Читать книгу Nukumeister - Amanda Stevens - Страница 6

Nukk hirmutas teda. Kuigi Travis McSwaini polnud lihtne hirmutada. See oli nii elutruu, et igaüks, kes läbi poeakna sisse piilus, võis seda pidada ilusaks väikseks blondiks tüdrukuks.

Aga nii lähedalt reetsid teda silmad. Need olid otsekui türkiisi­killud. Travis polnud kunagi sellist värvi pärissilmi näinud.

Talle ei meeldinud nukku liiga kaua vahtida, sest tema meeled hakkasid valetama. Kui ta oli nuku sisse pakkinud, et ta linna tuua, võinuks ta vanduda, et need klassilmad jälgisid iga tema liigutust. Need tekitasid tal selliseid külmavärinaid, et ta oleks peaaegu tahtnud selle sohu visata. Aga talle oli raha vaja ja seal see nukk nüüd oli.

Poepidaja tõstis pilgu. „See on hämmastav. Täiesti hingetuksvõttev. Andke mulle veel mõni minut ja me saame teie maksegraafikut arutada.”

„Võtke nii kaua kui vaja,” pomises Travis, kuid soovis metsikult, et naine kiirustaks. Mida kiiremini ta nukust lahti saab, seda rutem saab ta palju kergemini hingata.

Miski selles portselannäos tekitas temas õudu. Travis oleks teda nagu varem näinud, võib-olla unenäos, aga ta ei teadnud, kuidas see saab võimalik olla. Nukk oli ainulaadne.

Ta oli läinud vanasse Sweete poodi tööd otsima ja kui ta eesaknast nukku märkas, otsustas selle näpata, sest sellega ta tegeleski. Ta võttis asju, mis ei kuulunud talle. Travise meelest oli see mingi haigus.

Enne kui tema nelipühi usku ema lusika nurka viskas, halas ta ja palvetas tema surematu hinge eest, aga paps oli pooldanud teist lähenemist. Alati kui Travis jäi näppamisega vahele, nüpeldas vanamees teda rihmaga korralikult, kuni tema selg ja kannikad meenutasid toorest liha.

Aga pärast seda kui Travis esimest korda noortekolooniasse St. Jamesi maakonnas saadeti, oli Cletus McSwaini suhtumine muutunud. Ta oli enam-vähem pojast käed puhtaks pesnud. „Ühel päeval näppad sa veel valelt inimeselt, poiss, ja saad endale kuuli otse silmamunade vahele. Ja kui see juhtub, olgu ma neetud, kui su haleda kuju pärast pisaraid valama hakkan.”

Noh, see oli ka õiglane. Sest Travis polnud küll eriti nutnud, kui too vaga vana tõbras krevetilaevalt minema uhuti ja ta Lahes uppus. Ja nüüd siin Travis siis seisis, täies hiilguses, samal ajal kui tema paps ujus koos kalakestega Terrebonne’i lahes.

Mõnikord ajas lihtsalt naerma, kuidas kõik välja kukub.

Travis toetus küünarnukiga letile ja püüdis ükskõiksena näida, samas kui poemüüja nukku edasi uuris. Aga iga natukese aja tagant, kui naine ei vaadanud, põikas Travise pilk eesakna poole. Talle ei meeldinud vanamehe ennustusi väga tõsiselt võtta, aga sellest ajast peale, kui ta oli nuku varastanud, oli tal väga halb tunne, et võib-olla tõesti oli ta seekord liiale läinud. Üks asi oli autosid tühjaks teha, aga nuku näppamine hakkas pisut inimröövina tunduma.

Külmavärinad roomasid ta seljast üles. See neetud asi oleks nagu nõiutud või midagi.

Mees näppis oma talismanikotikest, mida ta taskus kaasas kandis. See on lihtsalt mänguasi.

Aga nukk oli midagi enamat kui lelu. Kõik Terrebonne’i maakonnas teadsid, et Savannah Sweete nukud olid ainulaadsed ja väärt palju raha. Ja keegi tahab kindlasti seda tagasi saada.

Ta heitis veel ühe pilgu akna poole. Vihm oli tulekul ja sünge videvik kasvatas temas rahutust. Ta lasi närvidel endaga mängida, aga tundus, et ei saa sinna parata. New Orleans mõjus talle niimoodi. Ta polnud seal käinud orkaan Katrinast saadik ja maastik oli nii palju muutunud, et ta tundis koha sisse sõites vaevu ära. Kuid linna hing – Vieux Carré – püsis samasugune. Travis ei teadnud, kas see on hea asi või mitte.

