Читать книгу Wambola - Andres Saal - Страница 7

Saarewaht oli oma wahimajast juba ammugi tulejat tütarlast näinud, aga pimedas ei wõinud ta teda ära tunda. Enne kui Waike saarele metsa warju jõudis, seisis waht häkiste täies sõja mundris tema ees.

— Kes siin on? küsis ta waljuste.

— Kotkasilm, ära pea mind kinni, ma pean ruttama, wastas Waike saarewahile, keda ta terawa nägemise pärast Kotkasilmaks hüüti. Ole walwas, waenlased otsiwad linna teed. Keegi meie tuttawatest on ära andjaks saanud. Kas palju mehi weel linnas on?

Kotkasilm laskis oma oda otsa alla poole wajuda ja kummardas sügawalt kõrge piiga ees.

— Waenlased otsiwad linna teed? Äraandja meie meestest? küsis ta pool kohkunult. — Meil on wähe mehi linnas. Kõrge neitsi teab isegi, et terwe malewa noore kangelasega Sakalamaale sõtta on läinud.

— Sellepärast pead sina linna kahekordse hoolega walwama, ütles Waike. Aga see on arusaamata, et wanem ise nii kaua sel kardetawal ajal kodust ära jääb. Kas sa ei ole temast sõnumid saanud?

Saarewahil jäiwad sõnad keele peale. Ta jättis ütlemata, mis ta teadis ja tegi nagu poleks ta seda küsimist kuulnudki. Waike aga kordas oma küsimust.

— Täna tuli temast sõnumid.

— Täna! Kas ta tuleb warsti koju.

— Nii pea küll wist mitte, wastas waht wiiwitades.

— Miks siis mitte? Kus ta on?

— Neid küsimusi wastatakse sulle linnas.

— Aga ma tahan nende peale juba siin wastust saada, ütles neiu kindlaste.

— Ma ei wõi seda teha. Ma kardan, et ma neid sõnumeid õieti ei kuulnud.

— Kotkasilm, sa ehmatad mu ära. Räägi, minu isaga on õnnetust sündinud. Ma aiman sinu olekust seda.Räägi, ära piina mind! Ma tahan kõik kuulda. On ta haigeks jäänud, wangi sattunud ehk —

— Surnud, jah! wastas saarewaht tasakeste, sest ta nägi ära, et salgamine siin ei aidanud.

— Kõrged waimud, teie karistus on kange! õhkas tütarlaps pea healetult. Mis peab Soontagana nüüd peale hakkama? Oh, mu meel läheb nii wäga segaseks? Kotkasilm, mu keha on nõrk, aita!

— Waene Waike! hüüdis saarewahi osawõtlik ja südamlik heal. Tröösti ennast, waene lapsuke, su isa on auusat surma,, surnud — palawas tapluses waenlase wastu wõiduteel — — Jää rahule, waene Waike. Täna ei wõi sa enam koju saada. Ma tahan sulle oma majakeses aset walmistada. Tule, öö on wilu! ja sina oled märg ja külmetad!

— Sa oled hea, Kotkasilm, aga ma pean koju saama. Mis teeb mu haiglane emake. Temale ei oleks seda mitte häkiste pidanud ütlema. Ta on nõrk ja iga häkiline meele liigutus wõib talle kahju teha. Lase mind minna! Ma tunnen jälle enese sees tugewust. Jää sina siia. Siin on sind nüüd tarwis. Kui üks uhke Eesti sõjamees kord Soontaganasse peaks tulema, oma oja otseti paremas käes hoiab ja sinu esimese küsimise peale wastab: „Kahju ei tule kell kaelas”, siis lase ta linna. See on meie sõber. Aga wistist on ta waenlaste kätte langenud ja ei saa ialgi siia tulema.

