Читать книгу Õpetajad - Andris Akmentiņš - Страница 9

Pelgamata talveõudu, tunnen oma laulu jõudu sünnimaa rabas.

(Velta Vidaga)

Alguses paistis maailma kokkuvarisemine õrna ja süütuna. Kui Sarmīte viidi kooli esimest korda, võis ta olla kolme-nelja-aastane, võisid olla isegi esimesed mälestused. Tērce seitsmeklassiline kool sai kivitrepi esimese astmega kõige suuremaks, valgemaks, laiemaks, põnevamaks majaks, mida ta oma elus näinud. Tema vanemad olid seal peakangelased, töötasid ja elasid, tehes külalapsed ütlemata õnnelikuks. Töö ei saanud olla kerge, vanemad olid tihti õhtul unised ja väsinud. Lugematuid kordi oli Sarmīte oma liivakastist kadedusega vaadanud käratsevaid lapsi, kui need pärast koolikella tunni lõpus koolimajast välja jooksid.

Nii õnnelikke inimesi ei olnud ta kuskil mujal näinud.

Mida nii rõõmustavat võis klassist saada? Väike Sarmīte kujutas ette, et klassi ees on aurav katel, mis lõhnab natuke šokolaadi järele, ja õpetaja kallab igale lapsele hõbelusikaga suhu pisut magusaid teadmisi, nii palju kui konkreetsel päeval vaja, ja lapsed mekivad sügavamõttelises vaikuses värskelt omandatud järeldusi. Kuna teadmised on väga magusad ja kanged, ei tohi õppimisega kiirustada, peab pingutama palju aastaid, et täit naudingut saada. Teadmisi ihaldasid koolis kõik täpselt nii, nagu Sarmīte lössis kompvekki, mida Ema oma taskus erilisteks puhkudeks hoidis.

Möödudes klassiustest ja kuulates küllastunud vaikust nende taga, kangastus Sarmītele mitte vähem maitsev visioon. Ukse taga sahisesid paberid, kriipisid kriit või tindisulepead, mõnikord pani õpetaja treenitud hääl võpatama isegi koridoris. Õpetajad olid tema silmis jumalad, kes kogunesid õpetajate tuppa, et pärast seda teadmiste päikeseenergiast laetuna minna hoogsalt klassidesse õpilaste juurde.

Maailma mudelisse tekkis esimene pragu, kui Papa hakkas Sarmītet tundidesse kaasa võtma, sest ei olnud teist järelevaatajat. Tunnid olid ii-gaa-vaad ja pii-naa-rik-kaad! Papa vedas tahvlile krõnkse sellise õhinaga nagu tema õnn ja tervis sõltuks nendest. Õpilased lihtsalt põrnitsesid Papat ja vahepeal panid midagi kirja. Ja kõik.

Aa, ei, teinekord Papa kutsus mõne ette, see pobises punastades midagi, kirjutades jälle neidsamu igavaid krõnkse, need pidavat olema numbrid, tähed ja matemaatilised märgid, kas tõesti pole kellelgi nendest pääsu? Kui Papa kuulutas välja kontrolltöö, siis ei rääkinud üldse keegi midagi, näriti kirjutusvahendit ja ohati kurvalt. Sarmītel jäi üle vaid jalgu kõlgutada, joonistada tindilärakaid ja priskeid printsesse, alguses paberile, siis pingile, siis käte peale, siis igale poole mujale, kuni Papa tormas ikka ja jälle maailma päästma.

Aga kõige suurem raputus tuli, kui Sarmītele tutvustati teisi kooliruume. Kolimine avarast eramajast kooli korterisse Sarmītel eriti pikalt meeles ei püsinud, sest kool oli palju suurem. Koolipapa korteris esimesel korrusel, vaatega kasesalule, asus ka direktori kabinet. Emal ei olnud oma tööd vist üldse, sest ta aitas kõikjal Papat ja asendas teda, sest Papa oli vana ja õpetajatööga üle pingutanud. Vahel ei saanud arugi, kumb on koolis peamine – Papa või Ema.

