Читать книгу [buzz] - Anders de la Motte - Страница 5

Kahe kiire sammuga oli ta naise juures.

Naine ei jõudnud veel reageeridagi, kui oli juba toolilt püsti rebitud. Selg vastu seina, mehe käsi raudse haardega ümber tema kaela – nii kõvasti, et naise varbad kerkisid pehmelt vaibalt õhku.

Nõude klirin ja teiste külastajate hirmunud karjed – aga talle oli see ükskõik. Lounge asus kuuendal korrusel ja hotelli turvameestel kulub kohalejõudmiseks vähemalt kolm minutit. Kolm minutit on rohkem kui küll selleks, et ta jõuaks teha, mis vaja on.

Naine korises, püüdis palavikuliselt lahti rabeleda, kuid ta tugevdas oma haaret ja tundis, kuidas vastupanu naisest välja voolab. Hoolikalt meigitud nägu muutus kõigest mõne sekundiga tumepunasest kriitvalgeks ja sobitus järsku üllatavalt hästi naise heledate riietega.

Blond businesswoman – my ass!

Justkui suudaks nii lihtne maskeering teda petta.

Ta laskis haaret nii palju lõdvemaks, et naise ajusse jõuaks parasjagu verd, samal ajal kobas ta vaba käega laua peal. Ootamatu pooliku jõuga löök hargivahesse pani teda võpatama, kuid naine oli ühe kinga jalast pillanud ja ilma Jimmy Choota polnud hoop piisavalt tugev, et sundida teda oma ohvrit vabaks laskma. Ta pigistas kõri uuesti kinni ja kummardus naise näole väga lähedale. Hirm selle silmades pakkus kummalist rahuldust.

„Kuidas kurat te mind üles leidsite?” sisistas ta ja torkas mobiili naise nina alla. Läikiv hõbedane asjake puutetundliku ekraaniga.

Järsku ärkas telefon tuksatusega ellu. Refleksile alludes sirutas ta selle endast eemale ja märkas ekraanil suureks üllatuseks enda nägu. Jõllitav pilk, väljatungivad silmad ja higist punane feiss. Mobiilil pidi olema sisseehitatud kaamera, sest kui ta kätt liigutas, ilmus nähtavale ka naise hirmu täis kahvatu nägu. Beauty and the fucking beast podcast’is!

Täiesti kuradi hullumeelne värk!

Pagan, mida ta õieti teeb?!

Ta pidi ju ometi olema superkangelane, maailma päästja – aga see siin? Minna kallale mingile tibile?! Kas ta on tõesti nii madalale langenud?

Nende pilgud kohtusid uuesti, kuid seekord tekitas naise silmist paistev õudus temas vaid tühjust.

Ta polnud tema ise.

Ta polnud…

„Mister Andersen?”

„Hmm?!” HP võpatas.

Tema laua juures seisis väikest kasvu mees, univorm seljas, ja selle pehme hääl oli täpselt nii tugev, et kostis üle lounge’is valitseva sumina.

„Vabandage tülitamise pärast, aga teie uus tuba on nüüd valmis.”

Mees ulatas väikese ümbriku uksekaardiga.

„Tuba number 931, mister Andersen, me paigutasime teid üle juuniorsviiti. Teie pagas viiakse sinna. Loodan, et teil on meie juures meeldiv ja vabandan veelkord siiralt toavahetuse pärast.”

Mees kummardas kergelt ja pani ümbriku ettevaatlikult lauale.

„Sir, kas toon teile veel kohvi?”

„Ei, tänan,” pomises HP ja vaatas oma punetavate silmadega aknaaluse laua poole. Jah, naine istus ikka veel seal, kohvitassi kõrval väike hõbedane nelinurk, mis oli tema fantaasia perutama ajanud.

Ta pani silmad uuesti kinni, näpistas end ninajuurelt ja tõmbas paar korda sügavalt hinge.

Mis kõneles peale tuttava välimusega telefoni veel selle poolt, et nad on talle kannule jõudnud?

