Читать книгу Henry ja June - Anais Nin - Страница 3

Mu nõbu Eduardo tuli eile Louveciennes’i. Vestlesime kuus tundi jutti. Ta jõudis samale järeldusele, mille olin teinud isegi: et mul on vaja isalikku, küpsema mõistusega ja endast tugevamat meest, armukest, kes mind armastuses juhib, sest igasugune muu värk mõjub liiga kunstlikult. Tung kasvada ja täiel rinnal elada on niivõrd võimas, et ma ei suuda sellele vastu panna. Kavatsen teha tööd, armastada oma abikaasat, aga ka ennast teostada.

Vestlesime parasjagu, kui Eduardo korraga värisema hakkas ja mu käe haaras. Ta teatas, et olen algusest peale talle kuulunud, et meie vahel on olnud üks takistus: nimelt tema hirm impotentsuse ees, sest esialgu näis talle, et kehastan tema armastuseideaali. Teda vaevas mõistmine, et otsime mõlemad kogemust, mida võinuksime hoopis teineteisele pakkuda. Eks see paistis mullegi aeg-ajalt kummaline. Mehed, keda olen tahtnud, on jäänud mulle kättesaamatuks. Ometi olen võtnud kindlalt nõuks kogeda kõike, mis mu teele satub.

„Sensuaalsus on mu keha salarelv,“ ütlesin Eduardole. „Küll see ühel heal päeval end täies elujõus ja ilus näitab. Oota veidi.“

Või kas mitte just selles ei seisnegi meie suhte takistus? Et teda tõmbavad suured, lopsakad ja raske sammuga naised, samal ajal kui mina jään igavesti neitsilikuks prostituudiks, paheliseks ingliks, mitmepalgeliseks kuratlikuks ja pühaklikuks naiseks.

Hugo tuli terve nädala väga hilja koju, mina aga püsisin rõõmsameelne ja muretu, nagu olin enesele lubanud. Reedel hakkas ta muretsema ja ütles: „Kas märkasid, et kell on juba kahekümne pärast kaheksa ja ma jäin vägagi hilja peale? Ütle ometi midagi.“ Me mõlemad puhkesime naerma. Talle ei meeldinud mu ükskõiksus.

Teisalt paistavad meie tülid, kui neid vahel ette tuleb, karmimad ja emotsionaalsemad. Kas kõik meie emotsioonid on nüüd, kui need valla päästame, tugevamad? Meie leppimistes on meeleheidet, uudset vägivaldsust nii vihas kui ka armastuses. Nii jääb ainult armukadeduse probleem. See on meie täieliku vabaduse ainus takistus. Ma ei saa isegi mainida, et tahaksin minna kabareesse, kus saaksime professionaalsete tantsijatega tantsida.

Kutsun Hugot nüüd oma väikeseks magnaadiks. Tal on uus, umbkaudu ateljee mõõtmeis erakabinet. Kogu pangahoone on suursugune ja innustav. Ootan teda sageli koosolekuruumis, mille seintel on lennukist pildistatud New Yorgi vaated, ning tajun New Yorgi mõjuvõimu siiamaani ulatumas. Ma ei kritiseeri enam tema tööd, sest selline vastuolu on talle talumatu. Oleme mõlemad leppinud geniaalse pankuri kui tõsiasjaga, kunstnikust on saanud väga ähmane tulevikuvõimalus. Sellegipoolest on psühholoogiast kui teaduslikust mõttevoolust saanud tõhus sild tema panganduse ja minu kirjanduse vahel. Niisugune sild juba Hugo jalge all suurt ei rapu.

Nagu Hugogi ütleb, on tõsi, et panen oma mõtted ja oletused kirja päevaraamatusse ning et tema teadmine piirdub ainult valuga, mida võin talle mõne vahejuhtumi korral põhjustada. Teisalt olen mina ise tema päevaraamat. Ta suudab oma mõtted välja öelda üksnes minu seltsis või minu kaudu. Niisiis hakkas ta pühapäeva hommikul valjusti mõtisklema samade asjade üle, millest olin juba päevikusse kirjutanud, vajadusest pidada orgiaid, leida rahuldust mujalt. Mõte tuli Hugole pähe omaenda jutu ajal. Ta rääkis, et soovib minna Nelja Kunsti Ballile. Ta ise oli oma muutunud suhtumise peale täpselt sama jahmunud kui minagi – Hugot üllatas, et tema häälepaelad pääsesid valla ja pead tõstsid instinktid, mis polnud kunagi varem täienisti päevavalgele tulnud.

Suutsin küll mõistusega hoomata, et see on ootuspärane, ent ometi murdusin. Tundsin teravat vastuolu soovide vahel aidata tal leppida oma loomusega ja samal ajal hoida meie armastust. Nuuksudes palusin oma nõrkuse eest andeks. Hugo oli minu vastu leebe ja tal oli äärmiselt kahju – ta andis mulle pööraseid lubadusi, mida keeldusin vastu võtmast. Kui mu südamevalu oli vaibunud, läksime aeda.

Pakkusin Hugole kõikvõimalikke lahendusi: esiteks lasta mul minna Zürichisse õppima ja võimaldada talle ajutist vabadust. Mõistsime täielikult, et ei suudaks uusi kogemusi teineteise nähes omandada. Veel pakkusin, et ta võiks mõnda aega Pariisis elada, samal ajal kui mina jääksin Louveciennes’i ja ütleksin emale, et Hugo on reisil. Palusin kõigest aega ja vahemaad, mis aitaks mul vastu astuda elule, millesse olime pea ees hüppamas.

Hugo keeldus. Ütles, et ei suudaks minust lahusolekut praegu veel taluda. Olime lihtsalt vea teinud, astunud liiga kiireid samme. Tõstatanud probleeme, millega polnud füüsiliselt võimelised tegelema. Ta oli kurnatud, lausa haigevõitu, ja mina niisamuti.

Meil on tahtmine seda uutmoodi lähedust mõnda aega nautida, elada täielikult olevikus, lükata kõik muu edasi. Palume teineteiselt üksnes aega, et end veidi koguda, et leppida oma olemuse ja uute elutingimustega.

Küsisin Eduardolt: „Kas tahtmine orgiatest osa võtta on üks neist kogemustest, mis tuleb lihtsalt läbi teha? Ja kui see on läbi tehtud, kas siis saab edasi minna, ilma et sama tahtmine naaseks?“

„Ei,“ vastas ta. „Vabastatud instinktidest kantud elu koosneb eri tasanditest. Esimene tasand viib teiseni, teine kolmandani ja nii edasi. Lõpuks viib see tavatute naudinguteni.“ Kuidas võiksime Hugoga oma armastust alal hoida, kui oleme instinktidele järele andnud, seda Eduardo ei teadnud. Füüsilist laadi kogemused, millest on puudu armurõõmud, toetuvad naudinguni jõudmiseks kiiksudele ja perverssustele. Tavatud naudingud tapavad isu tavaliste järele.

See kõik oli meile Hugoga teada. Kui eile õhtul vestlesime, vandus ta, et ei ihalda kedagi teist peale minu. Minagi olen temasse armunud, seega lükkasime selle teema tagaplaanile. Ometi püsivad need kangekaelsed ähvardavad instinktid siinsamas lähedal, meie armastuse keskel.