Читать книгу GEIM: mäng on alanud - Anders de la Motte - Страница 6

Kui uksekell kuumas väikeses poeruumis Star Warsi sissejuhatavaid takte hakkas mängima, ei teinud Magnus Sandström ehk Farook Al-Hassan, nagu ta ennast nüüdsel ajal nimetas, sellest väljagi. Ta luges rahulikult edasi enda ette letile laotatud kortsus linnalehte ega vaevunud külalisele õieti pilkugi heitma.

„Salaam-aleikum, vend HP,” pomises ta mokaotsast.

„Tsau, Mange,” irvitas HP ja loivas leti juurde. „Kas lehes on täna midagi põnevat? Las ma arvan – majanduse madalseis muudkui süveneb, Bajen kaotas ja mõned segased on Bagdadis, Bombays või kuskil sealkandis midagi õhku lasknud.”

„Portugalis,” ohkas Mange ja vaatas vastumeelselt üles.

„Mida?”

„Plahvatus oli Lissabonis, mingid segased lasid tühja luksusjahi õhku. Keegi ei saa aru, miks nad seda tegid. Aga sa panid kolmest võimalikust kaks täppi. Kuradi Bajen saab alati lakki!”

Ta pani lehe kokku ja ajas end süngel ilmel sirgu.

„Sa tead muuseas väga hästi, et ma tahan, et mind Farookiks nimetatakse,” lisas ta alistunud toonil.

„Muidugi tean, kulla Mange! Kui sa tingimata tahad endast teise sordi vaibamüüjat teha, siis on see su oma asi.”

Ta noogutas paljutähendavalt Farooki haaremipükste, siidvesti ja pika särgi suunas.

„Aga ära arva, et mulle sihuke bullshit midagi loeb. Sa olid Mange, kui me koolis käisime, Konsumi taga salaja su mampsi suitse suitsetasime ja sa Hultsfredis telgis sellele paksule soome mimmile oma süütuse kaotasid. Nii et minu jaoks sa selleks ka jääd, ei loe, mis sa ise, sinu naine või su viimane jumal asjast arvab, okei?”

Mange/Farook ohkas uuesti. HP-ga ei tasunud vaielda, kui tal selline tuju oli, see oli juba vanast ajast teada. Parem oli täiesti teemat vahetada, tavaliselt see taktika toimis. Üldiselt sai HP tähelepanu kergesti kõrvale juhtida.

„Millest mulle selline au, noor Padwan?” küsis ta kitsukeses poeruumis käega liialdatud žesti tehes. „Su külaskäik on mu väikesele poele suureks auks.”

Ta vihjas umbes kolmekümnele ruutmeetrile kulunud pruunile korkpõrandale, pluss letitagusele pärlkardinaga varjatud paariruutmeetrisele väikesele kööginurgale. Peaaegu kogu mõeldav ja ka mõeldamatu pind põrandal, seinte ääres ja koguni laes oli asjadest üle kuhjatud, põhiliselt arvutite ja nende osade või lisaseadmetega. Arvutikotid, kõvakettad, kaablid, printerikassetid ja kõikvõimalikud USB-vidinad läbisegi iga sorti arvutimänge kujutavate pappsiltidega või hunnikud suvalisi ammu tootmisest maha võetud vananenud jupstükke. Päevinäinud õhukonditsioneer välisukse kohal pidas kolisevat ja ebavõrdset võitlust nii väljast tuleva suvekuumuse kui ka poes töötavate arvukate masinate tekitatud soojusega.

Eemal undasid kaks lauaarvutit, mis olid nähtavasti mõeldud näidisteks, kuid mis täitsid põhiliselt veebikohviku funktsioone, see oli korralike tähtedega kirjas ka rokase kohvimasina kohal rippuval viltusel pappsildil. Teine silt teavitas, et sama kohvimasin pakub oma mõrkjat sisu võimalikele klientidele tasuta, kuid sääraseid polnud hetkel näha.