Ta oli varem pisut ringi jalutanud, enne kui tal oli kokkusaamine poeomanikuga, ja teda rabas, kui normaalne kõik paistis. Vähemalt Prantsuse kvartali jaoks. Oli veel vara, aga Bourbon Streeti striptiisiurkad olid juba avatud, pakkudes möödujatele ukseavast tasuta piilumist. Travise tähelepanu paelus pikkade jalgadega blondiin, kes riietas end lahti kantrilaulu saatel. Naine oli seljaga ukse poole, aga kui ta üle õla kiikas, kinnitus ta pilk laserkiirena Travisele.

Ta oli uskumatult nõtke ning tema tagumik ja reied sama pringid kui trumminahk. Naine naeratas, kutsus teda sõrmega lähemalt vaatama ja Travis oli tõsist ahvatlust tundnud. Kuid siis pööras naine end tema poole ja teda haaras viha, kui mõistis, et vahib seal transvestiiti.

Kähe hääl oli ukseavast öelnud: „Tule sisse, kullake, ta ei hammusta. Tema nimi on Cherry Rose. Sulle ju meeldib, mis Cherry Rose’il seal all on, eks?”

„Ei,” pomises Travis ja pöördus minekule.

„Kuule, ära ole selline!” hüüdis hääl talle järele. „Tule tagasi, kullake. Cherry Rose teeb sinust tõelise mehe.”

Mõned turistid tänaval kuulsid seda ja hakkasid naerma ning Travise rusikad sügelesid meeslitsi punast suud sulgema. Aga Bourbon Streeti transud olid kurikuulsad taskunugade poolest, mida nad kinnitasid rihmadega reite külge, ja kui nad olid laksu all, võtsid nad sama kiiresti mehel munad maha kui talle otsa vaatasid.

Seepärast oli Travis minema tõtanud. Aga tänavat ületades oli ta pilgu taha heitnud ning märganud kedagi kõnniteel seismas ja talle järele vahtimas. See polnud tantsija ega ukseavas olnud kaubitseja, vaid veider hõbedast kõrvarõngastega ja lendleva rohe­lise seelikuga naine.

Miski tema pilgus ehmatas Travist ning ta oli peatunud hetkeks, et talle vastu vaadata. Seejärel kaotas mees ta lärmakas rahvasummas tänaval ja liikus edasi.

Nüüd mõtles ta sellele naisele ja sellele, kuhu too oli läinud ning kas tal oleks võimalik teda ehk leida, kui see tehing poe­pidajaga oli korda aetud.

Samas jälle, võib-olla peaks ta asja sinnapaika jätma ja kobima koju, kus ta saab aru, mis on mis. Aga pärast selle nuku varastamist ei pruukinud Terrebonne’i maakond tema jaoks kõige turvalisem paik olla.

Ta surus värina alla ning lausus kärsitult: „Ma ei taha teid küll tagant kiirustada, proua, aga mul pole ka tervet õhtut.”

Naine tõstis vabandava naeratusega pilgu. „Andke andeks, et teid ootama sunnin, kullake, aga ma näen harva sellist ­meisterlikkust. Tedretähnid ninal… see tilluke sünnimärk vasakul käel… selline tähelepanu pisiasjadele on just Savannah Sweete firmamärk. Ma ei suuda lihtsalt uskuda, kui täpne ta on.”

„Jajah.”

„Aga…” Naise hääl teravnes, nagu valmistuks ta äri ajama. Ta oli vanamutt, külmade siniste silmade ja puuvilla meenutavate juustega. Tema prillid oli kassisilmade kujulised ning kui ta kõneles, libistas ta neid pidevalt eest ja näris üht sanga.

Travis kortsutas kulmu. „Mis viga? Kas see ei meeldi teile äkki?”

„Ei, asi pole selles. Nagu ma ütlesin, nukk on ilus. Aga neil päevil liigub ringi ka üsna veenvaid imitatsioone. Paar Savannah’ endist õpilast on tehnika omandanud ja ma tean üht või kahte, kes on püüdnud oma tööd tema oma pähe müüa.” Naine vaikis, tema pilk langes nukule. „Kas teil on autentsust tõestav sertifikaat?”

Travis oligi arvanud, et sellest võib probleem tulla, aga ta oli valmis siis bluffima. Jampsi ajamine tuli talle ju loomulikult. Täpselt nagu varastamine. „Kui te olete selline ekspert, nagu väidate, peaksite vaid nukule pilku heites aru saama, et see on ehtne.” Ta sirutas käe välja ja lükkas sõrmega ühe nuku kuldse loki eemale. „Te ütlesite ka ise, et pole kunagi sellist kvaliteeti näinud.”

