Читать книгу Inglite mäss - Anatole France - Страница 5

milles leidub kasulikke teateid raamatukogu kohta,

kus peagi toimuvad kummalised sündmused

Parun Alexandre d’Esparvieu, keda kihutas takka soov haarata kõiki inimteadmiste sfääre ning anda oma entsüklopeedilisele vaimule käegakatsutav sümbol ja rahalistele võimalustele vastav teaduslik aparaat, oli rajanud kolmesaja kuuekümnest tuhandest köitest koosneva raamatukogu, kus leidus nii trükiseid kui ka käsikirju ja mille põhifond pärines Ligugé benediktiini kloostrist.

Eriline punkt testamendis kohustas pärijaid pärast tema surma raamatukogu suurendama kõige olulisega, mis peaks ilmuma loodus-, moraali-, poliitika-, ühiskonna-, filosoofia- ja usuteaduse vallas. Ta määras summad, mis tuli selleks otstarbeks eraldada tema pärandist, ja pani selle kohustuse oma poja Fulgence-Adolphe’i peale. Fulgence-Adolphe täitis pojaliku austusega oma kuulsa isa viimset tahet.

Pärast teda jäi tohutu raamatukogu, mis kujutas endast juba rohkemat kui ühe lapse pärandusosa, jagamatult senaatori kolme poja ja kahe tütre omandiks ning René d’Esparvieu, kes oli pärinud Garancière’i tänava villa, võttis enda peale selle rikkaliku kollektsiooni hooldamise. Tema kaks õde, pr-d Paulet de Saint-Fain ja Cuissart, nõudsid korduvalt selle suure varanduse rahaks tegemist, sest see ei toonud midagi sisse, ent René ja Gaétan ostsid oma kahe kaaspärija osad ära ning kogu oli päästetud. René d’Esparvieu tegeles vastavalt asutaja kavatsusele isegi kogu täiendamisega, kuid ostud vähenesid aastast aastasse nii arvult kui ka tähtsuselt, sest tema hinnangut mööda käis vaimne looming Euroopas alla.

Gaétan aga rikastas omal kulul raamatukogu Prantsusmaal ja välismaal ilmunud uudisteostega, nagu ise heaks arvas, ja tal oli asjast arusaamist, kuigi vennad seda üldse ei tunnustanud. Tänu sellele jõude elavale uudishimulikule mehele püsis parun Alexandre’i kogu enam-vähem aja tasemel.

D’Esparvieu raamatukogu on tänapäevalgi teoloogia, õigusteaduse ja ajaloo alal üks parimaid erakogusid Euroopas. Seal saab uurida füüsikat, õigemini öelda kõiki füüsika harusid, ja kui teil pisutki viitsimist on, ka metafüüsikat või metafüüsikaid, s. t. seda, mis tuleb pärast füüsikat ja millel pole muud nimetust, kuivõrd on võimatu substantiiviga tähistada seda, millel puudub substants ja mis pole muud kui unelmad ja illusioonid. Seal võite imetella filosoofe, kui nad asuvad lahendama, lahkama ja lahustama absoluuti, määrama määramatut või piiritlema piiritut. Kõik on koos selles jumalike ja ilmalike piiblite ja piiblikeste lademes, kõik kuni moodsaima ning elegantseima pragmatismini välja.

Teistes kogudes leidub rikkalikumas valikus vanadusest auväärseid iluköiteid, mis on kuulsad päritolult, mõnusad katsuda oma peenekoelise naha ja vaadata oma värvi poolest, hinnaliseks saanud kullasseppade kunstist, kes on traadist põiminud võrke, pitse, lehtornamente, lilli, embleeme ja vappe, mis oma maheda helgiga võluvad õpetlaste silmi. Teistes kogudes võib leiduda rohkem koodekseid, mida Veneetsia, Flandria või Touraine’i meistrite pintsel on kaunistanud peenejooneliste ning erksavärviliste miniatuuridega, kuid ükski neist ei ületa siinset kogu vanade ja uute vaimulike ja ilmalike autorite teoste ilusate ning heade väljaannete poolest.

Siin leidub kõik, mis meile antiikajast on järele jäänud, leiduvad kõik kirikuisad, apologeedid ja dekretalistid, kõik renessansi humanistid ja entsüklopedistid, siin on kogu filosoofia ja kogu teadus.

See sundiski ütlema kardinal Merlini, kui ta suvatses d’Esparvieu raamatukogu külastada:

«Ei ole nii võimsa peaga inimest, kes suudaks haarata kõiki neile lehekülgedele kogutud teadmisi. Õnneks pole see üldse vajalik.»