Nii, Sarmīte toodi kooli ja ta kuulas tähelepanelikult suu pärani ja midagi halba veel ei aimanud. Siis näidati talle õpetajate tuba, siis ust, mille taga Papa võitles numbritega (Sarmītel tulid külmavärinad peale ja ta kordas mõttes pii-naa-rii-kaas), aga edasi üllatasid teda aina huvitavamad sõnad. Seal oli Rii-de-hoid, mis ei olnudki väga riiderikas, seal oli pikkade ja piimarikaste laudadega Söögisaal, Sarmīte ise veel eriti lugeda ei osanud, ta teadis, mis on tema täht, mis on Papa täht, mis on Ema täht, nii et ta pidi kuulama ja uskuma kõike, mida talle ette loetakse ja… äkki näitas Ema talle väikest ust koridori lõpus ja teatas täitsa ükskõikse näoga:

„Õpetajate tualett.”

Ja läks rahulikult, suurt välja tegemata edasi. Siis pidi tagasi pöörduma, sest selja taga algas suur pillimine.

„Mis on? Miks sa seisma jäid, Sarmuk?” küsis Ema kannatamatult. „Õpetajate… misasi?” kõverdas laps keset koridori suud.

„Õpetajate tualett, lähme. Mul ei ole aega sinuga terve päev kooli mööda ringi jalutada.”

Aga Sarmīte löristas juba valjul häälel ega kavatsenud omal jalal kuhugi minna. Nüüd pidi Ema lapse sülle võtma ja hüpitama, tundes kohe, et seekord nutujoru nii kergelt üle ei lähe, Sarmītel ei õnnestunud niipea isegi rääkima hakata, kuni Ema õlg oli märjaks nutetud, ja kaitsvas soojuses söandas laps avaldada, mis viga, sest suur ja päikseline maailmahoone oli päästmatult kokku varisenud.

„Õpetajad… Kas siis nemad KA?”

„Meie oleme ju ka õpetajad ja meil tuleb pissil käia, sa sellele ei mõelnud?” naeris Ema kõlavalt ja Sarmīte vääksus aina kõvemini.

Meenutades hiljem lapsepõlveillusioone ilusatest üliinimestest õpetajatest, ja veel paljude teiste imeliste unistuste purunemist, võis Sarmīte jälgida, kuidas mõne aastaga murenes õpetaja kuju aina rohkem. Õpetajad mitte ainult ei pissinud ja ei surnud elu lõpus, väljaspool tunde olid nad tihti unised ja tigedad, sest öösel olid nad sunnitud vihikuid parandama. Õpetajad ei suutnud ots otsaga kokku tulla ja olid väga vaesed. Õpetajad õpetasid teisi elama, kuigi enestel oli elu elamiseks väga vähe aega. Õpetajad olid alati ja kõikjal eeskujuks, mis kõige hullem, sellised pidid olema ka õpetajate lapsed, niisiis oli selge, kellel läheb maailmas kõige raskemalt.

Sarmīte tahtnuks tihti üle küüru anda igaühele, kellel on midagi öelda õpetajate laste vastu. Aga just seda ei võinud Sarmīte endale lubada. Mitte mingil juhul. Täiesti välistatud. Ta teadis juba peast, et on kõigi silme ees, ja tema käitumise pärast mõistetakse kohut ka tema vanemate üle.

Mis Sarmītel üle jäi? Kui võrukael on sunnitud teesklema muster-last, jääb üle hulk välja möllamata energiat. Tasapisi leidis Sarmīte, kuhu seda panna, ja kargas vanema ja mõistlikuma õe Velta turja. See andis oma kõrgustest vastu, ning tasapisi, teineteist üles küttes ja nöökides avastasid nad, et elu läheb lõbusamaks. Nad täiendasid teineteist. Velta oskas kenasti kirjutada, aga ei osanud nii laia tõmbega joonistada. Sarmīte sai vastu kaela ära mäkerdatud seina pärast, seevastu peitis ära õe lauluklade, kuhu Velta oli kirjutanud ülitarku mõtteid. Klade kadumine ja tagasisaamine tekitas ridamisi uusi mõtteid.

