Читать книгу Inglite mäss - Anatole France - Страница 8

milles Saint-Sulpice’i kiriku Inglite kabel annab

põhjust mõtisklusteks kunsti ja teoloogia üle

Pühade Inglite kabel, mis asub Saint-Sulpice’i kiriku sissekäigust kohe paremal, kadus laudadest vaheseina taha. Hr. abee Patouille, hr. Gaétan, tema vennapoeg hr. Maurice ja hr. Sariette astusid läbi vaheseinas oleva väikese ukse üksteise järel kabelisse ja leidsid eest isa Guinardoni seismas ülemisel redelilaual, mis toetus «Heeliodorosele». Kõiksuguste vahendite ja riistadega varustatud kunstnik kattis mingi valge vaabaga pragu, mis oli poolitanud ülempreester Joohanani. Zéphyrine, Paul Baudry lemmikmodell, seesama Zéphyrine, kes oli laenanud oma blonde lokke ja pärlmutterõlgu nii paljudele Magdaleenadele, Margareetadele, sülfidele ja näkkidele, Zéphyrine, keda keiser Napoleon III olevat armastanud, seisis redeli all, juukselakk sassis, nägu mullakarva, silmad kriimud, pikad harvad karvad lõua otsas, ning nägi hoopis vanem välja kui isa Guinardon, kellega ta juba üle poole sajandi oli kokku elanud. Ta oli toonud maalermeistrile turukorviga hommikueinet.

Kuigi läbi tinaraamidega võreakna paistis kabelisse viltust ning külma valgust, särasid Delacroix’ värvid ning inimeste ja inglite ihu võistles oma säralt isa Guinardoni hiilgava palgega, mis asus ühe templisamba kohal. Inglite kabeli seinamaalid, mida algul pilati ja teotati, olid nüüd endale klassikalistes traditsioonides koha leidnud ning pääsenud koos Rubensi ja Tintoretto meistriteostega igavikku.

Oma pikkade juuste ning suure habemega sarnanes vana Guinardon Ajaga, mis hävitab Geeniuse loomingut. Gaétan hüüdis talle ehmunult:

«Ettevaatust, härra Guinardon, ettevaatust! Ärge kratsige liiga palju.»

Kunstnik rahustas teda:

«Ärge kartke midagi, härra d’Esparvieu. Ega mina ei maali selles maneeris. Minu kunst seisab kõrgemal. Mina teen Cimabue, Giotto ja õndsa Fra Angelico, mitte Delacroix’ järgi. See lugu siin on liiga üle koormatud igasuguste opositsioonide ja kontrastidega ja sellepärast ei jäta ta mitte päris sakraalset muljet. Chenavard ütles küll, et ristiusk armastab pitoresksust, aga Chenavard oli närukael, kes ei kartnud jumalat ega kuradit, päris pagan… Vaadake, härra d’Esparvieu, ma kitin prao kinni, kleebin lahtitulnud värvitükid tagasi ja ongi kõik. Praod on tekkinud müüri vajumisest, aga veelgi tõenäolisemalt mõnest nõrgast seismilisest tõukest. Nad on levinud üsnagi väikeses ulatuses. See õli ja vahaga hästi kuivale alusvaabale tehtud maal on hoopis püsivam, kui võis oletada. Ma nägin, kui Delacroix seda tööd tegi. Oli tormakas ja kuidagi ebakindel, modelleeris nagu palavikus, kustutas maha, tegi uuesti üle. Tema võimas käsi võis olla lapselikult kohmakas. Selle värgi siin on teinud geeniuse meisterlikkus ning koolipoisi vilumatus. Ime, et see vastu peab.»

Vanamees jäi vait ning hakkas jälle pragu kinni mätsima.

«Küll selle kompositsioon on klassikaline ja traditsiooniline,» ütles Gaétan. «Omal ajal nähti siin ainult rabavaid uuendusi, nüüd aga tunneme ära terve hulga vanu itaalia maalikunsti võtteid.»

