Читать книгу Õpetajad - Andris Akmentiņš - Страница 8

Kui tahad, et kevad su ümber siin, ole kõigepealt ise päikesekiir.

Neil kaugetel aegadel, kui ei olnud veel internetti ja sõda oli lõppenud, püüdsid lapsed ometi vana harjumuse tõttu mõistatada, kas kaugustes kõmiseb pikne või suurtükid, poodi toodud kommid pakiti kohe võrdseteks pakikesteks, mida oli täpselt sama palju nagu külas lapsi.

Lapsed kasvasid ja avasid meenutuste kaustikuid lennukate ridadega: „Mälu on nii kitsuke nagu mägikitseke.”

Vahel paneb imestama, kui palju võis väikesesse mälukitsekesse ära kaduda, veel rohkem kui kompvekke päevadel, mil neid kooli toodi. Nii oodatud ja loodetud kompvekke ei tule enam kunagi, aga mälestused võivad küll ilmuda, kui neid keegi ei oota. Ühel hetkel sõi mälestus korralikult aia ääres nagu heatahtlik püüdlik koduloom ja mäletses midagi, aga kui talle vaid voli anti, muutus ta kohemaid kuratlikuks metselukaks, kes hammustas iga vastutulijat nõrkadest kohtadest ja pritsis jälgijate silmadesse teravalt sööbivat faktipissi. Teinekord muutus ta õige haletsusväärseks, ah, näljutatud vaeseke lehvis rammetult mööda aeda nagu ilma sisuta lina, siis hakkas pimedana kobama, ah, palun haletsege, aga allesjäänud kolmas silm pilgub kuskil laka sees vasakul küljel, vaata, sarved juba ära saetud ja keegi on nad pihta pannud, vaata ette, kas need juhuslikult ei ole pepusse pistetud, võeh! Mis teravad otsad need väljas on, oeh! kuis tahaks ennast haletseda, aga järsku udar tuduu! pakatas suuremaks ja suuremaks, kuni kattis päikese, aga all selline vägev valge habe, et kõik muutuks pehmeks ega teeks haiget. Aeg veiderdas kaasa, venides nagu haige lehm algebra kontrolltööle, kuni valvsus oli uinutatud ja inimene ei taibanud, et käetõstmisele järgneb obadus, kläuh! – ja kaheksakümnes sünnipäev on käes. Maiguta suud, palju tahad, suuremat häält sealt ei tule, see-eest näljaste mälestuste loomakari on alati valvel, et keegi meenutaks.

Ema oli vanaduspäevil väga päikseline, kõikus kiiktoolis ja ümises iidset viit: „Härra magab patjadel, ise ütleb oi-oi-oi.” Ainult mõnikord hakkas mässama ja läks otsima tõelist kodu või keeldus neelamast igapäevast tabletipeotäit.

„Kas te tahate mind ära mürgitada?”

Tütred kohmetusid ega teadnud, mida vastata. Tol ajal ei maksnud rohud suurt midagi, aga parimaid ei olnud alati saada, vanade parteilaste naised ostvat ära. Mis teha, veel üks praktiline ajaviit, nad olid harjunud kõigega hakkama saama, jagasid kohustusi nagu võimas meeskond, kirjutasid pikki kirju lahinguplaanidega, lobisesid pesu triikides telefoniga, saavutasid musta vöö vaidlustes, kus Emal oleks parem, kas Velta või Sarmīte juures. Kui Velta võitis, siis Sarmīte veel viisakusest aasis, kes on virgem hooldaja ja kas kodude lähedus on ikka nii oluline. või postimajja?”

Velta jäi vaikseks, pani tainarulli kõrvale, nad olid suurest jällenägemisrõõmust otsustanud kahekesi koos pirukaid küpsetada. „Tead, pigem läheb koguni tädi Kļaviņa poole.”

Just sel hetkel, kui nad rõõmustasid järjekordsest nuhtlusest jagusaamise üle, olles Ema toa korda saanud, lubades meestel ja lastel teha, mida hing ihkab, et ise kui unistuste tütarlapsed küpsetistega

nokitseda, ilmus ukselävele Ema, värisevas käes hunnik kettaid ja küsis, et kas nii haiget inimest saab üldse olemas olla.

