Читать книгу GEIM: mäng on alanud - Anders de la Motte - Страница 4

Sõnum ilmus eiteamitmendat korda displeile ja sama mitmendat korda vajutas HP selle ärritunult kinni. Ei, ta ei tahtnud mingit kuradi mängu mängida. Tema ainsaks sihiks oli välja uurida, kuidas telefon, mida ta käes hoidis, toimib, ja kas sellega saab ehk teha midagi väga lihtsat, näiteks helistada?

Märsta elektrirong juuli alguses, teel linna poole.

Peaaegu kolmkümmend kraadi sooja, särk selja külge kleepumas ja keel juba korralikult kurgulakke kinni kuivanud. Suitsud olid muidugi otsas ja ainsana pakkus lohutust õhuvool, mis ülevalt, armetult väikesest õhuaknast sisse puhus.

Ta nuusutas paar korda oma t-särki ja kontrollis seejärel oma hingeõhku. Tulemus oli umbes selline, nagu oodata võiski. Külalisesinemine, pohmakas ja suus mingi kärvanud elukas, jippii! Peaaegu täiuslik pühapäevahommik, kui jätta kõrvale väike asjaolu, et praegu oli neljapäev ja ta oleks pidanud juba kaks tundi tagasi tööl olema. Nii palju siis katseajast uues töökohas.

Pohlad!

McJobb imes nagunii, tõsine persenoolijate kamp eesotsas mölakast bossiga.

Oluline on kollektiivi sulanduda, Pettersson. Tere hommikust! Nagu tuleks tal Kumbayah’d ümiseda ja koos pundi luuseritega suurest rõõmust püherdama hakata. Ainsaks põhjuseks, miks ta seal oli, oli fakt, et see andis juurde päevi, mil tal on õigus saada töötu abiraha.

Suck my ass, mofos!

Ta märkas seda peagi pärast Rosersbergi jaama. Väike hõbedane asi teisel pool vahekäiku istme peal. Seal oli äsja keegi istunud, kuid nüüd polnud seal enam kedagi ja rong hakkas juba liikuma. Seega ei tasunud karjuma ja kätega vehkima hakata, kui tal ka oleks pähe tulnud korralikku kodanikku mängida.

As if…!

Kurat, igaüks peab ju ikka ise oma asjadel silma peal hoidma?!

Selle asemel vaatas ta kiiresti ringi, otsis vilunud pilguga võimalikke turvakaameraid ja, jõudes järeldusele, et nii vana vagun on kaameratevaba, vahetas kohta, et leidu rahulikult lähemalt uurida.

Mobiiltelefon, nagu ta oligi arvanud, ja hommik muutus hoobilt veidi paremaks.

Ilma nuppudeta uus mudel, puutetundliku ekraaniga.

Sweet!

Imelikul kombel ei leidnud ta kuskilt tootja nime, aga telefon oli võib-olla nii kallis, et seda polnud vajagi? Või tähistasid tagaküljele graveeritud numbrid hoopis kaubamärki?

128 olid tagaküljel napilt sentimeetrikõrgused helehallid numbrid.

Talle ei meenunud, et oleks säärasest telefonitootjast kunagi midagi kuulnud.

Aga what the hell…

Umbes pool tonni peaks mobiili-kreeklase käest selle eest kindlalt saama. Teiseks võimaluseks on paarsada krooni välja käia, et lahti murda IMEI-kood, mille omanik varsti kindlasti aktiveerib, ja siis saaks HP telefoni endale jätta.

Aga see pole arvatavasti hetkel teema…

Eelmine õhtu oli tema niigi pingelise finantsolukorra lõplikult lõhki ajanud. Konto oli ammu tühi ja kõik päästerõngad ära kasutatud. Aga siin-seal veidi sebimist ja kassa hakkab jälle täituma…

Temasugust ei suuda miski pikemaks ajaks jalust maha lüüa, mobiili leidmine on selle elavaks tõestuseks. Ta näperdas moblat, et seda lähemalt uurida.

Mobiil oli väike ja õhuke, mahtus peopessa ja selle korpus oli matist terasest. Pisike auk tagaküljel kinnitas sisseehitatud kaamera olemasolu, üleval servas oli kohmakas must klamber, millega sai telefoni nähtavasti riiete külge kinnitada. Klamber oli teravas kontrastis ülejäänud minimaalse disainiga, ta asus seda parajasti lahti kangutama, kui ekraan järsku ellu ärkas.