Monsenjöör Cachepot, kes seal sageli töötas, kui ta Pariisis vikaariks oli, tavatses öelda:

«Sellest, mis ma siin näen, piisaks mitme Aquino Thomase või Ariuse väljaõpetamiseks, kui mitte meie aja vaimuinimesed poleks kaotanud muistset indu nii heas kui ka kurjas.»

Käsikirjad moodustasid vaieldamatult hiiglakogu suurima rikkuse. Nende seas leidusid nimelt Gassendi, isa Mersenne’i ja Pascali avaldamata kirjavahetused, mis heidavad uut valgust XVII sajandi vaimule. Samuti ei tohi unustada heebreakeelseid piibleid, talmudeid, rabide traktaate nii trükis kui ka käsikirjas, aramea- ja samaariakeelseid tekste lambanahal või sükomoritahvlitel, ühesõnaga kõiki neid vanu ning väärtuslikke teoseid, mis kuulus Dina Mooses oli Egiptuses ja Süürias kogunud ja mis Alexandre d’Esparvieu oli odavalt kätte saanud, kui see heebrea kirjanduse uurija 1836. a. Pariisis vanaduse ning vaesuse kätte suri.

Bibliotheca Esparviana asus vana perekonnamaja kolmandal korrusel. Teosed, mida arvati vähest huvi pakkuvat, nagu näiteks hr. Gaétani muretsetud XIX ja XX sajandi protestantlik eksegeetika, olid köitmata kujul viidud pööningu mõõtmatuisse sügavusisse. Kataloog, mis koos lisadega moodustas tervelt kaheksateistkümmend foolioköidet, oli järele peetud ja raamatukogu ise täiuslikus korras. Hr. Julien Sariette, vaene ning tagasihoidlik arhiivinduse ja paleograafia eriteadlane, kes pidi endale eratundidega ülalpidamist teenima, sai 1895. aastal Agra piiskopi soovitusel noore Maurice’i koduõpetajaks ja peaaegu samal ajal ka Esparviana konservaatoriks. Järjekindlalt ning jonnaka visadusega tegutsedes oli hr. Sariette kõik hiiglakogu köited oma äranägemise järgi liigitanud. Tema loodud ning läbiviidud süsteem oli niivõrd keeruline – raamatute viidad koosnesid küll kreeka, küll ladina suur- ja väiketähtedest, araabia ja rooma numbritest, lisaks veel ühe-, kahe- ja isegi kolmekordsed tärnid ning märgid, mis arvuteaduses tähistavad suurusi ja juuri –, et selle äraõppimine oleks nõudnud rohkem aega ja vaeva kui algebra selgekssaamine, ja et ei leidunud kedagi, kes oleks neisse segastesse sümbolitesse süvenemiseks viitsinud raisata aega, mida võis suurema kasuga kulutada matemaatikaseaduste avastamisele, siis jäigi hr. Sariette ainsaks inimeseks, kes süsteemi tundis, misläbi sealtpeale täiesti võimatuks muutus ilma tema abita leida kolmesaja kuuekümne tuhande tema hoole alla usaldatud köite hulgast just seda raamatut, mida parajasti vajati. Niisugune oli tema suure püüdmise vili. Aga ta ei kaevanud selle üle, vaid tundis hoopiski suurt rahuldust.

Hr. Sariette armastas oma raamatukogu. Ta armastas seda kiivalt. Igal hommikul tuli ta kell seitse, istus suure punasest puust kirjutuslaua taha ja hakkas kataloogima. Tema käega kirjutatud kaardid täitsid samas kõrval kõrguva monumentaalse kartoteegikapi, mille otsas troonis Alexandre d’Esparvieu kipsbüst, lokid tuule käes lehvimas, pilk ülev, hoiak nagu Chateaubriand’il, kõrva juures suured bakenbardid, huuled pruntis ja rind paljas. Kui kell lõi kaksteist, läks hr. Sariette einetama kitsas ning pimedas Canettes’i tänavas asuvasse «Nelja Piiskopi» kohvikusse, mida vanasti külastasid Baudelaire, Théodore de Banville, Charles Asselineau, Louis Ménard ja üks Hispaania grand, kes on «Pariisi saladused» tõlkinud konkistadooride keelde. Ja pardid, kes nii rõõmsasti paterdavad vanal kivisildil, mis ka tänavale nime on andnud, tundsid hr. Sariette’i ära. Täpselt kell kolmveerand üks läks ta tagasi oma raamatukokku ega lahkunud sealt enne kella seitset, et uuesti minna «Nelja Piiskopi» kohvikusse oma kasina laua taha istuma ja ploome sööma. Pärast sööki tuli Princesse’i tänava katusekambrist «Nelja Piiskopi» kafeesse kohvi ja likööri jooma tema sõber Michel Guinardon, üldiselt isa Guinardoniks hüütud kirikumaaler ning pühapiltide restaureerija, ja mõlemad sõbrad mängisid partii doominot. Isa Guinardon oli oma igihaljusest ja mahlakast priskusest hoolimata vanem kui teati arvatagi: ta oli tundnud Chenavard’i. Oma talitsematus jumalakartlikkuses ta aina paljastas uuspaganlikke kõlvatusi hirmuäratavalt rõvedate sõnadega. Ta armastas rääkida ja hr. Sariette kuulas meeleldi. Isa Guinardon vestis sõbrale peamiselt Saint-Sulpice’i kiriku Inglite kabelist, mille kohati tugevasti kestendavaid freskosid ta pidi hakkama restaureerima, kui ainult jumal seda tahab, sest pärast kiriku lahutamist riigivõimust kuulusid kirikud veel ainult jumalale ja ükski inimene ei võtnud enda peale ka kõige hädapärasemat remonditööd. Isa Guinardon aga ei nõudnud mingit palka.