Ehk mõni kõrvaltvaataja arvas, et Sarmīte on kohutav laps. Pole tõsi, mõnda õpetajat püüdis ta vahepeal kuulata, eriti just esimestel kooliaastatel oma südamesõbrannat, õpetaja Dagnijat. Aga siis pidi õpetaja kiiruga ära sõitma. Ema viis veel hobusega Dagnijale kätte saamata palga ja söögikraami jaama järele. Hiljem hakkas armastatud õpetaja kirjutama südamlikke kirju Tomskist. Mida suuremaks Sarmīte kasvas, seda kurvemaks kirjad muutusid.

Ühel õnnetul päeval lasi Sarmīte juurest reeturlikult jalga ka Velta, varjudes pedagoogilisse kooli. Sarmīte elas üle järjekordse hoobi ja mõtles huult venitades – kaheksateistaastane Velta tohib piinata lapsi mingis masendavas maakoolis, kuni endal üheksakümmend täis. Südamest kahju kõigist lastest, keda Velta kunagi õpetab!

Mõttes Veltat sõideldes oli Sarmīte sunnitud ohkama. Õe puudumist ei suutnud miski asendada, kui erinevad nad ka oleksid. Murekirjades kaevati teineteisele, ei võinud vaid teada, kas vastuseks tuleb lohutus või pilge. Velta kaela lükati sel aastal peaaegu kogu keskkoolitarkus ühe aastaga, õpetaja laiutas käsi, siin ei saavat midagi teha, programm selline. Ka Sarmītel lähenesid eksamid Tērce koolis, kevad oli tuupimisega rikutud, vanemad närvilised ja vaevatud, kõik head asjad kadusid linna suunas lemmiklapsele.

Samas Velta ei tundnud ennast üldse hellitatuna, peljates paaniliselt ebaedu ja „kolmi”. Jah, „kaks” jättis veel lootust järele vastamiseks, aga mida peale hakata „kolmega”? Kui seda ei paranda, siis stipendium läheb, ilma selleta ei olnud lootust kauges võõras linnas hakkama saada. Keskkooliaineist võis veel aru saada, aga pedagoogikaraamat osutus kättesaamatuks, sellega olnuks kindlam, aga keegi ei teadnud, kust sellist raamatut leida. Loengumärkmed ei andnud tarkust, et kas see on tõesti kõik, millega innustada väikeste üleannetute laiskvorstide karja. Kust tulevad kõik andekad õpetajad, keda kõik suu ammuli kuulavad, imestas Velta oma kirjas.

Sarmītele oli küll selge, kust tulevad head õpetajad – kooli lõpus mõtlevad meeleheitel õpilased neid välja legendides, rahustamaks ennast, et nii hull ei olnudki. Sarmītel läks küll regulaarselt hullusti. Kingad jätkasid rebenemist, kuni jätsid ta kooli mööda jooksma sokkide väel, mille alla traageldatud tugevam riie, mis kriuksus ja libises ebameeldivalt. Klassis juhtus lõputult, et ta midagi maha kallas, ümber ajas või ära mäkerdas. Purki pandud kopikaid ei suutnud enam leida, et kuhu ise on pistnud.

Samas Velta püüdis alati teha nagu parem ja õigem. Kogus kopikaid ja tähtsate inimeste ütlusi, kirjutas mõtteid üles. Kui oli ära maksnud ühislõuna söögiraha ja õpiraha, ühiselamu eest ja riiklike obligatsioonide eest, mida tahes-tahtmata pidi ostma, jäi talle esimesest stipendiumist üle 41 rubla 50 kopikat. Õhtusöögiks ei jäänud. Bussisõit instituudist koju ja tagasi maksis peaaegu 50 rubla.

Kirjavahetus koduga oli nagu elu tee, sest kirjadega kaasnesid pakid, mis koormasid posti või bussijuhte. Külast oli minema sõitnud suurem osa nende klassist, kes keskkooli, kes kutsekooli. Nüüd ujutasid nad posti üle lootusrikaste kirjade ja rasvast tilkuvate pakkidega, nurudes bussijaamas juhte, et need pakid edasi annaksid. Bussijuhid nõustusid inimlikult, aga kui pakkide hulk ääremaa bussides ületas igasuguse mõistuse piiri ja hakkas reisijaid häirima, siis keelati stiihiline saatmine ära. Õnne oli vähestel, kel tuttav bussijuht või küllalt hale nägu peas. Teised tabasid ära, et linnade vahel liiguvad piimaautod ja püüdsid neid ära rääkida.

