Читать книгу Wambola - Andres Saal - Страница 5

Jälle tõstis neiu silmad üles jeepuude poole ning ootas, mis need wastawad. Ses olekus oli ta ära rääkimata ilus. Priskestest põsketest paistis õitsew noorus ja selgetest silmadest puhas süda ja neiulik õrnus. Ta ei wäsinud wastust ootamast... Ja lehed sahisesiwad. Neiu kuulas terawamalt. Oli ta palwe kuulda wõetud, wõi oli see paljas kahisemine ta ärritatud kõrwades? Ei, tasane sahin tungis uuesti ta kõrwu, aga mitte kõrgelt püha puude pealt, waid alt eemal seiswate põõsaste wahelt. Kui ta silmad sinna poole lõi, ehmatas ta ära. Noorte sarapuu põõsaste wahelt astus üks wana mehike hiie lagendikule, suur must koer käis temaga ühes. Waike waatas terawalt. Tal oliwad harwad hallid juuksed peas ja sügawad kortsud otsa ees, nagu oleks ta ilmas palju walupäiwi näinud. Ta nägu oli wäga wana, aga silmadest paistis weel nooreea erkus ja julgus.

Piiga oli ara ehmatanud. Wärisedes hüüdis ta wiimaks: — Wõeras, kes sa oled? Inimene wõi waim? Kas on sind waenlased mere wete tagast wõi Taara oma taewastest kodadest siia saatnud?

Hall wanake waatas enese ümber ja kui ta piigakest natuke aega oli silmitsenud, siis kõneles ta: — Laps, ära karda mind. Ma ei ole waenlane mere wete tagast ega waim Taara taewastest kodadest, waid wana, wana inimene, kes enam kellegile kurja ei tee.

Nende sõnadega oli ta tüdruku juures ohwri kiwi peal aset wõtnud. Ta lahked silmad ja mahe tasane heal kautas neiu südamest kartuse jäljetuks ära. Ärda ja osawõtliku meelega waatas ta wanakese peale.

— Mis sa siin üksi teed? küsis wanake.

Neiuke punastas ara ja lõi häbelikult silmad maha. Siis ütles ta: — Ma saatsin oma wenda sõtta ja palusin siin sõjameestele taewaliste õnnistust. Siin on püha Taara hiis —

— Ma tean. See on ilus, laps. Sõjameeste eest peab ikka paluma ja sõjajumalale ohwrid tooma.

— Hõbedane hallpeakene, ütles neiu imestades. Sa oled ju üsna wõeras, kust wõid sa seda kohta tunda?

— Ei lapsuke, see koht on mulle wäga tuttaw, ehk ma küll mõnda kümmend suwe ega talwe enam siin pole olnud, wastas wanake lahkelt. Ma olen kaugel käinud ja palju waewa näinud. Nüüd on jõud otsas. Siin pühas paigas, mille külles mu nooruse rõõmude mälestused ripuwad ja ka wanas rinnas ilma tormide ja marude käes ära ei ole kustunud, siin tahan ma puhata ja kadunud õnne maitseda. Muud õnne mul ilmas pole. Kõik on kadunud. Minu hiilgaw nooruse aeg ja õnnelised päewad on must kaugel nagu õhtune eha seal kaugel Taara taewa serwal.

Osawõtliku neiu silma tikkusiwad pisarad tulema, nii liigutas teda wanakese kõne. Wanamees oli wäga ta meele pärast.

— Aeg on juba õige hiline, rääkis neiu osawõtlikult, ilm läheb jahedaks ja wanadele tontidele on puhkamist waja. Kus on su öömaja?

— Kus õhtu, seal öömaja, oli lühike wastus. Minul ei ole siin lähedal kuskil pärispaika. Pühad hiiepuud wõiwad mind oma warju alla wõtta.

— Pühad hiiepuud ei wõi sind aga kiskjate metsloomade eest kaitsta, rääkis neiu wasta. Tule minuga ühes, ma tahan sulle hea öömaja muretseda.

— Kuhu tahad sa mu siis wiia? Siin ligidal ei ole ühtegi peret.

— Soontaganasse. See ei ole mitte kaugel.

— Soontaganasse! Mispärast just sinna? küsis wanake imeks pannes.

— Ma olen Soontaganalt ja wiin su oma isa linna.

— Sina Soontaganalt — ja see on sinu isa linn? Wanakese nägu oli korraga õige kortsu läinud ning tasane ohkamine tungis ta huultelt. Ta wahtis pimedalt enese ette maha, just kui oleks häkiste ta rõõmukarikasse kibedat sappi walatud.

— Mine koju, laps, ütles ta wiimaks. Tee Soontagana linna on pikk ja kardetaw. Ole ettewaatlit! Õnnetus waritseb igal wildakal sammul. Tõtta, et weel ehakahwatul üle soo saad. Öö küünal tõuseb alles esimesel kukelaulul taewa wõlwile. Mina ei tule Soontaganasse; ma jään siia!