«Miikael on mu patroon,» ütles ta, «ja ma austan pühi; ingleid eriti hardalt.»

Hr. Sariette ja isa Guinardon, üks kleenuke, teine lõvilakaga turske mees nagu tamm või püha Christophorus, läksid pärast doominopartiid juteldes kõrvuti üle Saint-Sulpice’i väljaku, hoolimata sellest, kas õhtu oli vaikne või rajune. Hr. Sariette läks otsejoones oma kambrisse, mis maalijat suuresti kurvastas, sest ta armastas juttu puhuda ning öösiti ringi kolada.

Kui järgmisel päeval kell seitsmendat hommikutundi lõi, oli hr. Sariette oma kohal raamatukogus ja kirjutas kataloogi. Ühtlasi heitis ta oma kirjutuslaua tagant igale sisseastujale Medusa pilgu, kartes, et tegemist võiks, olla mõne raamatulaenajaga. Selle pilguga oleks ta tahtnud kiviks muuta mitte ainult kohtuametnikke, poliitikamehi ja kirikuvürste, kellele tutvus majaisandaga andis julguse küsida mõnd teost kasutada, aga ka hr. Gaétani, kes oli küll raamatukogu heategija, ent võttis vahetevahel mõne vanaaegse rõveda või jumalakartmatu raamatu maale kaasa vihmase ilmaga lugeda, proua René d’Esparvieu, kui see tuli paluma midagi hospidalis haigetele ettelugemiseks, ja isegi hr. René d’Esparvieu enese, kuigi see piirdus tavaliselt tsiviilkoodeksi ja Dalloziga. Tühiseimagi raamatukese äraviimine rebis tal hinge seest. Et keelduda laenutamast isegi neile, kellel selleks kõige rohkem õigust oli, leiutas hr. Sariette igasuguseid valesid, küll kavalaid, küll labaseid, ega kohkunud tagasi iseennastki lohakuses süüdistamast ja oma hoolikust kahtluse alla seadmast, öeldes leidmatuks või, kaotsiläinuks raamatu, mida ta alles hetke eest oli pilguga paitanud või rinnale surunud. Ja kui ta pidi ilmtingimata mõne köite välja andma, võttis ta selle viijalt veel paarkümmend korda tagasi, enne kui lõplikult käest andis.

Pidevalt värises ta kartuses, et mõni talle usaldatud asi võib kaotsi minna. Kolmesaja kuuekümne tuhande köite hoidjana oli tal kogu aeg kolmsada kuuskümmendtuhat põhjust erutuda. Vahel ärkas ta öösel üles, hirmuhigi otsa ees ning karjatus huulil, sest nägi unes tühja kohta kapis haigutavat.

Talle tundus koletu, ülekohtune ja lohutu, kui raamat pidi oma kohalt lahkuma. Tema õilis ihnsus viis meeleheitele hr. René d’Esparvieu, kes ei tunnistanud oma täiusliku bibliotekaari voorusi ja nimetas teda vanaks maniakiks. Hr. Sariette polnud sellest ülekohtust teadlik, ent ta oleks trotsinud julmemaidki alandusi, talunud teotusi ja solvanguid, et ainult oma kogu tervena hoida. Tänu tema hoolele, valvsusele ja innule, ühesõnaga, et kõik välja öelda, tänu tema armastusele polnud d’Esparvieu kogu hr. Sariette’i valitsuse all, mis 9. septembriks 1912 oli kestnud juba kuusteistkümmend aastat, kaotanud ainsatki raamatulehte.