Читать книгу Õpetajad - Andris Akmentiņš - Страница 6

Kui Ķīvītise Valdis oli veel väike, väike poisike, võtsid mehed ta silmupüügile kaasa.

Sõjajärgne küla hingas alati vabamalt, kui tekkis väiksemgi võimalus süüa saada ning eesootav eine ja lubatud tundmatu elukaga tutvumine käivitas poisis senitundmatuid aistinguid. Kui suur see silm võib olla, on ta tegelikult kala või madu, kas ta hammustab jalast, kas teda võib kätte võtta, kippusid kümned värsked küsimused üle ääre ajama. Tabamatutes varasalvedes värelesid vägevamad mõtted, varajane uttu mähkunud hommik, esimese minutiga läbiligunenud jalad, esimese päikesekiire jonnakas torge läbi udulaama süütamas vastaskalda pajudes nõtkeid, plagisevate hammaste saatel väänlevaid leekivaid kämblaid, mis pimestasid elava vooluga Tērce peegelduses silmi – sügisene hommik veeres poisi südamesse ja võttis koha, mis on määratud sõnale „õnn”.

Isegi tuhandeid peadpööritavaid koostisosi saladuses hoides oli õnn ebatavaliselt tugev tunne, see hõivas hoolikalt viieaastase Valdise kondise sõnakuulmatu keha, kriibitud jalad, näritud küüned, täitapu sõjakäikudel paljaks aetud kukla. Õnn pani unustama leiva- ja unenälja, unustama koju jäetud vennakarja, kellest tuli jagu saada võitluses iga näritud leivakoorukese pärast, unustama, et tuli peita end laua alla isa eest, kes oli alati ei tea mille peale pahane. Järsku ei olnud ei vendadel ega isal tähendust, Valdis ajas vaid silmad nii pärani kui suutis ja vaatas, vaatas, vaatas ümberringi toimuvat, kantuna äsja tuttavaks saanud tundest, mille tõttu sai varajane silmuhommik tema mäluraamatusse raiutud erakordselt täpselt ja teravalt, ehk küll õnn iseenesest ei olnud teab mis hoolas olend. Antagu vaid vaba voli ja tal poleks midagi selle vastu, et siduda end hoopis teiste asjadega, ta oleks lahkesti kohale ilmunud ka näpatud vaarikamoosi purgi peale või lennanud koos Valdisega kuurikatuselt Kuule. Oma koostisosi valis õnn tavaliselt pealiskaudselt. Aga kui need sattusid ühele maalile ja lõid särama, jätkus terveks eluks.

„Lõpeta unistamine, tobu!”

„Ära kuse, tule lähemale, viska silmudele pilk peale!” hüüdis keegi Valdist, katkestades jõhkralt õnnevoo. Oh jah, nagu kärestikulisel Tērcel, nii oli ka õnnel oma säng, hetkeks said need kaks kokku, mõlemas sumas kamp lihahimulisi tüüpe, kes tõstsid toigaste külge seotud kasevihtu koos nendesse takerdunud silmudega, rõõmustades helde söömaaja üle, neelates sülge, mõtiskledes sütel küpsetamisest või lepaokstel suitsetamisest. Keegi haaras Valdisel kaenla alt ja pani ta istuma haljasse puhma väikese järsaku otsas. Täiskasvanule oli see üks sirutus, lapsele korralik mägi, kus kükitada ja jalgu kõlgutada, olla Õnnelik Härra. Võluviipega ilmus tema kõrvale vana lüpsik kui nõiapea, poolenisti täis silmude looklevaid ussijuukseid, mis kihisesid ja vähkresid.

Keegi õpetas: „Mis sa põrnitsed, pista näpp ligi, silm annab musi!” Ja kui Valdis olnuks tol hetkel vähem õnnelik, ta ehk ei kuulanuks sõna ja peljanuks, aga nüüd torkas käe julgelt pange. Et hambad silmudel puuduvad, oli kohe selge, aga midagi suusarnast oli ja nii ta imes end – sst! – väledalt sõrme külge ja Valdis lennutas silmu kätt raputades – Umts! – suure hirmuga kaugele jõkke, kus meestekamp järgmiste minutite jooksul lämbus naerust kaldajärsakul trooniva vaese poisi üle.

