Читать книгу [buzz] - Anders de la Motte - Страница 6

„Halloo?”

„Tere õhtust, mu sõber, seal teie juures on vist juba õhtu…?

Kas ma helistan halval ajal?”

„Ei, ei, sugugi mitte, ma olen teie kõnet oodanud. Ma olen kohal – kas kõik on… valmis?”

„Kõik on valmis.”

„Ja kuidas on…?”

„Nagu ma ütlesin – kõik on valmis. Küsimus on ainult, kas teie olete? Ülesanne on riskantne, nii et ma saan aru, kui te kahtlete… Aga tõsiasi on see, et ilma teie abita ei saaks me hakkama.”

„Ma olen valmis – pole mingit probleemi!”

„Suurepärane!”

„Millal me alustame?”

„Varsti, mu sõber, üsna varsti…”

• 

„Darfur?”

„Mhmh…”

„Kui kaua?”

„Ligi nädal harjutamiseks, neli päeva ministriga ja veel paar päeva lõpetamiseks. Ma arvan, et kokku kaks nädalat, sõltub natuke ka sellest, kas ma sõidan koju valitsuse lennukiga või tavalise reisilennukiga.”

Mees noogutas ja vaatas hommikusöögilaual lebavat ajalehte.

„See on mu töö, Micke, sa tead seda.”

„Tean küll,” pomises mees üles vaatamata. „Aga see ei tähenda, et ma peaksin iga kord rõõmust hõiskama, kui sa jälle kuhugi järjekordsesse eluohtlikku kohta sõidad, eriti mitte sel juhul, kui on ka teisi võimalusi. Nii et mis järgmiseks tuleb, Bagdad?”

Pigem Kabul, oleks tal äärepealt üle huulte tulnud, kuid ta sai mõttele jaole enne, kui see jõudis sõnadeks saada. Seda väikest üllatust tahtis ta hoida ajaks, kui on juba kindlalt teada, et sinna sõidab tema meeskond.

„Kuule.” Ta ootas, kuni mees talle otsa vaatab. „Ma oskan ennast kaitsta ja pealegi meeldib mulle mu töö. Töökoha vahetamisest oleme me juba rääkinud, nii et kuidas oleks, kui sa hommikuse hapu näo tegemise asemel mind natuke hoopis toetaksid?”

Ta vaatas mõne sekundi jooksul mehele silma ja too pööras nagu tavaliselt pilgu kõrvale.

„Muidugi, sorri, ma ei kavatsenud vinguma hakata…”

Ta lõi ajalehe kokku ja pani oma käe naise käele.

„Anna mulle andeks, Becca, muidugi sa sõidad, okei? Kodune nägelemine on viimane asi, mida sul enne sellist reisi vaja on. Mul on unega natuke raskusi, tööd on palju, tead küll…”

Mees vaatas talle kutsikapilguga otsa ja Rebecca naeratas selle peale kohusetundlikult.

„Arusaadav,” pomises ta. „Pole probleemi.”

Mehe kannapööre oleks pidanud teda rõõmustama, kuid selle asemel tundis ta hoopis pettumust.

Micke oli suurepärane mees, ta ei korraldanud kunagi mingit riidu ja andis erinevate seisukohtade ilmnemisel alati järele. Hea töökoht, üldiselt haritud, huumorimeel ja kõik muu värk… Tegelikult lausa unistuste prints, eriti tema varasema kogemusega võrreldes.

Ometi tabas ta end kahetsemast, et polnud võimaluse tekkides Afganistani-reisi talle hambusse visanud. Ei kallanud tulle sortsu bensiini, et näha, mis juhtuma hakkab. Aga tublid tüdrukud nii ju ei tee…

Pealegi poleks sellest kindlasti mingit kasu olnud.

Võib-olla oleks mees mõni minut kauem mossitanud, kuid lõpptulemus oleks nagunii olnud sama.

Kurb koerapilk ja „anna mulle andeks, Becca”.

Mingil põhjusel tekitas asjade selline käik temas iga korraga rohkem vastumeelsust, ja mehega samasse firmasse tööleminek ei tulnud absoluutselt kõne alla, ehkki nad pakkusid peaaegu kaks korda suuremat palka.

