Читать книгу Henry ja June - Anais Nin - Страница 5

Tutvusin Henry Milleriga.

Ta tuli lõunale koos Richard Osborni, advokaadiga, kelle nõu vajasin D. H. Lawrence’ist kirjutatud raamatu lepingu kohta.

Juba siis, kui ta astus autost välja ja sammus ukse poole, kus parasjagu ootasin, nägin meest, kes mulle meeldis. Milleri looming jätab temast värvika, mehise, loomaliku, suursuguse mulje. Ta on mees, kelles on elujanu, mõtlesin ma. Ta on minu moodi.

Lõunasöögi ajal, kui parasjagu tõsiselt raamatute üle arutlesime ja Richard oli lasknud end pikal sõnavalingul kaasa kiskuda, puhkes Henry naerma. Ta ütles: „Ma ei naera sinu üle, Richard, aga ma lihtsalt ei saa sinna midagi parata. Mind ei huvita põrmugi, mitte karvavõrdki see, kellel on õigus. Olen selleks liiga õnnelik. Ma olen lihtsalt nii õnnelik just selles hetkes, keset kõiki neid värve meie ümber ja veini laual. Kogu see hetk on niivõrd imeline, nii imeline.“ Ta naeris peaaegu pisarateni. Henry oli purjus. Minagi olin omajagu purjus. Mul oli soe ja uimane ja õnnelik olla.

Rääkisime tunde. Henry tõi aina kuuldavale tõeseid ja sügavaid mõtteid, pealekauba on tal kombeks öelda „hmm“, kui ta parasjagu oma sisekaemusradadel rändab.

Enne Henryga kohtumist olin keskendunud oma D. H. Lawrence’ist kirjutatud raamatule. Teose annab välja Edward Titus ja ma pean selle asjus sidet tema assistendi Lawrence Drake’iga.

„Kust te pärit olete?“ küsib Drake minult meie esmakohtumisel.

„Olen pooleldi hispaanlane, pooleldi prantslane. Aga üles kasvasin Ameerikas.“

„Ilmselgelt olete ümberistutamise üle elanud.“ Paistab, nagu ta irvitaks põlglikult. Ma ei tee sellest välja.

Siis asub ta tohutu entusiasmi ja kiirusega töö kallale. Olen tänulik. Ta nimetab mind romantikuks. See ajab mind vihale. „Mul on omaenda romantilisusest kõrini!“

Tal on huvitav pea: ilmekas teine, näos annavad tooni mustad silmad, mustad juuksed, oliivikarva nahk, tundlikud ninasõõrmed ja suu, kena profiil. Ta näeb välja nagu hispaanlane, kuid on juut – tema enda jutu järgi vene juut. Ta ajab mind segadusse. Ta paistab toores ja kergesti haavatav. Vaatan rääkides ette.

Kutsunud mind enda juurde, et toimetatud versiooni üle vaadata, ütleb Drake, et huvitan teda. Ma ei saa aru, miks – tal paistab olevat palju kogemust, miks ta end mingi algajaga vaevab? Lubame teineteise pihta torkivat ütlemist. Teeme tööd, aga see ei õnnestu kuigi hästi. Ma ei usalda teda. Kui ta mulle hästi ütleb, arvan kohe, et ta kasutab mu kogenematust ära. Kui ta paneb käed mulle ümber, arvan, et ta lõbustab end ülemäära innuka ja naeruväärse väikese naise arvelt. Kui ta muutub pealetükkivamaks, pööran näo tema vuntside uudsena mõjuva puudutuse eest kõrvale. Mu käed on külmad ja niisked. Ütlen talle otsesõnu: „Te ei peaks flirtima naisega, kes ei oska flirtida.“