Nende sõnadega jättis ta wahi üksi ja hakkas edasi minema. Kotkasilm waatas kurwalt ta järele. Tal oli südamest sellest kenast lapsest kahju. See ei olnud weel kõik, mis tal temale ütelda oleks olnud, aga seegi oli korraga ta õrnale südamele liig. Külap kodus ta haawatud südant uued haawad ootawad.

Nõnda mõtles hea saarewaht kahetsedes. Ta ei aimanudki aga, mis see elurõõmus lapsuke täna juba kõik ära pidanud kannatama ja mis ta süda kõik läbi tunnud. Waikselt astus neitsike saarelt jälle sooteele, mida mööda eeslinna, Päewamäele, wõis saada. Tänase päewa juhtumised käisiwad nagu äraseletamata unenäud üksteise järele ta waimusilmade eest mööda. Neid juhtumisi ja meeleliigutusi oli nii palju, et ta neid kõike sugugi tõsiseks sündmusteks ei jõudnud pidada. Esite ta põlew armastus oma lihase wenna wastu, selle awaldamine ja wenna imelik peaaegu ähwardaw äraminek — siis üks imelik, mõistatuse sarnane wanake — salakuulajad, kurjategijad, kelle käest teda üks tundmata sõjamees ära peastis — siis need koledad healed metsa warjus ja wiimaks isa surma sõnum! See oli liig! Seda oli liig palju! Niipalju ei wõinud ühel ainsal päewal ega ööl sündida! Muist pidi sellest unenägu olema. Nii trööstis waene, murtud südamega kõrgest sugust neitsi ja solistas läbi wee Päewamäele.

Ka Päewamäel oli kena ohwri paik suurte kiwide lähedal wanade tammede warjul. Tähelpanemata läks Waike sellest kohast mööda, mis ta muidu weel ialgi polnud teinud. Keset Päewamäge seisis risti kõrge müür tee peal ees, ning Waike pidi mööda müüri äärt nii kaua kuni saare otsani käima, kust teda weel tükk lagedat wett Soontagana linnast lahutas. Walli peal walitses sügaw waikus ja keegi ei takistanud ta kiiret käiki, kui ta Päewamäelt üle wee oli jõudnud ja nüüd mööda wallialust teed ümber linna hakkas edasi tõttama. Soo tee käis pehme soo ja kõrge kiwimüüri wahelt linna saarel enne wärawasse jõudmist terwe keeru ara. Ta oli waenlaste sissetungimise pärast nimelt nii keeruliselt ehitatud, et neile terwe pika tee peal ülewelt walli pealt kiwa palka ja keewa mett kaela wõis laduda. Sellepärast oli Soontagana linn üsna ära wõitmata.

Koit oli juba kumamas, kui Waike tähendatud teed mööda kõrge wallitorni alt wärawast maalinna jõudis. Waht oli teda äratundes waikse auupakkumisega läbi lasknud ja ühe suure uhke maja ette saatnud. Sealt pööris ta sõnalausumata tagasi. Waike oli niisugust olekut küll imekspannud, aga ta ei suutnud kurbduse ja wäsimise pärast ta waikimise põhja järele pärida.

Läbi lahtise ukse nägi Waike toas tulewalgust ning naisterahwa kogud käisiwad toas ruttu edasi tagasi. Ilma pikema järele mõtlemiseta, miks täna nii wara tuli toas ülewel oli, astus ta uksest sisse.