Mõnikord igatses ta taga aegu, mil nad said kokku ainult kohustustevabaks seksiks. Mees tundus tol ajal toredam, mingil kombel põnevam…

Ta haaras ühe osa ajalehest ja hakkas seda hajameelselt lehitsema. Mõne sekundi pärast tegi ka mees sama ja Rebecca sai rahus omi mõtteid mõelda.

Tal oli kõik, mida võiks soovida – ometi polnud ta rahul.

Mis tal õieti viga on?

• 

Kui ta Mängu konto tühjaks tegi, oli seal kaks miljonit dollarit ja natuke veel peenraha peale.

Seda oli küll natuke vähem, kui ta algul oli arvestanud, kuid siiski piisavalt, et mõnusat elu elada.

Osa rahast läks pankadele, kes aitasid tal enda jäljed ära pühkida, osa advokaatidele, kes kodused asjad korda ajasid. Nad maksid ära ta korterivõla, korraldasid fondi jooksvate kulude katmiseks ja teise, mis andis vaesele pollarile, kelle ta Lindhagensplanil peaaegu ära oli tapnud, korraliku plaastri haava peale. Äsja asutatud politsei erifond oli andnud inspektor Hans Krusele teenistuskohustuste täitmisel üles näidatud vapruse eest miljoni krooni suuruse maksuvaba preemia ja tema kolleegile Rebecca Norménile summa, mis peaaegu ööripealt kattis tema Handelsbankenist võetud korterilaenu.

Tänu advokaadile olid kõik paberid 100 % koššer ja seepärast polnud ka ükski saaja helde annetuse vastu protesteerinud. Lisaks teadis ta, et tema vanade semude Gustav „Soku” Bochi ja Farook „Mange” Al-Hassani postkasti olid potsatanud paksud ümbrikud, mille sisu kattis kuhjaga kahe sodiks aetud mopeedi ja suitsukahjustusi saanud arvutipoe kahjud.

Pärast kõiki väljaminekuid ja igapäevaseks elamiseks vajalikke kulutusi oli summast järel veel umbes pool.

Kuradi hästi kõrvale pandud dollarimill, mille asukohta teab ainult tema üksi. Pole paha…

• 

Tiimis oli neli inimest – kolm meest ja üks naine.

Tegelikult oleks pidanud neid olema rohkem, aga hetkel ületas nõudmine ihukaitsjate järele suurelt pakkumise.

Nii või naa…

Neli hea koolituse saanud, kogemustega ihukaitsjat, kes olid juba kaua koos töötanud ja teadsid täpselt, kuidas kõik toimib. Ehkki kõik olid omavahel juba varasemast tuttavad, tekitas uus ülemus peaaegu alati teatud ebakindlust. Vaatamata sellele, mis inimesed küsimise peale kostavad, pole enamik neist siiski muudatustest sugugi vaimustatud. Tema rühma probleem oli selles, et mitu kuud polnud sel ülemust olnud ja kohusetäitjast David Malménist oli oodatud uut rühmajuhti.

Ülejäänud kolm kuulasid teda ja neil oleks olnud raske uue korraldusega harjuda, kui Malmén sellega ei lepi. Mitteformaalse juhiga rühmad pikemas perspektiivis ei toimi. Rebecca oli seda lähedalt näinud nii politseikõrgkoolis õppides kui ka hiljem tööle asudes.

Enda maksma panemiseks on tal vaja nii peent taju kui ka otsustavust. Põhimõtteliselt ei tohi ta teha ühtegi viga.

Lennureis oli väsitav, enne Khartoumi jõudmist tuli neil kolm korda ümber istuda.

Mõned ööd hotellis ja palju kohtumisi igasugustes formaalsustes kokku leppimiseks.

Sudaani võimud tahtsid kõike kontrollida – nende relvi, sidevahendeid ja kuulikindlaid veste. Lisaks tuli üle vaadata kõik paberid, need ära tembeldada, siis uuesti kontrollida ja uuesti tembeldada, alles seejärel said nad oma sõidukid kätte ja võisid lõpuks teele asuda.