Kodust jõudis Veltani üsna üksluine info:

„Meil läheb hästi. Sarmītel märkus koolis lärmamise eest, õpetaja tütre vastu kõrgemad nõudmised. Käisime metsatalgul, langetasime u. 10 steeri küttepuid, nüüd ootame, millal saab välja vedada, mets on veel liiga märg, sel aastal anti metsatükk, kus peab kõik üle suure kraavi pilduma. Mõne steeri vedasime hobusega koju, lõhututel pole vigagi, aga ümarikud halud on kõvasti vett saanud, süütamine on suur vaev. Tütreke, täida sulle antud õppeülesanded kuhjaga, tee rõõmu oma vanematele ja õpetajatele, et jõuaksid järgmisesse klassi ja et stipendiumit ära ei võetaks, saadame sulle õpetaja Meijerega pakis kilo võid ja pekki, ja ka 30 rbl. raha, ta sõidab kval. tõst. kursustele teie läheduses. Tahtsin saata rohkem, aga praegu mul rohkem ei ole, sest mesilastele pidi suhkrut ostma ja võlad ära maksma. Saa ikka hakkama, tütreke, ja vaata, kas teil seal linnas ei ole head kleidiriiet, mul siin üks on, aga ei tea, kas sulle meeldib, järgmisest rahast võiksin õmmelda sulle midagi väljas käimiseks. Palun ära nälgi ja kirjuta ausalt, kui raha otsas, sest me võime ju ka siin laenata ja sulle saata. Näe, millise sulepeaga praegu kirjutan, meil koolipapa kabinetis on üks selline, maksab 18 rbl., tahtsin kodu jaoks ka võtta, aga väga kallis on. No saigi paber täis, suudlen, Ema.”

Velta kogus end, kuivatas pisarad silmist, sest iga sõna tõi silme ette pildi Ema hiiglaslikest veenidest, õhtuks tuimaks jäänud kätest ja Papa vaevalisest lauaäärele toetumisest vastutusrikastel hetkedel. Siiski kirjutas ta vastuse sama helges laadis:

„Tervitused kõigile! Ma pingutan väga, et kõik kirjad saaksid vastatud ja kirjutan igal vabal hetkel veel midagi, teie vastake, millal saate. Tänan saadetise eest, saan praegu seeliku ja pluusiga, noh, selle beežiga, hakkama. Tahan veel ühte osta, siidist ja sisse pressitud lilledega, aga meie linnas ei ole praegu, peab stipendiumit ootama. Riided saab siin kerge vaevaga puhtana hoida, mõned tüdrukud lasevad pesta, pluusi pesemine maksab ainult 1.20. rbl, ma lähen küll keldrisse, kus on meile moodsad pesulad sisse seatud, iga tüdruk võib oma pali ja kausi võtta ja kõike leotada ja loputada, aga soe vesi tuleb juba kraanist. Pane järgmisesse pakki seepi, lõika mõni nurgake oma „lõhnavast sarjast”. No tõesti, sul tuleb sama hästi välja kui linnas. Sarmītele piki kaela! Las hakkab kord tõsisemaks, pea see kätte ei jõua, kui tuleb ka temal kõrgkooli minna. Kõditage minu poolt õpetaja Ozoliņa maimukese kõhukest.

Nüüd kultuurielust. Läksime filmi „Džungel” vaatama, väga ilus film, ainult me ei saanud sisse, rahvast muudkui tulvas ja tulvas, ehkki täna on tervelt viis seanssi. Proovime homme jälle. Või sõin peaaegu niisama ära, sest hakkasin kartma, et läheb vanaks ja nii saime hulga peale nädala ajaga ½ kilost jagu küll. Kutsuge ometi mehi appi, ära tari neid puid üksinda, kui Papa ei jõua tõsta. Nüüd pole mul rohkem, mida kirjutada, peab veel palju õppima, tüdrukud karglevad ümberringi nagu sälud, üks pandi veel juurde, nüüd on meil toas seitse tükki. Olge terved!