Minu tõsimeelsus lõbustab teda. „Ehk olete seda tüüpi naine, kes ei tee mehele haiget,“ ütleb ta. Ta tunneb end alandatult. Arvates, et pidasin silmas, et ta tüütab mind, tõmbub Drake järsult eemale, nagu oleksin teda hammustanud. Ma ei ütle niisuguseid asju. Ta on väga tormakas, väga jõuline, ent ometi mitte tüütu. Vastan alles tema neljandale või viiendale suudlusele. Tekib tunne, nagu oleksin purjus. Ajan end püsti ja pomisen seosetult: „Ma lähen nüüd – ilma armastuseta mina ei saa.“ Ta õrritab mind. Näksab mu kõrvu ja suudleb mind, mulle istub see ägedus. Ta asetab mind hetkeks sohvale pikali, aga pääsen kuidagimoodi põgenema. Tajun selgelt tema iha. Tema suu ja käte vilunud jõud meeldib mulle, ent tema iha hirmutab mind, tõukab mu eemale. Küllap seepärast, et ma ei armasta teda. Tal on läinud õnneks mind erutada, aga ma ei armasta teda, ma ei taha teda. Niipea kui sellest aru saan, vingerdan end vabaks ja lähen ära, ilma teda mingilgi moel haavamata.

Noh, ma arvan, et otsisin lihtsalt tunneteta naudingut. Ometi hoiab miski mind tagasi. Minus on midagi puutumatut, liikumatut, mis mind käsib. Just seda ongi vaja liigutada, et saaksin tervikuna edasi minna. Mõtlen selle üle metroojaamas kõndides järele ja kaotan õige tee käest.

Paari päeva pärast kohtusin Henryga. Ootasin temaga kohtumist, nagu tooks see mingeid lahendusi, ja tõigi. Teda nähes mõtlesin, et seda meest võiksin ma küll armastada. Ma ei kartnud karvavõrdki.

Siis loen Drake’i romaani ja leian eest täiesti ootamatu pildi temast: võõrapärase, juurteta, kujutlusrikka, tujuka. Ta on realist, keda reaalsus ärritab.

Äkitselt ei ole tema iha mulle enam eemaletõukav. Kahe veidruse vahel on tekkinud side. Vastan tema kujutlusvõimele enese omaga. Romaanis peitub nii mõnigi tema enda tunne. Kuidas ma seda tean? Asi on selles, et need tunded ei lähe jutustatava looga kokku, vähemalt mitte läbinisti. Need on leidnud romaanis oma koha, sest on kirjanikule loomuomased. Ka nimi Lawrence Drake on laenuks võetud.

Minuni jõudmiseks on kaks viisi: suudluste või kujutlusvõime kaudu. Siiski on neil kindel järjestus: ainuüksi suudlused ei toimi. Mõtisklesin selle üle eile, kui Drake’i raamatu sulgesin. Teadsin, et mul kulub aastaid Johni [Erskine’i] unustamiseks, sest just tema äratas esimesena minu elujõu salajase allika.

Raamatus pole Drake’ist endast raasugi, olen selles täiesti kindel. Ta vihkab neid lõike, mis mulle meeldivad. See kõik on kirja pandud objektiivsest vaatenurgast, teadlikult, isegi fantaasia kasutamine on hoolikalt läbi mõeldud. Klaarime selle mu järgmise külaskäigu algul ära. Väga hea. Mulle hakkab juba selgem pilt ette tulema. Tean nüüd, miks ma teda kohe esimesel päeval ei usaldanud. Tema teguviis on täiesti tundetu ja fantaasiavaene. Selle taga on labane harjumus elada ja haarata ja analüüsida. Ta on rohutirts. Nüüd on ta minu ellu hüpanud. Minu vastumeelsus suureneb. Kui ta püüab mind suudelda, põiklen kõrvale.