Mida enam lõuna poole, seda lagedamaks muutus maastik. Kuiv punane tolm keerles nende ümber, paiskus autorataste alt õhku ja tungis igast väiksemastki praost sisse, kattes riided ja varustuse pikkamööda kareda roosaka kihiga.

Kuigi kalendri järgi hilissügis, oli kuumus kohati peaaegu väljakannatamatu. Karolina Modin juhtis, Rebecca istus ülemuse kohal tema kõrval.

Neile järgnevat autot juhtis Bengt Esbjörnsson, tema autos oli ka tõlk.

Kolleegid Malmén ja Göransson pidid saabuma mõni päev hiljem koos ministriga valitsuse lennukil, selle aja jooksul tuli teistel plaanitav külastuskoht üle vaadata.

Niimoodi planeerides oli tal oma tagamõte. Peter Göransson oli Rebecca kursusekaaslane, nad olid varem päris palju koos töötanud ja ta tundis end seepärast üsna turvaliselt.

Malmén ja Esbjörnsson olid omavahel head sõbrad, neid niiviisi lahutades ja lisaks loodetavasti ka Modiniga jutuajamist maha pidades tekib võimalus uut rühmahierarhiat lihvida. Aga tuli tunnistada, et seni olid Rebecca plaanid läinud nii ja naa…

Tema otsus jätta Malmén rühmaülema asetäitjaks polnud esile kutsunud oodatud rõõmu. Tegelikult polnudki see väga imelik. Tal polnud ju eriti valikut.

Ja ka sõit ise ei kulgenud suurt paremini.

Esbjörnsson oli Norrlandist pärit karmi loomuga mees, kes rääkis ainult siis, kui tõesti vaja, ja Karolina Modin hoidis omaette, olemata seejuures ebasõbralik ega ka otseselt sõbralik.

Tegelikult oleks rühm enne nii raske ülesande täitmisele saatmist pidanud kodus veel koostööd harjutama, kuid nende ülemus jättis selle tähelepanuta.

„Sa tahtsid rühmaülemaks saada, Normén, nüüd ei jää muud üle, kui olukorraga leppida. Sinu tiimil on kõige vähem ületunde, nii et mul pole ei võimalust ega tahtmist kedagi teist sinna saata,” oli komissar Runeberg lühidalt öelnud ja heitnud talle sellise pilgu, mis pani Rebeccat ennast viriseva koolilapsena tundma. Nad võtsid Khartoumis peale saatkonnanõunik Gladhi, tema assistendi ja tõlgi. Tal kulus mehe upsaka loomuse ära tabamiseks kõigest mõni sekund, paraku said need aimdused peaaegu otsekohe ka kinnitust. Gladh oli ennast täis karjerist, kes kohtles teda ja tema tiimi nagu oleksid nood lihtsad autojuhid. Vana veidrik oli arvatavasti välisministeeriumi teenistuses juba siis, kui Rebecca veel sündinudki polnud. Ta oli meest näinud alati ainult peenetriibulises ülikonnas, lipsu ja rinnatasku pistetud taskurätiga. Riietus tegi teda veelgi pikemaks ja kõhnemaks, peaaegu iseenese karikatuuriks, ja neil vähestel kordadel, kui ta suvatses turvarühma kõnetada, oli neil Skåne aadliku kurisevat murrakut kuuldes peaaegu võimatu naeru tagasi hoida.

Peaaegu kogu autosõidu aja rääkis Gladh telefoniga ja vingus välisministeeriumi kolleegide kallal. Tema arvates oleks kõik julgeolekumeetmed pidanud korraldama saatkond koostöös Sudaani valitsusega, selle asemel, et saata kohale kogenematud Rootsi politseinikud, kes ei tunne ei riiki ega kultuuri. Lisaks selgus, et Gladhi vennapoeg on politseinik ja seega teab ta „üht ja teist sellest ametkonnast”, mis tema hääletooni ja näoilme järgi otsustades polnud sugugi positiivne.

Veidi optimismi andis ainult see, et Karolina Modin jagas nähtavasti tema seisukohta saatkonnanõuniku osas, ja autosõidu edenedes vahetasid naised omavahel iroonilisi pilke niipea, kui saatkonnanõunik suu avas.

