Читать книгу Wambola - Andres Saal - Страница 6

Tuttawast Hiiemäest umbes üks sööma uni1 põhja poole seisis keset suurt Awasti2 sood Soontagana maa linn ühe umbes 1000 sammu pika ja 500 sammu laia saare peal. Salumäelt3 käis ainus tehtud tee läbi põhjatu soo kindlasse Soontagana linna. Mujalt ei olnud ainsalgi elawal hingel wõimalik Soontaganasse saada. Seegi ainus tee oli nii kunstlikult otseti soo sisse löödud postide otsa tehtud, et wõerad inimesed ilma juhita seda teed mööda ei mõistnud käia. See tuli sellest, et teda sugugi näha ei olnud, waid põlwist saadik sogase soowee all warjul seisis. Kes tee otsa peale sai see ei olnud ammugi weel julge, et ta Soontaganasse sai. Salatee oli kitsas ja kõwer. Kes ta kõwerdusi hästi ei tunnud, see astus ühe häkilise käänu peal kõrwa ning uppus põhjatuma mudasoo sees peasematalt ära. Isegi Soontagana elanikud pidiwad hoolega sammusid lugema ja mitmeid märkisid tähele panema, kui mitte surma ei tahtnud saada. Niisugust teed oli umbes kaks wersta. Siis tuli weikene saarekene kena metsaga. Kesest saart käis tee suure ja tugewa müüri alt pikuti mööda, mille peal arutumad wirnad kiwa ja palka seisiwad, et neid ülewelt waenlase peale loopida, kui tal korda pidi minema läbi soo tungida.

Terwest Soontagana linnast paistis ainult selle eessaare mets üle auruse soo Salumäele ära. Pimedus oli juba ammugi kätte jõudnud, kui Waike Salumäelt selle musta kogu poole soo peale hakkas sammuma. Ta oli Salumäe tammede all natuke aega wiitnud, sest siin puhkasiwad kõikide Soontagana wanemate luud. Kõik oli ümberringi wait ja waga ja isegi pehme rohuke piiga jalgade all ei teinud kahinat. See surma waikus tegi ta üsna kartlikuks, nii et temagi seda ei julgenud segada. Ta astus hinge pidades kinku mööda alla wõsa metsa poole, et oma kardetawa tee otsa üles otsida ja siis ette waatlikult läbi wee kodu minna.

Juba hakkasiwad tänase sündmusrikka päewa mälestused endid mõtetesse koguma, kui häkiste tasane jutukõmin ta kõrwu kostis. Ehmatades kargas ta ühe pimeda sarapuu põõsa taha ning jäi hinge pidades kuulama.

— Tee hakatus on käes, rääkis keegi tasa.

— Täm paikö enim äb tundö4, wastas teine heal wõeras murdes. Niisugust keelemurret oli kuulaja ühe Liiwi sõjawangi käest kuulnud. — Waenlased, mõtles Waike hirmuga, sest ta oli palju sellest kuulnud, et Liiwlased Sakslaste ja Lätlastega üheskoos Eestlaste wastu sõdimas käisiwad. Edasi minemise peale ei wõinud ta mõteldagi, tagasi minnes oleks teda ka wahest wõidud kuulda ja kinni wõtta. Sellepärast polnud tal mingit muud nõuu, kui oma warjupaika ootama jääda, kuni tee lahti saab.

— Ta on umbes põlwini wee all.

— Kas sa mõistad minu mehi öösel salaja linna wiia, kui ma kord sõdima tulen? küsis wõerast murret kõneleja mees.

— Tee on wäga kõwer ja sellepärast kardetaw, wastas teine heal heas Eesti keeles. Mitme aasta eest käisin ma küll kord seda teed, aga olin ta ära unustanud, kui mitu sammu ükski kään teisest kaugel on. Täna sain aga jälle mitu saladust wälja. Soontagana noor wanem Wambola tuli ühe piigaga seda teed. Ma panin siitsamast wõsastikust nende käiki hoolega tähele, lugesin liikumise ja aja järele sammusid ning arwan, et nüüd mitte palju ei puudu. Kui ma tagasi minekut ka oleksin näinud, siis wõiksin ma üsna julgeste teenäitamise enese peale wõtta.

