööranud portreelt pilku. „Kõik põrandalauad peidetud seifi otsides üles kiskuma? Vabandust, ma ei ole puusepp. Ma ei tee remonditöid.“
„Sa poleks pidanud enne märkmiku kättesaamist Spencerit vagaseks tegema.“
„Spenceril oli kirjutuslaua sahtlis püstol. Mingil hetkel muutus ta kahtlustavaks. Ta läks relva haarama. Mul polnud valikut. Pole minu süü, et ma seda kuradi märkmikku üles ei leidnud.“
„Klient ei rõõmusta selle üle.“
„See on sinu, mitte minu probleem. Sina oled juhatuse liige. Mäletad ikka, mina teen üksnes välitöid? Tõsi küll, ma olen ühtlasi ainus, kes seda teeb, aga sellegipoolest üksnes palgatööline.“
Graham ei teinud torkest väljagi. „Enright & Enright on märkmiku tagasisaamiseks ja sellega kokku puutunud inimestest vabanemiseks lepingu sõlminud. Ma ootan, et sa oma ülesande lõpule viiksid.“
Julian pööras ringi. „Ma uurin hea meelega asja edasi, aga tahan selle eest midagi vastutasuks.“
Graham suutis vaid suurte raskustega oma viha ohjeldada. Tal ei olnud hetkel eriti kauplemisruumi. Kaalul oli Enright & Enrighti maine.
„Mida sa tahad?“ küsis Graham.
„Edutamist, firma asepresidendi kohale.“
Graham teeskles, et mõtleb kuuldu üle järele. Seejärel noogutas mees napilt.
„Olgu nii,“ ütles mees. „Aga ma ootan tulemusi ja ma ootan neid ruttu.“
Juliani sensuaalne suu tõmbus pisut kõveraks. Tema kalliskividena rohelised silmad sädelesid lõbustatult. „See leping ajab sind ikka tõsiselt närvi, mis?“
„Jah, ma tahan, et see saaks nõuetekohaselt täidetud. Tegemist on väga rahaka ja mitmekesiste huvidega uue kliendiga. Kui oleme edukad, tähendab see tulevikus väga suurt äripotentsiaali.“
„Tundub, et selle konkreetse kliendi kotti saamine on sulle väga oluline. Miks see nii tähtis on?“
„See on firma jaoks kuldaväärt võimalus tegevust rahvusvahelisele tasandile laiendada.“
See köitis Juliani tähelepanu, täpselt nagu Graham arvanud oligi.
„Selle kliendil on rahvusvahelised huvid?“ uuris Julian.
Graham lubas endale nappi rahulolevat naeratust. „Jah, tõepoolest.“
„Mis laadi huvidest me räägime?“
„Väga erinevatest. Sa loed ajalehti. Tänapäevane maailm on ebastabiilne koht.“
Julian tõrjus ta sõnu käeviipega. „Selles arengus ei ole küll midagi uut. Maailm on alati ebastabiilne koht olnud. Aga kuni praeguseni on Enright & Enright oma tegevuses Ameerika Ühendriikidega piirdunud.“
Graham lükkas tooli lauast eemale ja tõusis. Mees astus akna juurde. Sellest avanes suurejooneline vaade New York Cityle, kuid vaimusilmas nägi mees Euroopat, Lähis-Ida, Venemaad ja kõike muud – kuni Kaug-Idani välja. Ta kavatses oma firma asjad nii korraldada, et tal oleks võimalik kõiki tulevikus avanevaid võimalusi ära kasutada. Mehe arvates pidi sellest saama tema pärand; pärand, mille ta jätab oma pojale ja pärijale, kes omakorda selle Enrightide tulevastele põlvkondadele edasi annab.
Mitte et tal olnuks plaanis seda pärandit oma pojale lähitulevikus üle anda. Graham oli endiselt parimates aastates, terve ja heas vormis. Mees pärines pikaealiste inimeste suguvõsast. Õnnetuseks ei olnud Enrightide liinis järglaste osas erilist viljakust. Olles ära pidanud kaks naist – kes mõlemad olid surnud – oli mehel õnnestunud vaid ühe poja isaks saada.
