Читать книгу [buzz] - Anders de la Motte - Страница 7

Ühiskonna alustalade1 foorum

Postitatud: 6. november 20:04

Saatja: MayBey

Ainus tõde on see, et kõik valetavad…

Postitusel on 20 kommentaari

• 

Tegelikult peaks ta praegu magama nagu surnu. Aga isegi säärase kaliibri voodimaadlus ei suutnud Unematit kohale meelitada.

Nojah, eks ta on juba üsna harjunud ärkvel olema…

Naine tema kõrval liigutas ennast unes ja ta pööras pea sinnapoole.

Naine magas külje peal, selg tema poole, ja oli teki nii palju maha lükanud, et pool päevitunud selga oli paljas.

Anna Argos – häälduse järgi otsustades kahtlemata pärit mõnest Londoni nooblimast linnaosast.

Esimest korda nägi ta naist basseini ääres.

Imetles tema minimaalseid bikiine ja mõtles parajasti, kas viitsib hakata naisele ligi ajama, kui too ta enda juurde viipas. Järgmisel silmapilgul määris ta naise tätoveeritud ristluudele päevitusõli ja kümme minutit hiljem, peaaegu ilma igasuguse vestluseta, istus naine juba kaksiratsi tema puusade peal.

Kas see pole mittesuitsetajate tuba?

Oh kurat, mihuke puumunn ta ikka on…

Ta tõstis pea padjalt, et miss Argost natuke lähemalt uurida. See osa näost, mis näha oli, oli sile nagu tite taguots ja kindlasti sama naturaalne nagu ta tissidki. Naine oli heledad juuksed kõrva taha lükanud ja lähemale kummardudes silmas ta kõrvalesta taga väikest valget plastilise kirurgia armi, mis tema teooriat kinnitas.

Ta vedas sõrmega aeglaselt üle naise kaela, abaluu ja käevarre ning peatus järsku tumeda väikese sinika kohal, mida ta varem polnud märganud. Uudishimulikult libistas ta sõrme üle sinika ja mööda triitsepsit.

Puudutuse tagajärjel ilmus nõrgalt nähtavale rohkem samasuguseid jälgi.

Ta vaatas oma kätt. Nimetissõrme otsas oli selgesti näha ihuvärvi meigikreemi jälg.

Ettevaatlikult ja ootamatult tekkinud ebamugavusega kummardus ta rohkem ettepoole, et biitsepsi esikülge uurida.

„Are you still here?”

Anna vahtis talle otsa, tema pilk oli kõike muud kui sõbralik.

„Eee… yes,” sai ta üle huulte ja tõusis istuli.

„Then get the hell out, I don’t remember asking you to stay – did I?”

„Eee… No!..”

Kurat – täna on ta küll pehmelt öeldes sõnakuse musternäidis.

Okei, naine ei tahtnud siis hommikust mõnulemist – see sobis talle suurepäraselt. Ta libistas end voodist välja ja hakkas oma riideid otsima, kuid nähtavasti ei teinud ta seda piisavalt kiiresti.

„Kas sa ei kuulnud, mis ma ütlesin?! Keri – minema!”

Selja tagant tuli jalahoop ja tabas poolenisti mehe ühte kannikat.

„Muidugi, muidugi – take it easy!” pomises ta ühel jalal hüpates ja püüdis samal ajal ujumispükse jalga tõmmata.

Kaks sekundit hiljem paugatas uks tema järel kinni.

Shit, mihuke kuradi bitch!

Kurat, milles ta probleem õieti oli?

Aga tal oli selle kohta juba oma teooria valmis…

• 

Vana villa oli suur, kahe korruse peale kokku kindlasti kuussada ruutmeetrit – ometi oli meeleolu seal klaustrofoobiline.

Tegelikult oleks ta tahtnud otsekohe evakueeruda, kõik valitsuse lennukisse pakkida ja viivitamatult minema pääseda. Aga lennuk oli alles hiljuti maandunud ja lendurite lubatud sõidutunnid ära kulutatud. Neil tuli vähemalt kaheksa tundi puhata, enne kui uuesti lennata tohivad, seega tuleb neil järgmise hommikuni oodata. Eeldusel muidugi, et võimud nad minema lasevad…

Ta rääkis iga kümne minuti tagant telefonis oma Sudaani kontaktisikuga ja iga poole tunni järel Runebergiga. Kontaktisik püüdis neid keelitada sinna jääma, ütles, et „rahutused olid olnud mässuliste korraldatud kahetsusväärne intsident, millega taheti rikkuda Sudaani ja Rootsi suhteid” ja et nad „garanteerivad nende turvalisuse”.

Mingist atentaaditegijast ei tahtnud kontaktisik aga teadagi.

Ja ega ta polnud ainuke…

Teisel korrusel oli Gladh marus, ta möirgas nii kõvasti oma assistendi Håkan Berglundi peale ja ka telefonitorusse, et kindlasti kuulsid teda isegi värava juures valves seisvad sõdurid.

Minister seevastu ei öelnud eriti midagi, ta oli end oma tuppa sulgenud ja jättis rääkimise oma pressiesindaja hooleks.