— Soontagana noor wanem? ütlesid sa. Ja ta ei ole weel tagasi läinud?

— Ega wanem ise tagasi ei lähegi. Ma aga ootasin piigat tagasi tulema.

— Kuhu tema siis läks?

— Sõtta Sakslaste wasta.

— Ja kus ta malewa on?

— See on juba Sakalasse kogutud.

— Siis on ju rutt taga. Kes oli see tüdruk?

— Wistist tema õde, Soontagana wanema tütar.

— Ja see tüdruk ei ole weel tagasi läinud?

— Ei ole.

— Ega Eesti wanemate tütred ometi meestega ühes sõtta ei lähe?

— Kõrge würst, sa armastad nalja heita. Neiu tuleb weel tagasi, kui ta tema õde oli.

— Kuhu ta siis läks?

— Seda ma ei tea.

— Juva lemdiks ümises wõeras, keda ta seltsilane würstiks nimetas. — Miks sa teda silmas ei pidanud! Tema oleks teed wõinud näidata.

— Seda ta ei oleks teinud, waigistas alandlik seltsimees.

— Ha, sa kops, sina ei mõista naistega ümber käia, naeris teine. Too see tüdruk minu kätte. Küll saa näed, kuidas sõna kuuldakse. Ma tean, kuidas naised mu ees wärisewad. Kas sa seda kindlaste tead, et ta weel tagasi ei ole läinud?

— Seda tean ma selgeste.

— Aga kus ta wõiks siis olla?

— Wahest on ta Hiiemäel. Seal käib ta tihti.

— Kui kaugel see siit on?

— Umbes keskhomiku une tee.

— Siis oleks pidanud ta ammu juba tagasi olema.

— Wõib olla, et ta pea tuleb.

— Ja siit läheb tee soo sisse?

— Jah, just siitsamast.

— Et — ! Siis jääme waikselt ootama.

Rabisewad healed ehmatanud tütarlapse lähedal waikisiwad. Waike oli esialgu nii ära hirmunud, et talle midagi paremat mõtet pähä ei tulnud, kui waikselt seisma jääda. Tema ise see ohwer oligi, keda nüüd walwati, ja wägiwaldsel wiisil linnatee näitajaks ja rahwa äraandjaks taheti sundida. Ja kes pidi see hirmus äraandja olema, kes teda ütles tundwat, tema käikusid ennegi juba luuranud ja kord ka Soontaganaski käinud? See ei tulnud tal praegu meelde ega polnud tal ka siin aega tema üle rohkem järele mõtelda. Teda piinas praegu niisugune nurjatu äraandmine hirmsal wiisil. Ta ei kartnud mitte enese elu pärast; tema wärises ainult selle peale mõteldes, et waenlased juba nii ligidal. Mis tema elu kautamisest suurt oleks olnud, kui aga rahwas waenlastest oleks peasenud. Ta nägi, et ta pidi põgenema, ennast peastma ja rahwast ja ülemaid ettewaatamisele manitsema. Aga praegu ei olnud ju wõimalik kuulmata ära kaduda. Mehed kuulasiwad liig terawalt. Nad oleksiwad teda wõinud kuulda, taga ajada, kinni wõtta. Oma jalgade wileduse peale ei wõinud ta loota. Aga ometigi ei jäänud tal muud nõuu üle. Kuu oli juba ülesse tõusnud — kui ta metsa ladwasse jõuab, siis läks siin kõik walgeks, nii et teda näha wõidi. Natuke aega ootas ta weel põksuwa südamega, siis oli tal otsus tehtud: ta hakkas tasa edasi astuma.

— St! kuulis ta põõsastikust. Ta weri tahtis soontes ära tarretada. Ta ei julgenud ennast enam liigutada.

— Kas see ei olnud astumise kabin?

— Mina ei kuulnud midagi. Kõik on wait.

— Jah, nüüd küll, aga natukese aja eest oleks nagu keegi siin astunud. Jää sina siia, lase ma lähen tasakesti selle paksu põõsa taha.

Waike oli waewalt neid sõnu kuulnud, kui ta kõigest jõuust jooksma pistis. Nüüd ei wõinud ta ennast enam nõuuga, waid jõuuga aidata.