Nagu alati, oli poes hämaravõitu, valgust andsid põhiliselt kõikjal helendavad ekraanid. Koos leti kohal oleva nõrga päevavalguslambiga olid need ainsaks vastukaaluks trellitatud akende ette teibitud papitükkidele, mis takistasid päikesevalguse ruumi tungimist.

HP õngitses taskust välja mobiiltelefoni. Võiduka žestiga heitis ta selle Mange ette letile.

Game over, mothafucker!

Kuid alistumise ja ülestunnistamise asemel kohendas Mange ainult oma tumedate raamidega prille ja kummardus huviga ettepoole.

„Uus mobiil, cool mudel. Ma pole sellist varem näinud. Leitud või ostetud?” võttis ta oma tähelepanekud kokku.

„You tell me, Mange,” irvitas HP, kuid ei kommentaar ega naeratus omandanud plaanitud sapisust.

Enesekindlus, mida ta mobiili välja võttes äsja oli tundnud, oli kui peoga pühitud. Asi ei sujunud päris nii, nagu ta oli kavatsenud. Kivise ilme teesklemine polnud kunagi Mange tugev külg olnud, isegi mitte pisiasjades. Noorematena olid HP ja teised rohkem kui korra just Mange reetliku näoilme tõttu sisse kukkunud, niisiis oli ta seegi kord oodanud kas otsekohest ülestunnistust või siis haledat ja punastavat eitamiskatset. Kuid kumbagi ei juhtunud ja tema kiiruga improviseeritud plaan B – Mangelitost kurja pilguga läbi puurida – andis sama lahja tulemuse.

Mitte mingit reaktsiooni, isegi mitte silmade pilkumist või ekslevat pilku, mis ometi oli nii tüüpiline, kui temasugune väike geek valetas. Ka hääl ei reetnud midagi…

„Mida-mida? Millest sa räägid, vend?”

HP pani pea viltu ja tegi viimase poolhädise katse.

„Nii et see väike practical joke, mille keegi mulle umbes pool tundi tagasi Märsta elektrirongis mängis, on sulle täiesti tundmatu teema?”

„Jepp, mul pole sellest aimugi, scout’s honor,” Mange tõstis kaks sõrme kohale, kus kunagi oli olnud ta juuksepiir.

„Kas viitsid mind tassi Java kõrvale Märsta rongi saladustesse pühendada?” küsis ta uuesti mobiili poole piiludes, silmnähtavalt oli tal isu seda lähemalt tundma õppida.

„Muidugi,” pomises HP.

Kurat, mis tegelikult õieti toimub?

•

„No nii, kui sul mingeid küsimusi ei ole, siis oleme vast valmis?”

Rebecca raputas pead ja oli diivanilt püsti enne, kui psühholoog tõusta jõudis. Ta teadis, et debriifing oli tähtis, lisaks oli see üks osa standardtoimingutest taolise intsidendi puhul, mille ta äsja läbi oli elanud, kuid see ei tähendanud, et see oleks pidanud talle meeldima.

Talle ei meeldinud usalduslikud vestlused võõrastega, tal oli neist juba lapsepõlves rohkem kui kõrini saanud. Ehkki ta oli kõigest kuuene või seitsmene, kui see algas, kulus tal sotsiaaltöötajast tädikese juures „õige” vastuse ära tabamiseks üsna vähe aega. Suured silmad, lapsik naeratus, piisavalt usalduslikku tooni, et vale usutavalt kõlaks. See töötas hästi juba tookord ja üllataval kombel ei vajanud etendus erilist lihvimist, et see ka täiskasvanute maailmas oma eesmärgi täidaks.

„Aitäh, doktor Anderberg, eks see muidugi annab veidi tunda, aga üldiselt olen ma päris okei,” ja veel mõned taolised standardlaused. Sama viltune naeratus ja häbelik silmside – tavaliselt see toimis. Aga täna tundus see ebatavaliselt raskena. Sõnad jäid veidi võltsiks, ja etendus ei kujunenud nii teeseldult ehtsaks nagu tavaliselt.