Ta kasutas ei-tea-mitmendat võltspassi, neist ükski polnud eelmisega kuidagi seostatav. Lisaks oli ta mõne kilo juurde võtnud, tugevasti päevitunud ja pikk hele hipihabe sobis tema veelgi pikemate juustega. Rootsi keelt polnud ta rääkinud juba rohkem kui aasta, kui ta Taist ära sõitis. Risk, et keegi ta ära võiks tunda, oli teiste sõnadega kuradi väike, et mitte öelda mikroskoopiline. Tema asukohta ei teadnud ükski nägu peale tema enda.

Ja järeldus, Sherlock?

Mobla peab olema kokkusattumus. Peaaegu kõik turul liikuvad nutitelefonid on omavahel sarnased, enamik neist valmistati kindlasti ka samades Hiina sweatshop’ides. Pealegi polnud see esimene kord, kui ta arvas, et on avastatud…

HP-l oli juba lugemine sassis, mitu korda oli ta kujuteldavate jälitajate käest pääsemiseks paaniliselt tagauste kaudu või tuletõrjeredeleid mööda põgenenud.

Ehkki viimasest laksu all olemisest oli juba kuid möödas, mängis kinnituse järele kiimlev aju talle ikka veel korrapäraselt väikseid vingerpusse. Serveeris keset päist päeva tonte, kes tõid sõbralikke tervitusi abstinentsiosakonna hallidelt poistelt.

Unepuudus ei teinud asja sugugi paremaks.

Äsja oli tal õnnestunud endale välja manguda liftidest kaugemale jääv mugavam tuba.

Aga ta teadis juba, et ka see ei aita…

Telefoniomanikust naine ei puudutanudki aparaati.

Selle asemel jõi ta rahulikult lonkshaaval kohvi, vaatas merd ega paistnud teist märkavatki. Ta oli päris kena, veidi üle neljakümne, blondid juuksed ranges paažisoengus. Jakk, püksid ja madalad kingad. Lähemalt uurides nägi HP, et naine oli ühest, kindlasti sigakallist, kingast kanna välja libistanud ja kõlgutas seda pealtnäha hajameelselt varba otsas.

Mingil põhjusel rahustas see teda natuke.

Ta hingas nina kaudu sügavalt sisse ja puhus õhu aeglaselt huulte vahelt välja.

Unistuste elu oli peaaegu märkamatult teise kuju võtnud.

Neliteist neetud kuud eksiilis, neli kuud kauem, kui ta vanglas oli istunud, ja muidugi oli see nii mõneski mõttes palju-palju parem. Ometigi oli praeguseks hetkeks rahutustunne kummalisel kombel umbes sama.

Ööd olid kõige hullemad. Pilliroost onnid, matkakodud, lennuväljahotellid või platinum places nagu see siin – sel polnud tegelikult suuremat tähtsust. Unetus ei hoolinud linade koetihedusest.

Turnee alguses orgunnis ta omale seltskonda. Lõkketulede ääres peetud pidudelt üles korjatud seljakottidega rändavad itsitavad tibid, kes jaksasid öö läbi pidu panna.

Hiljem, kui ta enam ei jaksanud mõttetut pillowtalk’i ja rannatrubaduuride versioone oooh baby it’s a wild world’ist enam välja kannatada, piirdus ta hotellibaarides saadaval oleva valikuga.

Kuid praeguseks hetkeks oli sellest juba tükk aega möödas, kui ta viimati inimlikku lähedust koges.

Seda asendas pärast rohu suitsetamist ängistunud pihkutagumine mõne vääraka pornofilmi taustal, mida nõudis tema üha nüristuv sugukihu. Seejärel lögane poolleige roomservice’i söök, taustaks mõne kiirelt läbi keritud blockbuster’i Tai koopiad, kuni tuli libisemine seisundisse, mis vähemalt meenutas und. Hall udu, milles tema fantaasia omal käel tegutsema asus ja jõudis välja kohtadesse, mis ta parema meelega oleks tahtnud unustada.