Higi tilkuwa otsaesisega oli ta soo äärde jõudnud, kust tee Soontaganasse läks. Kartlik pilk enese ümber näitas, et kedagit ta ligidal ei olnud. Nüüd oli aeg ennast wee taha ära peasta. Oli ta kord tüki maad ära sohu jõudnud, siis ei wõinud waenlased teda enam kätte saada. Ta tee wiis läbi wõsade. Häkiste kuulis ta ähkimist enese ligidal. Ta jooksis, mis jalad andsiwad. Hirm laenas talle küll wiledaid, aga ka niisama wäärduwaid jalgu. Ta komistas ühe põõsa peale maha, ning enne kui ta üles sai tõusta, pidasiwad teda juba kaks tugewat kätt kinni.

Piiga karjatas hirmu pärast ja katsus ennast lahti rabada, aga see ei läinud korda. Ta silmade ees tantsis kõik: kaks pimedat hirmust kogu, puud Salumäel, põõsad...

— Ära karda, lapsuke, rääkis wõera murdega mees. Meie ei tee sulle midagi. Wii meid ilusaste mööda salateed Soontagana linnani ja too jälle tagasi, nii et teega tuttawaks saame...

— Kes teie olete ja mis teie Soontagana teest tahate? sõnas piiga ennast uhkelt sirgeks ajades. Õiged inimesed käiwad päewa ajal oma asju ajamas ning ei tarwita wägiwalda nende wastu, kes neile wastu ei jõua panna.

Ähwardawalt wahtis wõera murde kõneleja tüdruku otsa ja ta käsi mängis sõjakirwe külles.

— Wali, tüdruk, hüüdis ta koleda healega. Sa näitad meile Soantagana teed ehk lõpetad siinsamas oma elu. Aga ma ei ihalda naise werd, sellepärast tule kohe. Aeg on kallis.

— Enne kui ma ei tea, kellele ja mis tarwis ma teed pean näitama, ei liigu ma paigast, kostis neiu julgeste. Oma werejänu wõite ühe abita tütarlapse kallal kustutada — aga teadke siis ka, teie wiletsad ja nurjatumad isamaa äraandjad, et üks wanem oma tütre werd teile mitme wõrra kätte saab tasuma. Selle peale wõite julged olla. Wajutage kinni need silmad, mis teid põlastusega waatawad, tehke waikseks see suu, mis teile ütleb, et te nurjatumad kurjategijad olete, raiuge maha see pea, mis teie ees ei painu — tehke seda, kui teil julgust on ühe Eesti ülema tütre külge oma käsa panna. Lugemata tähed kõrges taewas ja kuu püha hiiemetsa peal on teie nurjatuse ja minu truuduse tunnistaja.

— Jää wait oma suurustamisega, kähises wihane Liiwi keele rääkija. Ma tahan sinuga teist wiisi teha. Surm on sulle liig wähe. Sa pead oma kangekaeluse eest kannatama. Küll ma kohta leian, kus sa oma tegu wõid kahetseda. Panda, seu ta käed kinni ja too ühes. Wõi tema julgeb ühele würs — —

Wiimased sõnad neelas ta wihas alla.

Warsti oliwad wasturabelejad käed kõwaste kinni seutud ja abita tütarlaps pidi nende kahe öökoguga tagasi Salumäe metsa poole sammuma.

Nad ei olnud weel sadat sammugi edasi astunud, kui häkiste üks pikk mehe kogu täies sõjamundris nende wastu tuli.

— Pidage, hüüdis ta müristawa healega. Kes teie olete ja mis te sellest naisterahwast tahate? Wastust!

— Appi, appi, palus Waike. Need öökujud sunniwad mind enestele Sootagana teed näitama ja tahawad mu ei tea kuhu wangi wiia. Nad on isamaa waenlased, nurjatumad salakuulajad. Peasta mind, wõeras, kui sa ka nende seltsist ei ole.

Tugewa käega wirutas uus wõeras mõlemad kurjategijad piiga juurest eemale ning kiskus kõwad sidemed ta käte ümbert katki. Teine neist tahtis praegu oma sõjakirwega kutsumata külalise kallale tormata, aga hiilgaw, oda wõera mehe tugewas käes ehmatas ta nii ära, et ta oma seltsimehe järele põgenema pani.