Wanna play a game?

tuli ekraanile tekst, ja nähtavale ilmusid kaks ikooni: YES ja NO.

HP võpatas üllatusest. Oma pohmakakoomas polnud ta kontrollinudki, kas mobiil oli sisse lülitatud.

Lohakus!

Ta vajutas NO peale ja püüdis seejärel selgust saada, kuidas menüüni jõuda. Kui veab, jõuab mobiiliga veel mitu päeva helistada, enne kui omanik selle kinni laseb panna.

Kuid menüü avamise asemel kordas telefon kogu aeg ainult sama küsimust ja kui ta – ei tea, mitmes kord juba – kasvava ärritusega eitava vastuse peale vajutas, oli ta peaaegu alla andmas.

Kuradi telefon, raisk!

Ta neelatas paar korda, püüdes niimoodi iiveldust alla suruda. Neetud pohmell, poleks pidanud jooke segama. Suitsuisu veel pealekauba, ja tal oli tunne, et plahvatab. Ja siis veel see tibi, kurat, milline mark, aga mida muud eeslinnadest oodata võiski?

Ta oli kokku jahvatanud loo mingist saalihokist, mida ta oli lubanud mängima minna, ja lahkus kärmelt, kui hommikune päike eileõhtuse tibina puudused armutult paljastas. Marfa pehmelt öeldes nõrka protesti arvestades oli arusaamisele jõudmine nähtavasti mõlemapoolne.

Run Forrest, run!

Kuid tegelikult polnud tal koju, Maria Trappgrändile mingit kiiret. Peatus mobiili-kreeklase juures, mõned kiired dollarid, millest kindlasti jätkub pohmellipitsa jaoks, ja seejärel paar õlut Kvarnenis.

Niisuguste asjade jaoks on päevakavas alati aega.

Kui veab, siis jääb võib-olla isegi rohu jaoks raha üle, telefon polnud lõppude lõpuks ju samasugune masstoodang, mis talle mõnikord näppu juhtus jääma. Viissada kuni tuhat krontsa puhast võitu, Aafrika kuumusest ja pohmakast hoolimata kokkuvõttes sugugi mitte halb päev.

Ekraan hakkas uuesti vilkuma ja sõrm liikus peaaegu automaatselt NO-ikooni poole, kui ta järsku taipas, et nüüd on ekraanil uus sõnum.

Wanna play a game, Henrik Pettersson?

Yes

No

HP tõmbus istme peal kangeks.

What the f…!?

Ta heitis ümberringi kiire pilgu. Kas keegi teeb talle tünga?

Vagunis oli veel kümme-kaksteist sõitjat. Peale kahe möllava jõmpsikaga ema jagasid peaaegu kõik tema uimast hommikukoomat. Langetatud pead, klaasistunud pilgud, higi ja kehade kuumus. Keegi neist ei piilunud isegi silmanurgast tema poole.

Ta uuris uuesti ekraani. Sama tekst. Kurat, kuidas võis telefon tema nime teada?

Ta vaatas jälle ringi ega saanud sellest sugugi targemaks. Siis vajutas ta No-nupule.

Kohe ilmus ette uus tekst.

HP, kas oled täiesti kindel, et ei taha Mängu mängida?

Ta kargas istmelt peaaegu püsti! Kuradi kurat, mis siin õieti toimub?

Ta pigistas silmad kinni, tõmbas paar korda sügavalt hinge ja sai perutava pohmellipaanika pikkamööda jälle kontrolli alla.

Võta rahulikult, poiss, mõtles ta. Sa oled nutikas kutt. See pole siin mingi fucking twilight zone.

Kas varjatud kaamera või mõni semu, kes lolli nalja teeb. Arvatavasti teine variant…

Kahtlusaluste nimekirja eesotsas oli Mange. Vana kooliaegne sõber, tunneb tehnikat, arvutipoe omanik, tige, et teda narritakse ta äsjaleitud araablaste jumala pärast, pluss korraliku koguse haige naljasoone omanik.

Jepp, asi selge. See oli üks Mange haigetest naljadest!

