Читать книгу Henry ja June - Anais Nin - Страница 6

Saime June’iga American Expressis kokku. Teadsin, et ta hilineb, ega pannud seda pahaks. Olin juba varakult kohal, pinge ajas mul vaat et südame pahaks. Peatselt näen teda päise päeva ajal rahva seast välja ilmumas. On see võimalik? Kartsin, et seisan seal samamoodi, nagu olin seisnud teisteski kohtades, vaadates rahva sekka ja taibates, et mingit June’i ei ilmugi, sest ta on mu kujutlusvõime vili. Mul oli raske uskuda, et ta tulebki mööda neid tänavaid siiapoole, ületabki selle puiestee, ilmubki hämara ja näotu rahvahulga seast nähtavale, jalutabki meie kohtumispaika. Milline rõõm oli näha teda kiirustava rahvahulga seast särava ja imelisena minu poole astumas. Võtan tema soojast käest kinni. Ta läheb posti järele. Kas American Expressis töötav mees ei näe siis, kui imeline June on? Iial varem pole keegi temasarnane posti järel käinud. Kas eales on mõni naine kandnud kulunud kingi, kulunud musta kleiti, kulunud tumesinist keepi ja vana lillat kübarat nii, nagu June neid kannab?

Ma ei suuda June’i juuresolekul süüa. Ometi püsin näiliselt rahulik, lasen välja paista oma idamaisel tasakaalukusel, mis on ju niivõrd petlik. June joob ja suitsetab. Ta on teatud mõttes üsna sõge, kannatab hirmude ja maaniate käes. June’i jutt, enamasti alateadlik, paljastaks psühhoanalüütikule nii mõndagi, kuid mina ei oska seda analüüsida. Peamiselt koosneb see valedest. June peab oma kujutlusvõime vilju tegelikkuseks. Aga mida ta siis nii hoolikalt ehitab? Oma isiksust veelgi suuremaks, ta tugevdab ja ilustab seda. Minu imetluse ilmselges ja osavõtlikus soojuses läheb ta silmanähtavalt puhevile. June paistab ühteaegu hävitav ja abitu. Tahan teda kaitsta. Kui naeruväärne! Mina, ja kaitsen June’i, kelle jõud on piiritu. Tema jõud on nii tugev, et ma tõesti usun, kui ta väidab, et ei külva meelega hävingut. Kas ta on püüdnud mindki hävitada? Ei, ta tuli minu koju ja ma olin valmis kannatama ära kogu valu, mis tema käe läbi võis sündida. Kui temas on ka mingit külma kaalutletust, siis ilmub see välja alles hiljem, kui ta muutub teadlikuks oma jõust ja mõtleb, kuidas seda kasutada. Ma ei arva, et ta usub oma võimesse kurja teha. See hämmastab teda ennastki.

Minu jaoks on ta nüüd keegi, kellele kaasa tunda ja keda kaitsta. June ei tule toime nende pahede ja tragöödiatega, millesse ta on segatud. Lõpuks ometi olen tabanud tema nõrka kohta. Tema elu on tulvil fantaasiaid. Tahan sundida teda reaalsusesse naasma. Mul on tahtmine tema vastu vägivaldne olla. Mind, kes ma hulbin unistustes, pooltoorestes kujutluspiltides, on vallanud raevukas plaan: tahan haarata – oo, ja veel millise jõuga! – June’i puiklevatest kätest kinni, viia ta hotellituppa ning teha teoks meie mõlema unistuse – unistuse, mille eest ta on terve elu kõrvale põiganud.

Kui Eduardoga kohtuma läksin, olid June’iga veedetud kolm tundi ajanud mu pingesse ja endast välja. Eduardo mõistis tema nõrkust ja innustas mind oma tugevust rakendama.

Suutsin vaevu selgelt mõelda, sest taksos oli June tugevasti mu kätt pigistanud. Ma ei häbenenud oma alandlikkust ja imetlust. Tema žest polnud siiras. Ma ei usu, et ta suudaks armastada.