Ka see, mis ta kartagi ei teadnud, oli sündinud. Tema ema oli raskeste haigeks jäänud ja oli nüüd woodis walwata maas. Ta teraw silm ja kartlik aimamine nägiwad warsti ära, et siin midagi head loota ei olnud. Tema ema oli häkilise wihaga inimene olnud, keda nii hästi rõõm kui kurbdus tugewaste liigutas ning liig häkilisel meele liigutusel rawanduse wõis saada. See oli nüüd ta mehe surmasõnumi saamise juures sündinud. Oma häkilise meelega oli ta ka Waikele küllalt ülekohut teinud, aga tasane tütarlaps oli seda kõik waikselt ära kannatanud ning armastas teda weel pealegi tõsise lapse armastusega. Ruttu läks ta haige woodi juurde. See jampsis palawikus ning kõneles mõistmata sõnu waenlastest, oma mehe surmast, Waikest ja mitmest tundmata nimedest. Kaua seisis Waite kurwalt ta moodi ääres. Põetajad naised ütlesiwad, et ta suure igatsusega Waiket koju oodanud; tal olla temale wäga tähtsaid asju kõnelda. Nüüd ei tunnud ta oma tütart enam ära, ega rääkinud muud kui jampsi sõnu. Nii kestis see terwe päewa.

Waike oli küll wäsinud, aga und ei tulnud talle siiski silma, kui ta oma ema ümmardajate järelandmatu nõudmise peale asemele heitis. Liig elawad mälestused ja ärritud tundmused wõitsiwad keha wäsimuse ära, aga wäsitasiwad teda ometigi weel rohkem.

Wasta õhtut jäi haige kaunis rahuliste magama. Waike oli rõõmus, et ema paremaks hakkab saama ning süda läks kergemaks. Peale kukelaulu pärast poolööd ärkas ta üles ja küsis kohe Waiket taga.

— Siin ma olen, kallis emakene! wastas Waike, kes weikese raswalambiga sängi kõrwal istus.

— Hea, mu laps! Mul oli sulle tähtsaid asju rääkida, enne kui ma siit ära toonelasse lähen, ütles ta tasase healega. Lase teised ära minna. Ma pean sinuga üksi olema...

Sõna lausumata läksiwad kõik teised wälja. Kui Waike nende taga ust kinni tahtis panna, ütles haige: — Jäta uks wäheks lahti. Kukk on laulnud ja kõik üles tõusnud. Lase mind weel taewase koidu kuma waadata, sest ärkawat päewa ei saa mu silmad enam näha. Ma tunnen seda ära.. Ära nuta, lapsuke! Sealt ei pease keegi surelik. Näe, kuidas kõik kumab! Ta kullased lained loidawad taewa all... Seda ei ole ma enne weel näinud... Oh kui ilus... Taara, su taewas on kaunis... pea tulen ma sinu pimeduse kodadesse, kus seda ilu enam näha ei ole... Waike, lase mind weel wälja waadata.

Ära jampsi, emakene, wäljas pole muud kui pime öö ja pilwes taewas, wastas kurb tütarlaps silmi kuiwatades. Koitu pole kuskil.

— Waata wälja, rääkis haige waewaga.

Waike pööris silmad lahtise ukse poole ja nägi ka tõeste loitnewat kuma kaugel pimeda taewa all. — See ei ole koit, waid kauge tulekuma, ütles ta uurides.

— Tulekuma? küsis haige kohkudes. — Oo, siis on ta minu abikaasa surnutule paistus Lihula mäel. Seal pannakse ta tuhk mulda puhkama... Oodake, surma waimud, siin on weel üks teine keha, mis pea pimeda ööküünlaks saab, et wiimase walgustuse järel püha Hiie puude all surmariigi rahu leida...

Ehmatades ja wärisedes kuulis tütarlaps ta juttu pealt. Ta ei saanud aru, kas haige jampsis wõi selge meelega rääkis.

— Istu siia, Waike, üsna mu ligidale, kõneles haige nõrga healega. Anna oma käsi siia! So!

Nüüd waatas ta natukene aega wait olles Waike peale. Ta silmist paistis heledus ja nagu kartlik kahetsus. Ta suu seadis mõnda korda rääkimisele, aga jäi ikka wait — oli, nagu ei leiaks ta sündsaid sõnu. Waike waatas kurwa imestusega oma haige ema otsa. Wiimaks hakkas ta kõnelema: — Waike ma ei wõi surra, enne kui ma sulle ühe saladuse ära olen rääkinud. Enne pead sa aga ütlema, et sa mulle kõik andeks annad, mis ma sulle ülekohut olen teinud. Kas lubad seda?