„Ann-Christin on natuke tõbine, tal oli juba lennureisi ajal paha olla ja siis veel see…”

Pressiesindaja noogutas paljutähendavalt Rebeccale, too märkas, kuidas teised ihukaitsjad teda jälgivad.

„…atentaadiüritus,” lisas Rebecca nii kindlal toonil kui suutis. „Tundmatu revolvriga mees lähenes meie autole eesmärgiga seda tulistada. See ei läinud tal õnneks korda ja me jäime terveks. Minu töö on hoolitseda, et kõik tervelt ja võimalikult kiiresti koju jõuaksid.”

Pressiesindaja noogutas sõbralikult.

„Ja me hindame seda, Rebecca, tõespoolest hindame.”

Naine piilus Gladhi poole.

„Ainult et evakueerimine võib välja saata… eee… valesid signaale, kui sa minust ikka aru saad?”

„Ei, ei saa,” lõikas Rebecca vahele.

Gladh kargas püsti.

„Meil on päevakava, kokkusaamised – olulised inimesed, kellega kohtumise nimel me oleme kõvasti tööd teinud. Saadik on kogu oma reputatsiooni mängu pannud, et see visiit teoks saaks, ja nüüd järsku jätame me kõik ära lihtsalt mõne… segava asjaolu pärast?”

Gladh oli näost valge ja tema suust lendas aeg-ajalt väikesi süljepritsmeid.

„Nii palju, kui mina aru sain, algas kõik sellest, et sa otsustasid sealt ära sõita, Normén. Kas keegi on teisel arvamusel?”

Ta libistas pilgu üle toa, kuid keegi ei öelnud midagi.

Rebecca püüdis Malméni pilku tabada, kuid too vaatas põrandale nagu ka ülejäänud tiim, ja Håkan Berglund vaatas ainiti oma peremeest. Ta hingas sügavalt sisse ja püüdis rahulikuks jääda.

„Ma otsustasin evakueerumise kasuks, sest olukord oli liiga riskantne. Võrreldes eelmise päevaga olid asjaolud radikaalselt muutunud ja minu hinnang oli, et meil ei õnnestu turvaliselt oma teekonda lõpetada. Kui mäss kõrvale jätta, siis tõestab ju atentaaditegija, et mul oli õigus?”

Ta vaatas teiste poole, kuid kõik hoidsid pilgud endiselt mujal – välja arvatud Gladh.

„Sa mõtled atentaaditegijat, keda ainult sina üksi nägid, Normén? Kas pole natuke imelik, et keegi teine teda tähele ei pannud, ei sinu kolleegid ega ka keegi meist, kes autodes olid? Kas sa ei arva, et see tundub natuke kummaline?”

Ta kallutas pea viltu, rõhutades sellega oma sõnade solvavat tooni.

„Kõik käis väga kiiresti, seal oli väga palju inimesi ja tolmu tõttu oli raske näha…” alustas Rebecca, kuid Gladh katkestas teda.

„Aga sinu autojuhile pidi ta ju ometi silma hakkama, mis su nimi nüüd oligi? Modig?”

Karolina Modin tõstis pilgu põrandalt.

„Modin,” pomises ta.

„Jah, muidugi… Noh, Modin, me kuulsime Norméni juttu, kuidas too müstiline atentaaditegija jooksis otse kapoti ees ja sihtis meid revolvriga.

Kas sina teda siis ei näinud?”

Modin heitis kõigepealt Rebeccale ja seejärel Malménile pika pilgu, enne kui vastas.

„Ei, ma ei näinud.”

„Või nii, aga sinu ülemus, kes oli sinu kõrval, ütleb, et nägi teda selgesti. Mis sa arvad, miks teie jutt omavahel ei klapi?”

Modin niheles ja vaatas uuesti Malméni poole.

„Ma vaatasin põhiliselt tahapoole, ma olin keskendunud tagurdamisele, nii et ma ei näinud väga palju, mis auto ees toimus. Seal oli igal pool liikumine…”

„Aga täies elusuuruses atentaaditegija, kes suure revolvriga vehkis, teda oleksid sa ometigi pidanud märkama? Kas ihukaitsjate kursustel teile selliseid asju siis ei õpetata?”

Üleolev toon tekitas Rebeccas tahtmist see kuivikust nuhtlus ära kägistada, kuid ta talitses end. Vaatamata sellele, mis on Gladhi sihiks, jääb viimane sõna siiski temale. Ta võidab, küsimus on ainult, kuidas Gladh sellesse suhtub?

Modin pomises midagi vastuseks ja Gladh suunas oma tähelepanu rühmajuhi asetäitjale.

„Ja sina, su nimi oli Malmén, eks ju?”

„On küll.”

„Kas sa nägid atentaadimeest?”

„Ei, ei näinud, aga täpselt nagu Modinil ja minu autojuhil oli mu tähelepanu mujale keskendunud. Pealegi püüdsin meie taga olnud sõidukit liikuma saada, see polnud lihtne…”

Gladh noogutas ja pöördus uuesti Rebecca poole.