June ütleb, et tahab endale jätta roosa kleidi, mida kandsin tol õhtul, kui ta mind esimest korda nägi. Kui ütlen, et tahan talle lahkumiskingituse teha, lausub ta, et soovib natuke seda parfüümi, mida ta mu kodus tundis – et hiljem mälestusi elustada. Veel on tal vaja kingi, sukki, kindaid, aluspesu. On see sentimentaalsus? Romantilisus? Kui ta seda tõesti tõsiselt mõtleb … Miks ma ülepea temas kahtlen? Ehk on ta lihtsalt väga tundlik, ülitundlikud inimesed jätavadki võltsi mulje, kui teised neis kahtlevad – nad kõhklevad. Siis peetaksegi neid ebasiiraks. Ometi tahan teda uskuda. Teisalt ei näi kuigi oluline, et ta mind armastaks. June’i tähtsus ei seisne selles. Armastus tema vastu on niivõrd hingemattev. Samal ajal on mul tunne, nagu oleksin suremasuus. Meie armastus tähendaks surma. Kujutluste embust.

Kui räägin Hugole June’ilt kuuldud lugusid, arvab ta, et need on lihtsalt odavad valed. Ma ei tea.

Siis veedab see kuratlik psühhoanalüütik Eduardo kaks päeva siin ja teeb mulle selgeks, millist kriisi ma parasjagu läbi elan. Tahan June’i näha. Tahan näha tema keha. Ma pole julgenud tema kehale pilkugi heita. See on kindlasti ilus.

Eduardo küsimused ajavad mind hulluks. Ta püüab väsimatult demonstreerida, kui väga olen end alandanud. Ma pole oma kordaminekutest kasu lõiganud. Ta meenutab mulle, et isa peksis mind, et esimesed mälestused temast on seotud alandusega. Eduardo tuletab meelde, kui inetu olin pärast tüüfuse põdemist. Olin kaotanud oma lokid ja kaalus alla võtnud.

Mis siis nüüd mu tervisele nii halvasti mõjub? June. June ja tema paheline külgetõmbejõud. Ta on tarbinud narkootikume, ta on armastanud naist, ta kasutab lugusid rääkides tänavapoisi kõnepruuki. Ometi on ta alles hoidnud tolle uskumatu ammuste aegade sentimentaalsuse, milles pole mingit kaledust: „Anna mulle see parfüüm, mida su kodus tundsin. Pimeduses ülesmäge su maja poole kõndides olin ekstaasis.“

Küsin Eduardolt: „Kas sa tõesti usud, et olen lesbi? Kas sa mõtled seda tõsiselt? Või on see lihtsalt vastureaktsioon Drake’i-kogemusele?“ Ta pole päris kindel.

Hugo võtab kindla seisukoha ja ütleb, et tema arvates on kõik, mis jääb väljapoole meie armastust, kõrvaline – kõigest vahepalad, põletav uudishimu. Ta tahab oma ellu kindlustunnet. Rõõmustan, et ta selleni jõudis. Ütlen, et tal on õigus.

Viimaks ütleb Eduardo, et ma siiski pole lesbi, sest ei vihka mehi – otse vastupidi. Eile öösel nägin unes, et tundsin iha Eduardo, mitte June’i vastu. Üleeile, kui June’i unes nägin, olin parasjagu pilvelõhkuja otsas ja pidin hakkama mööda selle fassaadi väga kitsast redelit pidi alla laskuma. Olin hirmust kange. Ma ei suutnud seda teha.

