Читать книгу Inglite mäss - Anatole France - Страница 6

milles salapärased sündmused algavad

Tolle päeva õhtul kell seitse, pannud kombe kohaselt riiulitele tagasi kõik väljavõetud raamatud ja veendunud, et kõik on korras, lahkus hr. Sariette raamatukogust ning keeras lukule kaks ringi peale.

Ta õhtustas harjumust mööda «Nelja Piiskopi» kohvikus, luges ajalehte nimega «La Croix» ja läks kella kümneks oma väikesesse korterisse Regard’i tänavas. Lihtsal mehel polnud muret ega eelaimusi, ta uni oli rahulik. Järgmise päeva hommikul astus ta täpselt kell seitse raamatukogu eesruumi, võttis nagu iga teinegi päev oma ilusa redingoti ült ja tõmbas selga vana kitli, mis rippus seinakapis kätepesukausi juures. Siis läks ta oma kabinetti, kus ta juba kuusteist aastat järjest oli igast seitsmest päevast kuus Alexandre d’Esparvieu üleva pilgu all katalooginud, ja otsustanud ruumid korraks üle vaadata, astus esimesse ning kõige suuremasse saali, kus osakond «Teoloogia ja religioonid» oli paigutatud suurtesse kappidesse, mille karniise kaunistasid antiikaja luuletajate ja kõnemeeste pronksikarva kipsbüstid. Aknaorvas paiknesid kaks tohutut gloobust, millest üks kujutas maad, teine taevast. Vaevalt sai hr. Sariette sammukese astuda, kui ta paigale tardus, suutmata nähtus kahelda ega ka nähtut uskuda. Töölaua sinisel kalevil vedelesid raamatud, ühed niisama, teistel seljad ülespidi. Kvartköited moodustasid kõikuva virna. Kaks kreeka keele sõnaraamatut olid kokku pandud, lehed vaheliti, ning moodustasid üheainsa olendi, mis näis hoopis koletislikum kui jumaliku Platoni inimpaarid. Üks kullatud servadega foliant haigutas, nii et kolm häbitute eeslikõrvadega lehte välja paistsid.

Vabanenud mõne hetke pärast sügavast tardumusest, astus bibliotekaar laua juurde ning tundis selles segapudrus ära oma kõige väärtuslikumad heebrea-, ladina- ja kreekakeelsed piiblid, unikaalse talmudi, rabide trükitud ja käsikirjalised traktaadid, aramea- ja samaariakeelsed tekstid, sünagoogidest pärit pärgamentrullid, ühesõnaga iisraeli rahva kõige väärtuslikumad kirjandusmälestised. Needap olidki hunnikusse aetud, ümber kukkunud ja avanenud.