— Tänu, tuhat tänu sulle, ütles tütarlaps suure rõõmuga, kui ta enese jälle waba tundis olewat. Kes oled sa ja mis on su nimi, et ma su wasta tänulik wõin olla?

— Minu nimi ei puutu asjasse, wastas wõeras, aga et sa rahule wõiksid jääda, siis ütlen sulle, et ma üks isamaa sõjamees olen. Aga kes on need mehed ja kuidas said sa nende küüsi?

Waike jutustas talle kõik lühidelt ära. Seal juures waatas ta tänuliku waatega wõera sõjamehe otsa, kes näuga wastu kuupaistet seisis. Tema mehine jume ja julge nägu ning läbitungiwad silmad oliwad waga neiukese meele järele. Ta tundis oma südames nii imemagust head tundmust, nagu woolaks talle neist wõerastest silmadest hoopis iseäralik, peaaegu nõidlik waim wasta. Ta tänas weel wõerast südamest, kes tema tee otsale saatis, kord ise ka Soontaganasse lubas tulla, kui neiu ära oli õpetanud, kuidas linna saab, ja Salumäe metsa poole sammus, kui neiuke juba nii kaugel oli, et waenlased teda enam kätte ei wõinud saada.

Kuu oli juba kaunis kõrgele tõusnud, kui Waike salateed mööda tüki maad soo peale oli jõudnud. Tee oli tõeste kunstlik. Kes temaga wähem harjunud oli, ei oleks öö ajal wistist üle soo julgenud minema hakata. Ta oli kitsas, pea põlwist saadik wee all ning kõwer. Kes kõiki käänusid selgeste ei tunnud, oleks kergeste wõinud kõrwale astuda ja põhjatuma soo pori sees halastamata surma leida. Waike silm oli aga nende märkidega, mis tee käänude peal oliwad, nii tuttaw, et ta ka paksu öö udu seest kergeste kõik tähtsad kõrkjatutid ülesse leidis ning ilma wiiwituseta ja kartuseta edasi astus. Teda ei kohutanud kardetaw tee ega külm wesi, mis jalad walutama pani; ta mõtted ei olnud üleüldse tee käänude wäljauurimise ega sammude lugemise juures tööl, waid need oliwad tänase päewa juhtumiste juures. Seal lahkus wend temast, tuli imelik wanake ohwrimäele, siit waenlaste arupidamine, tagaajamine, kinniwõtmine, peastmine — kõik pakilt üksteise järele sündinud, see tegi ta üsna segaseks. Kuidas mahtus üleüldse nii palju mõtteid ta pähä, nii palju tundmusi südamesse?

Korraga äratas teda neist mõtetest üks iseäralik heal. Ta jäi kuulama. Ta liikmed läksiwad lõdwaks, jalad hakkasiwad määrduma. Aga ta kogus oma mõtteid ning hoidis ennast kindel kardetawal teel. Salumäe metsast kostsiwad talle selgeste needsamad hirmsad healed kõrwu, mis ta juba tundis. Sõnadest ei wõinud ta kauguse pärast aru saada ega paksu uduteki sisse ka midagi näha — aga süda ütles selgeste, et ta peastja ise waenlaste kätte langenud. Oh, kuidas oli tal ometi meelest ära läinud oma peastjat nende kurjategijate eest hoiatada! Muidugi peitsiwad need endid metsa warju ära ja maksiwad nüüd talle ta kutsumata waheletulemise hirmsaste kätte.

Healed oliwad küll ammu juba waikinud, aga Waike süda wärises ikka weel. Ta kõrwus kohas wahet pidamata nende hirmsate inimeste kole naer.

Koit oli juba wiimaks taewa serwa palistama hakanud, kui ta wäsinult ja külma ning kartuse pärast wärisedes saarele jõudis.

1 Kui werstasid weel ei tuntud, siis mõõdeti maad aja järele, nagu Saksamaal praegugi weel liht rahwa juures tunni järele.

2 Mihkli kihelkonnas paremal Kasari kaldal.

3 Praeguse Mihkli kiriku juures.

4 Tema kohta ei ole weel mitte tunda.