Читать книгу Nukumeister - Amanda Stevens - Страница 7

Videvik langes alati ärevalt Big Easyle, eriti kui vihma sadas. See oli siis, kui tondid välja tulid. Märjalt kõnniteelt tõusis auru. Peidetud sisehoovist kostis häältepominat. Varjudes liikus midagi tumedat ja saladuslikku ning äkitselt meenutati sulle minevikku, mis ei jäänud peidetuks.

New Orleans oligi selline. Linn täis mälestusi, nagu Dave Creasy alati ütles. Linn täis saladusi, sosinaid ja sellist kahetsust, mis võis inimest seestpoolt närida. Ta imbus mehe verre nagu vale naine, hävitas tema hinge ning tekitas temas tunde, nagu oleks ta ühtaegu elus ja surnud. Ja kuumal vihmasel õhtul – kui tondid välja tulid – võis see olla kõige üksildasem koht maamunal.

Tere tulemast tagasi, sosistas hääleke Dave’i peas, kui ta kin­niste silmadega pea tõstis ja kuulas vihmasabinat valgetes oleandrites, mis rippusid St. Petersi tänava äärsel murenenud telliskivi­­müüril.

Veider, kuidas linn suutis teda ikka veel võrgutada. Ta oli New Orleansis sündinud ja kasvanud ning nagu kõigil ­tuttavatel, oli ka temal olnud aeg, mil ta ei suutnud sealt pääsemist ära oodata. Nüüd näis, et ta ei suuda sealt eemal olla. Tondid ei lubanud.

Üks auto aeglustas tema ees tänaval käiku ja laps vaatas teda vihmatriibulisest aknast. Ta nägi välja nagu väike Ruby ning Dave silmitses teda, kuni auto oli vaatekaugusest väljas, valu rinnas nüüd sama tuttav kui südame tukslemine. Seejärel kõndis ta edasi.

Järgmise nurga taga kallas neoonpoolkuu kasvavas pimeduses valgust. Mees tahtis mõelda sellest kui majakast, kuid teadis paremini. Crescent City baari ei saanud kuidagi pelgupaigaks pidada. Vähemalt tema mitte.

Ruumi sisenedes libises temast üle imetilluke judin. Tere tulemast tagasi, sosistas see õrritav hääleke taas.

Baar oli peaaegu tühi. Käputäis zombie’sid meenutavaid püsikundesid istus jookide kohale kummardunult, ainuke märk nende kokkukuuluvusest laudade juurest kerkiva sigaretisutsu segunemine. Laeventilaatorite puidust labad tiirlesid peade kohal, liigutades vaevu sooja õhku, mis lehkas higi, alkoholi ja meeleheite järele.

Tere tulemast tagasi, tere tulemast tagasi, tere tulemast tagasi.

Dave võttis istet baari lõpus, kust ta sai ust silmas pidada. Ta polnud võmmina töötanud peaaegu seitse aastat, aga vanad harjumused olid visad kaduma.

Teisest otsast vaatas kogukas baarmen teda varjamatu umbusuga. Ta oli pikk ja sitke, loomanahka meenutava nahaga. Jubal Roach oli vist küll vähemalt kuuskümmend, aga üleskääritud särgivarrukate all punnitasid lihaselised käsivarred ning tema põrnitsev ilme peegeldas vaikselt mõrtsukalikku meelelaadi, nagu Dave liigagi hästi teadis.

Dave’i endine paarimees oli teda kord Jubali temperamendi eest hoiatanud. Nad olid ühel õhtul pärast vahikorda õlut jooma tulnud ning morn baarmen oli kohe algusest peale oma suhtumist välja näidanud. Toona polnud Dave selline, kes teise põse ette keeraks.

„Ära pane tähele,” oli Titus närvilise sosinaga öelnud. „Selle litapojaga sa ei taha kaklema minna. Kui ta sulle juba äsama hakkab, on ta nagu vana riiukukk. Ta ei lase sind iialgi minema. Vähemalt elusast peast mitte.”

See oli hea nõuanne. Kahju et Dave’il polnud oidu seda kuulata.

Nad mängisid Jubaliga veel mõni hetk põrnitsemismängu ning seejärel tuli vanem mees karmistunud näoga tema juurde.

„Jubal.” Dave tervitas teda ettevaatlikult, teades, et baarmen hoiab leti all kumminuia ja nukikaitseid. „Kuidas läheb?”