— Emake, ära räägi nõnda, nuuksus Waike. Mul pole sulle midagi andeks anda.

— Küll sul on, aga sa ei tea, ohkas haige iseeneses tasakeste.

Jälle oli ta natuke aega wait. Siis rääkis ta edasi:

— Kuule hoolega, mis ma sulle kõnelen ja ütle siis salgamata, mis sina sellest arwad? — — — Kord elas ühes kuulsas linnas kuulus wanem oma naise ja weikese tütrega õnnelikku elu. Seal tuli ta waenlane ja wõitis tema äraandja abiga ära ja wiis ülema ise wangi. Sellest ajast saadik pole ükski neist enam üksteist näinud. Wanem ise sattus wõerale maale wangi, naine suri mure pärast ära ja lapsuke jäi wõera wanema juurde ümmardajaks, kus temaga wäga halwaste ümber käidi. Uue wanema juures käisiwad mitmed teised wanemad ning üks kuulus noor wanem, kes endise würsti kenat tütart nägi, hakkas teda armastama ning warastas ta ära. Seda pidasiwad wanem ja tema abikaasa enestele nii suureks teutuseks, et seda käredaste tõutasiwad kätte maksa. Wiha tuli sellest, et wanemal enesel ka tütar oli, kes kuulsale külalisele kõigest hingest mehele tahtis minna, ning wanemad lootsiwad kõik, et noor kangelane ülema tütre ära kosib. See teutus sai raskeste kätte maksetud. Kui talle kaks kena tütart oli sündinud, laskis petetud tütre ema mõlemad ta lapsed ära warastada. Kurja naise kättemaksmise himu oli nüüd kustutatud. Ta wõttis teise lapse pärast enese juurde, nimetas ta enese tütreks, aga ema armastust ei olnud ta südames waeselapse wastu mitte, ning oli sellepärast tihti tema wastu ülekohtune. Laste wanemad otsisiwad küll kõik kohad läbi, aga ei leidnud lapsi mitte enam. Ema suri kuwastuse kätte...

Siis peatas kõneleja ja tõmbas sügawaste hinge. Kõnelemine oli ta wäga ära wäsitanud. Waike, kes suure osawõtmisega haige kõnet oli kuulanud, küsis hinge pidades:

— Mis on lastest seanud?

Haige waatas iseäralise pilguga Waike peale ja ütles siis: — Üks laps elab küll weel; teisest ei ole ma kaua enam midagi kuulnud.

— Kas isa on neid ka otsinud?

— Seda ma ei tea. Aga ma usun, et ta oma lapsi ära ei ole unustanud.

— Kas ta peaks nad üles leidnud olema?

— Ei ole! Teist wähemalt mitte.

— Kas sa seda selgeste tead?

— Wäga selgeste, lapsuke.

— Kas sa siis tunned neid?

— Isa ja teist kadunud last wäga hästi.

— Siis on see päris sündinud lugu ja mitte mõni muinasjutuke?

— Ei, kes peaks niisugusel silmapilgul, kus surm suu ääres ootab, muinasjuttusid kõnelema? Teine tütar elab weel tänapäewani oma kasuema juures, kes teda ta wanemate käest ära laskis warastada.

— Oma kõigesuurema kurjategija juures? hüüdis Waike suure imestusega pool kohkudes.

— Tema juures jah! Ta on hea laps, kõnelesiwad haige huuled waewalt kuuldawalt.

— Kuidas on see wõimalik?

— Lapsukene, ta ei tea ise seda.

— Hirmus!