Naine libistas prillid ninale ja kummardus taas nuku kohale. „Ma olen üheksakümmend üheksa protsenti kindel, et see on ehtne, aga kui suudate anda mulle ka paberid, kahekordistuks väärtus.”

„Vabandust, aga ma pakun seda nii. Kui ei taha, lähen mujale. Ma usun, et on olemas piisavalt poode ja erakollektsionääre, kellele meeldiks nii kena asja endale saada.”

„Võib-olla. Aga te peate ka mind mõistma. Minu elatus oleneb minu reputatsioonist. Kui saaksite mulle vähemalt öelda, kuidas ja kust selle saite…?”

Travisele ei meeldinud see jutt. Viimane, mis tal vaja, oli see, et vanamutt võmmid kutsub. „Miks teil on vaja seda teada?”

„Nagu ma ütlesin, ma pean oma mainet hoidma. Ma pean ettevaatlik olema.”

See ei läinud nii libedalt kui ta oli lootnud. Naine mängis kange­kaelset ja nüüd oli tal kaks võimalust. Kas jääda ja kaubelda või võtta nukk ja minema astuda. Homme samal ajal oleks tal arvatavasti uus ostja olemas, aga talle ei meeldinud eriti mõte tagasi koju sõitmisest, teades, et need klaassilmad teda veel ühe õhtu jälgivad.

„Olgu, asi on nii. Nukk kuulus mu sõbratari lapsele. Väike plika suri äkki ja mu vanamoor ei taha, et selline meeldetuletus majas vedeleks. Ta palus selle mul ära viia. Arvestades kõike, mida ta on läbi elanud, ei suuda ma teda küll mingite paberitega tüüdata. Te ju mõistate.”

„Muidugi mõistan. Kui kohutav, kaotada laps. Ja veel nii ilus.” Ta silitas nuku siledat põske. „Mul on kaks väikest lapselast. Ma ei suuda midagi kohutavamat ette kujutada…”

„Niisiis, kas teeme kaupa või ei?”

Poepidaja tähelepanu suundus nukule. Näis, nagu ta ei suudaks sellelt pilku pöörata. „Võtke telefonis öeldud hinnast kümme protsenti maha ja kaup koos.”

„Kõlab õiglaselt.”

Naine naeratas rahulolevalt. „Tore. Oodake siin, ma kirjutan teile tšeki.”

Travise käsi liikus välja ning sulgus tema randme ümber. „Nagu ma ennist ütlesin, ma eelistan sularaha.”

Naise pilk võpatas. Travis nägi kahtlust taas pinnale ujumas, aga naine tahtis nukku nii väga, et oli valmis instinkte eirama. Ta raputas käe vabaks ja noogutas järsult. „Tulen kohe tagasi.”

Ta ilmus mõne hetke pärast taas välja ja ulatas talle ümbriku. „Kõik on seal – kokkulepitud summa, miinus kümme protsenti. Aga võite üle lugeda, härra…”

Travis pani ümbriku irvega taskusse. „Ma usaldan teid. Pea­legi, kui mind tüssate, siis tean, kust teid leida.”

Naise käsi kerkis värinal kõri juurde ja ta muutus pisut kahvatuks, mõistes nagu äkki, et oli äsja kuradiga tehingut teinud.

Naine, kui te vaid teaksite.

Müüja järgnes talle ukseni ning kui ta oli välja astunud, kuulis mees enda taga lukuklõpsatust. Ta heitis pilgu üle õla ja nägi naise siluetti aknal, kuid poepidaja kustutas kiiresti tule ja tõmbas rulood alla.

Travis seisis hetkeks kõnniteel, kaaludes, kas minna otse koju või peatuda kusagil klaasikeseks. Tal polnud tihti taskus vaba raha. Võis ju pisut tähistada ka.

Teisel pool tänavat põikas ukseavasse üks kuju ning Travise süda hakkas pekslema. Hetkeks arvas ta, et see oli naine, keda ta oli varem Bourbon Streetil näinud, aga varjudesse piiludes ei suutnud ta sellele kinnitust leida.

Arvatavasti nägi ta luulusid. Must südametunnistus võis närviliseks muuta.

Mis iganes tal ka viga polnud, ei suutnud ta New Orleansist pääsemist ära oodata. Siin jõlkus tema jaoks liiga palju veidrikke. Ta kavatses enne klaasikese võtmist linnast lahkuda. Võib-olla peatuda väikses kohas koduteel, osta ämber krevette ja juua paar õlut. Hiljem võib ta minna Desireega alkoholipoodi, et siis ­kahekesi tagumisel veerandal nina täis tõmmata, vaadates lahe kohal põuapikset.

