Читать книгу Wambola - Andres Saal - Страница 4

— Waike, mu ella õeke, ära kurwasta oma wenna pärast. Ma tean, et sa mind armastad nagu õe kohus. Isamaa on hädas, waenlased tungiwad maale, murupinda punastab wenna weri, külade asemele asuwad tuhahunikud, mehi tapab tugewa waenlase teraw raud ja naisi ning lapsi ootab wangipõlw! Ma lähen sõtta, püha kohus kutsub mind. Ära nuta! Sa ei aima, kui suurt walu su pisarad sinu õnnetumale wennale teewad — — —

— Õnnetumale wennale! wastas sale piiga ja waatas seal juures pisaril silmil noore sõjamehe otsa, kelle näust täna mitte see waimustus ja julgus ei paistnud nagu ta õde nägema oli harjunud. Noor sõjamees kohmetas selle waate ees wähe ära, mis nii tähtsa rõhuga üteldud sõnadele imelist mõju andis. — Wend, mis ajast saadik teeb isamaa kaitsmine, Taara püha hiiede hoidmine ja sinu rahwa wabaduse peastmine, sind õnnetumaks? See on siiamaale iga Eesti wanema auu ja õnn olnud, kui ta maa waenlastest wõis peasta.

— See on ka minu õnn, aga — — — aeg on otsas, päike wajub õhtule ja minul on weel pikk tee ees, kõneles ta kogeldamise järele jälle elawalt edasi. — Taara wägew käsi kaitsku sind kodus, kuni ma kui wõidumees tagasi tulen ehk wapra sõjamehena isamaa ja omaste eest wõideldes lahingus langen. — Õde, kas sa siis mulle ka sõjalaulusi lahkumiseks ei laula? Miks ei laula sa mulle, nagu kõik teised õed oma wendadele neid sõtta saates:

Wennakene, noorukene,

Pane selga surma särki.

Pane jalga surma sukad,

Pane kaela kalmu rätti,

Wõtta kätte koole kindad j. n. e.

Neid sõnu rääkis noor sõjamees mureliku naeratusega ja waatas seal juures nii soojalt piigakese otsa, et see üsna segaselt silmad maha lõi.

— Ma näen küll, et ma sind õe wiisil kodust ära ei wõi saata, wastas ta tasa. Mu meel on nii kurb, ma ei jaksa lahkumise laulu laulda, ma ei tea, kust see tuleb. Sa näed kallis wend, ma olen halb õde! Ma ei tea isegi, mis mul on — mu süda aimab paha — mu meel on segane.

— Ella õeke, sa kardad, et ma enam sõjast tagasi ei tule? Kui see wägewa Taara tahtmine on, siis ei wõi meie surelikud selle wastu midagi. Waenlane on terwele Ugaunia maale õnnetust külwanud. See oleks patt, kui meie siin mitte ühel meelel wälja ei astuks. Elawatest sõjameestest tahame talle walli ette ehitada. Ainult meie külmaks saanud kehade üle wõib ta meie maale saada. Ma usun, et Taara meid kõiges asjas kaitseb ja wõiduga koju tagasi saadab. Palu sina ka meile wõidu õnne!

— Ma tahan seda teha —

— Pühad hiie waimud kaitsku sind! Päike läheneb loodele, ma pean ruttama. Kuulus wanem Lembit ootab mind wahest. Pigista weel kord oma wenna kätt — kuiwata oma pisarad — anna mulle weel kord suud! Kui Taara tahab, siis wõin ma weel tagasi tulla. Ära karda surma, oma usu ja rahwa eest sureb iga sõjamees rõõmuga.

— Ma ei karda surma, wastas õde waewalt kuuldawa, rõhutud healega — ma kardan — Sõnad jäiwad talle keele peale kinni.

— Mis sa kardad? räägi, räägi! Ja sõjamehe heal wärises.

— Et Taewaisa meid nuhelda tahab.

— Mis oleme meie siis kurja teinud?

— Sina wahest mitte, aga mina, sosistasiwad piiga lõkendawad roosihuuled.

— Marjameelne õekene! Sina ei ole kellegile ilmas paha teinud, mis eest Taaral sind õigus oleks nuhelda. Räägi kõik oma südame pealt ära, mis sind koormab. Wõib olla, et meie wahest siin ilmas enam kokku ei saa. Sa wõid ju julgeste kõik oma truu wenna kõrwadele usaldada. Ilma wastu on mu huuled ju saladusest tummad. Räägi!