Samal ajal olen nõus endale tunnistama, et ta valdab suudlemiskunsti paremini kui keegi teine, keda olen kohanud. Tema žestid on alati sihikindlad, iga suudlus jõuab sinna, kuhu tarvis. Tal on vilunud käed. See äratab minus uudishimu meeleliste naudingute vastu. Tundmatud naudingud on mind alati ahvatlenud. Nagu minulgi, on tal tugev lõhnataju. Lasen tal ennast sisse hingata, siis aga libisen tal käest. Lõpuks leban liikumatult sohval – kui tema iha kasvab, püüan põgenema saada. Liiga hilja. Siis räägin talle tõtt: mul on parasjagu naistehädad. Paistab, et see ei heiduta teda. „Sa ei arva ju ometi, et pean silmas lihtlabast mehaanilist viisi, saab ka teistmoodi.“ Ta tõuseb istuli ja paljastab oma peenise. Ma ei saa aru, mida ta tahab. Ta surub mind põlvili. Toob selle mu suu juurde. Kargan püsti nagu piitsaga löödud.

Nüüd on ta maruvihane. Teatan talle: „Ma ju ütlesin, et teeme asju erinevat moodi. Hoiatasin sind oma kogenematuse eest.“

„Ma ei jäänud seda uskuma. Ma ei usu seda ikka veel. Sellise peenekoelise näo ja kirglikkusega ei saa sa kogenematu olla. Sa lihtsalt lollitad mind.“

Kuulan teda, aga mu analüütiline pool on valvel ja toimib ikka veel. Mees laseb lugudel aina tulla, näitamaks, et ma ei oska erinevalt teistest naistest seda kõike vääriliselt hinnata.

Mõttes vastan talle: „Sinul pole aimugi, mis on meelelisus. Ent Hugo ja mina teame seda hästi. See peitub meis endis, mitte sinu vildakates kommetes; see seisneb tunnetes, kires, armastuses.“

Ta räägib edasi. Minu „peenekoeline nägu“ on ainiti tema poole pööratud. Ta ei vihka mind, sest hoolimata vastikustundest ja vihast annan kergesti andeks. Kui mõistan, et olen teda erutanud, tundub loomulik lasta tal iha mu jalge vahele vabaks lasta. Lasen tal lihtsalt haletsusest seda teha. Mees tajub seda. Ta ütleb, et teised naised oleksid teda solvanud. Ta mõistab, et mul hakkab selle naeruväärse ja alandava füüsilise vajaduse pärast temast lihtsalt hale.

Ma võlgnesin talle selle, ta oli ju tutvustanud mulle uut maailma. Esimest korda mõistsin tavatute kogemuste – mille eest Eduardo mind hoiatas – olemust. Nägin nüüd eksootika ja meelelisuse teistsugust tähendust.

Miski ei jäänud mu pilgu eest varjatuks, et ma ikka igavesti kõike mäletaksin: kuidas Drake oma märga taskurätti vaatas, mulle käteräti ulatas, gaasipliidil vett soojendas.

Räägin Hugole loo osaliselt ära, ei jutusta aga omaenda käitumisest ega sellest, milline tähendus sel kõigel minu enese ja tema jaoks oli. Hugo võtab juhtunu vastu kui millegi, mis on igaveseks läbi. Veedame tunnikese ennastunustavalt armatsedes, ilma igasuguste konksude ja järelmaiguta. Kui kõik on läbi, ei ole see seda sugugi mitte: lebame ikka veel teineteise käte vahel, meid hellitavad armastus, õrnus – meelelisus, mis meid tervenisti endasse haarab.

Henryl on kujutlusvõimet, loomalikku elutunnet, ülemuslikku väljendusjõudu ja kõige ehedamat geniaalsust, mida olen eales näinud. „Meie ajastul on vägivallavajadus,“ kirjutab ta. Ja tema ongi vägivald.

Hugo imetleb teda. Samal ajal on ta mures. Ta ütleb täiesti õigustatult: „Sul on kombeks armuda inimeste mõistusesse. Henry lööb su minult kindla peale üle.“

„Ei-ei-ei, sa ei jää minust ilma.“ Tean küll, kui kergesti mu kujutlusvõime tuld võtab. Olen juba Henry loomingust haaratud, ent mu keha ja mõistus toimivad eraldi. Naudin tema väge, tema inetut, hävitavat, kartmatut, katartilist väge. Võiksin nüüdsama kirjutada terve raamatu tema geniaalsusest. Peaaegu iga teine tema lausutud sõna vallandab elektrilaengu: vestlustest käivad läbi Buñueli „L’Âge d’Or“, Salavin, Waldo Frank, Proust, film „Sinine ingel“, inimesed, animalism, Pariis, prantsuse prostituudid, Ameerika naised, Ameerika. Ta on isegi Joyce’ist omadega ees. Ütleb vormist lahti. Paneb asju paberile nii, nagu mõeldakse oma peas, korraga mitmel tasandil – nõnda, et tema kirjutised näivad pealtnäha tühised ja kaootilised.

