Читать книгу Henry ja June - Anais Nin - Страница 4

Me pole iial olnud nii õnnelikud ega nii õnnetud. Meie tülid on tohutud, õudsed, vägivaldsed. Oleme mõlemad hulluse piirini raevunud, ihkame surra. Pisarad voolavad ojadena mööda mu nägu, veenid paistetavad meelekohtadel. Hugo huuled värisevad. Piisab ühest minu suust kuuldud karjest, et ta järsku nuuksudes mu rüppe vajuks. Siis tärkab temas minu vastu füüsiline iha. Me nutame ja suudleme ja jõuame samal hetkel tippu. Järgmisel hetkel vaeme juhtunut ja vestleme ratsionaalselt. Olukord meenutab venelaste elu „Idioodis“. See on hüsteeria. Kargematel hetkedel paneb meie tunnete ekstravagantsus mind imestama. Tuimus ja rahu on igaveseks läbi.

Eile ühe tüli ajal vaatasime olukorrale silma: „Mis meiega toimub? Me pole iial teineteisele nii hirmsaid asju öelnud.“ Siis ütles Hugo: „Praegu on meie mesinädalad ja me oleme üles keeratud.“

„Oled sa kindel?“ küsisin uskmatult.

„Sulle ei pruugi nii tunduda,“ ütles ta naerdes, „ent just nii see on. Tunded lihtsalt keevad üle. Meil ei õnnestu kuidagi tasakaalukaks jääda.“

Käes on seitse aastat hiljaks jäänud küpsed mesinädalad, mis on tulvil hirmu elu ees. Tülide vahepeal kogeme tormilist õnne. Põrgut ja taevariiki ühteaegu. Oleme samal ajal vabad ja orjastatud.

Aeg-ajalt tundub, nagu teaksime, et ainus side, mis võib meid nüüd kokku liita, on elujanu, sama intensiivsus, mida võib leida kõrvalhüpetest. Oleme abielu turvatunde ja rahu piires ehitanud alateadlikult üles tõeliselt lõõmava suhte. Laiendame üha oma murede ja naudingute piire, mis asuvad meie kodu ja meie mõlema mina piiride sees. Niimoodi kaitseme endid sissetungija, tundmatuse eest.