Õekesed lasid tiivad longu, aga Ema nõudis suure kahtlusega seletust iga kettakese kohta.

„Mis see on? Miks mulle seda topitakse?”

Ja õed seletasid talle: „Need on kõrge vererõhu vastu, need on südame vitamiinid, need võitlevad hingeldamisega…”

Tundus juba, et loogika võidab lõpuks. Ema noogutas pead, nõustudes mõistlike argumentidega. Nojah, vererõhku tuleb ohjes hoida. Jaa, südant on inimesel vaja, veri pumpab, aga südant ei kuskil. Kuni lõpuks viimase, kõige väiksema kettakese puhul Velta teatas: „Emme, see on mälu jaoks,” olles rõõmus, et kogu nimekirjale on leidunud seletus ja elu pöördub pisutki vanadele rööbastele.

„Jah?” ajas Ema silmad pärani. „Aga kellele seda mälu vaja on?” Pisiasi, aga ta ütles seda nii elegantselt, looritatult, koguni aristokraatliku naeratusega, et toas viibijate näod muutusid hetkega. Järsku ei hakanud Õed Emale selgitama mälu häid omadusi. Ei, tundus, et nad korrastasid mõttesse vajunult teemasid, mida hea meelega ei mäletaks, ja õhtu kulges suhteliselt vaikselt.

Sarmīte oli jälle sõnakuulmatu kuradike Tērce kooli trepil ja märkas esimest päikesekiirt.

Terve päeva oli see põski punnitades pilve sisse tunnelit sulatanud, kuni viimaks hakkas midagi edenema. Siis sai jõud otsa ja päikesekiir läks koju tagasi. Vaesesse ääremaa külla oli igaühel raske pärale jõuda – oli see siis päike, post, nõukogude võim või ükskõik milline võim. Seekord piisas vaid kübemest, et üks hull plika, liiga väle kuival maal, märkaks juba heledat laiku pilvede vahel ja hüppaks rõõmust kolme perse kõrgusele õhku.

„Maailm võitleb veel meeleheitlikult, teda vaevab talv, külm, katastroof, aga miljonitest võimalikest tabas kiir just meie küla, meie kooli, ja just mina nägin seda esimesena, tumendatud akende kiuste!” Sarmīte hüples trepimademel, kus väreles kahvatu päikeseruuduke,

siis vibutas topeltjõuga kolm trepiastet ülespoole, sest kotiots oli lahti, peagi hakkavad hommikuti siutsuma tihased tsi-tsi-tsii tsi-tsitsii, kohe hakkab hangede all sirisema ojake, läbipaistva jää alt võib otsida kangestunud konni ja jälgida, kuidas nad tasapisi surisevaid tagajalgu raputavad, ja päike ilmub aina sagedamini, praegu on veel harv ja nõrk nagu Ema naeratus. Sarmīte kõõritas üles-alla, trepi peal ei olnud kedagi, veel üks meeldiv üllatus, nii meeldiv, et ei äratanud kahtlusi, kuigi pidanuks, sest normaalsel päeval keegi tavaliselt tulnuks ja kärkinuks tundidesse hilinemise pärast, siiski ei teinud tüdruk veidrast olukorrast väljagi, hingates ahnelt salapärast vahatatud põrandate lõmu, kargas innukalt käsipuule ja kihutas alla, kuigi seda teha oli rangelt keelatud, seepärast oli käsipuu lõppu kruvitud ebameeldiv pulk, et poisid sealt alla ei tuhistaks (sest tüdrukud seda mõistagi üldse ei tee). Pidi jõudma enne pulka maha hüpata, niigi oli tagumik pärast kui üks suur sinikas, aga kui hüppasid liiga vara, ei tulnud õige lend välja.