«Võin lubada endale luksust õiglane olla,» sõnas vanamees oma kõrgelt redelilt, «mul on selleks alust. Delacroix elas jumalakartmatuse ning uskmatuse ajajärgul. Dekadent ta küll oli, aga tal ei puudunud uhkus ja suurus. Ta oli rohkem väärt kui tema aeg, aga tal polnud usku, polnud südamelihtsust ega hingepuhtust. Inglite nägemiseks ja maalimiseks puudus tal nii inglite kui ka eelrenessansi meistrite vooruslikkus, see ülim voorus, mida mina olen jumala abiga oma eluviisides püüdlikult järginud – kasinus.»

«Jää ometi vait, Michel, ise sa oled samasugune siga nagu teisedki.»

Nõnda hüüdis Zéphyrine, keda näris armukadedus, sest ta oli hommikul näinud oma armukest embavat saianaise noorukest tütart Octavie’d, räpast ja helget nagu mõni Rembrandti pruut. Juba ammu möödunud õnnepäevil meeletult oma Michelisse kiindunud, polnud Zéphyrine nüüdki veel kustutanud armu oma südames.

Isa Guinardon surus selle meelitava solvangu peale huultele kerkinud naeratuse maha ning tõstis silmad taeva poole, kus hirmuäratav sinise raudrüü ja veripunase kiivriga peaingel Miikael oma ausäras uhkeldas.

Sedaaegu kissitas hr. abee Patouille silmi, varjas oma laia kübaraga aknast paistvat eredat valgust ja uuris järjestikku inglitest piitsutatud Heeliodorost, deemonite üle võidu saavutanud peaingel Miikaeli ja Jaakobi heitlust ingliga.

«Kõik see on ju väga kena,» pomises ta lõpuks, «aga miks on kunstnik siin seinal kujutanud ainult vihaseid ingleid? Ma olen lasknud pilgu käia üle kogu kabeli ega näe siin muud kui ainult taevase viha kuulutajaid ja jumaliku kättemaksu täidesaatjaid. Jumal tahab, et teda kardetaks, kuid ta tahab ka, et teda armastataks. Ma oleksin õnnelik, kui leiaksin siit seinalt mõne halastuse ja rahu käskjala. Inimesed tahaksid näha seeravit, kes puhastas prohveti huuli, püha Raapaeli, kes andis Toobijale silmanägemise tagasi, Kabrieli, kes Maarjale lihakssaamise müsteeriumi kuulutas, seda inglit, kes vabastas püha Peetruse ahelaist, keerubeid, kes püha Catharina pärast surma Siinai mäe otsa viisid. Kõige enam aga meeldiks igaühele näha siin neid taevasi kaitsjaid, keda jumal saadab kõigi juurde, kes tema nimel ristitud. Igaühel meist on oma kaitseingel, see saadab meid igal sammul, lohutab ja toetab meid. Küll oleks meeldiv imetleda siin selles kabelis neid võluvaid vaime ja nende hurmavaid kujusid!»

«Ah, härra abee!» vastas Gaétan, «tuleb leppida sellega, mis on. Delacroix ei olnud õrnahingeline. Ingres’i-papi ei eksinudki nii väga, kui ta ütles, et selle suurvaimu maalid lehkavad väävli järele. Vaadake neid ingleid, nende ülevat, ent siiski sünget ilu, uhkeid ning metsikuid androgüüne, julmi noormehi, kes tõstavad Heeliodorose kohale kättemaksuvitsad, siis veel seda noort salapärast maadlejat, kes on haaranud esiisal puusadest…»

«Tst!» tegi abee Patouille. «Piiblis ei ole see ingel põrmugi teiste moodi. Kui ta üldse ongi ingel, siis on ta Loov Ingel, igavene Jumalapoeg. Ma panen imeks, et auväärne Saint-Sulpice’i küree, kes usaldas härra Eugene Delacroix’le selle kabeli kaunistamise, ei öelnud talle, et esiisa Jaakobi sümboolne võitlus sellega, kes oma nime ei nimetanud, toimus pimedal ööl, ja et selle teema käsitlemine on siin kohatu, sest see kujutab tegelikult Jeesuse Kristuse lihakssaamist. Parimadki kunstnikud eksivad, kui mõni asjatundlik vaimulik ei jaga vajalikke teadmisi ristiusu ikonograafia kohta. Kristliku kunsti aluseid on uuritud paljudes teostes, mis teile, härra Sariette, on muidugi tuntud.»