Piiga näis enesega kangeste wõitlema. Siis ütles ta häkiste pool lämmatanud healega: —Ma armastan sind enam, kui õde wenda armastada wõib — —

Nendel sõnadel oli määratu mõju. Noor sõjamees tundis, kuidas ta wärisewad käed jõu kautasiwad ning piiga eneste wahelt maha tahtsiwad pillata. Aga ta katsus ennast walitseda. — Õnnetu õde! sai ta waewaga weel kõnelda. Sinu wend ei ole ka õnnelik. Jää jumalaga. Sinu eest tahan ma wõidelda, — sinu õnnetus annab mulle jõudu ja julgust — aga lahingist ei tohi ma tagasi tulla ega sind oma wõiduhinnaks pärida. —

Wiimseid sõnu rääkis ta nii tasa, et õde neid ei kuulnud, sest sisimised tundmused nõudsiwad enese awaldamist waljus nutmises.

Kui ta ennast oli wähe waigistanud ja silmad üles tõstis, ei olnud wenda enam kuskil näha. Ta oli ära läinud ja õe üksi oma õnnetuse sisse jätnud, ilma ainsa troosti sõnata! Piiga oli selle üle wäga ehmatanud. Ta oli wist oma ettewaatamata tunnistusega õiglase wenna südant haawanud ja ennast selle läbi tema silmis alandanud — nõnda mõtles piiga ise eneses. Siiamaale oli ta küll oma tundmusi warjanud ja häwitawat armutulukest oma rinnas üksi oma teada põleda lasknud, aga sel silmapilgul, mil ta wend lahkus ja wahest igaweste ära wõis jääda, ei suutnud ta enam oma keeldud tundmustele piiri panna, waid awaldas neid sõnades, mida wend tegudest ennegi oleks pidanud mõistma. Ta ei olnud seda asja mitte enne hoolega järele mõtelnud, sellepärast ei wõinud ta ka ette arwata, missugune tagajärg ta tunnistusel wõib olla. Nüüd nägi ta, et ta sellega wistist suurt õnnetust oli sünnitanud. See teadmine tegi teda weel kahewõrdselt õnnetumaks.

Päike oli aegamööda metsa warju wajunud, õhk jahedaks läinud ja tuul waikinud. Puude ladwad särasiwad küll weel kulla hiilgusega weerewa päikese paistel, aga nad ei sahisenud enam. Pühad hiiepuud ei kõnelenud enam Taaraga ega wastanud palwetajale piigakesele aastasadade wanuste tammede all pühal hiiel midagi. Kõik oli wait kui hauas.

Pikkamisi tõusis Waike ühe määratu tamme alt üles. Kartlikult waatas ta enese ümber. See koht oli talle tuttaw Salumäe hiis. Siin oli ta ikka hea meelega wiibinud, rõõmus ja kurbduses lapselikka palweid kõrgete waimude ette saatnud ning iga kord kergitust kurbdusele ja waigistust walule leidnud. Kui ta oma lapseliku palwe ära luges ja ohwri suure Uku kiwi juurde maha pani, siis rääkisiwad kolm suurt tamme, mis lageda kingu otsas wanast ajast saadik kaswasiwad, iseeneses tasa ning noor sarapuu ja kase mets kaugemal ümber ringi sahises waikselt ühes. Neis healtes kuulis ilmasüüta piiga kõige kaunimaid troostisõnu. Täna oli ta küll ka kuulatanud, palunud, nutnud ja jälle kuulatanud, aga puud ei kõnelenud midagi! Wistist oli Taara wihane. Kartus käis ta hingesse. Ta tõstis oma silmad kullatud metsa latwade poole ja hüidis sügawa õhkamisega:

— Taara, oh Taara, miks ei anna mulle wastust! Miks su püha hiie jeepuud ei sahista enam troosti mu kurtwasse südamesse! Ära lase mind selle tundmuse koorma all surra, mis sa ise sureliste rinda oled istutanud. Ma tean küll, et ma selle taewalise andega meeletumalt olen mänginud ja oma lihast wenda armastama hakanud. Ma ei wõinud selle wastu midagi. Ma olen wõidelnud, kuidas nõrk neiuke iganes oma tundmuste wastu wõib wõidelda, nagu sa ise tead. Ma tõutan sulle, et ma oma patuste tundmuste wastu kõigest jõust tahan wõidelda, aga hoia sina oma hiisi häda ja rahwast õnnetuse eest. — — Kas sa, wägew waim, oma sõnumi kuulutajad, jeepuud, tummaks oled teinud, et waest Waiket meele äraheitmises siit lahkuda lasta? Wõi ei kuule sa mu sõnu? Tule sinagi, õrn tuule õhuke, pane püha puude lehed jälle lehisema ja kanna nende läbi mu õhkamised ja palwed wägewa Taara ette. Ta ei wõi mind abita jätta.