„Täna mul veab,” otsustas Sarmīte ja rebis end käsipuust lahti viimasel hetkel, siis plaksus kingatald trepimademel kahtlaselt valjusti, ühte oli juba natuke liimitud, nüüd pistis ka teine pika keele välja ja õrritav segane tihane lasi kohe akna taga valla oma eriti reipa tsi-tsi-tsii, aga ülevalt kooliaulast kõmisesid kajana Schopini leinamarsi esimesed akordid tam-tam-ta-tam. Kas veel midagi rebenes, nii palju lärmi üheaegselt. Tüdrukule tuli värin peale. Loll kiir oleks võinud pikemalt püsida, nii võib ära külmuda. Kingad teda väga ei häirinud, kingadel enestel oli tõeline värv ja paljud perenaised segunenud üheks pudruks.

Alles nüüd meenus Sarmītele, et leina märgiks tumendatud aknad ei olnud kooli argipäev, et ta oli hilinenud maailma kõige kurvemale mälestushetkele, mis oli saali ukse taga juba alanud. Sarmīte elas häälestatud klaverile kaasa juba eemalt. Nägematagi püsis silme ees pilt, kuidas hallipäine Papa mängib, sõnakuulmatud juuksesalgud kuklakülgedel värisemas, lühike ja tugev ninanohin pedaalikriginaga vaheldumas.

Päikest oli trepil napilt. Miskipärast külmetas vasak säär. Ah jaa, siiani tuttav maailm oli lagunenud ega ole enam kunagi selline nagu varem.

Sarmīte hulkuvad mõtted pöördusid maailma ülesehituse poole, kõik oli üle Papa õla ajalooraamatust välja uuritud ja oma versioon välja töötatud. Iidsetel aegadel oli hiiglaslik maailmakauss seisnud kolmel vaalal, aga siis ujusid need minema… Sarmīte meelest sõi keegi vaalad lihtsalt ära, sest inimesed on pärast sõda väga täitmatud ja neelavad kõike, millele ligi saavad.

Tuli leida uued toed ja Sarmītel oli neid kolm – kõigepealt Papa, ilma kelleta ei olnuks külas ei kooli ega koori ega raamatukogu ega kooli rüblikuteparve ega pruuni lehma Pērset, kes hoolitses, et õpetajate pere nälga ei sureks. Kas see tõesti nii oli, Sarmītet ei huvitanud, aga lugu oli piisavalt ilus.

Teine oli Sarmīte ettekujutuses täitsa salapärane tegelane, kelle nimeks VALTERS. Ta aitas maailma toetamisel Papat mingitest iidsetest aegadest, mida Sarmīte ei mäletanud. Kui jälle silmad avas ja legendi eemale heitis, oli VALTERS ehituskonstruktsiooni tootjana kirjutatud sinna-tänna kooli trepiastmete vertikaalosale betooni sisse. Sarmītele sellest piisas. Seal ei olnud mingit DĀRTAT ega TEODORSIT, keda teenete puudumisel sinna ei kirjutatud, aga SARMĪTE võinuks küll ühel päeval ilmuda, peaks vaid saavutama midagi nii grandioosset, näiteks püstitama mahajäänud ääremaale nii vägeva kooli.

Aga kolmanda auks kõlas leinamarss, sest oli juhtunud mõeldamatu – hiilgavaim ja andekaim rahvaste õpetaja Stalin oli kätte võtnud ja prostalt ära surnud, ja täna vinnati teda kuskil metsa taga kaugel Moskvas auku nagu mingit vana roostetanud piimakannu, ja ilmselt puistati mullaga üle, vähemalt oli nii juhtunud ainsatel matustel, kus Sarmīte oli hiljuti osalenud, ja see oli üldsegi mäng, mille hullud plikad olid välja mõelnud, kui kõik tundus olevat juba ära proovitud ja neil oli palutud tuua vana kann „auku”.

Kui panna kokku kõik maailma õnnetused, siis Stalin haihtus, päikesekiire puudumine ja järjekordselt liimist lahti tulnud tald võtsid jamade nimekirjas stabiilselt esimesed kohad. Sarmīte ei osanud endale midagi ette heita ei tookord ega hiljemgi. Sõjas sai surma kakskümmend miljonit inimest, sa mu meie, ja kui paljud notiti maha võitluses rahu pärast. See ei mahtunud endiselt pähe ei väiksele plikale ega hallipäisele õpetajale, just nagu lõpmatus.

