Читать книгу Inglite mäss - Anatole France - Страница 7

mille jõuline lühidus paiskab meid

meelega tajutava maailma piirile

Möödus kaks kuud, segadus ei lakanud, ja hr. Sariette mõtles vabamüürlastele. Ajalehed, mida ta luges, olid täis lugusid nende roimadest. Hr. abee Patouille pidas neid kõige räpasemate alatuste võimeliseks ja uskus, et nad on ühel meelel juutidega ning hauvad kogu ristirahva hävitamise plaane.

Tollal olid nad jõudnud oma võimsuse tipule, valitsesid kõigis tähtsamais riigiorganeis, juhtisid parlamenti, neil oli viis ministriportfelli ja omamehed Élysée palees. Tapnud patriotismi poolest tuntud presidendi, lasksid nad koletu kuriteo kaasosalistel ja tunnistajail kaduda. Vaevalt möödus mõni päev, ilma et ärahirmutatud Pariis poleks jälle kuulda saanud mõnest vabamüürlasloožides plaanitsetavast salamõrvast. Need olid tõsiasjad, milles ei saanud kahelda. Mis moel nad küll raamatukokku pääsesid? Hr. Sariette ei osanud seda kujutleda. Mis asja nad käisid seal tegemas? Miks kippusid nad püha antiikaja ning kiriku alusmüüride kallale? Mis jumalakartmatud kavatsused võisid neil küll olla? Läbipaistmatu vari lasus nende hirmuäratavate ettevõtmiste kohal. Tundes end pidevalt Hiirami poegade pilgu all, hakkas katoliiklasest arhivaar kartma ning jäi haigeks.

Vaevalt tervenenud, otsustas ta veeta öö paigas, kus nii hirmsad ning salapärased asjad toimusid, ja tabada kavalad ning hirmuäratavad sissetungijad teolt. Selleks ettevõtteks kulus ära kogu tema arglik julgus.

Nõrga keha ja rahutu vaimuga hr. Sariette oli loomu poolest hirmule aldis. Kui 8. jaanuari õhtul kell üheksa linn suure lumetuisu all uinus, tegi ta antiikaja luuletajate ja kõnemeeste büstidega kaunistatud saali kaminasse tubli tule, puges nurka tugitooli ja võttis teki põlvedele. Tema käeulatuses asuval lauakesel oli lamp, kruus musta kohvi ja noorelt Maurice’ilt laenatud revolver. Ta katsus lugeda «La Croix’d», kuid read lõid ta silme ees tantsima. Siis vahtis ta ainiti enda ette, kuid ei näinud midagi peale pimeduse ega kuulnud midagi peale tuule ulgumise, ja uinus.

Kui ta ärkas, oli tuli kustunud, lamp ajas kibedat tossu, pimedus tema ümber oli täis piimjaid helke ning fosforestseerivat kuma. Talle näis, nagu liigutaks end miski laua peal. Kuigi hirm ja külm olid tunginud lihasse ja luusse, hoidis hirmust tugevam otsusekindlus teda siiski püsti. Ta tõusis, astus laua juurde ja kobas kätega kalevil. Ta ei näinud midagi, isegi kuma oli kadunud; sõrmede all tundis ta avatud folianti; ta katsus seda sulgeda; raamat osutas vastupanu, kargas üles ja lõi ettevaatamatule bibliotekaarile kolm korda kõvasti vastu pead. Hr. Sariette varises meelemärkusetult kokku…

Sealtpeale läksid asjad aina hullemaks. Raamatuid kadus ettenähtud riiuleilt veelgi suuremal hulgal ja mõnikord oli võimatu neid sinna tagasi panna nad jäidki kadunuks. Hr. Sariette avastas iga päev uusi kaotsiminekuid. Bollandistidel oli köiteid vahelt puudu, kolmkümmend köidet eksegeesi oli läinud. Hr. Sariette’i oli raske ära tunda, ta pea muutus rusikasuuruseks ja kollaseks nagu sidrun, kael pikenes enneolematult, õlad vajusid longu, riided rippusid tal seljas otsekui nagis. Ta ei söönud enam, «Nelja Piiskopi» kohvikus istus ta kurva pilgu ja longus peaga ning jõllitas midagi nägemata alustassi, kus ta ploomid mingis häguses mahlas ujusid. Ta ei kuulnudki, kui isa Guinardon teatas, et ta viimaks ometi on asunud restaureerima Delacroix’ freskosid Saint-Sulpice’i kirikus.

Hr. René d’Esparvieu vastas õnnetu konservaatori ettekannetele kuivalt:

«Need raamatud on kadunud, aga mitte kaotsi läinud. Otsige hoolega, härra Sariette, otsige hoolega ja te leiate nad üles.»

Aga kui vanamees selja pööras, pomises ta:

«Selle vaese Sariette’iga on lood halvad.»

«Ma arvan,» tähendas abee Patouille, «et ta on peast segaseks läinud.»