Читать книгу Nukumeister - Amanda Stevens - Страница 9

Mehhiko lahe kohale kogunevad tumedad pilved tõid linna varakult pimeduse, aga Claire Doucett pani vaevalt tähele vihmapiisku, mis langesid tema puuvillasele pluusile, kui ta mööda kõnniteed edasi tõttas. Tema pilk oli kinnitunud teismeliste tüdrukute grupile tema ees ning kui nad peatusid, et midagi poeaknal imetleda, peatus ka tema, süda sees valusalt pekslemas. Nad olid seljaga tema poole, aga kui üks keskmine end niimoodi pööras… jumal küll, ta nägi välja täpselt nagu Ruby.

Vähemalt nii oleks Claire’i kujutlustes tema tütar võinud neljateistkümnesena välja näha. Sellisena, nagu ta oli olnud Rahvusliku Kadunud ja Röövitud Laste Keskuse eksperdi loodud fotol.

Ta oleks pikk nagu isa, aga Claire’i kõhna kehaehituse ja vana­ema Lucille’i kuldsete lokkidega.

Tüdruk tema ees raputas pead ja tema blondid lokid nihkusid tema kitsa selja vastu. Ta kandis lühikesi pükse ja plätusid ning tema jalad olid pikad, päevitunud ja imeilusad. Tüdruku naer kandus Claire’ini, tekitades tema seljal külmavärinaid, ning tema süda hakkas veel tugevamini pekslema. See heli oli kuidagi nii armas, süütu ja tuttav.

Claire sulges silmad ja püüdis manada ette Ruby naeru. Seda oli aina raskem teha. Pärast seitset aastat olid mälestused mõnikord hägusad.

Aga ei, seal see oli… kujutluspilt kaheaastasest Rubyst looma­aias, sikutamas Claire’i käest ja talle naerdes otsa vaatamas. „Emme, karud!”

Isegi põngerjana oli Ruby olnud väga lustlik laps. Armas ja heasüdamlik, aga samas mõnikord nii tahtejõuline ja põikpäine, et Claire’i kannatus oli valusalt proovile pandud.

„See laps vaidleks ka aiapostiga,” tavatses Claire’i ema liialdatud ohkega öelda.

„Jah, ja huvitav küll, kellelt ta selle on pärinud?” vastas Claire ikka.

Salamisi oli Claire tänulik olnud, et tütar oli rohkem Lucille’i kui temasse läinud. Claire oli liiga palju oma tujuka isa moodi, kuigi ta palus jumalat, et ei alistuks iialgi samadele deemonitele, mis olid mehe viinud enesetapuni, kui tema oli alles titt.

Isegi kõige sügavamas meeleheites pärast Ruby röövimist polnud Claire mõelnud endalt elu võtta, ja seda ühel heal põhjusel – ta polnud kunagi kaotanud lootust, et tütar tuleb kunagi tema juurde koju. See lootuseleek oli tuhmunud iga mööduva aastaga, aga sellistel päevadel nagu täna, nähes vilksamisi rahvarikkal tänaval tuttavat nägu, ärkas temas uus lootus ning ta leidis end sedasama vana fantaasiat hellitamas.