Olen oma uue raamatu valmis saanud, jääb ainult üle seda viimistleda. Hugo luges tulemust pühapäeval ja oli sellest vaimustunud. See on sürrealistlik, lüüriline. Henry ütleb, et kirjutan nagu mees, hirmus selgesti ja täpselt. Teda üllatas mu raamat Lawrence’ist, kuigi Lawrence ise talle ei meeldi. „Niivõrd intelligentne raamat.“ Sellest piisab. Ta teab, et olen Lawrence’ist välja kasvanud. Mul mõlgub mõttes juba järgmine raamat.

Olen Drake’i seksuaalse huvi mujale suunanud. Meeste vajadused ei piirdu ainult seksuaalsuse väljaelamisega. Nad tahavad ka rahustamist, hellitamist, mõistmist, abi, julgustamist ja ärakuulamist. Lasin niisiis kõik need võtted õrnuse ja soojusega käiku, mispeale süütas Drake piibu ja jättis mu rahule. Jälgisin tema käitumist, nagu oleks ta mõni rünnakule asunud härg.

Pealekauba on ta intelligentne mees ja mõistab, et minusugust naist ei saa võluda kujutlusi tekitamata. Tema aga kujutlustele aega ei raiska. Olgu pealegi. Ta on veidi pahane, aga … Sellest saab veel tore lugu, mida rääkida. Mu teadlikkus sellest, et ta ei armasta mind, lõbustab teda. Ta arvas, et võiksin tõepoolest olla küllalt lapsik ja tema juttu uskuma jääda. „Terane tüdruk,“ lausub ta. Seejärel räägib ta mulle kõik südamelt ära.

Jälle kerkib esile sama küsimus: kas me tahame siis pidusid, orgiaid? Hugo ütleb kindla ei. Ta ei taha riskida. See poleks meile loomuomane. Me ei naudi pidusid ega joomist, me ei kadesta Henry elu. Vaidlen vastu: mõnda asja lihtsalt ei saa kainena ette võtta, tuleb end tingimata täis juua. Hugo ei taha end täis juua. Mina samuti mitte. Selge see, et me ei läheks ise litsidesse või meestesse. Kui aga mõni ise vältimatult meile ette satub, võime iha välja elada.

Seniks oleme rahul oma vaiksemat sorti eluga, milles on tormilisus nüüd muidugi raugenud – pärast seda, kui Hugo kirg sai vahepeal minu vahekorrast Johniga hoogu juurde. Ka on ta olnud Henry ja Drake’i peale armukade – lausa murest murtud –, kuid kinnitasin talle, et selleks pole põhjust. Ta näeb, et olen targemaks saanud ega kavatse enam kunagi peaga vastu seina joosta.

Usun siiralt, et kui ma poleks kirjanik, looja, võinuks minust saada vägagi truu naine. Truudus on mulle väga tähtis. Ometi valitseb mu loomust just too kirjanik, mitte naine. Säärane vahetegemine võib paista lapsik, ent on täiesti võimalik. Tarvitseb ainult kõrvaldada kompotist ülemäärane intensiivsus, ideede särin, ja alles jääbki täiusearmastajast naine. Truudus on ju üks täiuse vorme. Nüüd, kui mul mõlguvad mõttes suuremad plaanid, paistab see kõik rumal ja ebaintelligentne. Täius eeldab paigalseisu, ent mina liigun üha edasi. Truu naise etapp on vaid üks paljudest – kõigest üks hetk, üks metamorfoos, üks olek.