Sarmītele pühendatud kirjas muutus ta toon hulga vabamaks, aga endiselt oli tunda tulevase õpetaja kohalolekut.

„Tüdrukud siin naeravad, nähes sinu kirjas pöördumist „Kallis õde” ja küsivad, palju ma siis sinu meelest maksan. See on ainult nali, mul ei tule hästi välja. Mida sa öelda tahtsid, kui kirjutasid oma viimases kirjas „koolis läheb paremini selge peaga, mitte siis, kui TUUBID”??? Ma ootan täpsemaid selgitusi. Ja lõpeta mulle kirjade kirjutamine koolis tundide ajal pingi all, seda on kohutavast käekirjast kohe näha, mingit „vaba aja kokkuhoidu”, mida sa mainisid, niimoodi ei tule. Ka mikroskoopi, mida sa soovitasid, et sinu varesejalgu lugeda, ma appi ei võta, aga aitäh, ma naersin tublisti sinult kirja saades, vaata ainult, et sul endal eksamid õnnestuvad, „tutvused” kooli juhtkonnaga sind ei päästa. Kui külas näidatakse, mine „Džunglit” vaatama, me ei ole veel pihta saanud, rahvas võtab kino selga. Minu igavast elust ei ole midagi kirjutada, nojah, eile läksime jala järve äärde, mille kaldale on tehtud väga kena tantsuplats, toimuvad kontserdid ja tantsupeod. Me käisime mõne poisi ja tüdrukuga paadiga sõitmas, ma õppisin isegi sõudma. Aga homme ei saa siia enam tulla, sest varsti on ju eksamid. Fotot ei saa veel saata, ei ole pildistamiseni jõudnud. Suudlen, õde.”

Sellise maailma avarusest ja võimalustest rääkiva kirja peale võinuks Sarmīte oma kooli kasvavas kitsuses maha viskuda ja kõva häälega lõuata:

„Kits! Temal on igav! Poistega järve peal! Päev otsa igavad tantsupeod, poisid ja paadid, mõelda vaid!”

Väide igavuse kohta häiris kõige rohkem. Polnud kogemata kirjutatud, vaid kurja kavatsusega. Velta, alati nii vaikne ja kohusetundlik, kindlasti ainult teeskles, lõpuks sai mööda pidusid käia ja hommikuni tantsida. Vähemalt Sarmīte oleks nii teinud, olnuks ta vaid noor daam teises linnas. Õppida sõudma! Ainuüksi seepärast tasus õpetajaks saada! Endal arvatavasti juba iga näpu otsas kavaler! Veltal, kes häbenes oma rindu ja pressis neid tihedalt vesti alla! Sarmīte võinuks palju tahes põski punnitada, temal midagi märkimisväärset rinnapiirkonnas ei tärganud, mingid punetavad punnid ainult.

Ka muidu pööras kodus ja koolis kõik Sarmītele ebameeldivasse suunda. Ema oli Papa tööd tehes niigi üle pingutanud, nüüd võtab veel juurde teiste laste hoidmise, kavatses Veltale uusi kingi osta, uut kleiti õmmelda. Mesi ja või voolas suures koguses linna vanemale tütrele püüdlikkuse eest.