Gladh polnud aga sugugi loll, ta jagas nende väikese mängu peagi ära, ja lõpuks oli õhkkond autos peaaegu jäine.

Gladhi assistent Håkan Berglund oli seevastu Rebeccaga umbes samaealine üsna meeldiv noormees, kes püüdis mõnikord oma šefi kõige hullemaid sõnavõtte üle siluda.

„Sixten on vana kooli mees,” ütles ta nende esimese ühise afterworkdringi ajal vabandavalt. „Ta pole tegelikult halb inimene ja ma olen temaga koos töötades nii mõndagi õppinud.”

Rebecca kehitas õlgu.

„Minu poolest olgu ta selline nagu tahab, kui ta ainult sellest aru saab, et seda, kuhu minister läheb või ei lähe, otsustan mina, mitte välisministeeriumi protokoll, okei?”

Berglund tõstis tervituseks klaasi.

„Arusaadav, inspektor. Muide, kas ma olen juba öelnud, et kolin mõne nädala pärast Stockholmi tagasi…” naeratas ta sõbralikult, ja umbes samal ajal, kui Rebecca taipas, et talle meeldib mehe naeratus, meenus talle, et oli unustanud koju helistada.

• 

Põgenemine oli alanud ju pagana hästi.

Esimene peatus vana semu Jesuse apartementhotellis Tais, kus ta palmide alla maandus. Mõnules meenutades, kuidas ta Mängu alt oli tõmmanud ja nende rahadega jalga lasknud.

Aga juba mõne kuu pärast hakkas teda närima rahutus.

Lainemüha saatel võrkkiiges lebotada on muidugi kuradi sweet, kui sellest ainult rääkida – aga tegelikult seda kogu ülejäänud elu teha?

Not fucking even!

Täpselt nagu Caine „Kung-Fu legendis” polnud ta tüüp, kes oleks end kuskil rahulikult ankrusse seadnud.

Niisiis rentis ta selle asemel motika ja rändas paar nädalat sihitult ringi, kuni heitgaasid, ära hõõrutud tagumik ja hammaste vahele lendavad putukad ta ära tüütasid.

Siis sõitis ta läbi Filipiinid, Singapuri ja Bali, enne kui söandas ette võtta reisi down under.

Päevad täitis ta turistiseiklustega – krokodillisafari, bungy-hüpped sillalt ja sukeldumine haide keskel.

Aga purchased experiences didn’t count – eriti arvestades kõike seda, mis ta läbi oli elanud, nii et mõne kuu pärast oli ta turistiseiklustest tüdinud, tundis taas rahutust ja otsustas edasi liikuda.

Ta kaalus reisi ida poole, võib-olla koguni Ühendriikidesse, kuid polnud kindel, kas tema võltsitud dokumendid Immigrations’i silmis vettpidavad oleksid.

Pass oli üks asi, aga sõrmejälgi on juba raskem võltsida, ja MänguJuht oli tema omad kahtlemata kõikvõimalikesse andmebaasidesse sokutanud.

Mõte sisse kukkumisest, millele järgneks prisonbitch’iks olemine Alabama State’is oli piisavalt peletav, et unistus US of A-st pikemaks ajaks riiulile panna.

Lisaks oli kogu see ringikolamine hakanud talle närvidele käima.

Tema rahutus kasvas kiiresti, täpselt nagu unetuski.

Rohkem või vähem teadlikult hakkas ta pikapeale põhja suunas liikuma. Tegi peatuse Indias, lamas mõned suitsuuimas nädalad Goa playa’l, enne kui lõpuks sattus siia, kus ta praegu oli – fucking Neverlandi.

Dubai is verri kööl, you will löve it, maj frännd– mais bien sûr!

Note to memo– ära iialgi usalda musta AmEx-kaardiga libekeelse prantslasest rikkuri reisisoovitusi, ükskõik, kui palju Mari-Annat ta sulle pakub…

Tal oli juba kõigest kõriauguni, idapoolkera turistivärkidest oli tekkinud üledoos, ja see mänguriik oli kokkuvõttes sama ehtne nagu nimi tema viimases passis.