June tuli esmaspäeval Louveciennes’i. Küsisin tema käest kalgil toonil, nii nagu seda oli teinud Henrygi: „Kas sa oled lesbi? Kas sa oled oma sisemistele impulssidele tõsiselt otsa vaadanud?“

June vastas mulle väga vaiksel häälel. „Jean oli liiga mehelik. Olen oma tunnetega silmitsi seisnud ja neist täiesti teadlik, aga ma pole leidnud kedagi, kelle seltsis tahtnuksin neid välja elada – vähemalt mitte siiani.“ Siis viis ta jutu kiiresti mujale. „Küll sa oskad ikka kenasti riides käia. Selle kleidi roosa värv ja kohev seelikuosa, see väike must sametjakk, pitskrae, pitsiline kangas rindade kohal – kõik on nii täiuslik, täiesti täiuslik. Mulle meeldib ka see, et end niimoodi üleni kinni katad. Paljast ihu pole peaaegu üldse paista, tegelikult ainult kael. Ma jumaldan su türkiissõrmust ja korallkõrvarõngaid.“

June’i käed värisesid, ta võbises üle kere. Mul oli oma jõhkruse pärast häbi. Olin äärmiselt närviline. Ta ütles, et restoranis oli ta tahtnud näha mu jalgu, kuid kartis mind ülemäära vahtida. Rääkisin, et minagi kartsin tema kehale pilku heita. Vestlesime katkendlikult. June vaatas mu lahtistes kingades jalgu – tema arvates olid need kenad.

Küsisin: „Kas sulle meeldivad need kingad?“ Ta vastas, et talle on lahtised kingad alati meeldinud – ta kandis neid, kuni muutus liiga vaeseks, et neid endale lubada. Ütlesin: „Tule minu tuppa ja proovi mu teist kingapaari jalga.“

Ta proovis kingi mu voodil istudes jalga. Need olid talle liiga kitsad. Nägin, et tal olid jalas puuvillased sukad – ja mulle tegi vaatepilt June’ist puuvillastes sukkades haiget. Näitasin talle oma musta keepi, mis oli tema arvates väga ilus. Veensin teda keepi proovima ning nägin siis tema keha ilu kogu täidluses ja raskuses, olin sellest täiesti lummatud.

Ma ei suutnud mõista, miks oli June niivõrd kohmetu, nii uje, nii hirmul. Ütlesin, et lasen talle teha samasuguse keebi nagu mul endal. Puudutasin korraks ka tema kätt. Ta tõmbas selle ära. Kas ma hirmutasin ta ära? Kas keegi võis tõesti olla minust veelgi tundlikum ja kartlikum? Mul oli raske seda uskuda. Tol hetkel ma ei kartnud. Mind valdas meeleheitlik tahtmine teda puudutada.

Kui June alumise korruse sohval istus, paistis tema rindade ülemine osa kleidi dekolteest välja – tahtsin teda sinnasamma suudelda. Olin täiesti endast väljas ja värisesin. Hakkasin mõistma, kui tundlik ta on ja kui väga ta omaenda tundeid kardab. June jätkas juttu, aga nüüd teadsin: ta räägib, et vältida sügavamat ja isiklikumat vestlust – kõike seda, mida me ei tohiks teineteisele öelda.

Kohtusime järgmisel päeval American Expressis. Ta kandis seljas pükskostüümi, sest olin öelnud, et see meeldib mulle.

June ütles, et ta ei taha minult mälestuseks muud kui parfüümi ja minu veinipunast taskurätti. Meenutasin talle siiski, et ta oli lubanud mul endale uued kingad osta.

Kõigepealt läksime minu mahitusel naiste tualettruumi. Tegin koti lahti ja tõmbasin sealt välja paari õhukesi sukki. „Pane need jalga,“ anusin. June kuuletus. Samal ajal avasin parfüümipudeli. „Pritsi seda peale.“ Teenindaja oli sealsamas, vahtis pealt ja ootas jootraha. Ta ei huvitanud mind karvavõrdki. June’i pintsakukäises oli auk.

Olin pööraselt õnnelik. June juubeldas. Rääkisime läbisegi. „Tahtsin sulle eile õhtul helistada. Tahtsin sulle telegrammi saata,“ ütles June. Ta tahtis mulle öelda, et oli rongis end väga õnnetuna tundnud ja kahetsenud oma kohmakust, närvilisust, sisutühja juttu. Ometi oli tal nii palju, tohutult palju öelda.