Jama! Sarmīte ei mäletanud, et Velta oleks midagi kuigi püüdlikult teinud. Ei iialgi! Tal õnnestus kõik lihtsalt niisama. Vaikselt ja igavledes kangastelgede taga passides, raamatu kohal koogutades, aasal heinaga jahmerdades. Ta lihtsalt liigutas ennast nagu üleskeeratud nukk, kuni töö valmis. Mis püüdlikkus see ka oli? Kui Velta õpetajaks saab, kes tahab siis temaga lihtsalt niisama rääkima minna, nagu vanad õpilased Papa juures käisid? Veel hiljuti tagus keegi koolipapa uksele, nii et kõik võpatasid, kas tõesti jälle küüditamine? Ei, lävele ilmus Smagars, kunagine kehviktalupoeg, äsja kolhoosis brigadiriks saanud, peamiselt seepärast, et keegi teine ei tahtnud. Sarmīte ei kuulnud kogu vestlust. Papa tõmbas värske brigadiri kohe oma kabinetti. Postimaja aegadest peale tuli see nimetus kaasa igale uberikule, kuhu Papa paigutati. Harva päevavalgust nägev Smagarsi ülikond, mürgiselt lõhnav odekolonn, valulikult kipras kulmud ja juba lävelt valjult esitatud küsimus olid unustamatud.

„Vabandust, mul on tähtis asi. Õpetaja!” hüüdis Smagars, tõmmates majaelanike kogu tähelepanu endale ja raisates kõik eelnevalt kogutud julgusevarud. „Õpetaja…”

Papa pidas ilmselgelt hetke tähtsaks. Muigas vuntsi ja kargas jalule, et külalisele vastu minna.

„Õpetaja, seletage mulle, kuidas praegu, tänapäeval on õige. Koolis õpetatakse poisile, et jumalat ei ole olemas. Mulle õpetati, et on. Kellel siis õigus on?”

Sarmīte peitnuks end hea meelega laua alla ja kuulanuks kogu vestlust pealt, sest lõpp sööbis talle mällu nagu parim pedagoogika näidistund – väljaveninud kodupükstega Papa läve peal lükkas segaduses Smagarsit isalikult tagasi suurde ellu ja kordas julgustavalt:

„Seega, pea seda alati meeles, et ilma minuta hakkama saada. Kui sa usud jumalat, järelikult on ta olemas.” Ja Smagars pobises silmade välkudes vaikselt omaette: „Ahah, seega ikkagi on. Või siis ei…”

Mõelda vaid, nõukogude inimesed lihtsalt heidavad selle kõik ilma kahjutunde ja illusioonideta kõrvale, aga inimesel siin justkui isegi on valik, kas tema päralt on igavene elu või ei, aga ta kõigub kergekäeliselt ühe ja teise vahel.

Oleks Sarmīte teha, paneks ta nendes asjades maksma suurema selguse ja hea töö eest võiks pälvida surematuse. Papa oleks järjekorras üks esimesi, sellele mõeldes läks valgemaks nagu päikesekiire toimel. Kui see nüüd tõesti töötab ja kõik pingutavad seetõttu ilma jalga puhkamata, sõidavad küttepuid tooma, ületavad õppe- ja tööplaane ja veel laulavad vabadel hetkedel? Aga kas on neil mingit lootust? Sarmīte tõmbas kolm tarka kortsu otsaette ja mõtles Stalinist. Isegi temal ei õnnestunud, ei tea, mida ta halba oli teinud.

Ai, see mälu oli kummaline olevus. Vaat Stalini matuseid mäletab Sarmīte viimse pisiasjani. Edasises elus vaatas ta seda teinekord nagu kinoringvaadet, aga ülejäänud kevad andis end kätte suurte raskustega. Kas tähtsatest sündmustest oli puudus? Sarmīte taipas ju, et on kohanud oma „saatuslikku meest”. Peitku Velta oma kavalere, kes tema vanadesse võrkudesse langenud, Sarmītele piisab enda omadest!

Ühel päeval ilmus nende klassi uus õpilane. Neil ammustel aegadel õpetajad mitte ainult ei pissinud nagu hullud ja ei andnud tunde. Õpetajatel oli ports ühiskondlikke kohustusi, näiteks käia läbi oma külapiirkond ja uurida, kas ei ole ilmunud uusi lapsi, kas kõik käivad koolis, millised on elutingimused. Krāce oli ringkäigule kaasa võtnud Velta, kes tormas kallidusele vaatamata puhkepäevadeks koju ja nad olid kahepeale sellise maavara avastanud, aga Papa paigutas ta Sarmīte klassi.