Imeks pannes küsis neiuke: — Kust tead sina, kes sa siin hoopis wõeras oled, Soontagana teed? Seda teed käiwad üksi wanemad ja Soontagana rahwas ilma juhita. Teised ei tunne seda mitte. Ja sind ei ole ma weel ialgi Soontaganas näinud.

— Ma olen Soontagana teed niisama tunnud nagu kõiki kohti siin ümberkaudu. Aga mis see siia puutub? Mine sina oma koju!

Wanakese suunurgad liikusiwad hoopis iseäralikult, kui ta Soontagana nime kuulis ehk seda ise suhu wõttis. See näis igakord nagu teraw mõõk walusaste ta südamesse torkawat ning seal mälestusi äratawat, mis walusad oliwad. Neiukene tundis iseäralist ärdust aruldase wõera wastu. Ta ei oleks sugugi temast tahtnud lahkuda, aga wanakese sõnad oliwad korraga käredamaks ja nägu waljumaks läinud, ning ta lahke waade wäga tõsiseks muutunud. Waljumalt ja pea käskides kõneles ta siis: — Ütle kodus, et kõik walwsad oleksiwad. Waenlased otsiwad Soontagana teed. Mina ei wõi magada. Ma tahan walwata — isamaad teenida, ehk isamaa küll mind ära tõuganud — —

Wiimased sõnad suriwad tasa ta keele peale. Neiuke ei julgenud enam wasta rääkida, ehk ta küll sellega sugugi harjunud ei olnud, et keegi wõeras talle käskiwat nägu oleks julgenud näidata. Ta oli kõrge ülema tütar, kelle soowisid juba silmadest ära püüti lugeda ja sõna lausumata täita. Selle wanakese näust paistis aga iseäraline wõimus, mis sõnakuulmist nõudis.

— Taara õnnistagu sind, isake, ütles Waike ja kadus nagu kergejalgne hirw noore lehtpuu metsa all, mis kauni hiiekingu ümber kaswas, wanakese silmist. Kaua waatas hallpea kena lapse järele. Tema silmad oliwad talle mitmed kenad mälestused wanast ajast meelde nõidunud. Nooruse tulukene wälkus ta julgeist silmadest, mis tunnistas, et ta waim praegu 30 aastat minewikus wiibis. Kuis oli siis kõik teisiti! Kas ei olnud tema siis kui wägew wanem terwel maal siin ümberkaudu esimene ja waenlastest igalpool kardetud mees! Ja nüüd uitis ta kepi najal kui kõigist tundmata wanakene ilmas ümber, ilma koduta, ilma omaksita! Soontagana linn oli ta eluase olnud, kuhu keegi waenlane sisse ei peasenud. Oma wahwuse eest Rootsi sõjas oli ta Eestimaa kõige kaunima piiga, Nurmegunda wanema tütre Linda, enesele wõiduhinnana abikaasaks pärinud ning temaga õnnelikku elu elanud. Aga õnnetus ei hüia tulles, ta hüiab ära minnes. Üks tema nurjatu alam Panda, kes ammugi oma peremehe peale wihane oli, meelitas Saaremaa wägewa wanema Wahtula suure sõjawäega Soontagana alla ja wiis ühel pimedal ööl terwe sõjawäe kitsast sooteed mööda Soontaganasse. Enne kui Soontagana wanem äraandmist oleks aimatagi mõistnud, oli ta malewa maha löödud, linn wõidetud ning wanem, kes keegi muu ei olnud, kui halli peaga wanakene hiiemäel, kinni seutud ja wangi wiidud. Mõne aasta järele tuli Saaremaal suur sõda Rootslastega, kes küll wõitjaks ei jäänud, aga siiski hulga Saarlaste wara ära riisusiwad ja inimesi wangi wiisiwad. Sõjawangide seas oli ka tema, endine Soontagana wanem, olnud. Sellest ajast oli juba 30 aastat mööda. See oli raske aeg, täis waewa ja wiletsust olnud. Higitilgad tõusiwad ta kortsus otsaesise ja palgede peale, kui ta selle aja peale tagasi mõtles. Sealt oli ta oma näu peale need sügawad kortsud saanud. Wabaduses sündinud mees, waba ja julge rahwa würst — ja siis waenlaste ori — seda jõudis ainult üks nii tugew mees, nagu Soontagana walitsejate wõsu ja wanem, wälja kannatada. Wiimaks läks tal korda ära põgeneda ning jõudis ka otsatumate hädade ja waewade järele õnnelikult isamaale tagasi. Aga kuidas oli kõik selle aja sees teiseks läinud! Ta ei leidnud enam üht ainustki tuttawat nägu, kõik oliwad temale ja tema kõigile wõeras. Keegi ei mõistnud arwata, et see wana hallpea endine kuulus kangelane ja suur sõjamees Soontagana wanem oli, keda rohkem kui weerandsaja aasta eest igalpool auustati ja kardeti.