Me mõlemad kartsime teineteisele pahameelt ja pettumust valmistada. Õhtul kohvikusse minnes oli June olnud otsekui uimas, peas tiirlemas mõtted minust. Ümbritsevate hääled kajasid ta kõrvu justkui kuskilt kaugemalt. Ta oli elevil. Ei saanud magada. Mis temaga ometi juhtunud oli? Ta oli alati olnud nii tasakaalukas, klaari jutuga, inimesed ei viinud teda kunagi endast välja.

Kui mõistsin, mida June mulle paljastada kavatseb, olin rõõmust hullumas. Nii et ta armastab mind? June! Ta istus restoranis minu kõrval, ise nii väike, uje, elukauge, paanikas. Iga kord, kui ta midagi ütles, palus ta öeldu rumaluse pärast kohe vabandust. Ma ei suutnud seda välja kannatada. Ütlesin talle: „Oleme mõlemad veidi segaduses, aga vahel avaneme kõige rohkem just endast väljas olles. Mina ei püüa enam mõelda. Ma ei suuda sinuga koos olles mõelda. Sa oled nagu mina: igatsed täiusliku hetke saabumist, aga see, mida on liiga palju vaimusilmas ette kujutatud, ei saagi maisel viisil täiuslik olla. Kumbki meist ei leia õigeid sõnu. Oleme endast väljas. Ja las me olla pealegi endast väljas. See on ju imetore, lõpmatult tore. Ma armastan sind, June.“

Kui ma ei teadnud enam, mida öelda, laotasin meie vahele pingile veinipunase taskuräti, mida ta oli soovinud, oma korallkõrvarõngad ning türkiissõrmuse, mille Hugo oli mulle kinkinud ja mida mul oli valus ära anda, kuid ma tahtsin tuua väärilise ohvri June’i ilu ja June’i uskumatu alandlikkuse altarile.

Läksime kingakauplusse. Ilmselgelt pahandas meie varjamatu õnn poes teenindavat inetut naist. Hoidsin kindlalt June’i käest kinni. Võtsin kaupa tehes ohjad enda kätte. Püksid olid siin minu jalas. Olin müüjatega suheldes kindlameelne, karm, tahtejõuline. Kui nad mainisid, et June’i jalad on laiad, tõrelesin nendega. June ei saanud aru nende prantsuskeelsete repliikide sisust, ent mõistis, et nad käituvad õelalt. Ütlesin talle: „Kui inimesed on sinu vastu õelad, tunnen, et tahaksin sinu ette põlvili laskuda.“

Valisime kingad välja. June ei võtnud vastu midagi muud, mis polnud mingil moel sümboolne ega esindanud mind. Ta soostus kandma kõike, mida minagi, kuigi polnud varem tahtnud kedagi jäljendada.

Kui käsikäes, kehad teineteise vastu surutud, mööda tänavaid kõndisime, kaotasin kõnevõime. Astusime maailmast ja reaalsusest üle, otse ekstaasi. Kui June mu taskurätti nuusutas, hingas ta sisse minu olemust. Ma rüütasin tema ilu ja tegin ta selle kaudu enese omaks.

June ütles: „On nii palju asju, mida tahaksin sinuga koos ette võtta. Näiteks prooviksin sinuga koos meeleldi oopiumi.“ June, kes ei võta vastu sümboolse tähenduseta kingitusi; June, kes peseb raha eest pesu, et osta endale natukenegi parfüümi; June, kes ei karda vaesust ega luitumust, keda need ei puuduta ja keda ei puuduta ka tema sõprade püsiv joove; June, kes on kapriisne ja valiv ning heidab täie tõsidusega inimesi kõrvale, teades oma lõputuid lugusid vestes, et alati on olemas väljapääs, ja kes varjab selle ülevoolava jutuvadaga enese olemust. Salamisi kuulub ta mulle.