Enesekindlus, mida ta Runebergi kabinetis oli tundnud, oli järsku ootamatult kadunud.

Mõtted kippusid kogu aeg laiali valguma ja tal oli raske keskenduda. Helid kumisesid ikka veel peas. Niipea, kui ta mõtte vabaks laskis, hakkas pulss taguma ja kõik tuli uuesti silme ette. Ründavate meeste kisa, häire andmine, verega täidetud õhupalli lärtsatus. Seejärel Lessmarki karjumine… Tundus, nagu muutuks too paaniline falsett sellele mõeldes nooremaks, kiledamaks. Ta oli seda varemgi kuulnud. Suu oli kuiv ja ta neelatas paar korda. Võta ennast kokku, Normén!

Ta piilus mitu korda vargsi Anderbergi ja tolle märkmete poole, kuid kui psühholoog seda ka märkas, siis ei näidanud ta seda välja. Psühholoog kasutas standardankeeti, esitas oodatud küsimused ja tegi paar kohusetundlikku katset vestlust süvitsi arendada, kuid loobus süvaanalüüsist õnneks üsna kiiresti ja leppis naise antud lühikeste vastustega. Tundus, et väikestest puudujääkidest hoolimata suutis etendus psühholoogi ka täna ära petta. Ja nüüd oli vestlus lõpuks ometi möödas.

Nad surusid kätt, ja alles hiljem, seljakotti seljas kandes üle õue garaaži poole minnes märkas ta, et pluus on higist märg.

Anderberg seisis akna all ja vaatas, kuidas naine üle õue läheb.

Ta hingas sügavalt sisse, hoidis mõne sekundi hinge kinni ja lõpetas seejärel pika ohkega.

„Politseiinspektor Rebecca Normén, kolmekümne nelja aastane, neist kolmteist aastat politseis töötanud,” võttis ta endamisi kokku. Karjääriredel enam-vähem tavaline. Pärast politseikooli mõned aastad raadiosaatjaga autopatrulli, joodikutega õiendamist, pisivaraste ja huligaanidega sekeldamist. Seejärel kriminaalpolitsei arestimaja valveteenistus. Tavaliste naisepeksmiste, sissemurdmis- ja röövimisasjade uurimist, enne piisavate kogemuste kogunemist, et liikuda edasi kaitsepolitseisse ja ihukaitsjate rühma. Head, kuid mitte erakordsed töökogemused. Ilustatud soovituskirju, mida tavaliselt kasutati süsteemi sees tülikast kolleegist vabanemiseks, ei olnud.

Tegelikult oleks ta võinud ihukaitsesse kandideerida kindlasti juba paar aastat tagasi. Pärast välisministri tapmist suurendati üksust tunduvalt, eeskätt naisi oli sinna raske leida ja seetõttu olid nood sinna eriliselt oodatud.

Kuid Rebecca Normén ei kiirustanud. Tundus, et enne kaitsepolitsei salapärasesse maailma sukeldumist tahtis ta avaliku teenistuse võimalused lõpuni ammendada ja kogemustekonto korralikult täita. Psühholoog oli andnud talle hinnangu „hästi sobiv”, see oli neljaastmelisel skaalal paremuselt teine hinnang, mida ihukaitsesse värbamisel rakendati.

„Hea enesevalitsemisega, sihikindel ja keskendunud, võimalik, et veidi tagasihoidlik,” oli ta naist puudutavad märkmed tookord kokku võtnud, ja ta ei leidnud mingit põhjust, miks peaks oma toonast hinnangut pärast tänast jutuajamist muutma.

„Lisaks võiks teda ka päris kenaks pidada,” lisas ta endamisi veidi süüdlaslikult, olles hästi teadlik selle kommentaari ebaprofessionaalsusest. Seda siis juhul, kui tema maitsest erinevalt meeldivad pikakasvulised sportlikud naised, täpsustas ta, nagu tahtes oma hetkelist ametialast kõrvalekaldumist vabandada.