„Dave Creasy. Ma pole juba ammu sinu inetut lõusta siin näinud. Mõtlesin juba, et oled surnud.”

Tegelikult lootis. „Ma ostsin juba mõni aeg tagasi maja St. Mary maakonnas.”

„Teeb sama välja ju.” Jubal võttis klaasi ja viskipudeli. „Tavapärast?”

„Ei, ma olen neil päevil kenasti karske.”

„Mis ajast peale?”

Kaheksa kuud, neli päeva, üheksa tundi ja tiksus edasi. „Sellest ajast peale, kui mind viimati märatsemise eest kongi pisteti.”

Jubali kuldhammas välkus baarileti kohal oleva Abita Purple Haze’i sildi valguses.

Dave puudutas kohta vasaku silma kohal. Tema mälestused sellest ööst olid kadunud, kuid arm mitte. Tal oli kulunud kaks päeva kaineks saamiseks ja veel viis, enne kui ta koperdas ­metsiku palavikuga lähimasse esmaabipunkti. Põletik oli ta peaaegu kaheks nädalaks voodisse jätnud ning selleks ajaks, kui ta haiglast välja sai, ise seitse kilo kergem, oli sakiline arm tema muredest vähim.

„Teil vedas, et silma ei kaotanud,” oli noor intern temaga tõrelenud. „Aga praegu muretsen ma rohkem teie maksa pärast. Teil on haigus, mida tuntakse alkoholihepatiidi nime all ja mida saab ravida vaid siis, kui alkoholi manustamine peatatakse. Muidu põhjustab see seisund tõenäoliselt tsirroosi, härra Creasy,” oli mees otsekoheselt öelnud. „Kui te joomist maha ei jäta, on suur võimalus, et oma neljakümnendat sünnipäeva te ei näe.”

Dave ei muretsenud eriti suremise pärast, aga ta eelistas mitte minna nii, nagu tema vanamees. Seetõttu oli ta joomise maha jätnud… jälle, läks tagasi AAsse ja kolis Morgan Citysse, et töötada poole kohaga oma onu heaks, avades samal ajal taas Creasy detektiivibüroo. Marsilius oli leidnud talle väikese maja soostunud järvesopi ääres, kus ta sai elada ja töötada, kuni saab endale lubada kontorit linnas. Ainuke probleem selle juures oli see, et onu pidas nüüd oma moraalseks kohustuseks Dave’i õigel teel hoida.

Jubal valas otsekui Dave’i tahtejõu kontrollimiseks klaasikese Jack Daniel’si ja libistas selle teisele poole letti. „Esimene on maja kulul. Vanade aegade nimel.”

„Ei, aitäh, aga ma võtan tassi seda kohvi, mille lõhna ma tunnen.”

„Ise tead.” Jubal täitis tassi ja ulatas selle Dave’ile. „Kui sa ei joo, mis sind siis siia toob?”

„Saan siin kellegagi kokku.” Dave tõstis tassi ja võttis lonksu tugevast sigurimaitselisest joogist. Kohv oli kuum. See kõrvetas ta keelt ja ta vandus, kui eesuks lahti läks. Ja sisse astus Angelette Lapierre.

Naine seisis uksel ja uuris kohta, nagu alati. See oli Dave’i esimene mälestus temast, see, kuidas ta nõjatus kapteni kabineti uksel, pilk tuba kammimas, samal ajal kui grupp kaardi kohale kummardunud uurijaid olid hinge kinni hoides pilgu tõstnud.

Dave oli siis abielus olnud ja oma naisesse armunud, aga ta märkas paratamatult Angelette’i. Ta oli tumedapäine, tumedasilmne ning mõjus nagu innaajas emane koer, tõmmates mehi ligi ja sundides õnnetul kombel samas ruumis olevaid naisi end hoobilt vihkama.

Dave oli püüdnud teda eirata, aga hiljem oli ta rahvast täis jaoskonnatoas pilgu tõstnud, näinud naist end vaatamas ning Angelette’i aeglane naeratus oli tema seljal külmavärinaid tekitanud. Tol päeval välgatas tema kirglikus pilgus midagi hoiatuse moodi ja Dave soovis hiljem, et oleks seda kuulda võtnud.

Kuid selle asemel oli Dave endale öelnud, et vaatamises pole midagi halba. See, mida Claire ei tea, ei saa talle ka haiget teha.

Claire.