Kergendus valdas kogu keha.

Ühesõnaga, Mangelito.

Viimasest korrast on tükk aega möödas, ta oli tegelikult uskunud, et abielu ja uus usk on teinud Mange softiks, aga see saatan on nähtavasti pühendanud oma aja täistabamusele keskendumiseks.

Nüüd tuli ainult välja nuputada, kuidas see kõik funkas, ja seejärel leida võimalus nali selle tegija vastu pöörata.

Kuradi hästi korraldatud, selle eest tuleb põrandasuudlejale igatahes au anda.

HP vaatas jälle ringi.

Vagunis oli üheksa inimest, koos väikeste jõmpsikatega kaksteist. Kolm varateismelist tibi, üks jota, kaks tavalist igavat temavanust tüüpi, nii umbes kolmekümnesed. Üks kepiga taat, üks üsna kena nii kahekümneviiene beib, juuksed üles pandud ja trenniriided seljas (ilmselt pohmaka süü, et ta totsi varem ei märganud) ja ema oma pätakatega.

Olgu kes tahes neist, kelle Mange the Muslim oli suutnud värvata, pidi sel inimesel olema mingi elektrooniline vidin sõnumite saatmiseks. Nimekirja see aga paraku eriti lühemaks ei teinud. Kahtlusalustest viis näppisid mingit elektroonilist seadet ja jota kõrvaklappe arvestades võis nende arvu mõninga kõhklemise järel koguni kuueni suurendada.

Väsinud aju meenutas järsku, et rongis sõites oli moblaga mängimine pigem reegel kui erand, kui mitte sõnumite saatmiseks, siis vähemalt mõne totaka mobiilimänguga aja surnuks löömiseks.

Teiste sõnadega ei saanud sa sellest suurt targemaks, või kuidas, Einstein?

Pea tuikas ootamatust ajutegevusest ja keel oli endiselt kurgulakke nagu kinni liimitud. Kuid imelikul kombel tundis ta end siiski veidi reipamalt.

Mis siis nüüd edasi juhtub?

Kuidas saaks selle naljavenna vahele võtta?

Ta otsustas natuke aega kaasa mängida, surus sõrme esmalt NO ikooni peale ja kui esimene küsimus uuesti nähtavale ilmus, siis YES ikoonile.

Jaa, ta mängib ja teeb natuke aega head nägu, ning mida rohkem ta selle peale mõtles, seda lõbusamana kogu asi tundus. Päris hea meelelahutus tüütu rongisõidu ajaks.

„Kuradi Mange,” irvitas ta, enne kui uus tekst ekraanile tekkis.

Tere tulemast Mängu, HP!

Tänan! mõtles ta ja toetas selja vastu seljatuge.

See läheb tegelikult päris huvitavaks.

•

Veel enne, kui raske auto rattad lõplikult seisma jäid, oli Rebecca Normén juba väljas, kõnniteel. Vastuõhkav kuumus oli nii tugev, et ta tundis otsekohe igatsust autosalongi jaheduse järele.

Kolm nädalat kestnud Rootsi kesksuvi oli teinud tänavad nii kuumaks, et asfalt kleepus kingataldade alla, ja särgi ning pintsaku all olev kuulikindel vest ei teinud olemist sugugi mugavamaks.

Ta libistas pilgu kiiresti ümbrusest üle, leidis, et kõik on rahulik, avas siis ukse ja lasi tagaistmel kuulekalt oodanud kaitsealuse välja.

Rosenbadi peasissekäigu juures passiv valvur oli seekord piisavalt ärgas, et neile vastu tulla, ja mõne silmapilgu pärast oli Rootsi integratsiooniminister juba turvaliselt valitsusehoone paksude müüride taga.

Rebecca jõudis töötajate söögisaalis kiiresti kohvi juua ja WC-s käia, seejärel läks ta autojuhi juurde tagasi, et kontrollida, kas kõik on järgmiseks reisiks valmis.

Ta vaatas kella. Veel neliteist minutit oodata, seejärel lühike jalutuskäik piki kaldapealset Kroonprintsi lossi ja kohtumine välisministriga, kellel erinevalt tema kaitseobjektist oli korralik ihukaitse. Vähemalt kaks meest, enamasti rohkemgi. Terve tiim, nagu peabki olema.