Asi oli ainult selles, et tema unistuste elu hakkas pikkamööda suunduma…

• 

Põrgusse!

Ehkki ta nägi automaati juba enne, kui eskort peatus, oli väljas vastu paiskunud hais nii tugev, et Rebecca unustas selle mõneks sekundiks peaaegu täiesti ära.

Tihedalt üksteise vastu surutud inimkehadest, rämpsust, solgitorudest ja roiskumisest moodustuv imal, hingemattev pahvak. Ta oli sama haisu tundnud ka eelmisel päeval, kui nad trassi üle vaatasid, kuid täna oli tunduvalt soojem ilm ja kuumus näis haisu eriliselt võimendavat.

Rahvamass kogunes kiiresti nende ümber ja sajad ärevil inimesed pressisid end pingule tõmmatud plastlintide vastu, mis olid ette nähtud neid eemal hoidma.

Sõdurid vahetasid närvilisi pilke. Nende käed pigistasid relvapärasid, kui nad punasel kruusal ebakindlalt edasi-tagasi trampisid.

Kuus automaatkarabiini, kuus halvastiistuvates higiplekilistes moondamisülikondades ja viltutallatud saabastes sõdurit. Nende ülemus, tunduvalt paremini riides ja peegelklaasidega prillides ohvitser viipas talle nõudlikult, andes märku inimesed autodest välja lasta. Parema puusa peal kabuuris oli ohvitseri teenistusrelv, seega oli nende omi arvestamata relvi kokku seitse.

Mida kauem ta viivitas, seda kannatamatumaks muutus ohvitseri žestikuleerimine, kuid Rebecca ignoreeris seda. Ta seisis avatud autoukse juures, tema autojuht Karolina Modin ootas rooli taga.

Ta kuulis nende järel peatunud auto ukse paugatust ja heitis kiire pilgu üle õla. Göransson ja Malmén olid teel tema poole. Kumbki meestest ei öelnud midagi, kuid päikeseprillide alt paistvad näoilmed väljendasid selgelt, mida nad olukorrast arvavad.

Rahvamass hakkas rohkem käratsema ja surus end piiratud alale lähemale, selle tagajärjel hakkasid piirdelindi paigaldamiseks maasse vajutatud armetud kepid järele andma. Rebecca kõrv tabas üksikuid ingliskeelseid sõnu.

Help us. No food, no doctor.

Kõige lähemal seisev sõdur niisutas keelega närviliselt huuli, näppides samal ajal oma relva riivi.

Klikk-klikk.

Riivis-vabastatud.

Ohutu-ohtlik.

Üks higipiisk jooksis mööda Rebecca selgroogu alla.

Seejärel veel üks.

„Noh, mida me ootame, Normén?”

Kuivikust saatkonnanõunik Gladh oli nähtavasti teiselt poolt autost välja tulnud ja seisis ta selja taga.

„Ajakirjanikud ootavad, tuleb kiirustada. Me oleme niigi hiljaks jäänud.”

Ta sirutas käe ukselingi poole, et arengumaade abistamise minister tagaistmelt välja lasta, kuid Rebecca jõudis ette.

„Ära puutu ust!” nähvas ta ja lõi peopesaga vastu autoakent.

Saatkonnanõunik hoidis kätt ukselingil ja mõne sekundi vältel seisid nad teineteist tigedalt põrnitsedes. Siis lasi Gladh käe lahti, ajas end sirgu ja näperdas solvunult oma lipsusõlme.

„Kui kaua sa kavatsed meil siin kuuma käes oodata lasta, Normén?” virises ta veidi liiga valjusti, nii et minister teda läbi toonitud autoklaasi kuuleks.

„Kas sa ei taipa, et mida kauem me venitame, seda ärevamaks rahvas läheb? Nad ootavad meid – ministrit, kas sa ei saa sellest siis aru?”

Jah, sai küll, aga kogu olukord tundus kuidagi vale.