Dave võpatas selle mälestuse peale. Ta ei tahtnud hetkel temale mõelda. Ta ei tahtnud mitte kunagi talle mõelda. Claire oli osa tema minevikust. Üks tontidest, mis teda vihmastel suveöödel kummitasid.

Kuid ta ei saanud sinna midagi parata. Ta sulges korraks silmad, kui tema vaimusilma kerkis pilt tema endisest abikaasast. Ta polnud nii vormikas ja kaunis kui Angelette, aga tema võlud olid palju ohtlikumad, sest Claire oli selline naine, keda sa ei suuda endast kunagi välja ajada. Ükskõik kui palju sa ka ei joo.

Angelette oleks nagu tema mõtteid lugenud ja tema ilme karmistus. Tema pilk näis otse mehest läbi puurivat, siis pilgutas ta silmi ja nooled olid kadunud. Tuttav naeratus välkus ja pimestas, isegi kui ta lõua trotslikult üles tõstis.

Sama vana Angelette.

Ta kandis sinist kleiti, mis tundus nii kaugelt peaaegu läbipaistev olevat. Jubal nõjatas küünarnukiga baariletile ja vandus vaikselt. Nad vaatasid koos Dave’iga, kuidas naine kõndis graatsiliselt Dave’i kõrvale baaripuki juurde, milleni jõudis enne võrgutav lõhnapilv.

Ta asetas ikka veel naeratades oma käekoti letile, ristas jalad ja lasi sel sinisel kleidil mööda oma saledaid reisi üles libiseda.

„Ma ei taha siin mingit jama,” hoiatas Jubal.

Angelette viskas tumedad juuksed taha ja naeris. „Mina ei taha ka mingit jama.”

„Kui hakkate siin õllepudeleid loopima nagu eelmine kord, kutsun mõlemale seadusesilma kohale.”

„Mina olengi seadusesilm, mäletad?” Naine naeris taas, aga tema lõbusus ei jõudnud talle ka pilku. „Rahune, eks. Me tegime Dave’iga juba ammu musi ja leppisime ära. Eks ole, Dave?”

„Kui nii ütled.” Tema tahtis küll minevikku sinnapaika jätta, aga kui Angelette kummardus, et oma huultega tema omi riivamisi puudutada, tõmbus ta tahes-tahtmata pingesse.

Naise pilk peatus armil Dave’i silma kohal. „Ossa. Kas mina tegin seda?”

„Parem kui tätoveering.”

„Rääkides tätoveeringutest… Ma lasin endale uue teha. Tuleta meelde, et ma seda sulle kunagi näitaksin.”

Dave eiras seda. Ta polnud ehk kõige taibukam, nagu Marsilius tihti märkis, aga Angelette’iga oli ta oma õppetunni kätte saanud.

Kuna naine ei saanud soovitud vastust, pöördus ta Jubali poole. „Topeltviski.”

Angelette’is oli midagi, mida Dave polnud varem märganud. Ta oli alati terav olnud. Sama hästi andnud kui saanud. Ambitsioonikas naisuurija pidi teadma, kuidas meeste maailmas tegutseda. Aga see polnud see. Politseis töötatud aastad polnud tema näole seda kalki ilmet toonud. Seda oli teinud reetmine. Liiga kaua pistise võtmine oli röövinud tema tundelisuse ja jätnud selle asemele midagi kalki, ebameeldivat ja kergelt dekadentset.

Dave hellitas oma tassi, olles tänulik, kui märkas, et tema käed ei värisenud enam. Ta polnud aastaid end nii kindlalt tundnud. „Kuidas siis vihatalitsemise tunnid läksid?” Ta teadis, et see küsimus vihastab naist arvatavasti. Angelette’ile ei meeldinud, kui teda sellega torgiti – ei Dave ega kohtunik, kes oli käskinud tal neid tunde võtta –, aga Dave ei suutnud tema õrritamisele vastu panna.

Naine üllatas teda. Selle asemel et sööt alla neelata, lehvitas ta ükskõikselt ühe käega ja tõstis teisega joogiklaasi. „Oh, ma lõpetasin sellega mitu kuud tagasi. Sa vaatad praegu uut ja paremat Angelette’i. Mis sa arvad?”

„Pole paha.”

Üks kulm kerkis ja naise pilk tundus talle väljakutset esitavat. Pole paha? Oli aeg, kui sa ei suutnud minust käsi eemal hoida, kuradi tõbras. „Sa pole ka eriti halvasti vananenud. Pisut juurde oled võtnud, aga see sobib sulle. Mulle pole kunagi eriti kõrendid meeldinud. Tüdrukul peab olema midagi, millest kinni ka hoida, eks, Jubal?” Ta pilgutas baarmenile silma.