Oleksin võinud leida abikaasa, kes ei armastaks mind nii otsatult, aga see poleks ju Hugo – ja kes iganes ta ka on, mida ta ka kehastab, just teda ma armastan. Me hangeldame eri valuutas. Hugo truuduse eest annan vastu oma kujutlusvõime – ehk oma andegi, kui nii saab öelda. Ma pole iial olnud meie arvelduste sellise seisuga rahul. Ometi peab kõik nii jääma.

Täna õhtul, kui Hugo koju tuleb, jään teda silmitsema. Ta on parem kui ükski teine mees, keda tean, peaaegu täiuslik. Liigutavalt täiuslik.

Kohvikutes veedetud tunnid väärivad minu meelest ainsana elamise nime – peale kirjutamise. Põlgus, mida tunnen, saab Hugo panganduselu totrusest ainult hoogu juurde. Tean, et koju minnes naasen pankuri juurde. Ta lausa lõhnab selle järele. Ma jälestan seda. Vaene Hugo.

Kogu pärastlõuna kestnud vestlus Henryga loksutab kõik taas paika, temas on segu intellektuaalsusest ja emotsionaalsusest, mis mulle meeldib. Ta võib vabalt lasta end täienisti kaasa haarata. Vestlesime kella vaatamata, kuni Hugo koju tuli ja me koos õhtust sõime. Henry oskas märgata trullakat rohelist veinipudelit ja niiskevõitu halu susinat kaminas.

Henry arvates tean elust nii mõndagi, sest olen kunagi kunstnikele poseerinud. Ta ilmselt ei usukski, milline süütuke ma tegelikult olen. Kui hilja on mu ellu saabunud virgumise aeg – ja millise hooga! Mis tähtsust sel on, mida Henry minust arvab? Küllap saab ta peagi täpselt teada, kes ma sihuke olen. Tema mõistus kipub ümbritsevas karikatuure nägema. Küll kohtan minagi end varsti mõnes karikatuuris.

Hugol on õigus, et karikatuuri loomiseks läheb tarvis tohutut vihkamist. Henry ja minu sõbranna Natasha [Trubetskoi] vihkavad südamest. Minuga on teisiti. Alati on tegu kas piiritu imetluse ja kire või haletsuse ja mõistmisega. Vihkan harva – ent kui juba vihkan, siis roppumoodi. Näiteks praegu vihkan panka ja kõike, mis sellega seotud. Samuti vihkan hollandi maalikunsti, peeniseimemist, pidusid ja külma vihmast ilma. Sellegipoolest olen rohkem ametis armastamisega.

Olen Henryst, kes on ebamäärane, enesekriitiline ja siiras, täielikult sisse võetud. Asjaolu, et oleme talle teinud rahalise kingi, pakub mulle kohutavat ja isekat naudingut. Millest ma kamina ees istudes mõtlen? Et võiksin osta Henryle hunniku rongipileteid, osta talle raamatu „Albertine disparue“. Kas Henry tahab „Albertine disparued“ lugeda? Ruttu-ruttu, ma ei saa rahu enne, kui ta selle raamatu saab. Olen täielik tohman. Kellelegi ei meeldi, kui nende heaks selliseid asju tehakse – ainult Eduardole, kuigi isegi tema eelistab ülimat ükskõiksust, eriti teatud tujus olles. Tahaksin pakkuda Henryle kodu, imemaitsvat toitu, kindlat sissetulekut. Kui oleksin rikas, jääksin ilmselt üsna ruttu vaeseks.

Drake ei huvita mind enam karvavõrdki. Oli kergendus, et ta täna ei tulnud. Henry huvitab mind, aga mitte füüsilises mõttes. On see võimalik, et lõpuks ometi olen rahul eluga Hugo kõrval? Mulle tegi haiget tema tänane sõit Hollandisse. Tundsin end vana ja üksildasena.