Tema ametinimetus oli „isikukaitse koordinaator”, arvatavasti sellepärast, et üksi töötav ihukaitsja ei jätnud eriti turvalist muljet. Integratsiooniministrit peeti vähem kui aasta Ihukaitses töötanud inimesele paraja raskusastmega ülesandeks, vähemalt tema ülemuse arvates. Viimase analüüsi väitel oli võimalik ohutase keskmine kuni madal. Pealegi, ja see oli võib-olla veelgi tähtsam, ei tahtnud keegi vanematest kolleegidest seda tööd enda peale võtta…

Rosenbadi peauksest välja astudes märkas ta, kuidas tema autojuht viskas koni kiiresti auto kõrvale rentslisse.

Ebaprofessionaalne, mõtles ta ärritunult, aga mida muud siin oodata oligi?

Erinevalt temast polnud autojuht päris ihukaitsja, vaid kõigest selle light-variant, millega riik aga jällegi raha kokku hoidis. Veidi lisakoolitust saanud ja halvasti istuvas kuulikindlas vestis autojuht, kelle on palganud valitsuse kantselei transpordiosakond, mitte kaitsepolitsei. Temast kakskümmend aastat vanemal autojuhil oli ilmselgelt raskusi endast noorema ja pealegi veel naisterahva korraldustele allumisega.

„Kümme minutit,” ütles ta lühidalt. „Sa jääd autoga siia, kuni me kohale oleme jõudnud.”

„Kas poleks parem, kui ma juba nüüd välisministeeriumi juurde sõidaksin, seal on tavaliselt kuradi raske parkimiskohta leida?”

Vastuväide oli ette aimatav. Autojuht Bengtil oli põhimõtteliselt iga tema korralduse suhtes oma seisukoht. Peaaegu iga tema lause taustal võis aimata üleolevalt onulikku väljendit „kulla tüdruk”.

Just nagu teeksid vanus ja sugu teda automaatselt turvatöö alal eksperdiks.

Nähtavasti polnud ta oma nädalasel kursusel õppinud, et selja taha jääv oli turvaline, ees aga tundmatu ala ja seega ka kõrgem risk. Idioot!

„Ootad siin, kuni ma annan sulle korralduse edasi liikuda!” lõikas naine vahele ega seletanud oma otsust pikemalt. „Küsimusi on?”

„Ei, šeff,” pomises autojuht endamisi ega varjanudki eriti oma rahulolematust.

Miks küll on teatud liiki meestel õieti nii raske naisülemust aktsepteerida?

Mehed püüdsid õpetama tulla ja juhtimist üle võtta, nagu Benke, või, mis veel hullem, tulid lagedale silmategemise ja väikeste kommentaaridega teise armuelu või selle puudumise teemadel.

Pakkusid oma teeneid, endal abielusõrmus sõrmes… Kui olid lisaks piisavalt rumal ja läksid ülemusele kaebama, siis oli asi hukas. Ta teadis paljusid selliseid näiteid.

Tema ise ei käinud põhimõtteliselt mitte kunagi kolleegidega kohtamas. Töö- ja eraelu kombineerimine oli liiga keeruline. Hunt kodu lähedalt ei murra ja jutul lõpp.

Tegelikult ei käinud ta üldse mitte kellegagi kohtamas. Võib-olla oli see tegevus ise liiga keeruline?

Rebecca kehitas õlgu, et ebameeldivaid mõtteid maha raputada. Töö oli praegu prioriteet number üks.

Kõik muu võis oodata.

Nad olid jõudnud alles ümber valitsuskantselei hoone nurga, kui ta tundis, et midagi on valesti. Kui ta kõigest mõni minut tagasi marsruudi üle vaatas, nõjatusid Norrströmi ääres kolm inimest sillapiirdele. Neist kahel olid õnged käes, ka kolmas oli riietuse järgi otsustades kalamees, ehkki õnge tema käes ei paistnud. Keegi neist kolmest ei tundunud aga ohtlik.