Vanem mees vaatas talle varjamatu umbusuga otsa. „Tahad veel üht jooki?”

„Oui, bien sûr ¹ .” Ta ootas, et mees talle viskit valaks ja tõstis siis klaasi üles. „Lähme laua äärde.” Ta libistas end pukilt alla ning pöörates riivasid tema täidlased rinnad sekundi murdosa jooksul Dave’i käsivart, enne kui ta eemaldus.

Dave tõusis, võttis oma kohvi ja järgnes naisele tagumise laua juurde. Selleks ajaks kui ta istus, oli Angelette juba teise klaasitäie ära joonud.

„Äkki peaksid vaiksemalt võtma.”

„Mis see nüüd on? Sõbralik nõuanne ühelt joodikult teisele?” Angelette’i nägu oli õhetav ja hääl kostis kurnatult ning ta ristas käed laual.

Midagi oli viltu. Dave tunnetas seda. Naise pilk ei kohtunud tema omaga. Selle asemel jälgis Angelette mehe tassist kerkivat auru, mis nende vahel üles tõusis.

„Mis asjus sa minuga kohtuda tahtsid?”

Angelette’i pilk põikas ukse poole ning Dave märkas, et ta oli valinud laua, kus nad mõlemad said sissepääsul silma peal hoida. Tema oli seda naisele õpetanud. Need asjad, mida naine oli talle õpetanud, ei olnud neil päevil eriti kasulikud.

„Ma käin ühe inimesega. Tahtsin, et sa sellest minu käest kuuleksid.” Ta libistas küünega mööda tühja klaasi serva ning Dave sai aru, et ta tahab veel ühte klaasitäit. Ta teadis seda tunnet, seda nälga. See oli nagu hädas vana sõber, kellest kunagi lahti ei saa.

Dave ootas hetke, mõeldes, et tunneb uudise peale ehk kerget kahetsust, aga ei. Isegi mitte kergendustunnet. Ta lihtsalt ei hoolinud enam. „Kas asi on tõsine?”

„Kes teab?” Angelette raputas pakist sigareti välja ja süütas selle. Suits segunes mehe kohviauruga, pehmendades Angelette’i näojooni ja jättes sellest peaaegu haavatava mulje, aga Dave oli liiga tark, et seda miraaži uskuda. „Me võtame praegu asja aeglaselt. Midagi, mida meie sinuga oleksime vist pidanud tegema.” Naine nõjatas küünarnuki lauale ja lasi Camelil oma sõrmede vahel hõõguda. „Sinu puhul polnud miski aeglane, Dave.”

„Enamik mehi ei peaks seda komplimendiks.”

„Aga sina pole ka enamik mehi, eks ole?” Naine kinkis talle sünge naeratuse. „Meile mõlemale meeldis see kiirelt, eks? Ja tihti.”

Angelette’i tasandatud hääl tõi meelde kujutluspilte, mis oleks parem minevikku jätta. Kasimatud motellitoad. Tema auto kapott. Mahajäetud tee, jõehõng avatud akendest sisse kandumas.

„Meil oli mõnda aega koos hea olla, kullake. Seda ei saa sa eitada.” Naine sirutas tema käe järele, kuid Dave tõmbas selle ära.

„Räägi mulle oma uuest mehest. Tunnen ma teda?”

„See on Lee Elliot.”

Dave polnud selleks nimeks valmis. See konservatiivne Orleansi maakonna ringkonnaprokurör ei tundunud küll sobivat Angelette’i vaba hingega, aga samas oli Elliot pärit rikkast suguvõsast ja see tõmbas naist kohe kindlasti ligi.

„Muljetavaldav?”

„Peab küll ütlema. Kas ta teab pististest?”

„Ma olen nüüd puhas, Dave. Vannun. Nii et oleksin tänulik, kui sa mineviku suhtes suu kinni hoiaksid. Mulle nagu meeldib mõte vahelduseks stabiilsest suhtest ja ma ei taha, et sina midagi ära rikuksid.”

„Ma ei teeks seda. Pealegi ei liigu ma just Ellioti tutvuskonnas ringi.”

„Aga Claire’i õde liigub.”

„Ma ei suhtle Claire’i perekonnaga. Sa ju tead seda.”