Ehmatavalt kaame nägu, põlevad silmad. Selline on June Mansfield, Henry naine. Kui ta aia pimedusest minu ette valgustatud ukseavasse astus, nägin esimest korda kõige kaunimat naist maamunal.

Aastaid tagasi, mil püüdsin tõelist ilu ette kujutada, olin oma peas loonud pildi just sellisest naisest. Kujutasin ette isegi seda, et ta on juut. Tema nahatoon, profiil ja hambad olid mulle ammusest ajast tuttavad.

June’i ilu rabas mind täielikult. Tema vastas istudes tundsin, et saadaksin tema nimel korda kõiksugu hullusi, mida iganes ta minult paluks. Henry tuhmus tema kõrval. Naine lausa pakatas värvidest, särast, veidrusest.

Tegelikult annab June’i tegelaskuju talle päriselus juba iseenesest küllalt tegevust. Teadsin ka, miks see nii on: tema ilu külvab draamat ja toob temani kõiksugu juhtumisi. Ideed ei tähenda siin kuigi palju. Nägin temas mõne dramaatilise näitemängu tegelase karikatuuri. Kostüüm, hoiakud, kõnemaneer. June on suurepärane näitleja. Ei midagi enamat. Ma ei suutnud tema olemust tabada. Kõik, mida Henry oli tema kohta rääkinud, vastas tõele.

Õhtu möödudes tekkis mul tunne, nagu oleksin mõni mees – olin kohutavalt armunud naise näosse ja kehasse, mis paistis niivõrd paljulubav, ning olin pahane isiksuse peale, mille teised inimesed olid talle külge pookinud. Just tema tekitab teistes inimestes tundeid, ajendab neid luulet kirjutama; tema põhjustab teistes inimestes raevu; on neidki, nagu Henry, kes armastavad June’i iseenese kiuste.

June. Öösel ilmutas ta end mulle unenäos väga väikese, väga haprana, ja minus tärkas tema vastu armastus. Jumaldasin seda väiksust, mis mulle kangastus, kui teda kõnelemas kuulsin: mõõdutundetu uhkus, riivatud uhkus. Vankumatu enesekindlus on talle võõras, ta ihkab täitmatult teiste imetlust. Ta toitub enese peegeldusest teiste silmis. Ta ei julge olla tema ise. June Mansfieldi pole olemas. Ta teab seda hästi. Mida rohkem teda armastatakse, seda paremini ta seda teab. Igati eneseteadlikuna saab ta väga hästi aru, et on ilus naine, kes võttis eile õhtul tuld minu kogenematusest ja püüdis varjata oma sügavaid teadmisi.

Ehmatavalt kaame nägu, mis taandub aia pimedusse. Lahkudes võtab June minu ees sisse poosi. Mul on tahtmine õue joosta ja kogu tema lokkavat ilu suudelda, suudelda ja öelda: „Sa viid endaga kaasa minu peegelduse, osakese minust. Ma nägin sind unes, tahtsin, et oleksid olemas. Sa jääd igavesti minu elu osaks. Kui ma sind armastan, siis seepärast, et oleme mingil ajajärgul jaganud samu kujutlusi, sama hullust, sama lava.

Ainus jõud, mis sind ühes tükis hoiab, on armastus Henry vastu – ja selle eest sa teda ju armastadki. Ta teeb sulle haiget, aga hoiab su keha ja hinge koos. Ta seob sind kokku. Ta lööb ja piitsutab sind ajuti tervikuks. Minul on selleks Hugo.“

Mul tekkis tahtmine June’i uuesti näha. Arvasin, et Hugolegi meeldiks ta väga. Tundus loomulik, et ta meeldib kõigile. Rääkisin temast Hugole. Ma ei tundnud seejuures mingit armukadedust.

