Читать книгу GEIM: mäng on alanud - Anders de la Motte - Страница 7

Rebeccal oli vaja uusi riideid. Kuigi veri oleks keemilises puhastuses arvatavasti maha tulnud, viskas ta pintsaku ja püksid kohe lähimasse prügikasti, kui need kriminalistikalaborist tagasi sai.

Runeberg sai asjast aru.

„Võta tšekk, küll me selle ära lahendame, Normèn,” ütles ülemus, ja Rebecca veetis umbes tunnikese Östermalmi firmas, mis neile teenistusriideid õmbles. Proovimine ja mõõdu võtmine, valged kriidijooned ja nööpnõelad. Seesugune riiete proovimine tundus luksusena, pealegi veel tasustatud tööajal.

Müüjanna tundis oma tööd. Harilikust üks number suurem rõivaese jättis piisavalt ruumi kuulikindla vesti ja vöö ümber kinnitatava muu varustuse jaoks. Varrukad tuli veidi lühemaks teha ja õlgadest sisse võtta.

Rõivas pidi seljas kenasti istuma ega tohtinud liikumist takistada. Ei saanud jääda muljet, nagu oleks see kelleltki teiselt päritud.

Runeberg oli talle küll öelnud, et ta on vaba, kuid graafiku järgi oleks pidanud ta õhtupoolikul töötama. Nagunii polnud tal selleks ajaks mingeid plaane, nii et kõige targem oli vajalikud pisiasjad ära korraldada.

Runeberg oli okei. Matšolikule olemusele vaatamata oli ta tegelikult päris hea ülemus, võib-olla isegi üks parematest, kelle alluvuses Rebecca oli töötanud. Ja häid ülemusi polnud nende asutuses sugugi palju. Kompetentsile eelistati liigagi sageli tööstaaži ja sõprussidemeid.

Kõigest hoolimata meeldis talle politseitöö, koguni väga. Tunne, et teed midagi tähtsat, olulist. Annad ühiskonnale omapoolse panuse.

Kuid „kaitsmine ja aitamine” oli vaid üks osa sellest, miks politseitöö talle meeldis. Teiseks tähtsaks osaks oli väljavalituse tunne. Olla keegi, kes on hoolikalt valitud oma ametisse, kes saab hakkama igasugu testide ja katsetega ning on õigest puust.

Pealegi ei piisanud asutuses töötava naise puhul ainult vastuvõtukatsete läbimisest. Tuli tõestada, et sa pole MT – mundris tunnistaja, kellest pole kriisihetkel mingit kasu, vaid tuli tõestada ka kriisiga omal käel hakkama saamist.

Rosenbadi turvamehe sekkumine nähtavasti sellepärast teda häiriski. Ilma autota oli ta ummikus, tema tegutsemine oli halvatud, ja rünnaku jätkumise puhul oleks kõik vastu taevast läinud. Ta ei saanud päriselt lahti alateadvuses hiilivast mõttest, et tegelikult päästis kogu olukorra turvamees, mitte tema. Et tegelikult polnud ta kohta Alfa-rühmas ära teeninud.

See oli võib-olla küll kiviaegne suhtumine, kuid politseitöö on endiselt paljuski meeste mängumaa. Vaatamata sellele, mida räägib võrdõiguslikkuse käsiraamat sugude võrdsusest asutuses, olid 95 % kõikidest kurjategijatest mehed. Kui naisena tahtsid mängus kaasas olla ja juhuse tekkides mõnel mugaval kontoritoolil maanduda, tuli oma sobivust pidevalt tõestada. Näidata, et sa ei karda käsi määrida ega litakat saada. Viimasega polnud tal mingeid probleeme, tema jaoks oli raske õppida olukorda oma kontrolli alla saama ja vastu ründama. Kuid tavalises korrakaitseosakonnas töötatud aastad olid selle õppimisele kahtlemata kaasa aidanud.