Eelmisel päeval saabumist harjutades sõitsid nad autodega põgenikelaagri kontori ette, kus kohtumine pidi toimuma. Aga täna oli tee tükk maad enne sihtpunkti järsku ära lõigatud, ehkki eespool paistsid autod.

Lasta ministril koos kuue närvilise valitsusvägede sõduriga kakssada meetrit läbi rahvamassi jala minna ei tundunud kuigi hea lahendusena.

Ja muuseas, miks neid täna nii vähe on?

Eelmisel päeval kihas siin sõduritest, soomukitest ja koguni helikopter oli õhus. Põgenikud olid enamasti kössitanud oma kiletelkides ja julgesid sealt vaevalt nina välja pista.

Aga täna oli olukord ootamatult täiesti vastupidine.

„Come on, let’s go! All is good, all is good…” hüüdis ohvitser ja vehkis hoogsalt, andes neile märku tema juurde tulla, samas kui paar sõdurit tegid kohmakalt katset kõige pealetükkivamaid põgenikke piirdelindi juurest eemale ajada. Kuid Rebecca kõhkles ikka veel. Rahvamass muutus üha häälekamaks, sellest hoolimata tundus talle, et kuuleb ikka veel sõduri relvariivi metalset klõbinat.

Nagu sekundeid lugev osuti.

Klikk…

Klikk…

Klikk…

Alateadlikult pani ta parema käe puusale püstolikabuuri peale.

„Me peame minema!” vingus Gladh ja Rebecca märkas mehe hääles ootamatut hirmu.

Göransson ja Malmén vahetasid üle autokatuse omavahel pilgu.

„Mis sa teha kavatsed, Normén?”

Tema asetäitjal oli õigus. Tal tuleb otsustada.

Ohtlik?

Ohutu?

Otsusta, Normén!

Loomulikult peaks ukse lahti tegema ja ministri välja laskma. Aga ta ei vabanenud ikka veel tundest, et midagi on valesti – see oli midagi tunduvalt enamat kui ärev rahvamass, blokeeritud tee või kempsu kippuv saatkonnanõunik.

Püstoli kummikattega pära kleepus peopessa.

Klikk…

Klikk…

Ja järsku ta nägi teda. Mees oli rahvamassi hulgas, temast paremal. Välimuselt samasugune nagu kõik kisendavad tumedanahalised inimesed, kes neid ümbritsesid. Pikk valge särk, tumedad haaremipüksid ja pea ümber seotud riidetükk. Ometigi oli tema juures midagi teisiti.

Esiteks oli mees rahulik. Ta ei karjunud, ei raputanud rusikaid ega püüdnud tähelepanu endale tõmmata.

Selle asemel liikus ta sihikindlalt ettepoole, loovides rahulikult oma ärevil õnnetusekaaslaste vahel ja tuli muudkui lähemale.

Mehel oli midagi käes ja Rebeccal kulus mõni sekund, enne kui ta nägi, mis see on.

Kilekott. Selle kärtskollase ühtlase värvi järgi hinnates polnud see jõudnud veel päikese käes ära pleekida ega kortsuda nagu kõik muu siin laagris.

Mida tegi miski nii uus ja puhas keset seda üldist viletsust?

Rebecca tõstis vasaku käe päikese eest varjuks silmade kohale ja püüdis pilku koondada. Kilekott ilmus ja kadus tema vaateväljast, inimeste jalad varjasid selle hetkeks, seejärel ilmus see kohe jälle nähtavale. Kärtskollane, sile ja kahtlemata muust massist eristuv.

Silmapilguks arvas ta, et näeb koti põhjas mingi tumeda eseme varju.

Ja järsku oli tal otsus tehtud!

„Autodesse!” röögatas ta ja heitis kiire pilgu oma kahe kolleegi poole, kontrollides, et need said korraldusest aru.

„Otsekohe autodesse, operatsioon on katkestatud!” karjus ta Malménile, kes teda käratseva rahvamassi tõttu nähtavasti ei kuulnud.

Algul asetäitja ei reageerinud, seejärel noogutas lühidalt ja andis kolmanda auto juhile käega märku tagurdada ning neile tee vabaks teha.