Kõhetu ja turris nagu metsavend, tumedaks põlenud, käed alatasa millegagi katki tehtud, küüned ära näritud – ei noh, ei miskit erilist. Mis siis, et tontlikult helkivad silmad ja kondised palged. Alles hiljem vaatasid tädikesed noorsandile järele ja ütlesid – noh, kena nagu luuletaja Ziedonis! – aga sinnani oli veel vaja kõigil kasvada.

Kuid Sarmīte süda hakkas eksimatult juubeldama juba tutvuse esimesel tunnil. Viimaks oli kellelgi klassis samaväärselt rahutu iseloom.

Sarmīte käis ringi nagu sütel, sest oli harjunud, et temale ja veel mõnele väljavalitule kuulub terve kool, teistel on lubatud siin ainult viibida. Uustulnuk oli sarnasest materjalist. Üks vale sõna, kulm tõmbus kortsu ja – põmm, välkkiire hoop, millele harva oli vaja teist lisada. Liigategija või liigaütleja vaarus, ahmis õhku või luges murdunud hambanurki või vankus niisama kuhugi oma käitumise üle järele mõtlema.

Riiuhimulist poissi häbistati, kutsuti vanemaid kooli, aga nagu Sarmītel õnnestus ukse taga kuulatada, olevat need kasuvanemad ega saavat temale midagi teha. Siis tundus, et käitumine paranes, aga kaklused lõppesid teisel põhjusel – keegi ei olnud enam nõus hullule poisile väljakutset esitama!

Jõudu kokku võttes suutis Sarmīte meenutada nende esimest kohtumist. Tunni alguses õpetaja hilines, aga kui uks avanes, ilmus võõras, väljanägemiselt paras põngerjas, kasvult nagu klassi lühim tüdruk (Sarmīte oli selles arvestuses eelviimane) ja põrnitses kõiki väljakutsuvalt.

Selja taga elavnesid vennad Cīrulised. Selline julgelt otsa vaatamine tundus liiga häbematu ja sundis klassi vapramaid poisse kuidagi reageerima. Seepärast võttis Janka julguse kokku ja küsis algatuseks väga viisakalt: „Mis on, jumbu? Mida vahid? Tule siia!”

Võõras läks turri: „Tule ise!”

Turjakam Cīrulis, Janka, läks mõistagi punaseks, ja kui tema näost veretama hakkas, siis oli ta valmis härjana peale lendama, et probleem kaoks.

„Mida sa ütlesid? Kes peab siia tulema?”

Võõras toppis käed taskusse, ja üks kulm tõmbus naljakaks teravaks konksuks.

„Aga miks te ei võiks kõigepealt seista järjekorda, alustades lollimast. Näiteks võiks sina tulla esimesena, edasi kõik ülejäänud!”

Ja umbes nii. Selline jõnglane ja noris nii andestamatult muhku, seda ei võinud lubada. Juba hetke pärast lendas kamp poisse võõrale peale, põrand ja pingid kriiksusid, tindipudelid kukkusid, tüdrukud kiunusid. Köiepunt veeres klassi teise otsa ja lagunes hüüde peale: „Õpetaja tuleb!”

No ei tulnud, ei kedagi – lihtsalt tol ajal toimis selline hüüe sirbist teravamalt ja üks tüdruk kiljatas seda profülaktikaks, igaks juhuks.

Klass muutus hetkega normaalseks klassiks. Jäi vaid tagapool vastu riidekappi nõjatatud hari. Poisid olid hetkega oma pinkidesse kükkinud ja tüdrukud võisid porisedes kuivatuspabereid otsida, pühkida pinke ja vaikselt turtsuda.

Polnud nagu midagi erilist, kuid hoolikamalt vaadeldes võis tekkida mulje, et poisid ei ole mitte üksnes võitnud ühte sõnakat jõmpsikat, vaid lühikese ajaga kõik nagu üks mees saanud vastu vahtimist. Pikal Artūrsil oli huul lõhki löödud. Süngel Raimondsil jooksis üle põse sügav punane kriim. Isegi Cīrulise Pēterisel, kes tavaliselt käis pool sammu sõnakast Jankast tagapool, küpses laubal tasapisi väike kaukaasia ploom. Janka paistis pealtnäha lahinguga rahul olevat, lasi uhke pilgu üle klassi käia ja istus kohale. Temal nähtavaid vigastusi ei olnud, aga see, kuidas ta aeg-ajalt nuutsatas nagu verd neelates, ei olnud just hea.