Fassaad, kuradi hingetu pealispind, millel puudus vähimgi kontakt oma ajalooga – või ka tegelikkusega…

Tema uus mängukaaslane Vincent oli lubanud talle vastu tulla, kuid seni polnud prantslasest veel kippu ega kõppu kuulda. Arvatavasti hängis koos oma kambaga ikka veel Goa rannal vines, Henke aga hapneb siin, sellel kunstsaarel nagu mingi kuradi luks-merehädaline. Ainult väljamõeldud sõber ongi veel puudu, siis oleks mäng täielik.

Huvitav, kas Armani toodab võrkpalle…?

Kurat, kogu see pleiss lööb oma maitsetusega isegi Vegast ikka pika puuga…

Mõni päev varem kuulis ta päikesest punaseks põlenud tüüpilist svenssonite perekonda – ema, isa, 2,1 last – mõni laud eemal rootsi keelt rääkimas, ja ootamatult oleks ta oma hommikusöögimunade kohal peaaegu ulguma hakanud. Kulus paar minutit, enne kui ta õieti taipas, miks.

Raisk, ta igatses koju!

Rootsit, Stockholmi, Söderit, õde, Manget, Sokut, ühislaulu Skansenis, Ropsteni rongi kaheksat vagunit, you fucking name it!

Aga võib-olla rohkem kui midagi muud – iseennast.

Sest hoolimata sellest, et tal oli kõik, mida tavaline svensson ihkab – raha, vabadus ja minimaalselt vastutust – oli kibedal kombel tema ainus soov soov võimatu.

Saada jälle HP-ks – correction, uueks ja paremaks HP-ks – kodumaa väikeses parditiigis.

Mõte, et ta on igaveseks määratud kuutõbise kombel hulkuma mööda Aasia turistihotelle, kuni ta enam oma nimegi ei mäleta, tekitas tõsist masendust.

Isegi Kung Fu legend poleks aja jooksul suutnud sihukest vagabondielu taluda, vaid lõpetanud oma päevad washed up drag queen’ina hotelli riidekapis, ribakardinanöör hüvastijätuks lipsuna kaelas.

And who could blame him?

Tal oli vaja midagi, mis ükskõik mis kuradi moel meenutaks talle, kes ta tegelikult on, ja paneks end taas natuke elavana tundma.

• 

Valitsuse lennuk maandus täpselt ettenähtud ajal El-Fasheri väikesel lennuväljal, selle mootorid piitsutasid ootavatele autodele tolmupilve.

Lisaks nende grupile oli kohal ka ÜRO delegatsiooni juht ja Rebecca jõudis tema turvameeskonnaga paar kiiret sõna vahetada.

Lennukiuks tehti lahti ja Malmén vaatas välja. Rebecca andis talle märku ja mees noogutas vastuseks.

Arenguabi minister naeratas trapist alla tulles teda ära tundes.

„Tere tulemast…” tervitas Rebecca, kuid Gladh oli juba vahele trüginud.

„Tere tulemast Aafrikasse, minister, loodetavasti läks reis hästi? Lubage mul tutvustada ÜRO kohalikku esindajat härra Mooni ja tema assistenti proua Awagat. Esimene peatus, nagu te juba teate, on Dali põgenikelaagris, kus me kohtume Sudaani siseministri ja Darfuri kuberneriga. Seejärel sõidame Kaguro lastekodusse…”

Rebecca astus paar sammu kõrvale ja hoidis ministrile autoust lahti, kui too kuulekalt oma kohale istus. Gladh läks ümber auto ja jäi ootama, kuid Rebecca ignoreeris teda. Tema kohustus oli turvata ministrit, Gladh pidi ise endaga hakkama saama. Autoukse võib vanamees väga hästi ka ise lahti teha.

Paar minutit hiljem oli kõik korraldatud. Minister ja Gladh sõitsid esimesele sõjaväeveokile järgnevas autos koos tema enda ja Karolina Modiniga. Esbjörnsson ja Malmén tulid Landcruiseriga tihedalt nende sabas, ülejäänud seltskond oli kolmandas autos, mida juhtis kohalik autojuht. Nende taga kolm ÜRO autot ja viimasena veel üks Sudaani sõjaväe auto. Kõik läks täiesti plaanikohaselt.