„Mida kuradit sa teed, Normén?!” karjus saatkonnanõunik ja haaras Rebecca paremast käest kinni.

Ta raputas end haardest kergesti vabaks.

„Autosse, Gladh, kui sa ei taha siia jääda!” kähvas ta ja andis samal ajal oma autojuhile märku valmistuda tagurdamiseks.

Gladh karjus talle ikka veel midagi kõrva, kuid ta ei kuulanud teda.

Kilekotiga mees oli kadunud, kuid Rebecca oli kindel, et ta on rahvamassi hulgas – et ta rajab endale ikka veel teed nende poole.

Landcruiser nende taga tagurdas mõne meetri ja pilku rahvamassilt pööramata tagus ta vastu autokatust, andes Modinile märku selle eeskuju järgida.

Nende auto hakkas mööda ebatasast maad aeglaselt tagasi liikuma.

Kõrvalistuja uks oli tema autosse hüppamist oodates ikka veel pärani.

Samal silmapilgul, kui kolonn taganema hakkas, muutus rahvamassi kisa raevunud röökimiseks ja järsku andis vilets piire järele.

Lähim sõdur ei jõudnud oma relvagi tõsta, kui mass oli ta juba endasse neelanud.

Mõne sekundiga oli nende auto ümber piiratud. Käed tagusid kapotile ja tuuleklaasile – Rebeccat rebiti riietest ja püüti teda lahtisest autouksest eemale tõmmata.

Ta komistas ja paanikaga täidetud silmapilgu jooksul oleks äärepealt kukkunud.

Veri peksles soontes, ta püüdis end lahti võidelda, kuid ründajad tulid igast suunast.

Käed sirutusid tema vöö poole, kus ta parema käega püstolit varjas. Ta lõi vasaku käega kellelegi näkku, virutas põlvega kellelegi kubemesse ja põrkas tagasi kõrva karjuva hääle eest, kuid ründajaid oli liiga palju, iga hetk võib ta kukkuda ja siis on kõik läbi.

Järsku auto nõksatas ja raske uks lõi ründajaid nii palju tagasi, et Rebecca sai parema käe vabaks ja haaras püstoli.

Püstolitoru õhku, sõrm päästikule!

Relv võpatas ta käes – ühe korra, mitu korda, ja järsku muutus kisa raevukast hirmunuks ja paaniliseks. Ootamatult oli ta vaba. Inimesed püüdsid tema ümbert põgeneda ja põrkasid kokku nendega, kes tagantpoolt ikka veel peale tungisid. Karjumine segunes üksteise vastu põrkavate kehade mütsatustega. Ta kuulis otse eest laske. Lühikesed valangud, tärisev automaadituli, arvatavasti rahvamassi pihta sihitud. Üks kuul möödus nagu vihane kimalane kõigest mõnekümne sentimeetri kaugusel tema peast, kuid ta pani seda vaevalt tähelegi. Modin vajutas gaasi ja pöörlevad autorattad paiskasid õhku kruusa, mis tema vaatevälja kiiresti punase uduga kattis.

Auto hakkas kiirust võtma. Ta komistas, kuid viimasel hetkel õnnestus tal metsikult kiikuvast uksest kinni saada. Sõrm oli tal endiselt päästikul, püstolisuu taeva poole suunatud.

Mees tuli tolmupilvest otse tema poole. Ta oli otse auto ees, kapotist võib-olla kuus kuni kaheksa meetrit eemal. Ta hüppas nõtkelt üle maas lamavate kehade ja siksakitas põgenevate inimeste vahel, lähenedes kogu aeg nende autole. Mehe üks käsi oli poolenisti kilekotis. Ese, mida ta käes hoidis, oli nüüd selgesti näha.