Rebecca Norménil olid tumedad silmad, kõrged põsesarnad ja veidi liiga terav nina, mis psühholoogi meelest tegi näo pigem huvitavamaks kui ilusaks. Järske jooni rõhutasid ka juuksed, mis olid alati siledalt üle pea hobusesabasse kammitud.

Kuid politseiinspektor Normén polnud üldiselt seesugune, kellele oleks meeldinud oma välimust või isiksust rõhutada. Vähe või üldse mitte meiki, lühikeseks lõigatud küüned ja range vormirõivastus; täna oli ta erandkorras spordiriietes, arvatavasti oli see kuidagi seotud mõni tund tagasi toimunud intsidendiga.

Ehkki naine oli silmnähtavalt püüdnud jätta vastutulelikku muljet, oli tema olemus reserveeritud, peaaegu tõrjuv, usaldusliku vestluse tekkimiseks ei jäänud mingit võimalust. Toimiku järgi otsustades hoidis Rebecca töökaaslaste hulgas madalat profiili, täitis korralikult oma ülesandeid ja hoidus hoolikalt igasugustest romaanidest, mis tavaliselt olid politseis liigagi levinud. Rohkem kui pooled meeskolleegid uskusid kindlalt, et ta on lesbiline, ülejäänutel, veidi arukamatel, oli piisavalt mõistust, et mitte ületada selget piiri, mille Normén oli tõmmanud eraelu ja töö vahele.

Ta kahtles, kas mõni konstaabel üldse kunagi oli inspektor Norménile ligi pääsenud. Arukas tegu, kui tahad ametkonnas karjääri teha, ja Rebecca Normén oli kahtlemata niihästi arukas kui ka ambitsioonikas. See, et ta oma mõtteid ja saladusi psühholoogiga jagada ei tahtnud, ei teinud teda politseinike hulgas sugugi haruldaseks, pigem vastupidi.

Kuid sellest hoolimata oli naise juures midagi, mis psühholoogi häiris. Mingi aimdus, mida ta ei osanud täpsemalt väljendada. Nagu peituks range ja hoolikalt silutud pealispinna all midagi, mida naine mingil tingimusel näidata ei taha.

Enne tööle asumist tehtud intervjuu ajal polnud ta midagi märganud, nii et nähtavasti oli see nüüd ilmsem, või oli ta lihtsalt tähelepanelikum kui aasta tagasi. Kuid oma arust oli ta märganud väikestväikest ebakõla naise muidu nii hästi valitsetud ja professionaalses olekus.

Ta ei saanud õieti lahti tundest, et see kõik oli vaid fassaad, mingit sorti mäng, kus väline pakend polnud sisuga kooskõlas. Teisalt – ta võis ka eksida. Psühholoogia pole ju mingi täppisteadus.

Ta tõi kohvitassi ja istus arvuti ette. Fakt oli, et Rebecca Normén oli igati tõestanud oma võimet tulla toime kriitilise olukorra kõikide faasidega, nii et mida oli tal õigupoolest juurde lisada?

Hetkel oli ta ülemuste pailaps ja selle suhtumise muutmiseks oli vaja rohkem kui psühholoogi ähmaseid aimdusi. Kui ta ei suuda oma tunnet faktidega toetada, võib kõik samahästi ka sinnapaika jätta. Kõigest hoolimata oli kõne all teise inimese karjäär, ja ta teadis paremini kui keegi teine, et sisemine tunne oli politseiameti prioriteetide nimekirjas üsna madalal kohal.

Kõigil on oma saladused, miks peaks Rebecca Normén teistsugune olema? mõtles ta raportit kirjutama asudes.

•

Tere tulemast Mängu, HP!

Sellelt lehelt leiad mõned osalejatele ette nähtud põhimõtted ja reeglid

Soovitan need hoolikalt läbi lugeda ja järele mõelda, enne kui otsustad, kas tahad jätkata

Kas on arusaadav?