Hr. Sariette seisis nähtuse ees, mida oli võimatu mõista, ja ometi ta pingutas end, et seda kõike seletada. Missuguse tormakusega oleks ta valmis olnud tõdema, et kogu selle kohutava segaduse põhjustaja on hr. Gaétan, kellel polnud põhimõtteid ja kes lubas endale raamatukogu suhtes hukatuslikke vabadusi, ahmides sealt kahel käel, kui ta Pariisis viibis. Ent hr. Gaétan reisis parajasti mööda Itaaliat. Hetke järele mõtelnud, oletas hr. Sariette, et õhtul hilja oli hr. René d’Esparvieu võtnud võtmed oma toapoisilt Hippolyte’ilt, kes juba kakskümmend viis aastat koristas kolmandat korrust ja pööningut. Hr. René d’Esparvieu ei töötanud küll kunagi öösiti ega mõistnud ka heebrea keelt. Aga viimati oli ta, mõtles hr. Sariette, toonud või lasknud kellelgi teisel tuua siia mõne preestri, mõne Pariisis läbisõidul viibiva Jeruusalemma munga või pühade tekstide eksegeesile andunud õpetatud orientalisti. Hr. Sariette’i mõttes tärkas isegi küsimus, et ega viimati hr. abee Patouille, kel oli vaimseid huve ja komme raamatuisse eeslikõrvu jätta, pole mingis äkilises Semi vaimu avastamise ihas tormanud kõigi nende piibli- ja talmuditekstide kallale. Korraks arvas ta isegi, et vana ustav teener Hippolyte on pärast veerand sajandit kestnud pühkimist ja koristamist saanud pikapeale tarkuse tolmust mürgituse, muutunud liiga uudishimulikuks ning hakanud möödunud ööl kuuvalgel oma silmi ja mõistust pimestama, hukutades hinge nende arusaamatute märkide dešifreerimisega. Hr. Sariette läks isegi nii kaugele, et kujutles, kuidas noor Maurice seltskonnast või rahvuslaste koosolekult tulles võis lihtsalt vihast vana Jaakobi ja tema uusaegsete järeltulijate vastu kappidest välja kiskuda ja hunnikusse loopida kõik juudi raamatud, sest see heast perekonnast noormees oli kuulutanud enda avalikult antisemiidiks ja käis läbi ainult omasuguste juudi soost antisemiitidega. See hüpotees oli muidugi liiast, kuid hr. Sariette’i vaim ei saanud rahu ning pidi ekslema kõige ekstravagantsemate oletuste rägas. Kannatamatult tõde otsiv innukas raamatuvaht kutsus toapoisi.

Hippolyte ei teadnud midagi. Uksehoidja ei osanud küsimuste peale mingeid jälgi juhatada. Teenijaskonnast polnud keegi midagi kuulnud. Hr. Sariette läks alla hr. René d’Esparvieu kabinetti, kus hommikumantlis ja öömütsis peremees ta vastu võttis, tema jutu ära kuulas tõsise inimese näoga, keda mingisuguse jamaga tüüdatakse, ning mehikese siis minema saatis sõnadega, milles kõlas julm kaastunne:

«Ärge piinake ennast, mu tubli härra Sariette, ja olge kindel, et raamatud olid täna hommikul seal, kuhu te nad eile jätsite.»

Hr. Sariette uuris kõike veel kümneid kordi, ei avastanud aga enam midagi ja teda haaras rahutus, mis talt une röövis. Järgmisel päeval kell seitse hommikul, kui ta astus büstide ja gloobuste saali, näis kõik korras olevat ja ta ohkas kergendatult. Siis aga pidi tal süda äkki rinnust välja kargama: ta märkas, et kaminasimsil vedeleb üks oktaavkaustas brošüür, üks uus raamat, ja selle vahel on pukspuust käepidemega paberinuga, mida oli kasutatud lahtilõikamiseks. See oli väitekiri, milles kõrvutati kaht 1. Moosese raamatu versiooni; hr. Sariette oli selle pööningule viinud ega olnud seda kunagi keegi sealt tagasi toonud, sest kellelgi hr. d’Esparvieu lähikonnast polnud senini tekkinud uudishimu eristada pühakirja esimese raamatu monoteistlikku redaktsiooni polüteistlikust redaktsioonist. Raamatu viit oli R<3214 VIII/2. Hr. Sariette’i vaimu rabas kurb mõttevälgatus, et isegi kõige teaduslikum kataloogimissüsteem ei võimalda leida raamatut, mis ei asu oma kohal.