Kui June taas pimedusest välja astus, tundus ta mulle varasemast veelgi ilusam. Ta paistis ka siiram. Mõtlesin isekeskis: „Hugo seltskonnas on inimesed alati siiramad.“ Samuti oletasin, et June on siiram, sest tunneb end vabamalt. Ma ei osanud arvata, mida Hugo sel hetkel mõtles. June läks ülemisele korrusele meie magamistuppa, et mantel ära panna. Seisatas hetkeks poolel trepil, kus valgus ta türkiisikarva seina taustal särama pani. Heledad juuksed, kahvatu nägu, deemonlikult teravad kulmud, julm naeratus ja relvituks tegevad põselohud. Reetliku, lõpmatult ihaldusväärsena tõmbas ta mind enese poole nagu otse surmasuhu.

Alumisel korrusel tegutsesid Henry ja June tandemina. Nad jutustasid meile oma tülidest, murdumistest, omavahelisest sõdimisest. Hugo, kelle emotsioonid rahutuks muudavad, püüdis teravamad nurgad naljaks pöörata, siluda lahkhelisid, inetusi, kõike hirmuäratavat – püüdis näidata paari paljastusi helgemas valguses. Ehtsa prantslase kombel hajutas ta sujuva ja mõistlikuna igasuguse võimaluse stseeni puhkemiseks. June’i ja Henry vahel võinuks ehk lahvatada tuline, ebainimlik, kohutav tüli, ent Hugo pärast ei saanudki me sellest kunagi osa.

Hiljem heitsin Hugole ette, et ta oli meil kõigil takistanud täiel rinnal elamast, et ta oli lasknud elul endast mööda minna. Mul oli häbi tema optimismi ja püüete pärast kõike üha siluda. Hugo mõistis mind. Ta lubas seda edaspidi silmas pidada. Ilma minuta jääks ta oma konventsionaalsusharjumuse tõttu kõigest kõrvale.

Meie ühine õhtusöök kulges rõõmsas meeleolus. Henry ja June olid mõlemad näljased nagu hundid. Siis läksime Grand Guignoli. Autos istusime June ja mina kõrvuti ning vahetasime üksmeelselt mõtteid.

„Kui Henry sind mulle kirjeldas,“ ütles June, „jättis ta kõige olulisemad osad rääkimata. Ta ei saanud su olemusele üldse pihta.“ Ta taipas seda otsekohe; me mõistsime teineteist, mõistsime teineteise iga detaili ja nüanssi.

Seejärel läksime teatrisse. Küll on raske teha Henryst välja, kui June’i maskilaadne näolapp särab täies ilus siinsamas kõrval. Vaheaeg. June ja mina tahame suitsu teha, Henry ja Hugo mitte. Millist furoori me koos välja jalutades tekitame! Ütlen talle: „Sa oled ainus naine, kes vastab mu kujutlusvõime ootustele.“ Tema vastab: „Hea, et ma varsti siit lahkun. Muidu paljastaksid sa mind üsna pea. Teise naise ees olen relvitu. Ma ei tea, kuidas naistega ümber käia.“

Kas ta räägib mulle tõtt? Ei. Autos rääkis ta oma sõbrannast Jeanist, skulptorist ja luuletajast. „Jeanil oli imeilus nägu,“ ütleb ta ja lisab siis rutakalt: „Ma ei räägi siin mõnest tavalisest naisest. Jeani nägu, tema ilu oli pigem mehelik.“ Ta katkestab hetkeks jutu. „Jeani käed olid nii kenad, niivõrd õrnad rohke savitöö pärast. Tema sõrmed olid teravad.“ Mis viha see minus ometi keeb, kui June Jeani käsi ülistab? On see armukadedus? Ja June’i kinnitus, et tema elu on olnud tulvil mehi ja ta ei tea, kuidas naise seltskonnas käituda … Vale puha!

Ainiti mulle otsa vaadates ütleb ta: „Arvasin, et su silmad on sinised. Need on kaunid ja ilusad, hallikaskuldsed, pikkade ripsmetega. Sa oled kõige graatsilisem naine, keda olen eales näinud. Sa lausa liugled kõndides.“ Räägime oma lemmikvärvidest. June kannab alati musta ja lillat.