Õigusbüroo Enright & Enright asutajaks oli olnud mehe isa Neville Enright, kasutades selleks ära Kodusõjale järgnenud kaost. Neville oli taibanud, et ihalus raha ja võimu ning kättemaksu järele olid himu vormid ja seega inimolemuse lahutamatu osa. Sedalaadi elementaarsete himude rahuldamisele keskendunud firmade käsi käis börsikrahhidele ja sõdadele vaatamata alati hästi.
Pealtnäha oli Enright & Enright igati lugupeetav õigusbüroo, mis spetsialiseerus eksklusiivsete ja jõukate klientide kinnisvaraga seonduvale. Aga lisaks pakuti teatavaid diskreetseid teenused neile, kes olid oma eesmärgi saavutamiseks valmis kasutama kõiki abinõusid, eeldusel, et ei pea seejuures oma käsi määrima. Kopsaka teenustasu eest oli Enright & Enrighti valmis räpase töö oma klientide eest ära tegema.
Pärast „sõda, mis lõpetab kõik sõjad“ oli Grahami jaoks selgeks saanud, et tulevikus mitte üksnes ei tule veel sõdu, vaid sellele lisandub ka piiramatu nõudlus Enright & Enrighti poolt pakutavate teenuste järele.
Ühtlasi oli ilmselge, et moodsa tehnoloogia – kiiremad transpordiviisid ja sidevahendid koos efektiivsema relvastusega – kiire pealetung avab uusi turge ja uusi võimalusi.
„Ajad muutuvad,“ ütles mees. „Firma peab ajaga kaasas käima. Selleks peame endale leidma kliente nagu see, kes meid märkmikku kätte saama palkas.“
„Rahvusvaheliste huvidega klient,“ kordas Julian vaikselt. „Väga huvitav.“
Mehe hääl ei olnud korraga enam tüdinud. Tema hääles oli midagi uut. Ootusärevus. Graham tundis heameelt ja üksjagu kergendust. Mees pööras rahulolevalt ümber.
„Leida märkmik ja vabaneda kõigist, kes võiksid selle väärtusest teadlikud olla, on ainus võimalus selle kliendi endale saamiseks,“ tähendas Graham. „Mõistagi on sinu käsutuses kõik firma vahendid.“
Julian suundus ukse poole. „Ma asun silmapilk asja kallale.“
„Üks hetk, kui tohib.“
Julian, käsi ukselingil, peatus. „Milles asi?“
„Kas mul on põhjust oletada, et sa tead, kust otsimist alustada?“
„Jah, tegelikult tean küll,“ vastas Julian. „Spenceril oli palgal vaid kolm inimest. Üks neist on kadunud.“
Graham tõmbus pingule. „Kes neist?“
„Anna Harris, erasekretär. Orb, kel pole perekonda ja kel on, tema karjääri arvestades, väga vähe raha, välja arvatud juhul, kui ta Spencerilt midagi ei varastanud. Ta on ainus töötajatest, kes kaduma läks, niisiis on tõenäoline, et ta võttis märkmiku endaga kaasa.“
„Ah soo.“
„Asi on selles, et erinevalt Spencerist ei ole Anna Harris professionaal. Tal pole aimugi, kuidas nii ohtlikku eset kui see märkmik pakkuma hakata, jäämata seejuures silma mõnele tegelasele, kes selle mustale turule ilmumist oodanud on.“
„Mõnele sinusugusele.“
„Tänu firma sidemetele on mul võimalik sellel turul silma peal hoida. Ära muretse, Anna Harris ja märkmik ilmuvad varem või hiljem välja ja kohe, kui see juhtub, korraldan mõlemad asjad ära.“
„Miks sa sellest varem ei rääkinud?“
Julian naeratas oma langenud ingli naeratust. „Ma tahtsin teada, kui oluline see leping sinu jaoks oli.“
„Või nii. Mis paneb sind arvama, et Anna Harris märkmiku väärtusest teadlik on?“
„Ma olen selles kindel, kuna ta põgenes seifis olnud kaelakeed kaasa võtmata. Ta pidi seda nägema. Kas üks vaene sekretär jätaks maha niivõrd väärtusliku eseme, kui ta ei arvaks, et võib müüa midagi veel väärtuslikumat?“
„Väärt mõte,“ tähendas Graham. „Kuigi mind üllatab, et Spencer oma sekretärile märkmiku kohta tõtt rääkis.“
Julian kergitas kulmu. „Kas tõesti? Me mõlemad sinuga teame, et erasekretärid saavad varem või hiljem oma tööandjate konfidentsiaalsete äriasjade kohta üht-teist teada.“
Graham mühatas. „Jutt jumala õige.“
Õnnetuseks olid just hea sekretäri vajalikud omadused – intelligents, organiseerimisoskus ja võime oma tööandja vajadusi ette aimata veel enne, kui ta isegi neist teadlik oli – needsamad, mis lõpuks probleeme tekitama hakkasid.