„Mõtlesin, et asjad on nüüd ehk muutunud.”

„Sest ma ei kohtu enam sinuga?”

Angelette tõmbas kiire mahvi. „Ma mõtlesin küll jah.”

„Minu ja Claire’i vahel on kõik läbi,” lausus Dave aeglaselt. „Juba ammu. Sa ju tead, et ta on uuesti abielus.” Ja kas polnud märkimisväärne, et ta suutis seda rusikaga seina virutamata või akent sisse viskamata öelda?

Kuid vihapursked ja purjuspäi räuskamised olid seljataga. Dave oli oma eluga leppinud ja lõpuks ometi mõistnud, et polnud mõtet mõelda sellele, mis ta oli kaotanud.

Ta peaaegu kuulis oma AA tugiisikut kordamas: Ütle seda koos minuga, Dave. Jumal, anna mulle rahu leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust, et neil vahet teha.

Kena lause, aga see ei tähendanud sittagi, kui lamasid näoli rentslis.

„Sa ütlesid, et tahad mind näha kahel põhjusel. Mis see teine on?”

Angelette’i pilk põikas taas uksele. Dave mõtiskles, ega ta kedagi oota. Naine oli väga närviline ja ta imestas tahes tahtmata, miks. „See jutuajamine jääb meie vahele, eks?”

„Loomulikult.”

Naine ootas veel mõni hetk ja lükkas siis tühja klaasi eemale. „Kas sa oled Losieri juhtumil silma peal hoidnud?”

„Selle mõrvatud Tulane’i tudengi omal? Raske mitte hoida. Tema pilt on juba nädalaid uudistest läbi jooksnud.” Nina Losieri süütu nägu oli pälvinud avalikkuse tähelepanu, aga kui peaaegu kuu aega oli möödunud ühegi vahistamise ja uudiseta, hakkas meediahuvi raugema. Kindel märk sellest, et uurimine ei vii kuhugi. Dave oli seda oma nahal tunda saanud.

Angelette puhus suunurgast suitsu välja. „Isa tahab palgata eradetektiivi. Ma rääkisin talle sinust.”

„Mis ajast soovitab New Orleansi politsei eradetektiivi juhtumi puhul, mida alles uuritakse?”

„Sellest ajast peale, kui see ei ole minu juhtum.” Naine irvitas, aga tema pilk oli teisel pool lauda tõsine. „Ütleme lihtsalt, et ametlikul juurdlusel on tekkinud pisut probleeme.”

„Milliseid probleeme?”

„Selle juhtumi puhul on palju, mida pole avalikkusele teada antud. Nina Losier oli pärit jõukast Baton Rouge’i perekonnast. Tema isal on palju poliitilisi tuttavaid ning New Orleansi politseid on sunnitud paljusid juurdluse aspekte uudistele mitte edastama.”

„Nagu näiteks?”

„Näiteks seda, et kui Nina loengutes polnud, tantsis ta mõnikord ühes Bourbon Streeti stripiklubis. Gold Medallionis.” Angelette vaikis. „Seal töötas ka Renee Savaria, eks ole?”

Dave taipas äkitselt, kui väga ta klaasikest ihkas. See tabas teda mõnikord niimoodi. Kõik läks hästi ja siis kõmaki. Mõni nägu, mälestus… isegi nimi võis kogu enesekontrolli põrmustada.

Savaria mõrv oli viimane juhtum, mille kallal ta enne erruminekut oli töötanud. Ta oli silmini juurdlusse süvenenud, kui tema tütar kaduma läks. Ta rööviti päise päeva ajal, kui ta oma uue rattaga nende maja ees edasi-tagasi sõitis.

Kujutluspildid juba sähvisid Dave’i peas. Sellised, mis olid pannud teda sirutama kätt pudeli – või relva – järele unetutel öödel, mida oli rohkem kui ta soovis mäletada.

Ruby oli olnud seitsmeaastane, kui ta rööviti. Vaid seitsmeaastane.

„Kui Nina Losier on sellise taustaga, nagu rääkisid, kuidas ta siis Bourbon Streetil strippamas käis?”

„Sinu jutu järgi oli ta mingi erand, aga selles linnas pole mingiks uudiseks rikkad tüdrukud, kes oma võimukate papade häbistamiseks nii madalale langevad.”

„Kuidas juhtlõngadega on?”