Rebecca lasi käe püstoliga alla, püüdis sihtida mehe jalgu, kuid relva oli võimatu paigal hoida. Auto sõitis kiiremini, keerutas aina rohkem punast tolmu üles ja müksas seejärel nende taga oleva auto esiosa. Ootamatu seisak lõi autoukse Rebeccale vastu lõuga ja taas ei puudunud palju kukkumisest. Mõneks silmapilguks nägi ta vaid silmist löövaid sädemeid ja punast tolmu.

Kui vaateväli selgemaks muutus, oli revolvrisuu otse tema poole sihitud.

• 

Naine ratsutas ta peal nagu rodeohobusel.

Täiuslikud kunstrinnad kõikusid sünkroonis, kui ta oma paljast häbet mehe vastu hõõrus. Naise üks käsi oli voodipeatsi peal, teine hoidis HP pikki juukseid kindlas haardes nii kõvasti, et ta tundis juuksejuurte naksumist, kui naine teda endale lähemale tõmbas. Kingakontsad puurisid valusasti mehe reitesse.

Kuid HP-le oli see ükskõik, sest business-daam korraldas talle elu parimat sõitu.

HP polnud sugugi mõni kogemusteta voodipiloot – vastupidi! Tegelikult oli ta alati pidanud ennast sellel alal omamoodi Top Guniks.

Aga kuradi kurat küll, kuidas naine nikkuda oskas!

The Adult Awards’i aasta Gonzo, koos nomineeringuga female performer of the year. Elamus oli nii täielik, et kohati unustas HP isegi hingamise.

Kubemes hakkas tõmblema – pinge levis üle terve keha, kui ta asjatult püüdis millelegi vähem erutavale mõelda. Kuid see oli võimatu.

„I’m coming,” korises ta hoiatavalt, kuid naine ei teinud mingit katsetki tema pealt maha tulla. Selle asemel lasi ta voodipäitsi lahti, pani käe oma selja taha mehe jalge vahele ja surus seemnepurske hetkel küüned mehe munadesse. Ta pidi surema! Orgasm oli nii jõuline, et ta viskus vibuna üles ja karjatuse järgi otsustades nautis naine seda liigutust.

Kulus mitu minutit, enne kui mõistus tagasi hakkas tulema, sellel ajal veeretas naine end tema pealt maha ja süütas sigareti.

„Isn’t this a non-smoking room?” oli esimene, mis tal pärast kõnevõime taastumist üle huulte tuli.

„Who are you – the smoking police?” muigas naine ja puhus suitsu lae poole.

Täpselt, kes kurat hoolib? Milline kohutav dweeb ta vahel ikka on!

„M-mis… su nimi on?” kokutas ta parema vastuse puudumisel.

„Anna. Anna Argos.”

Ta kustutas sigareti ühte klaasi öökapi peal ja libistas end voodis allapoole.

„Eee… meeldiv tutvuda, Anna.”

Kuid naine ei vastanud. Tema suu oli juba tegevuses mehe riista surnust üles äratamisega.

• 

Relv sihtis otse tema poole, ometi ei suutnud Rebecca end liigutada.

Ta rippus kätega autoukse küljes, jalad lohisesid mööda maad. Püstol oli tal endiselt paremas käes, aga kuna kogu keharaskus oli langenud käevarte peale, siis sai ta püstolit tõsta vaid mõne sentimeetri võrra. Ta püüdis jalgadele tuge leida, raskuskeset muuta ja püstolikätt vabaks saada.

Kuid jooksev mees oli juba oma relva tõstnud ja ta taipas, et selleks pole enam aega. Autorataste alt paiskus välja tolmu, see keerles tema ümber ja ahendas vaatevälja punaseks tunneliks, kuni lõpuks nägi ta selle teises otsas ainult läikivat revolvrisuud. Ta ootas lasku.

Kuid seda ei tulnud.

Ootamatult pöördus auto järsult paremale, hoog oli nii suur, et ta lendas poolenisti salongi. Ta sai istmest kinni, surus ühe jala ukseposti vastu ja viskus sisse. Auto libises edasi, uks langes tema järel kinni ja järsku olid nad teinud 180-kraadise pöörde ning sõitsid tagasi mööda sama teed, kust äsja olid tulnud.