„Hei, põnn, vaata ja õpi, kuidas toitu hankida! Hoia pangest kinni ja vaata silmude järele ja hoidku jumal, kui ükski peaks plehku panema!” hoiatas veel üks ja mehed läksid voolust otsima kaugemaid vihtu, aeg-ajalt vankudes ja vandudes, kui jalad said märjaks veel rohkem kui võimalik, kuigi kokkuvõttes olid rõõmsad eduka püügi ja peatse rikkaliku sakuska üle.

Aga Valdisel oli ju kunst käpas ja ta saatis sisemiselt särades, olles sedasi Maailma Valitseja troonile ligemal kui kunagi varem, üksteise järel silmusid Tērcesse tagasi.

„Sst!” imendus silm näpu külge.

„Umts!” vaatas silm haledalt Valdisele otsa, lasi näpust lahti ja kadus – tsauh! – vääneldes sügavusse.

„Sst! – Umts! – Tsauh!”

„Sst! – Umts! – Tsauh!”

Nagu kõik lummavad asjad siin maailmas, lõppesid silmud pangest kiiresti ja paratamatult, vahetult enne seda, kui Tērcet raputas ebainimlik röögatus, millega võib hakkama saada vaid näljane ja ablas, äsja toidust ilma jäetud meesterahvas.

„Põnn! Kus silmud on?”

Ja järsku ei suuda me enam järgneda Valdisele, kes kihutas reaktiivraketi kiirusega paljaste küünarnukkide välkudes uduräbalate vahele, kuhu auras ära nii mälestus viimasest, teenimatust keretäiest kui ka hirm järgmise, teenitud keretäie ees, sest ainuke, kes püsis sel hetkel Valdise kannul, ei olnud õnneks ükski naabrimeestest, selleks ei olnud ka vana Ķīvītis, silmad pahupidi ja raske lepamalakas käes, vaid ainsana teab kust järsku välja ilmunud mõistev, kaitsev ja kõiki soove täitev Õnn – ja kogu lugu. Enam mitte iial ei äratanud silmude püüdmine, söömine, sinna-tänna vette pildumine ja ükskõik mis silmudega seotu, isegi sütel küpsetamine, Valdises nii tugevaid tundeid. Õnne voolusäng on väga muutlik. Ka suur ja häälekas Tērce on tänapäeval kokku tõmbunud vaevu leitavaks kraavikeseks, mis suviti teinekord täiesti seisma jääb ja keegi ei saa aru, kas jõgi on tühise kuuekümne aastaga nii väikeseks tõmbunud või oleme meie nii suureks kasvanud või on juhtunud mõlemad asjad koos või ehk on mõni teine kuri vandenõu, mida me ei suutnud õigel ajal paljastada.

Võtke seda lihtsalt kui kutset või palvet – sõbrad, leidke see hetk ja küsige oma vanematelt, millal nad on olnud kõige õnnelikumad…

Ei, mitte jamade, ebaausate võitude kohta, varem või hiljem keerab aeg niigi kõik untsu.

Küsige õnne kohta. Mis päriselt juhtus, kuidas sumises, kuidas maitses, kuidas lõhnas, vibreeris, pulbitses? Küsige ja kuulake, kuni teil on võimalus. Paremad vahest isegi mõistavad, et peaks helistama või külla minema armsaimale õpetajale, kes on suutnud anda elule korraliku karkassi, mille ümber on hiljem kleepunud kõik hea nagu mustus küüne alla, ja mis seal salata, ka paras posu viimast prahti, mille korralik peremees oleks ammu lõkkesse visanud, aga näed, mõistus on ehitatud teistmoodi, sinna klammerdub kõik külge ja püsib viimase hetkeni. Ai, nii palju tänapäeval teiselt inimeselt nõuda ei ole viisakas. Las õpetajad lahkuvad vaikides, piisab ka vanematest. Aga seda tehke küll ja siis on rahu, siis on kõik, nagu öeldakse – olgu teil elu hea, ela vaid ära!