Sellest päevast peale oli laud tervelt kuu aega igal hommikul raamatutega üle kuhjatud. Kreeka ja ladina keel läbisegi heebrea keelega. Hr. Sariette mõtles, et need öised ümberpaigutused võisid olla mingisuguste kurjategijate töö, kes olid kuidagi katuseluukide kaudu majja tunginud, et haruldasi ja kalleid raamatuid varastada. Aga ta ei leidnud kuskilt sissemurdmise jälgi ja kõige üksikasjalisemate otsingute kiuste ei märganud ta kunagi, et miski oleks kadunud. Tema mõistust haaras õudne segadus ja ta küsis endalt, ega viimati mõni naabruses elav ahv ole kamina korstnat mööda tuppa roninud ja teadusliku töö tegemist matkinud. «Ahvid on väga osavad inimeste tegusid järele aimama,» mõtles ta. Et ta nende loomade kombeid tundis peamiselt Watteau ja Chardini maalide järgi, kujutles ta neid inimese žestide või karakteersete joonte imiteerimises Arlecchinode, Scaramucciate, Zerlinade, Dottorede ja teiste commedia dell’arte tegelaskujude sarnastena – kujutles neid paleti ja pintsliga maalimas, uhmris ravimeid segamas ja peenestamas või sulatusahju kõrval iidset alkeemiatraktaati lugemas. Ja kui ta siis ühel õnnetul hommikul leidis sinises krahv Mirabeau vapiga marokäänköites mitmekeelse piibli kolmanda köite leheküljelt suure tindipleki, ei kahelnud ta enam, et see pahategu on ahvi kätetöö. Küllap ta oli ahvinud märkmete tegemist ja ajanud tindipoti ümber. See ahv pidi kindlasti kuuluma mõnele teadusmehele.

Sellest mõttest täielikult haaratuna uuris hr. Sariette hoolikalt linnaosa topograafiat, et täpselt piiritleda seda majade saarekest, mille keskel kõrgus d’Esparvieu’de perekonnaelamu. Siis käis ta läbi neli ümberkaudset tänavat ja küsis igal uksel, kas majas pole ahvi. Ta küsitles kojamehi ja kojaeitesid, pesunaisi, teenijaid, üht kingseppa, üht aedviljamüüjat, üht klaasijat, raamatukaupmehe selle, üht preestrit, üht köitjat, kaht kordnikku, lapsi, ja ta tõdes, kui palju erinevaid iseloome ja meelelaade leidub ühe ja sellesama rahva seas, sest vastused ei sarnanenud põrmugi üksteisega. Nende hulgas oli järske ja mahedaid, tooreid, labaseid ja viisakaid, lihtsameelseid ja iroonilisi, sõnaohtraid, napisõnalisi ja isegi tummi. Aga loomast, keda ta otsis, polnud kippu ega kõppu, kuni äkki Servandoni tänaval ühe vana maja kangialuses punase peaga tedretähniline tüdruk, kes uksehoidjaloožis valvas, ütles talle:

«Härra Ordonneau’l on ahv. Kas soovite näha?»

Pikema jututa viis tüdruk vanamehe hoovinurka mingisse tõllakuuri. Seal lõdises läppunud põhus tekiräbalate all noor makaak, kes oli vöökohalt seina külge aheldatud. Ta polnud suurem kui viieaastane laps. Nägu oli tal sinkjas, laup kipras, kitsad huuled väljendasid tapvat kurbust. Ta heitis külalisele oma kollaseist silmist veel üsnagi terase pilgu, haaras siis väikese kuiva käega porgandi, pistis suhu ja viskas kohe minema. Vaadelnud mõne silmapilgu tulijaid, pööras maapagulane oma näo ära, otsekui ei loodaks ta inimestest ja elust enam midagi. Ta tõmbus kägarasse, võttis põlve pihku ega liigutanud enam, ainult ta rind vappus ajuti kuivast köhast.

«See on Edgard,» ütles tüdruk. «Kas te teate, et ta on müüa?»

Ent vana raamatuarmastaja, kes veel äsja oli pilgest vastast, mingit õelat koletist, antibibliofiili kohata lootes oma hingesse viha ja põlgust kogunud, seisis nüüd kurvalt ning löödult selle jõuetu olendi ees, kellel polnud rõõmu ega soove. Oma eksitust mõistes ja hämmeldatuna sellest peaaegu inimlikust näoilmest, mida kurbus ja kannatus veelgi inimlikumaks tegid, lausus ta pead longu lastes:

«Vabandust.»