Jah

Ei

Jaa, ta taipas, põhimõtted, reeglid, blablablaa, ja mis tunduvalt tähtsam – rohkem informatsiooni.

Täpselt see, mis tal vaja!

Jõudnud oma väikesesse kahetoalisse Maria Trappil lükkas ta kõik aknad pärani, tagajärjetult püüdes niimoodi korteris valitsevat sumbunud õhku liikuma panna. Arvutipoe hapukas kohvi mulksus endiselt kõhus ja ta mõtles, et pole pärast eelmisel ööl purjuspäi söödud hamburgerit midagi muud hamba alla saanud. Peale kõige oli suitsuisu nii kuradi suur. Viimase probleemi lahendas diivani alt leitud kortsus poolik Marlboro pakk ja ta tõmbas mõnuga paar sügavat mahvi. Sweet!

Sigarett suunurgas, revideeris ta seejärel suuremate lootusteta oma külmkappi. Kui paar purki lahjat õlut välja arvata, oli tulemus kesine, kuid jääst ummistunud sügavkülmakambrist leidis ta oma üllatuseks külmakahjustusega Gorby-piruka.

Ta lasi mikrolaineahjul delikatessi tümaks teha, istus köögilaua äärde ja mängis telefoniga, hoidudes samal ajal sulanud juustuga keelt ära kõrvetamast.

Menüü oli kergesti navigeeritav. Hoolimata suhteliselt suurest puutetundlikust ekraanist oli seal tegelikult kõigest viis ikooni. Telefon, kalender, e-post, internet ja lõpuks see, mida ta otsis – Mäng.

Ta vajutas „Jah” nupule ja otsekohe ilmus ekraanile uus tekst.

Tere tulemast uuele mängutasandile, maailma, kus tegelikkus on mäng ja Mäng on tegelikkus. Tere tulemast maailma kõige intensiivsemasse elamusse!

Tere tulemast Mängu!

Ta muigas teaser’i täispuhutud tooni üle ja vedas sõrmega üle ekraani, et edasi lugeda.

Mõisted

Mängus osalevaid võistlejaid nimetatakse Mängijateks, keda valitakse väga hoolikalt. Mängu juhtiv MänguJuht annab igale Mängijale erinevad ülesanded

Korrektselt sooritatud Ülesanne annab Punkte ja lisaks sellele veel ka samas koguses USA dollareid, mis deponeeritakse Mängijale kättesaadavale kontole

Kõikide Ülesannete täitmist dokumenteerib Mängija mobiili abil, mõnel juhul jälgib seda ka Funktsionäär või teised Mängijad. Kogu pildimaterjali ainuõigus kuulub Mängule ja redigeeritud materjal ning punktiseis on kogu aeg nähtaval Highscore-lehel

Iga mänguetapi lõpus valitakse Võitja, kes saab selle eest Preemia

HP kortsutas laupa. Kui see oli nali, siis oli see vägagi keerukas nali.

Teda oli ühesõnaga valitud mingisse, mistandoligi… laiv-mängu? Kas see polnud rohkem nagu heegeldatud rõngassärkides gotlandlaste rida? Pilapoest ostetud hammastega Draculat mängivad teismelised? Kurat, kuidas ta sihukese asja sisse sattus?

Lehel oli kaks linki. Ta vajutas esimese peale – Mängureeglid.

Mängureeglid

Kõikidele osapooltele elamuse tagamiseks tuleb järgida Mängureegleid. Reeglid on väga kindlad ja neid ei tohi mingil tingimusel rikkuda

1. reegel: Mängust ei tohi mitte mingil tingimusel rääkida kõrvaliste isikutega

2. reegel: Mängu juhib MänguJuht, kes jagab ülesandeid, preemiaid ja mõningatel juhtudel ka karistusi. MänguJuhi võim on piiramatu, kõikidele korraldustele tuleb alluda ja need ei kuulu edasikaebamisele

Tagajärjed

Mängureeglite rikkumine või neile mitte allumine toob otsekohe kaasa Diskvalifitseerimise ja Mängust eemaldamise

HP ohkas, õngitses pakist veel ühe marpsi, pani selle põlema ja tõmbas sügava mahvi. See kõik ei teinud teda eriti targemaks. Ilmselt kutsuti teda mängima mingit mängu, mis kummalisel kombel toimus tavaliste inimeste hulgas. Aga miks just tema?