Tookord puges Sarmīte märkamatult aulasse, kus kogu kool seisis ja pillis. Pidi vist hakkama harjuma, et täielik või osaline krahh on maailma alaliselt esinev omadus. Siin oli isegi lingil ja kääksuval uksel oma seisukoht, millest teavitati ühemõtteliselt kõiki saalis seisjaid. Igaüks tahtis pahaselt Sarmīte poole vaadata, aga vaatasid vaid need, kellel jätkus julgust liigutada. Selliseid oli vähe. Sarmīte hiilis oma klassi juurde, püüdes mitte äratada klassijuhataja Krāce tähelepanu, ja jälgis, kui väga kõik siin meenutas eelnevalt ettekujutatut – Stalini portree keset paberlilledest vanikuid, mida vane-mad klassid kaks päeva valmistasid, ranged vuntsid ja päikesekiires sädelev laup, milles peitusid geniaalsed mõtted, mis võitsid fašismi kogu maailmas.

Tüdruk vaatas pingsamalt, siin ta nüüd oli. Selgus, et päikesekiir on vaid portree peale joonistatud, tõeline oli juba lahkunud. Täpselt nagu Stalin. Fašismist sai jagu, aga surmale jäi ometi alla. Rahvaste isa ja õpetaja, minu isa ja õpetaja. Ühed vuntsid pildi peal ja teised vuntsid siinsamas vastas, natuke hallimad, vibreerisid ühes Schopini akordidega. Järsku märkas Sarmīte vuntsides ja laubas midagi tuttavlikku, milline üllatus, ta ei lootnud, et märkab sellel portreel kunagi midagi uut. Stalin ja Lenin rippusid seinal peaaegu igas klassis, aga nüüd ta vaatas omaenda Papat kergelt kriiksuva klaveri taga ja nägi Papa profiili mitte üksnes klaveri juures, vaid ka seinal Stalini portree asemel, ja tajus, et see väliselt kaunis planeet on petlikum kui välja paistab, sest ka legendaarsed olendid – õpetajad – surevad, ja see võib juhtuda igal hetkel, siis variseb maailm veel kord kokku ja järgmisel hetkel nuuksatas tüdruk valju häälega,

mida lõpuks keegi talle ette ei heitnud, aga ka opasse juba ammu ei võtnud.

Siis oli pidulik matuseaktus lõppenud ja õpilased said minna kodutöid tegema või lugema internaadi suurtesse magamistubadesse – poistel teisel korrusel, tüdrukutel kolmandal. Et ei tule mingit kolistamist ja laulmist, seda oli öeldud rangemalt kui tavaliselt ja suurem jagu tõesti järgis seda. Sarmīte püüdis end mitmesse kampa sisse süüa, aga haigutavad kingad pidurdasid lõbusust, jäi üle vaid end uhkelt direktori kabinetti lohistada. Ühelgi teisel lapsel koolis ei olnud oma magamistuba.

Tavapärane üllatamistaktika seekord ei aidanud. Sarmīte paiskus tuppa ja Papa ahastav pilk võttis juba vunki poole vähemaks.

„Tere! Veame kihla, et te…” Sarmīte võpatas ja jätkas kaks korda vaiksemalt:

„Te ei arva ära, mis täna põrutavat juhtus. Esimene vastus – Stalinil olid matused. Nojah, aga see on vale. Teine variant – mul läks jälle king katki. Õige! Näe!”

„Sarmīte. Sa oled liiga kiire kuival maal.” laiutas Papa käsi. Peres ei osanud keegi kingsepaliimiga ümber käia. Kingad keeldusid jonnakalt kleepumast ja naersid vana õpetaja üle. Kõige kindlam variant olnuks tõmmata haigutavate kingade peale mõni sokk, aga siis jälle see jube lappimine.

„Mis see on?” tõmbas järeleandmatu Ema sõnakuulmatu tüdruku valguse kätte.