Landcruiseri rataste alt üles paisatud tolm langes neile peale ja Modin pidi kojamehed tööle panema, et midagi näha.

Rebecca pöördus istmel teistpidi ja püüdis läbi tagaklaasi revolvriga meest näha. Ta hoidis end istme vahel kinni, relv laskevalmis. Pilk oli naelutatud püstolisuule, sõrm päästikul…

Kuid nende taga oli ainult punane keerlev tolmupilv, mis kogu maailma endasse mattis.

Põgenikelaager, rahvamass, revolvriga mees – kõik kadus. Mõne sekundi pärast tundus, nagu poleks seda kõike kunagi olnudki…

Modin karjus midagi, kaugemal ragises raadio, kuid ta pulss peksis nii kõvasti vastu trumminahku, et ei suutnud sõnu eristada.

Tundus, nagu liiguks kõik ta ümber aegluubis. Ta tajus iga väiksematki üksikasja: nahkistmete lõhna, kössis kujusid tagaistmel, Modini järske liigutusi, kui ta auto teel hoidmisega vaeva nägi.

Ta käed pigistasid nii kõvasti püstolit, et sõrmedes hakkas torkima.

Liiv tõusis auto taga tuulekeerises endiselt üles, moodustades pikki hüpnootilisi spiraale, mis ta pilgu endasse imesid ja tegid kõrvale vaatamise võimatuks.

Siis sattus Modin nähtavasti teeaugule.

Auto rappus ja mõneks silmapilguks tundus, et nad lendavad, hõljuvad vabalt, peaaegu nagu unes.

Pärast millisekundeid kaaluta olekut põrkas auto jälle vastu maad. Rebecca kukkus vastu istme seljatuge, unenäoline tunne andis järele ja ta paisati tagasi tegelikkusse.

„Vasta raadiole!” karjus Modin ja samal hetkel avastas Rebecca, et kõrvaklapp oli välja kukkunud ja kõlkus ta parema õla peal. Ta pistis selle kiiresti kõrva tagasi, langetas relva ja vajus esiistmele.

„Kas kõik on okei, Normén?”

Malméni hääl oli murelik.

Rebecca pöördus taas ringi ja vaatas oma reisijate poole.

Minister ja Gladh olid kössis kumbki oma istmenurgas.

„Kas teiega on kõik okei?”

Vastust ei tulnud, kuid kaks kriitvalget nägu pöördusid aeglaselt tema poole.

„Kas sinuga on kõik korras, Ann-Christin?”

Rebecca kallutas end tahapoole ja puudutas ministri põlve, sellest piisas, et ta sai vastuseks klaasistunud pilgu ja noogutuse.

„Minister on okei, me sõidame villasse tagasi,” ütles ta mikrofoni nii rahulikult kui suutis, kuid tundus hoopis, et raadio pigem võimendab ta hääle värisemist.

„Selge,” vastas Malmén lühidalt.

Rebecca märkas järsku, et tal on püstol ikka veel paremas käes.

Ta riivistas relva, pani selle kabuuri ja tõmbas turvavöö seejärel aeglaselt peale.

Pulss hakkas aeglasemaks muutuma, adrenaliinitase langes tasapisi ja ta tundis sellele järgnevat kerget iiveldust.

„See läks kuradi napilt…”

Tee pealt pilku pööramata noogutas Modin vastuseks.

„Ma arvasin vahepeal, et kõik on läbi, ma ei saa aru, miks ta ei tulistanud?”

Modin heitis talle silmanurgast kiire pilgu.

„Ta ei jõudnud ilmselt relva tõsta, enne kui nad tal juba ümber olid.”

Kulus paar sekundit, enne kui Rebecca taipas.

„Ei, ei, mitte sõdur – ma räägin revolvriga mehest!”

„Kellest?” Modin vaatas teda küsivalt.

Enne kui ta vastata jõudis, kummardus Gladh tema vasaku kõrva lähedale.

„Kurat, mida sa oma arust õieti teed, Normén!?” sisistas ta.