See kõik kõlas hästi.

Ta tõmbas end kerge vihmasabina kaitseks küüru ja suundus itta, Bourbon Streetile. Chartresi ja St. Louisi tänavate nurgal oli turistide grupp peatunud, et vaadata vana mustanahalist meest rõdu all steppimas. Tema kingade klõbin kajas pimeduses vastu ja millegipärast tekitas see heli Travises üksindustunnet.

Ta peatus, et toppida paar rahatähte lömmis kohvipurki, liikus siis kiiresti edasi, tundes mehe hambutust naeratusest ebamugavust. Vanamees paistis lähenevat kaheksakümnele. Ta oleks pidanud istuma kusagil vanadekodus, mitte vihma käes tänavanurgal rabelema. Aga selline oligi New Orleans. Vanad ei surnud siin. Nad lihtsalt unustati.

„Kui sa ennast käsile ei võta, oled ühel päeval ise ka selline, poiss,” kuulis ta vaimusilmas isa end tagant kihutamas.

Travis ei tahtnud mõelda oma isale, tulevikule ega isegi sel­lele, mida ta teeb pärast järgmist purjutamist. Ta eiras vana­mehe steppimise kaja, lähenedes katedraalile ja pöörates St. Peteri tänavale.

Tänav oli peaaegu mahajäetud, kui välja arvata naine, kes seisis poeakna kumas. Ta kandis rohelist seelikut ja kui ta pead liigutas, peegeldas valgus vastu hõbekõrvarõngastelt.

Travis aeglustas sammu. See oli sama naine, keda ta oli varem Bourbon Streetil näinud.

Nende pilgud kohtusid, kui ta lähenes, ja mehe seljalt jooksid judinad üle. Naisel oli kõige kahvatum nägu, mida ta oli iial näinud. Travis teadis, et enne tänast õhtut polnud ta teda kunagi kohanud, aga tema näojoontes oli midagi õõvastavalt tuttav­likku. Ta ei suutnud mõista, mis.

Naine naeratas ja Travisel tõusid kuklakarvad püsti. Kes kurat ta oli?

Sellest naeratusest hirmununa otsustas Travis edasi kõndida, kuid naisest möödudes lausus too madalal häälel: „Kas ma võiksin teilt tuld paluda?”

See polnud just eriti originaalne lause, aga uudishimu sai mehest võitu ja ta sirutas käe taskusse tulemasina järele. Ta pöördus ja kattis leeki käega, samal ajal kui naine sigareti huultele tõstis. Need olid kenad huuled. Mitte liiga täidlased ega ka liiga kitsad. Vaid siis, kui naine naeratas, tundus midagi tema suu juures viltu olevat.

Ta võttis mahvi ja hingas aeglaselt suitsu sisse, seejärel ulatas sigareti Travisele. Ta ei teadnud, mida ta sellega tegema pidi, aga kui ta mahvi võttis, tundus, et naisel pole selle vastu midagi.

„Mida sa siin siis puha üksinda teed?” küsis mees.

„Löön aega surnuks.”

„Siin on pisut ohtlik üksinda olla. Prantsuse kvartalis liiguvad ainult veidrikud ringi.”

Naine naeratas. „Tõesti? Ma polegi tähele pannud.”

See naeratus. Travis soovis, et ta lõpetaks. See polnud kena naeratus ja rikkus tema jaoks õhkkonna. Ta heitis pilgu eemale.

„Kas sulle pidutseda meeldib?” küsis naine.

„Kõigile ju meeldib.”

„Minu kodu on siinsamas.” Naine noogutas kitsa põiktänava poole, mis jooksis kahe maja vahel. „Seal on kena sisehoov, kus saaksime istuda ja vihma vaadata. Tule nüüd,” lausus ta. „Ma teen sulle joogi välja.”

Naise naeratus talle ehk ei mõjunud, aga kõnnak küll. Travis järgnes talle põiktänavasse. Ta ei teadnud, kas naine on prostituut või lihtsalt mingi lõbu otsiv lita, aga hetkel oli tal sellest täiesti kama. Nuku müümisega teenitud raha kõrvetas tal taskus.

Naine oli temast paar sammu ees ja ümises midagi endamisi.

„Mida sa laulad?

„See on vana laul. Mu ema laulis seda enne magamaminekut.” Ta heitis pilgu üle õla. „Kas sulle meeldib see?”