Kohkudes waatas haige wanake piigakese otsa ning küsis siis põksuwa südamega: — Kuule, Waike! kui see naine talle nüüd ütleks, et ta tema kõige suurema wihaaluse laps on, keda ta kättemaksmise pärast on ära lasknud warastada ja salajas üles kaswatanud ning wanemaid asjata otsida lasknud — ütle, Waike, kas ta wõiks seda oma kõlwatumale kasuemale andeks anda?

— Seda ei wõiks ta ialgi andeks anda, ütles Waike kindlaste.

Haige ohkas häkiste walju healega. Ta näis wäga ära kohkunud olema. Tema silmad pilkusiwad ruttu, rind tõusis ja wajus kramplikult ning käed langesiwad jõuetult maha. Waike ehmatas seda nähes ära, kargas istmelt üles ja hüüdis hirmuga. — Ema, ema, mis sul on? Kas sul walu on?

— Kedagi! ole rahul, laps! Oeh!.. Ja siis hakkas ta jälle edasi kõnelema.

— Aga kui ta kõlwatu kasuema weel surma tunnil oma tegu südamest kahetseks ja tema käest andeks paluks, kas ei wõiks ta ka siis andeks andmist saada, et rahuga toonelasse minna?

— Ühe inimese käest wistist mitte, wastas Waike ilma pikema järele mõtlemiseta, sest ta ei saanud ikka aru, mikspärast ta ema weel wiimsel elusilmapilgul niisugust asja nii suure hoolega pärib.

— Aga kui sina ise see õnnetu oleksid? Mis sina siis teeksid? küsis haige suure ägedusega.

— Ma ei mõista ennast küll hästi niisuguse oleku sisse mõtelda, wastas Waike, aga ma küsiksin kõige pealt: Anna mu wanemad ja mu õde mulle enne tagasi, siis küsi andeks andmist.

— Neid ei wõi enam keegi tagasi anda, hüüdis haige südant lõhkuwa walusa healega. — Oh sa õige Taara, sa maksad kõik ülekohtu kätte! Mina ja mu mees peame oma üle kohtu eest ühel ajal surema! Meie poeg on sõtta läinud, mulle on ette kuulutatud, et ta sealt enam tagasi ei tule! Meie ülekohtune sugu saab otsa! Ja seda olen mina oma tigeda meelega ära teeninud. Taeweme Taara on õige! Õige!

Ta katsus weel rääkida, aga jõud oli otsa lõpnud. Ehmatades waatas Waike tema peale. Surm oli tal suu ääres.

— Mis sul on, kallis ema?

— Ära hüia mind emaks... mine minust ära... Ma ei ole wäärt ühe armsa tütarlapse käte wahel surra.... Mina olengi see tige naine — — —

— Sina! Suured jumalad, halastage! Ja kes on siis see warastatud laps? küsis Waike hinge kinni pidades.

— Sina! kähises sureja heal.

— Mina! — — —

Wali nutuheal lämmatas ta sõnad ära.

— Sina oled selle wanema warastatud tütar... Soontagana õige pärandaja... kaitse linna waenlaste eest... mu warakambris on üks sõlg... see on sinu ema oma... sa oled mu waenlane... mine ära mu surmasängi juurest... sa ei anna ühele süüdlasele andeks, kes kahetseb... südamest... maksa ka sina mulle kurja kätte... ma olen seda teeninud... ma suren oma kustutamata wõlgades....

Rääkija langes tagasi — ta oli surnud. Poolpimedas toas oli kõik wait kui hauas. Alles tüki aja järele peasiwad ehmatusest kange tütarlapse silmis pisarad ja suus sõnad walla. Ärarääkimata waluga langes ta oma kasuema keha peale ja hüüdis temale palawate pisarate woolel: — Ema, minu kallis ema, sina ei pea minu käest midagi andeks paluma! Kõik on hea, mis taewased wäed minust sinu armu hoole all on lasknud saada. Wiha pidamine on inimeste nõtrus, mille wastu keegi ei wõi parata. Ütle mulle weel, kus on mu isa, et ma teda wõin leida.