Читать книгу Nukumeister - Amanda Stevens - Страница 8

Nukumeister oli töötanud sellest ajast peale, kui ta mõne tunni eest oli New Orleansist koju jõudnud, aga ta polnud tulemus­tega üldse rahul. Esiteks oli naeratus täiesti vale. Lõua kuju, ninanurk… ta ei suutnud midagi tabada.

Tema käsi pigistas noa tugevamini pihku, aga selle asemel et lõigata ära ebameeldivad kohad, nagu tavaliselt, astus ta tööst sammu eemale ja hingas rahustavalt sisse. Ta lasi vihal ja hirmul keskendumist segada ning see võis talle väga ohtlikuks osutuda. Ta pidi tunded kontrolli alla saama enne, kui midagi mõtlematut teeb. Midagi, mida ta võib kogu elu kahetseda.

Ta tõmbas veel õhku sisse, aga hingamisharjutused seekord ei toiminud. Hääl kõrvus torkis teda edasi.

Ta on läinud, sa lollpea! Ja see kõik on sinu süü. Sina kaotasid ta!

„Ma ei kaotanud teda,” pomises mees. „Ta võeti ära.”

Sest sa olid nii hooletu!

Seda ei saanud ta eitada. Tüdruku üksinda jätmine oli olnud pehmelt öeldes mõtlematu, aga kui teda kiiresti välja kutsuti, polnud tal aega enne välja tormamist teda luku taha panna. Kui ta mitme tunni pärast koju tuli, oli ta kadunud.

Röövitud päise päeva ajal tema enda kodust.

Osa mehest tahtis tunnustada seda irooniat, isegi kui ta sisimas endaga pragas. Ta oli nii kaua kohalike võimude ja isegi FBI vaateväljast eemal püsinud, et oli muutunud liiga rahulolevaks, mõnikord isegi pisut hooletuks. Seni oli kõik nii lihtne olnud ja mees mõtles, et äkki peaks ta kõike seda võtma testina. See, kuidas ta käitub, võib osutuda otsustavaks.

„Pole midagi,” sosistas mees. „Ma tean, kus ta on. Ma toon ta tagasi.”

Homme samaks ajaks on ta kodus, kuhu ta kuulus. Seni oli tal piisavalt tegemist.

Ta lasi jõupingutusega noa käes lõdvemaks. Kõik saab korda, kui ta vaid rahu säilitab. Nüüd ei saanud keegi tüdrukut ju temaga seostada. Ta oli selle eest hoolt kandnud. Ja isegi kui keegi nuuskima tuleb, ei ärataks ta tähelepanu. Ta oli juba varajases nooruses õppinud madala profiili hoidmise eeliseid tundma. Miski tema välimuses ega elustiilis ei ärata kunagi kahtlusi. Ta kandis isegi prillidele lisaks kontaktläätsesid, et tuhmistada oma siniste silmade värvi, nii et need meelde ei jääks. Ta oli väärikuse võrdkuju.

Kõik oli korras. Pidu algab tõrgeteta. Ta pidi vaid silmad sulgema ja Maddy nägu meenutama.

Kui see oleks vaid nii lihtne. Aga isegi vana foto abil, mille ta oli aastate eest kõrvale pannud, oli tal juba raske tüdruku rõõmsaid näojooni taastada.

Mitte et ta poleks piisavalt andekas. Tegelikult oli ta üsna talendikas ja oli kõike õppinud meistrilt. Aga Maddy nukk ja kõik teised tema erakogus pidid olema igati täiuslikud. Selline täpsus võis olla elusmodellita hulluksajav, aga ta ei andnud alla. Ei saanud alla anda. Ta pidi Maddy pärast edasi proovima. Ta võlgnes tüdrukule nii palju.

Mees sulges silmad, ootas, kuni värinad kadusid, ja seejärel asus ta õrnu näojooni korrigeerima, üks laast korraga, käsitsedes skulptorinuga täpselt nagu skalpelli, kuni armas väike nägu tundus oma elu elama hakkavat.

„Sa oled seal sees,” sosistas ta. „Ma tunnen sind…”

Ta nokitses tükk aega, keeldudes peatumast isegi siis, kui ta sõrmed olid nii krampis, et iga liigutus oli agoonia. Ateljee oli täis savivorme ja sketše ning kui õhtutunnid muutusid varahommikuks, käis segadus vaikselt talle närvidele. Isegi orhidee, mille ta oli asetanud töölaua nurgale, oli hüljatusest löntsis, ja see polnud tema moodi.

Sellest ajast peale kui nukk varastati, oli tema päevarežiim kõvasti sassis. Tavaliselt hoolitses ta orhideede eest sama palju kui ta hellitas iseennast. Ta oli harjunud mitu korda päevas duši all käima, kui tegemised seda lubasid, ja ta hoidis riideid laitmatult puhtana ja juukseid pügatuna. Ta püüdles oma välimuse ja ümbruse puhul ei millegi vähema kui täiuse poole. Aga kuni tal tüdrukut tagasi polnud – ühel või teisel moel –, ei saanud ta süüa ega magada, veel vähem siis nautida aeganõudvat rutiini.