„Jah, see on ilus.” Mees tõttas talle järele. „Minu mamps ei uskunud muusikasse. Ega tantsimisse.”

„Kui kurb.” Naine peatus, et kohendada kingarihma, ja kui ta tasakaalu kaotas, haaras ta Travise käsivarrest, et end püsti hoida.

Travis vahtis talle pimeduses otsa. Naine naeris vaikselt ning järgmisel hetkel oli Travis ta telliskiviseina vastu lükanud.

Ta naeris taas, see oli kähe heli, mis pani mehe südame kiiremini põksuma. Aga kui ta püüdis naist suudelda, pööras too pead nii, et huuled riivasid vaid tema kahvatut põske. Travis liikus tema kõrva poole ja nuusutas siis tema kaela, pannes samal ajal käe tema peenikese piha ümber, lastes pöidlal tema rinna alla libi­seda. Ta oli ka sealt väike, aga Travisel polnud selle vastu midagi. „Mis su nimi on?”

Pärast kerget kõhklust lausus naine kähiseva sosinaga: „Madeline.”

„See on kena nimi.” Travis arvas, et naine mõtles selle kohapeal välja, kuid ei hoolinud sellest. Pärast tänast õhtut ei näe nad teineteist nagunii kunagi. „Sa lõhnad hästi, Madeline.”

Ta püüdis taas naist suudelda, aga too lükkas teda mänglevalt eemale. „Võta rahulikult, eks. Meil on terve öö ees. Kas tahad kõigepealt seda jooki?”

Travis hõõrus end tema vastu, oma puusi tema omadega kokku. „Sa ju tead, mida ma tahan.”

„Muidugi, kullake.” Naise käsi libises nende vahele ja ta libistas seda mööda Travise püksilukku. „Aga see läheb sulle maksma.”

„Kui palju?”

„Sada viiskümmend.” Naise käsi pigistas teda. „On sul nii palju?”

Travis pistis käe taskusse raha järele ja ulatas selle talle pimeduses. „Selle raha eest pead sa küll midagi erilist tegema.”

„Oh, ja teen ka.” Ta pistis kokkumurtud rahatähed endale rinnahoidja vahele. „Ma olen väga eriline. Sa pole kellegi minusugusega varem olnud, kullake.”

Nad vahetasid kohti, naine lükkas Travise seina vastu, tegi sõrme suus märjaks ja libistas sellega üle mehe huulte. „Kas tahad kiiresti või aeglaselt?”

„Praegu tahan ma, et sa põlvili oleksid,” lausus mees ja tegi püksi­luku lahti.

„Kannatust, kullake. Kes kannatab, see kaua elab.” Tema sõrmed sulgusid Travise ümber ja mehe hingamine kiirenes, kui ta paisuma hakkas. Hetk hiljem tundis ta kaelal teravat torget ja ta lükkas naise eemale. „Mis kurat see oli?”

Madeline naeratas pimeduses. „Sulle kulub midagi valu vastu ära.”

„Valu?” Mehe hääl kerkis vihast ja ta tõstis käe kaela juurde. „Mida sa mulle tegid, neetud lita?” Ülakorruse korterist paistis valgus põiktänavale ja ta nägi naise silmi endale otsa vahtimas. Ta polnud varem märganud, kui sinised need olid. Ja siis sähvatas talle, kus ta oli seda nägu varem näinud.

Hirm ja vastikustunne kerkis mehele kurku hetk enne seda, kui ta lihastes jõud rauges. Ta püüdis jalul püsida ja naise kõrist haarata, aga ei suutnud oma jäsemeid kontrollida. Ta langes põlvili, pilk naise omale kinnitunud. Tema suu langes lahti, aga ühtegi heli sealt ei kostnud.

„Sa võtsid midagi, mis kuulus mulle, ja nüüd pean ma selle tagasi saamiseks väga halbu asju tegema.”

Naine pani jala Travise rinnale ja lükkas ta selili. Mees langes halvatuna kõnniteele, pilk kinnitunud nendele sinistele silmadele.

Naine võttis kotist skalpelli ning põlvitas tema kõrvale. „See saab kahjuks olema pisut toores ja räpakas, aga ma ei saa lubada, et politsei sind või nukku minuga seostab.”

Uus õuduslaine tabas Travist. Ta tahtis püsti tõusta ja põgeneda. Ta tahtis appi karjuda. Ta tahtis oma elu eest võidelda.

Aga ta suutis vaid seal abituna lamada, kui naine tera langetas ja hakkas tal sõrmi otsast lõikama.