See ei teinud talle sugugi peawalu, sest nüüd oli ta ilmas õppinud inimest teenima ning kasuandmisest hoopis ära wõerdunud. Ta tahtis ka täitsa wõeraks jääda ning ialgi enam oma õigust pärima hakata. Nüüd ei olnud aega isekeskes tülitseda, kus waenlased isamaa pinda tallasiwad ja hukatust külwasiwad. Kui ta järeletulejad Soontaganas tugewad ja waprad sõjamehed oliwad, kes waenlase wastu julgeste wälja astusiwad, siis oli kõik korras. Ta oli oma naise ja lapse järele kuulanud, aga keegi ei teadnud neist sõnakestki kõneleda. Wiimaks kautas ta nende jälleleidmise lootuse üsna ära, sest naine wõis wanaduse ja tütar mingisuguse õnnetuse läbi surnud olla. Ta pidi siis üksi oma elupäiwi lõpetama. Nooreea mälestused oliwad ta kolmekümne pika orjaaasta järele jälle pühale Salumäe hiiele kutsunud. Ta ei saanud praegugi weel aru, kas selle waikse noorepõlwe mälestuste maal wõi tõeste kena neiu silmadel see imelik wõim oli, mis temale ta kurba minewikku arusaamata kombel nii elawalt silmade ette tõi. Nii kena oli kord ka tema Linda olnud, kui ta temale kui kõigist auustatud sõjamehele lille pärja pähä pani ja awalikult tema mõrsjaks sai, — nii kaunilt ja pehmelt oli ka Linda heal temale helisenud, nagu nüüd selle wõera neiukese õrn heal. Ta oleks hea meelega kena lapsega weel kauem kõnelenud, aga ta oli ju Soontaganast, ja Soontagana isand oli ta kõige suurem waenlane. Nii pidi piigake siis tema waenlase tütar olema, kellele tal mingisugust põhjust ei olnud ligineda.

— Aga kas meie siis igaweste wiha peame pidama ja üksteisele waenlaseks jääma? küsis ta iseeneses. Mis waenlane mina ka weel wõin olla? Mul ei ole ju enam mingit wäge ega wõimust — ja wõimetu waenlane ei ole kellegi waenlane. Ei tea, kuidas Wahtula enese käsi selle pika aja sees on käinud, mil mina wangipõlwes elasin ja ilma mööda hulkusin. Kas ei ole ajad hoopis muutunud ja endised waenlased sõpradeks teinud? Sel ajal käis rahwas ülemeelsuses oma suguwendi riisumas ning üks ülemeelne wanem käis teisega sõdimas. Nüüd on aga wäljastpoolt wägewad waenlased maale tulnud ning tule ja mõõgaga mitmed maakonnad lagedaks teinud. Kas wõib nüüd siis weel wend wenna wastu taperit tõsta? Ei, see ei wõi olla, nii tõeste kui ma siin Taara pühal hiiel seisan. Nüüd ei ole enam wend wenna waenlane. Ma tunnen wäga hästi oma esiwanemate kindlat meelt, mis weel minulgi wanal inimesel were kärmemalt liikuma paneb. Ma olen wõeral maal palju näinud, palju õppinud, millest meie rahwal nüüd kasu oleks, aga mu kurb saatus on minu oma isamaa ja rahwa wastu tuimaks teinud. See ei ole õige, see ei tohi enam nii edasi minna. —

Aega mööda oliwad ta mõtted nii elawaks läinud, et keel neile sõnu laenas. Noorepõlwe waimustus oli nagu imewäel jälle ta hingesse tagasi tulnud ja ta silmad sätendasiwad, mis nii wäga kustuwa küünla wiimast loitnemist meelde tuletas. Ta oli oma käe kõrgele ülesse tõstnud ja seisis sirgelt, nagu kord oma wahwa malewa eesotsas, ning kõneles pühalikult kõrgete hiiepuude poole waadates:

— Teie, suure Taara pühad puud, kuulge mu sõnu! Mina olen wana, mu juuksed on walged — mis ma luban, seda ma ka pean. Teie all olen ma lapse põlwes ohwerdanud. Nüüd mul seda ei ole. Ma tean aga, et ülemere mehed meie rahwa orja ikkesse tahawad panna ja tema pühad hiied ära häwitada. Taara, ma tõutan sulle su tammikus, et mina nii kaua, kui mul hinge rinnus on, oma õnnetu isamaa kasuks kõik oma jõu tahan ohwerdada. Meie mehed ei pea enne puhkama, kui maa ja rahwa waenlased jõuetumaks on tehtud ehk meie ise oma werega enese kallist maa pinda kastnud ning kalmule kolletanud....

Widewik oli ammugi ilma oma waibaga katnud ning ehakumagi hiiepuu latwadelt ära kustunud, kui wanake kindlal ettewõtmisel hiiemäelt lahkus ning oma suure koera seltsis soo serwa mööda suurema metsa poole sammus. Ta astus ettewaadates edasi ja kadus wiimaks pimeda metsa alla ära, mille oksade wahelt tähed selgest taewast maha sirasiwad.