Ta astus tööpingi juurest eemale ning uuris taas kord nuku näojooni. Parem. Peaaegu valmis… aga mitte päris…

Miski oli puudu.

Ta nägi end vilksamisi peeglist, mis rippus teisel pool tuba seinal, ja kangestus, olles nagu alati omaenda peegelpildist paigale tardunud. Mees, kes talle vastu vahtis, tundus ikka veel võõrana. Pruunikasblondid lokid. Tihedate ripsmetega sinised silmad. Üsna nõrk lõuajoon, aga suu oli ilus ja jume imeline. Tema siledat ­nahka ei rikkunud ükski punn ega sünnimärk. Seal polnud ka hommikust habemetüügast. Tundus, nagu ta oleks retušeeritud.

Aga uute prillidega pidi harjuma. Need muutsid ta nohiklikuks ja see ei meeldinud talle, aga praegu sobis see välimus tema eesmärkidega.

Ta ei suutnud vastu panna ja kõndis peegli juurde, et end lähemalt uurida. Ta pööras end ühele ja teisele poole ning kortsutas kulmu. Tema nina polnud ikka veel õige, aga kõhred olid järjekordse operatsiooni jaoks liiga nõrgad. Ta pidi vist sellega leppima, mis tal oli.

Ta võttis prillid eest, sest silmad nägid nendeta sinisemad välja, ja naeratades välgatasid tema põselohud armsalt. Ta oli seda naeratust aastaid harjutanud.

Jah, kui mees täpselt nii naeratas, nägi ta peaaegu vilksamisi teda…

„Sa oled seal sees,” sosistas ta oma peegelpildile. „Ma tunnen sind.”

Ta tõstis tera näo juurde, ihates peaaegu vastupandamatult koorida nahka ära, kuni leiab selle, mis vaja. Nuga polnud talle ju võõras. Tema keha oli lõigutud ja muundatud nii palju, et mõnikord sundis vastikustunne omaenda välimuse suhtes teda duši all end pestes käsna ja kindaid kasutama. Aga ükskõik kui tihti ta end ka ei pesnud, ei suutnud ta arme minema küürida. Ta ei suutnud mälestusi minema uhtuda.

„Miks sa pidid surema?” sosistas ta.

Sest sa lasid sellel juhtuda.

Mehe hääl muutus kiunuvaks. „Aga ma olin vaid laps.”

Sa oleksid pidanud leidma viisi, kuidas teda peatada.

„Nüüd olen ma ta peatanud.”

Liiga hilja.

„Veel pole liiga hilja. Sa pole surnud. Sa oled lihtsalt… peidus.”

Siis tule ja otsi mind üles.

Mees nõjatus lähemale, silmitsedes uurivalt oma peegelpilti, kuni mobiiltelefoni helin teda ehmatas. Ta ei tahtnud sellele vastata. Talle ei meeldinud, kui teda töö ajal segati, aga tal oli keskendus juba kadunud. Ta võttis jakitaskust telefoni, vaatas helistaja numbrit, tundis ära vanadekodu numbri ega vaevunud vastama.

Ta viskas telefoni kõrvale, naasis lõpetamata nuku juurde ja asetas hellalt käe voolitud pea peale. „Ma pean mõneks ajaks välja minema, aga tulen varsti tagasi, ma luban.”

Mees jättis ateljee ukse lahti ja tõttas trepist üles kööki, et kandikut valmis panna. Ta röstis saia, valas hommikusöögihelbeid kaussi ning kui nõud ja söögiriistad olid kenasti seatud, viis kõik trepist alla ja asetas kandiku töölauale, kuni ta tegi lukust lahti ja avas peidetud luugi ühes seinas. Ta kummardus, et sisse piiluda.

Tuled ei põlenud. Ta ei näinud hämaras toas midagi, kuid teadis, et tüdruk on juba ärkvel, sest kuulis teda nuuksumas. See heli ärritas teda. Samuti tema vastupanu.

Ma tahan koju minna.

Seda oli tüdruk vist juba oma sada korda öelnud. Nagu kõik. Ja tema vastus oli alati seesama.

Sa ei saa koju minna. Mitte enne pidu.

Mees libistas kandiku avausest sisse ning ootas hetke, lootes tüdrukut vilksamisi näha, aga kui too nähtavale ei ilmunud, sulges ta konku ukse, lukustas selle sõnagi lausumata ja riputas võtme ukse lähedale nagisse.

Kui ta oli midagi viimase seitsme aastaga õppinud, siis seda, et isegi kõige põikpäisem tüdruk hakkab näljaga lõpuks sööma.