Hugo hakkab midagi taipama. Reaalsus eksisteerib ainult tema ja minu vahel, meie armastuses. Kõik muu on üksnes unenägu. Meie armastusega on kõik selge. Suudan talle truuks jääda. Too öö tegi mind kohutavalt õnnelikuks.

Ent mul on vaja June’i suudelda, mul lihtsalt on vaja seda teha.

Kui June tahtnuks, oleksin eile põrandal istunud, pea tema põlvedele toetumas. Aga ta ei soovinud seda. Ometi anub ta jaamas rongi oodates, et ulataksin oma käe. Ma hüüan tema nime. Seisame lähestikku, näod peaaegu kokku puutumas. Naeratan talle, kui rong minema sõidab. Siis pöördun eemale.

Jaamaülem pakub mulle müügiks heategevuslikke loteriipileteid. Ostan mõned ja annan need mehele head loosiõnne soovides tagasi. Ta lõikab kasu minu soovist teha üha kinke June’ile, kes ei taha ju midagi vastu võtta.

Me räägime omavahel salakeelt, mis on tulvil alatoone, ülemtoone, nüansse, üldistusi ja sümboleid. Siis naaseme Hugo ja Henry juurde, pulbitsedes kirest, mis hirmutab neid mõlemaid. Henry on rahutu. Hugo kurb. Mis võimsale võlujõule me June’iga koos olles ometi andume? See on tõeline ime! Ime! June toob selle endaga kaasa.

Pärast eilset õhtut – pärast June’iga kohtumist, pärast seda, kui olin temast täienisti haaratud – oli mulle niivõrd vastukarva, kuidas Hugo ajalehti luges ning krediidist ja oma edukast päevast rääkis. Ta sai sellest aru – ta saab asjadest ikka aru –, ent ei suutnud mu rõõmu jagada, ei suutnud seda kirge hoomata. Hugo noris mu kallal. Ta viskas nalja. Mõjus äärmiselt armastusväärselt ja soojalt. Aga ma ei suutnud maa peale tagasi tulla.

Niisiis lebasin sohval, suitsetasin ja mõtlesin June’ist. Olin jaamas teadvuse kaotanud.

Kõik need teravad tunded võivad meile saatuslikuks saada. June’il on hea meel lahkuda. Ta ei andu nii kergesti kui mina. June tõesti tahabki põgeneda selle eest, mis talle elujõudu annab. Minu võim ei meeldi talle, samal ajal kui ma ise alistun talle rõõmuga.

Kui täna pooleks tunniks kokku saime, et Henry tulevikku arutada, palus June mul oma mehe eest hoolitseda – seejärel kinkis ta mulle niigi suurest rahanappusest hoolimata oma kassisilmakiviga hõbekäevõru. Esialgu keeldusin, aga siis rõõmustas mind mõte sellest, et saan kanda tema käevõru, killukest June’ist. Kannan seda kui sümbolit. See on mulle väga väärtuslik.

Hugole jäi käevõru silma ja ta pani seda pahaks. Ta tahtis selle minu õrritamiseks ära võtta. Kui ta minu käsi väänas, klammerdusin kõigest väest ehte külge, lastes Hugol mulle haiget teha.

June kartis, et Henry võib mind tema vastu üles keerata. Mida ta ometi kardab? Ütlesin talle: „Meie vahel on üks imeline saladus. Kõik, mida sinu kohta tean, tuleb mu enda kogemusest. Usun sinusse ainiti. Mis mul sellest, mida Henry räägib?“

Siis kohtasin Henryt juhuslikult pangas. Ehmusin, kui avastasin, et ta ei salli mind. June rääkis, et meie suhe muudab Henry rahutuks ja ärevaks, sest ta on naiste peale armukadedamgi kui meeste peale. Kindel see, et June külvab enda ümber sõgedust. Henry, kes varem mind erakordseks inimeseks pidas, ei salli mind enam. Hugo, kes harva kedagi vihkab, ei salli June’i.