Naaseme oma kohtadele. Selle asemel et Hugo poole vaadata, pöördub ta alati minu poole. Teatrist väljudes võtan tal käe alt kinni. Siis libistab ta käe minu omale, need sulguvad kindlasse haardesse. June lausub: „Mulle tegi hiljuti ühel Montparnasse’i-õhtul sinu nime kuulmine väga haiget. Ma ei taha, et mingid odavad mehed su ellu roomaksid. Tunnen, et tahaksin … sind kaitsta.“

Kohvikus näen tema näonaha tuhkhalli jumet. Lagunemine. Mind tabab kohutav ärevus. Tahaksin tal ümbert kinni võtta. Mul on tunne, et ta taandub surma rüppe ja olen valmis ka ise talle otse surmasuhu järgnema, et teda emmata. Ta on otse mu silme all suremas. Tema õrritav ja sünge ilu hääbuvad. Nagu ka tema veider mehelik jõud.

Ma ei taipa tema sõnade sisust mõhkugi. Mind lummavad tema silmad ja kehvasti jumestatud suu, millelt on värv maha kulunud. Kas ta teab, et tunnen end liikumatu ja tardununa, et upun temasse?

Ta väriseb külmast oma kerge sametkeebi all.

„Kas tuled minuga enne lahkumist lõunatama?“ küsin.

Tal on lahkumise üle hea meel. Henry armastus tema vastu on jõhker ja täiusest kaugel. Mees on riivanud June’i uhkust, himustades tema vastandeid: inetuid, harilikke, passiivseid naisi. Ta ei suuda taluda naise elujaatust, tema tugevust. Korraga tunnen, et vihkan Henryt kogu südamest. Ma ei salli mehi, keda heidutab tugev naine. Küllap armastas Jeangi just June’i tugevust, tema hävitavat jõudu. Sest June külvab hävingut.

Minu jõud – nagu ütleb mulle hiljem Hugo, kes, nagu selgub, ei salli June’i silmaotsaski – on pehme, kaudne, õrn, looritatud, loominguline, hell, naiselik. Aga June’is on mehelik jõud. Hugo arvates on tal mehelik kael, mehelik hääl ja karedad käed. Kas ma siis ei näe? Ei, ma ei näe – ja kui näengi, siis ei hooli. Hugo tunnistab, et on armukade. Esimesest hetkest peale oli selge, et nad ei salli teineteist.

„Kas ta tõesti arvab, et naiselik intuitsioon ja õrnus aitavad tal leida mõnd külge, mida mina juba ammu enne teda ei armasta?“

Tõsi ta on. Hugo on minu vastu olnud ääretult õrn, ometi mõtlen praegu teda kuulates June’i ja enda ühendatud kätele. June ei taba erinevalt mõnest mehest minu olemuse seksuaalset keset, ta ei puuduta seda. Miks ta siis mulle naha alla poeb? Tahan mehelikul kombel teda enda omaks teha – samal ajal tahan, et ta armastaks mind oma silmade, käte ja meeltega, mis on omased ainult naistele. Tal on õnnestunud mind pehmelt ja õrnalt ümber sõrme keerata.

Mind vihastab Henry puhul asjaolu, et ta söandas riivata June’i hiigelsuurt ja pealiskaudset uhkust iseenda üle. June’i üleolek tekitab Henrys raevu, isegi kättemaksuiha. Mees paneb pilgu peale mu õrna olemisega lihtsale koduabilisele Emiliale. See solvang süvendab veelgi mu armastust June’i vastu.

Armastan June’i selle eest, kes ta on julgenud olla: tema karmuse, julmuse, egoismi, pahelisuse, deemonliku hävituskire eest. Ta võiks mu silmagi pilgutamata maatasa teha. Tema isiksus on viimse piirini paisutatud. Jumaldan tema julgust teha haiget ja olen valmis end sellele ohvriks tooma. Küllap võtab ta mu olemusest mõõtu ja täiendab sellega omaenda isiksust. Tulevikus on sellelesamale June’ile juurde pandud kõik seegi, mida mina endast kujutan.