Mitte et talle mängimine poleks meeldinud, tal oli arvutis niihästi Counterstrike kui ka World of Warcraft, rääkimata Playstationi Guitar Herost. Aga neis mängudes polnud vaja nagu kuradi Duracelli jänes mööda linna kapata. Teisalt oli reeglites mingi jutt rahast ja preemiatest…

Raha eest mängimine sobis talle igati. Ta oli tegelikult varemgi veidi professonaalse mängurlusega tegelenud. Ainult kust kurat nad seda teadsid?

Ta vajutas teisele lingile. Nagu lubatud, oligi seal highscore-nimekiri. Vasakus veerus oli rida numbreid, arvatavasti tähistasid need mängijaid. Kui nii, siis oli esikohal number „58”, kellel oli seitsme täidetud ülesandega õnnestunud koguda üle viie tuhande punkti. Kui igale punktile vastas üks USA dollar, nagu eelmine lehekülg vihjas, oli viiekümne kaheksas lihtsalt mängides kokku lükanud umbes nelikümmend tonni oletatavasti maksuvaba krontsa. Pole paha, sugugi mitte paha! Nüüd pakkus asi talle tõsiselt huvi.

Niisiis, mida tal tuleks teha, et saada oma osa nutsu? Ta keris edetabelit allapoole ja seal, kõige all mõnede teiste sajapunktiliste hulgas avastas ta numbri üks-kaks-kaheksa. Sama number, mis tema telefoni tagaküljel. Ta vajutas filmi kujutavale ikoonile numbri kõrval. Avanes uus aken hüpleva videoga ja ta kuulis telefoni väikesest kõlarist enda katkendlikku häält:

„Ütle Mangele … ta on … väike neet… vaibalakkuja!”

Pilt hüples üles-alla. Rongiuksed, asfalt, seejärel hüplik lõik trepist ja tükikesest Rörstrandsgatanist. Sellele järgnes kogu stseen uuesti, kuid seekord filmitud kõrvalt, tunduvalt parema kvaliteediga ja vähemate rappumistega, ning taas kord nägi ta end vihmavarju varastamas ja vagunist välja hüppamas. Kaamera asukoha järgi otsustades oli filmijaks dressides beib või üks üle kolmekümnestest svenssonitest. Kurat, kui üllatunud nägu mantlis tüübil vihmavarju pihtapanemise hetkel ikka peas oli! Ta vajutas video uuesti käima ja kõik kordus.

Algul tema enda filmitu, seejärel tundmatu operaatori töö. Oli tunne, nagu elaks ta seda kõike uuesti läbi, kuid seekord olid kõik detailid hästi näha. Pisitibide jahmunud pilgud, HP karjumise peale võpatanud joodik, heledas mantlis mehe šokeeritud näoilme, selle järgi otsustades polnud tal toimuvast aimugi. See oli tase, tõeline tase!

HP oli varemgi asju virutanud, asi polnud selles… Aga pagana mõnus oli seda kõike uuesti vaadata, ehkki ta ei olnud video peal nii cool, nagu ta endale ette kujutas. See oli nagu adrenaliinilaksu kordus, kuid seekord oli tal kõikide hõrkude nüansside nautimiseks piisavalt aega.

Natukese aja pärast vajutas ta katseks nuppu „mix” ja nägi oma suureks vaimustuseks, kuidas mõlemad videod teineteise kõrval ekraanil jooksma hakkasid, tema telefoniga filmitu vasakul ja teine paremal, täielikus sünkroonis, kogu tegevus kahe nurga alt.

Pärast viiendat vaatamist tundis ta erutusest tekkinud tugevat südamepekslemist.