Sarmīte tammus nagu oleks teise kinga samaväärse hukkumise alles äsja avastanud. Aga asi ei olnud kingades. Vasaku sääre peal oli puuvillases sokis kolmnurkne rebend, mis nüüd kiikus küljele nagu seakõrv.

Ema vajus koolivihikute virnaga laua taha. „Ma ei saa enam hakkama,” ohkas ta. Keegi ei uskunud seda. Emal oli selline amet, alati hakkama saada, ta jooksis paljajalu kooli mööda ringi aprillist novembrini, korjates kokku Papa ja õpetajad, puud katlamajale ja heina lehmale, raamatupidamise ja läkaköha.

Õhtul tajus kümme korda läbipragatud Sarmīte, kokku lapitud, kuhu vaid ligi pääseti, veel pikalt vanemate askeldamist ja kõnelust, suutmata uinuda.

„No nüüd on lõpuks rahu,” ütles Papa, täpsustamata, kumba türanni ta seekord mõtleb, Stalinit või Sarmītet.

Papal käis pea natuke ringi, jalad olid kergelt paistes. Pidanuks kergendust tundma, aga rahu ei olnud, nii ehk naa ei olnud rahu ega isegi nõrka rõõmu. Et vaid ei tuleks segased ajad, oli ainus lause, mis ringles kogu päeva nagu suur jäätükk meelte neelukohal. Segaseid aegu oli mitu korda läbi elatud. Siis tehti ta tavaliselt töölt lahti, vahel püüti maha lasta, siis rahunes kõik, siis koguti külas allkirju, et ei ole kedagi, kes koolis töötab, ta vabastati vanglast, kutsuti metsast välja või koputati keldriuksele ja kästi tööd jätkata. Linnades olid vana aja õpetajad enamikus välja vahetatud kui ebaustavad, aga ääremaal oli õpetajatest alati puudus.

Õhus väreles vaikne unelaul. Lisaks teistele muredele vaatas Ema veel ka Ozoliņa aastavanuse tite järele, kuni õpetaja ise pimesoolega haiglas lamas. Unelaulu repertuaar ei olnud veel välja vahetatud:

„Suur Stalin helgemat teed sulle näitab…”

Õpetajate suguvõsa avar kodumaja asus küla teises otsas, kilomeetrit viis eemal, ja oli välja üüritud riigiasutusele – sealt oli koolini vast mingi tund aega kõndida, siin oli kõik palju lähemal, Sarmīte käis õhtuti internaadi tiivas õppimas ja klassiõdedega lollusi tegemas.

Pisike hakkas nutma, naine vaatas kuhugi kaugusse ja hüüatas vaikselt: „Papa? Meil oleks vaja uti mee’d.”

Papa märkas, et ei ole ajalehest midagi väärtuslikku lugenud, ei ole kirja pannud kontrolltööst leitud puudusi, ei ole teinud midagi tähtsat ja vajalikku, ainult veeretanud mõttes oma vanaduse ja võimalike segaste aegade hirmu. Aina sagedamini tundis ta ennast ebamugavalt, nii särav oli legend temast ja nii kohmakaks onukeseks oli ta muutunud oma lastele. Ta võitles mõne hetke, et saada jalad alla. Kui see lõpuks õnnestus, siis ta vastas, nagu oleks äsja kaugetest mõtetest tagasi tulnud: „Mis sa ütlesid, kallis?”

„Uti mee. Meil on vaja uti mee’d,” kordas hoolitsusest lämbuv hääl. See tähendas, et pisike jonnis ega kavatsenud magama jääda, maksa või kuldraha, ja ka seda, et Emal oli kannatus katkenud, küllap temalgi mõni kooli aruanne teha, aruannete hulk kasvas viimasel ajal hindadestki kiiremini.

Uti oli tuletus lutist, Papa ei mäletanud, kes suguseltsi lastest oli selle leiutanud. Luti aset täitis tükk kokkukägardatud marlit. Mee tähendas raskekahurväge titehoolduses, enne kui pista marlijupp lapsele suhu, tuleb seda leotada mee sees. Nii nad aitasid üksteist, vaba aeg möödus siinpool lapsehoidmistalgutel, küttepuutalgutel, heinatalgutel, kartulitalgutel.