„Nagu öeldud, meil on niisiis tegemist rahutustega, mis ilmselgelt algasid meie ettekavatsemata taganemisest, ja oletatava atentaaditegijaga, keda nägid ainult sina üksi, Normén. Minu jaoks on asi selge, pole mingit põhjust seda reisi katkestada ja ka saadik on samal arvamusel. Siseminister on lubanud meile relvastatud saatemeeskonna ja me jätkame homme hommikul nii, nagu plaanitud oli.”

Ta vaatas kõiki rahulolevalt, nagu oleks asi seega otsustatud.

„Ei, ei jätka,” ütles Rebecca kindlalt. „Te olete minu ametinimetuse ja mu volitused ilmselt unustanud, Gladh. Mina olen see, kes vastutab ministri ja tiimi julgeoleku eest – mitte teie ega saadik. Minu otsus on selline, et nii pea, kui valgeks läheb, sõidame me koju. Kui teile see ei meeldi, siis võite kaevata mu ülemusele komissar Runebergile.”

Ta tõusis püsti ja läks köögi poole.

Side lõpp, sa kõhetu ninatark!

• 

Four plus one.

Niimoodi nimetati selliseid jälgi CSI-s.

Neli sõrme käevarre tagaküljel ja pöial eespool. Ta oli neid varemgi näinud, In Real Life…

Ta võttis joint’ist sügava mahvi ja hoidis mõni sekund hinge kinni, enne kui kleepuva suitsupilve voodist lae poole suitsuanduri suunas saatis.

Anna Argos oli ärgates sittakanti tige, aga mingil põhjusel tundus talle, et naise hommikune pahurus oli seotud rohkem sinikate avastamise faktiga kui sellega, et mees ikka veel tema voodis oli.

Ta tõmbas sügava mahvi ja serveeris tuletõrjeandurile järjekordse lagritsalõhnalise pahvaku.

Jurakas lae all ei reageerinud mingil moel, see polnud sugugi imelik, sest nagu palju kordi varemgi oli ta rõõmurikkuja vannitoast võetud tasuta dušimütsiga hoolikalt kinni mässinud.

Ta ei saanud eitada, et Anna Argos tekitas temas uudishimu – nii suurt uudishimu, et ta oleks oma tripi emoland’i peaaegu ära unustanud.

Lisaks sinikatele oli veel teinegi asi, mis tundus natuke imelik.

Anna oli täiesti selgelt ärinaisetüüp, niisugune, kellel on mobiiltelefon alati käeulatuses.

Ta oli püüdnud üleval sviidis telefoni leida. Kontrollis iga siledat pinda nii siis, kui naine teda voodi poole tõmbas, kui ka hiljem, kui teda välja visati. Aga ta ei näinud kuskil mingit telefoni.

See võis olla muidugi ka juhus – kuid nüüd tagantjärele ei saanud ta lahti mõttest, et naine oli telefoni meelega ära peitnud.

• 

„Malmén!”

Mees koridoris peatus ja Rebecca andis talle märku tuppa astuda.

Ta lõpetas parajasti telefonikõnet ja viipas, et mees istuks, kuid too jäi seisma.

„Hoolitse selle eest, et kõik oleks pakitud. Swedeforce 24 sai loa 07.00 õhku tõusta, nii et me sõidame siit välja 05.45.”

Mees noogutas lühidalt.

„Ja autod?”

„Me jätame need lennuväljale. Minu poolest võivad Gladh ja Berglund need Khartoumi viia, kui härrad koju, Stockholmi ei taha sõita.”

Malmén naeratas kõveralt ja kehitas õlgu.

„See on sinu otsus…”

„Mida paganat sa sellega mõtled?”

Viha, mida ta seni oli suutnud alla suruda, paiskus järsku pinnale.

„Mitte midagi, ole rahulik!”

„Ma olen rahulik,” sisistas ta. „Ma tahan ainult teada, mida sa sellega mõtled, et see on minu otsus?

Kas sa ei jaga minu arvamust, et me peaksime evakueeruma? Kas sina ka ei usu seda, et seal oli sooritamisel atentaat?”

„Ma pidasin autosid silmas, Normén, okei?”

Ta uuris meest mõne sekundi ja rahunes tasapisi.

„Okei…”

Alles siis, kui Malmén oli toast juba lahkunud taipas ta, et mees polnud ta küsimusele vastanud.

• 

Telefonihelina peale kukkus tal savu käest.

Ta oli tukkuma jäänud ja mõne unise sekundi jooksul püüdis ta põrandalt savu kätte saada, et see vaiba sisse auku ei põletaks.

„Hello…?”

„Allo, Thomäss, dis is Vincent speking, how är jo maj fräänd?”

Kulus veel mõni sekund, enne kui suitsust läbi imbunud juhtmed ajus õige ühenduse leidsid.

Thomas oli ta viimane nimi – Thomas Andersen Trondheimist, Norrast. Ta oli kinni istunud koos Berrrgeni väikediileritega ja oskas tänu sellele nii hästi arusaamatut uusnorrat kuristada, et oleks võinud julgelt seitsmeteistkümnendal mail norralase pähe esineda.