Mees oli alati hoolas ja palkas vaid kogemustega vallalisi naisi, kel puudusid perekond ja seltskondlikud suhted. Hetkel oli tal suurepärane sekretär. Ruth Kirk oli kolmekümnendates ja maailmas täiesti üksi. Tema elus polnud ei meest ega lähisugulasi. Kui jõuab kätte aeg temast vabanemiseks, ei teki sellega probleeme.
„Ära muretse,“ sõnas Julian. „Anna Harris on kõigest oma tööandjale kuuluva esemega pagenud sekretär. Ta üritab esimese asjana märkmiku müüa. Aga sedavõrd eksootilisele esemele ostja leidmine osutub keeruliseks. Ta annab end ära niipea, kui hakkab pinda sondeerima.“
„Loodame, et sul on õigus. Veel üks asi.“
Julian pidi just ukse avama. Mees ohkas võrdlemisi teatraalselt ja pöördus taas Grahami poole.
„Milles asi?“ tahtis ta teada.
„Kas sa pidid tõepoolest selles Spenceri asjas nii räpakas olema? Mõrvast pasundavad kõik ajalehed, kuna politsei arvates tappis naise mingi mõrvarlik maniakk.“
„Mis juhib nende tähelepanu kõrvale tapmise tõeliselt põhjuselt,“ vastas Julian ülepakutud kannatlikkusega. „Selles mõte oligi. Nüüd otsivad nad mingit hullunud meest – või siis naist. Nii ei teki neil seoseid märkmikuga.“
Mees väljus vastuvõturuumist. Graham nägi, kuidas ta vahetult enne ukse sulgemist Rainale soojalt ja võrgutavalt naeratas.
Graham võttis oma kirjutuslaua taga istet. Juliani põhjendus niivõrd verise mõrva toimepanemise kohta oli mõistlik, kuid mees oleks ikkagi vähem silmatorkavat lähenemist eelistanud. Autoõnnetus või enesetapp oleks ehk samuti ajalehtedesse jõudnud – Helen Spencer liikus seltskonnas –, aga kummalgi puhul poleks politsei asjaga tegelema hakanud.
Mees taipas, et teda häiris Juliani sensatsioonihimu. Tapmine pakkus talle ilmselgelt põnevust ja naudingut. Graham sai temast aru. Me oleme noored vaid üks kord elus, tuletas ta endale meelde. Sellele vaatamata oli Julianil aeg täiskasvanuks saada ja õppida oma impulsiivset loomust ohjes hoidma.
Graham silmitses enda portreed seinal. Selle autor kunstnik Tamara Lempicka oli kasutanud oma annet mehele salapärase ja glamuurse aura loomiseks. Ta mõjus portreel ühtaegu jõuliselt maskuliinse ja süngelt sensuaalsena. Valgus muutis mehe blondid juuksed kuldseks. Ta rohelised silmad hiilgasid nagu kalliskivid. Lempicka oli teda seansside ajal Luciferiks nimetanud ja võrgutada üritanud. Naise lubamatud armusuhted olid legendiks saanud. Mees naeratas seda kõike meenutades.
Parem valitseda põrgus, mõtles mees, eriti veel siis, kui tema kontrollitav Hades sedavõrd tulus oli.
Ta polnud usklik ja niisiis ei tekitanud mõtted paradiisist ja põrgust temas mingeid paineid. Ta ei pidanud end ka edevaks, kuid pidi siiski tunnistama, et portree valmistas talle vaikset heameelt. Ta oli Julianist umbes kolmkümmend aastat vanem, kuid nende kahe sarnasuse osas polnud võimalik eksida. Igaüks, kes oleks Juliani Lempicka portree kõrval seismas näinud, oleks silmapilk tõde taibanud.
Nagu isa, nõnda poeg.