Tema telefon piiksatas.

Nad olid poolel teel põgenikelaagrisse, kahel pool auklikku kruusateed laius ainult lage savann, nii et ta ei näinud inbox’i kiires kontrollimises mingit probleemi. Tegelikult päris uskumatu, et siin eikuskil oli üldse levi olemas – aga Aafrika on nähtavasti telefonioperaatorite uus kullaauk.

Hoia ennast, Becca – kas kohtume, kui koju jõuad?

Ta naeratas ja pööras pead. Tagaistmel olid minister ja Gladh haaratud vestlusest, mille kuulamise ta juba mitu minutit varem lõpetas.

Tagaaknast nägi ta neile järgnevaid autosid ja reisijate tumedaid siluette. Nii kaugelt oli võimatu aru saada, milline vari kellele kuulus.

Eks näeme…

kirjutas ta ja pani saatmisnupule vajutamise hetkel tähele, et Modin piilub tema poole.

„Kodunt,” ütles ta lühidalt ja kuulis vastuseks mühatust.

Ta vaatas kella.

„Kümme minutit veel,” ütles ta randme külge kinnitatud raadiomikrofoni. Kõrvaklapis kuulis ta topeltkoputust, see oli Malméni märguanne, et oli öeldust aru saanud ja tal pole sellele midagi lisada.

Hästi!

Kuid tegelikult polnud tal mehe heakskiitu vaja. Malmén peab hakkama harjuma, et see on nüüd tema, Rebecca tiim, tema neli pluss üks.

Rahvamass paistis juba kaugele.

Sõjaväeveok nende ees oli teelt kõrvale sõitnud ja andis neile märku edasi liikuda, kuid erinevalt eelmisest päevast oli viimane osa hooneteni viivast teest suletud.

„Paistab, et kaugemale me ei pääse,” ütles ta ja Karolina Modin noogutas.

„Plaan on muutunud,” ütles ta randmemikrofoni. „Tee on blokeeritud, nii et me peame viimase otsa nähtavasti jala minema. Esbjörnsson ja Modin, teie jääte autode juurde kuni uute korraldusteni, kas on arusaadav?”

„Kas sa ei arva, et seal oleks meid kõiki vaja, eespool ei paista asi kuigi paljutõotav.”

Malméni toon raadios oli järsk ja ta nägi, kuidas Modin otsekui tema vastust oodates peaaegu märkamatult pea tõstis.

Rebecca tõmbas sügavalt hinge.

Neli pluss üks või neli ühe vastu? Kõik sõltub tema vastusest.

Malmén oli kogemustega ihukaitsja ja tema jutus oli vaieldamatult oma iva, aga kui ta nüüd järele annab, siis on kõigile selge, kes rühma tegelikult juhib.

Kui ta aga liiga teravalt vastab, siis võib see jätta mulje, et ta tunneb oma positsiooni ohustatuna ega kavatse edaspidi põhimõtteliselt mitte kunagi Malméni seisukohtadega arvestada, ükskõik kui arukad need ka poleks. Selline juhtimisviis pole mitte üksnes kehv, vaid võib rühma turvalisusele lausa ohtlik olla.

Rebecca tõstis vasaku käe suu juurde, hingas sügavalt sisse ja vajutas ühendusenupu alla.

„Ma saan su mõttekäigust aru, Malmén, aga praegu eelistan, et oleme iga hetk valmis sõitma. Esbjörnsson ja Modin, te jääte esialgu siia. Kui oleme autodest väljas, siis hindan olukorda uuesti, side lõpp.”

Kaks viimast sõna panid jutuajamisele efektiivselt punkti. Rebecca kõõritas Modini poole, kuid too istus täiesti liikumatult ja tema näost polnud võimalik midagi välja lugeda.

Nad sõitsid väikesele platsile, kus oli ruumi autod ringi pöörata, ja ta avas autoukse.

Esimese raundi oli ta nähtavasti võitnud, aga mingil põhjusel oli tal tunne, et mäng on alles alanud.