Papa oli võitnud aega, vastates tublisti hiljem, ja selle osavalt ära kasutanud, et jalad alla saada. Nii pettis ta ennast ja oma naist, ja naine teeskles, et ei märka midagi, ja mees teeskles, et ei märka, et naine teeskleb, et mees ei märka, ja nii olid nad juba varsti marli mee sisse kastnud ja vaatasid hardalt, kuidas väike jõujuurikas võttis Ema käe embusse ja imes ahnelt magusat peibutist.

Kõige rumalam asi kõigist on saata väikest inimest sellisesse maailma, väristas Papa õlgu. On ikka noortel õpetajatel julgust.

Aina sagedamini tuli arutada, mis saab siis, kui Papa ei suuda enam koolis töötada. – Kuidas elame ära, kui ei ole enam Papa palka, oli tõsine küsimus. Ainus lootus, et antakse pensioni. Nad arutasid, et vanemal tütrel Veltal ei ole võõras linnas isegi oma mantlit. Siis küll, Sarmītel ka ei olnud. Veltale pidi regulaarselt raha saatma, sest stipendiumist ei olevat võimalik ära elada. Siis küll, nad palusid igas kirjas Veltat, et võtaks kätte ja õpiks edukalt ega kaotaks stipendiumi, et rõõmustada vanemaid, sest raskete õpingute katsumuse kaudu laob ta enesele põhja kogu edasiseks eluks. No võta kinni, Sarmītel läks hästi ka ilma selle põhjata.

Liiga palju, mis tundus tume maa. Kuhu paneb Velta raha? Mis on pension, vist selline lohutus, kui keegi haigestub vanadusse? Papa oli väga vana. Isegi Ema paistis tema kõrval nagu tütar.

Nad arutasid, kes pannakse uueks direktoriks, väga pelgasid, et kui mõnda võõrast ei saadeta. Papa ühmas, et ka Krāce võiks direktoriks saada ja mingeid suuri muutusi see koolile kaasa ei tooks. Aga julgusest ja nõust jäi mõlemal vajaka, pidi veel vaatama, millised ajad saabuvad nüüd, pärast Stalinit.

Oleksite näinud seda keeristormi Sarmīte peas, mille tekitasid taolised jutud! Miks täiskasvanud on nii hirmunud ja otsustamatud? Sarmītele tundus, et Krācele1 sobib tema perekonnanimi liigagi hästi. Teadmised koos Krācega ei olnud kindlasti enam mingi muinasjutuline unenäomaa, mida meelitas külastama Papa oma sooja rahuliku naeratusega. Krāce oli jahe paindumatu õigsuse joonlaud, mida õpilase mõistusele asetades oli kohe selge, et midagi head temast selles elus ei tule, sest on liiga lühike.

Selliseid süngeid järeldusi suutis välja töötada Sarmīte kujutlusvõimega õnnistatud peake, leides uue elueesmärgi – paljastada õpetaja Krāce salajane vandenõu õpilaste (eelkõige Sarmīte) ja progressiivselt mõtlevate õpetajate (eelkõige Papa) vastu.

Uurinud kriitiliselt Papa paljusid liimitöid, rebis Ema Sarmīte ühel kingal talla täiesti küljest. Nüüd pidi Sarmīte mööda kooli jooksma nagu rautamata hobune – üks jalg lühem, teine pikem. Mingi protest ei aidanud, veelgi hullem, Ema märkis täiesti liigselt: „Jalutad mõnda aega niisama, paljudel ei ole kingi üldse. Kes küll sind SEALT vaatab!?”

Seda meenutades püüdis Sarmīte veel mõne pisara välja pigistada, aga siis valati küll ta silmakaaned nagu tina täis, uni pakkus lootusetust päevast halastust ja öösel unenäos tuli terve kool pikas rivis Sarmīte voodi juurde lilledega nagu matustel ja vaatasid JUST SINNA, sest tekk oli spetsiaalselt kõrvale nihutatud, ja jala alla pandud sametpadi, las kõik näevad, et ühel kingal on tald puudu.

1 krāce – kärestik läti keeles (tlk)