„Üks tupik teise järel, täpselt nagu Savaria juhtumi puhul. Ma mäletan, kui masenduses sa toona olid. Sa ütlesid mulle kord, et oleksid nagu peaga vastu kiviseina peksnud. Siis äkitselt leidsid uue juhtlõnga. Ma mõtlesin, et hakkad lahenduseni jõudma, kui Ruby kadus. Võib-olla hakkasid liiga lähedale jõudma.”

Hetkeks oli Dave’il tunne, nagu tal oleks õhk kopsudest välja pigistatud. Ta polnud kunagi kellelegi neist telefonikõnedest rääkinud, isegi mitte Angelette’ile. Too ei saanud teada ka sellest puuduvast leheküljest surnud naise päevikus. Sellest teadsid vaid Dave ja Renee Savaria mõrtsukas.

Ta oli hävitanud mõrvajuurdluse asitõendid, et päästa oma tütre elu, aga Rubyt ei toodud tagasi, nagu lubati. Selle asemel olid tüdrukuni viivad jäljed külmaks läinud, kuni Dave mõrtsukaga koostööd tegi.

Mehe lõual hakkas lihas liikuma. Seitse aastat, aga süütunne oli ikka veel sama värske ja sügav kui päeval, mil ta oli Claire’i paanilisele kõnele vastanud.

Angelette’i pilk uuris tema nägu. „Ma mõtlesin alati, ega Renee Savaria mõrva ja Ruby röövimise vahel mingit seost pole. Sina vist ka.”

Dave silmitses oma käsi. Need ei värisenud, aga tema sõrmed olid nii kõvasti rusikasse pigistatud, et nukid olid valged. „Vahet pole, mis ma arvasin. See kõik on minevik.”

„Sinusugune mees elabki minevikus.”

„Enam mitte.”

„See on küll jamps.”

Dave kehitas õlgu.

„Pärast sinu lahkumist jäid sinu laual olevad juurdlused unarusse. Keegi ei tahtnud sinu halba karmat endale külge saada. Nii et Savaria juurdlus on kogu see aeg istunud lahendamata toimikute seas ja minu meelest on vanad lõpetamata asjad sind liiga pagana kaua närinud. Võib-olla oleks aeg otsad kokku tõm­mata.”

Dave tahtis uskuda, et see ongi nii lihtne, aga Angelette ei teinud kunagi midagi vastu nõudmata. „Mida sa tegelikult jahid, Angie?”

„Mitte midagi. Ma olen sulle selle võlgu, ja kõik.”

„Miks ma küll sind ei usu?”

Naine tundus haavunud olevat. „Kuule, mina tunnistan esimesena, et pole minevikus just eriline korralikkuse etalon olnud, aga ma olen ikkagi võmm ja usu või mitte, ma soovin näha õiglust jalule seatavat. Renee Savaria ja Nina Losier olid selles klubis kõrini jamas. Narkootikumid, prostitutsioon… jumal teab, mis veel. Aga see ei tähenda, et nad olid juhtunu ära teeninud. Ja sinu väike tüdruk polnud kohe kindlasti ära teeninud seda, mis temaga juhtus.”

Mees ei kostnud midagi. Ta ei suutnud.

Angelette nõjatus tema poole. „Mis siis, kui ma ütlen sulle, et saan toimiku koopia sinu kätte anda? Kas sa nõustuksid vähemalt sellele pilku heitma?”

„Oled sa kindel, et tahad selle nimel oma karjääri ohtu seada?”

„Las mina muretsen ise oma karjääri pärast. Ma tean, mida teen. Oled nõus või ei?”

„Ma vaatan üle, mis sul on, aga ma ei luba midagi.”

„Üsna õiglane. Kui sulle ei meeldi, mida näed, kõnnid minema ja asi ants. Me ei räägi sellest enam kunagi.” Ta võttis käekoti ja tõusis püsti. „Helista, kui oled midagi otsustanud. Või mis veel parem, astu laupäeva õhtul Monteleonest läbi. Graydon Losier tuleb Lee heategevusõhtule. Ma vaatan, et sind temaga tutvustataks.”

Naine hakkas ukse poole minema, kuid pöördus siis. „Veel üks asi, mis ma unustasin mainida.” Ta nõjatus laua kohale, et aeglaselt sigaretti kustutada. „Ma olen linna pealt jutte kuulnud. Claire ja Alex Girard… nad on lahku läinud. Mitte et sul endisest abikaasast kama kaks poleks, õigus, Dave?”

1 Oui, bien sûr – jah, muidugi (pr. k). Tõlk.