Kuid kui ta koos oma kaitsealuse ja ministri pidevalt lobiseva assistendiga nüüd kolmikule lähenes, pani ta tähele muutust meeste kehakeeles. Refleksile alludes pistis ta parema käe jaki alla, pani pöidla püstoli peale ja libistas sõrmed üle vöö külge kinnitatud teleskoopnuia ning raadiosaatja. Ta jõudis teise käe panna hoiatavalt oma kaitsealuse paremale õlale, kui see juhtus.

Kaks meest keerasid ringi ja tulid paari kiire sammuga nende poole. Üks neist voltis lahti mingisuguse plakati ja hoidis seda enda ees, teine tõstis käe, nagu kavatseks midagi visata.

„Rootsi kaitseb mõrtsukaid, Rootsi kaitseb mõrtsukaid!” röökisid mehed ja trügisid ministri ette.

Rebecca reageeris välkkiirelt. Ta vajutas raadiosaatja häirenupu alla, vabastas seejärel sujuva liigutusega nuia, tõmbas täies pikkuses lahti ja lõi selle pealetükkivast plakatist läbi. Ta tundis, kuidas kumminui tabas midagi kõva ja märkas, et ründajad vanguvad ajutiselt tasakaalu kaotades tagasi.

„Tagasi autosse!” röögatas ta integratsiooniministrile, varjates naise oma selja taha. Kumminuia õla kõrgusel löögivalmis hoides taganes ta kiiresti auto suunas, ministri käsivars endiselt tugevas haardes.

„Viktor viis, vastase ülekaal, oleme vähemuses, autol valmis olla!” karjus ta revääri külge kinnitatud väikesesse mikrofoni, mis häirenupu vajutusega automaatselt sisse oli lülitunud.

Abijõudude kohalejõudmiseks kulub vähemalt kolm minutit, tõenäoliselt küll peaaegu viis, arvestas ta kiiresti. Jäi üle ainult loota, et Benke pole rooli taga magama jäänud ja nad pääsevad kiiresti minema.

Veidi enne, kui nad nurgani jõudsid, olid ründajad end nähtavasti koguda jõudnud ja tormasid uuesti Rebecca ning tema kaitsealuse poole. Midagi lendas läbi õhu, instinktiivselt lõi ta seda kumminuiaga.

„Kivi, pudel, käsigranaat?” jõudis ta veel mõelda, enne kui leige vedelik talle näkku ja rinnale pritsis. „Annaks jumal, et see pole bensiin!”

Siis olid nad lõpuks nurga varjus, ta otsis kiire pilguga Bengti ja lootis, et autojuhile on lühikeselt koolituselt meelde jäänud vähemalt see, et tal tuleb autouksed lahti teha.

Kuid koht, kuhu äsja auto oli pargitud, oli tühi.

„Sa saatan!” sisistas ta, kuid ministri assistendi karjumine summutas ta hääle.

„Veri!” karjus mees peaaegu falsetiga. „Issand, ma jooksen verd!”

Rebecca pööras taas pead ja märkas, et tal on järsku raske midagi näha. Silme ette tekkis punane udu ja ta tõmbas kumminuia käest laskmata sõrmega üle ninajuure.

Autot pole, Bengti pole ja ründajad on meil kannul. Mida nüüd teha?

„Otsusta, Normén! Otsusta kiiresti!” röögatas ta endamisi.

Taga on tuttav ja turvaline, ees on tundmatu ja ohtlik. Aga mida teha, kui põgenemistee on äkitselt kinni? Ihukaitsjate kursusel seda ei õpetatud. Improviseerimine polnud kunagi tema tugev külg olnud. Paanika hakkas ligi hiilima.

„Siia!” kuulis ta hüüet.

Valvur oli ukse pärani lükanud ja seisis poolel teel Rebecca ning ukse vahel. Tal oli kumminui käes, pilk aga suunatud majanurga poole, mille tagant ründajad iga hetk oleksid pidanud välja ilmuma.

Paari kiire sammuga sai Rebecca integratsiooniministri samast uksest sisse, millest nad kõigest mõni minut tagasi välja olid astunud. Ta kuulis selja taga ikka veel assistendi hüsteerilisi nuukseid, kuid ei hoolinud temast, vaid keskendus oma kaitse all oleva isiku turvalisse kohta toimetamisele.

Alles mitu minutit hiljem, kui abijõud juba kohal olid ja olukord tasapisi rahunes, märkas ta, et kogu ta ülakeha on verine.