Krāce oli hiilgav pedagoog, tõepoolest hiilgav.

Kui Sarmīte bastioni poolt vaadata, siis õpetaja Krācest libedamat olendit annab ikka maailmast otsida. Krāce paljastamise töö, mille Sarmīte oli ette võtnud, näis iga päevaga raskem. Tal olid alati mingid võtted ja trikid. Ka nüüd kõlasid koridoris kõigepealt tema sammud ja hääl, justkui ta räägiks kellegagi. See oli lihtsalt selleks, et kõik õpilased jõuaksid oma kohtadele tagasi ja Krāce ei peaks liialt distsipliini pärast tõrelema. Õpilastele justkui anti võimalus näidata oma alandlikkust ja nad kuuletusid nagu lambakari.

Sarmīte oleks hea meelega ise kapis olnud, sest midagi muud ei olnud käepärast, et demonstreerida karjast erinemist. Ülejäänud tüdrukud vahtisid ülepingutatud „hullud poisid, mis nüüd saab” nägudega. Nii või naa ei taibanud Krāce sisenedes, et klassis on midagi korrast ära. Alustas rahulikult tundi ja alles tasapisi hakkas ebaloomulikult jäik istumisviis ja liialdatult pühalik vaikus tema tähelepanu äratama.

Sarmīte ei võinud teada, et õpetaja Krāce oli kavatsenud rääkida kirjandist. Mullu oli kasutatud ajastule sobivat teemat „Antiņ2* – Stalini ideede eest võitleja”. Korrata ei tahtnud, pidi ise midagi uut välja pakkuma, ja ta ei suutnud pool ööd uinuda, nuputades, kas taaslähenemine Rainisele kiidetaks heaks või oleks see liiga etteruttav. Automaatselt ümber tõsta, näiteks „Antiņš – Beria ideede eest võitleja” ei tundunud õige, uus formuleering kuluks tõesti ära. Kas kolmik Beria, Molotov ja Malenkov võinuksid sobida vaskseks, hõbedaseks ja kuldseks hobuseks? Isegi Krācele tundus see liiga hull. Kes neist kolmest oleks see kuldne? Lõpuks otsustas ta küsimuse lahtiseks jätta, et jõuda lahenduseni koos klassiga, see oleks tänapäevasem ja kogu kollektiiv oleks sõna sekka öelnud.

Kuid klassis tantsiskles endiselt naerukurat, kriiksusid massiivsed lugematute värvikihtidega kaetud pingid. Õppetööst piinatud meeled püüdsid kõigi vahenditega neid kihte avada, näppides värvi ja otsides kooruvaid kohti, kust latakaid lahti rebida. Mööbli plõginale järgnes naerupugin, ei mingit tõsidust.

„Mis lahti?” rebis pahanenud õpetaja Krāce end lahti ülestähendustest „Kuldhobuse” kohta, mis koos tunniplaaniga olid nüüd ilusti lauale ritta seatud. Tavaliselt klass tema juuresolekul sellist hirnumist endale ei lubanud. Veel üks plõks täitsa valel ajal tõstis uue naerupuhangu, juba julgema. Krāce kuulatas, see oli kuskil selja taga, aga kõik hoidsid ühtemoodi lõkerdusi vaos, ei näinud liidrit, keda süüdistada. Samas ukse poolt, mille taga suuremad kaardid ja tema mantel, kostis kahtlemata koputus. Külla minnes tundunuks see erakordselt loomulikult sooritatud kop-kop, mida kuulnuks terve maja. Klass naeris nüüd juba päris valjusti. Selle peale Krāce solvus, ei olnud pedagoogiliselt päris õige käitumine, aga mis teha.

Instituudis oli teda õpetatud, et õpetaja peab olema nii ise vaoshoitud kui ka klassi oma autoriteediga vaos hoidma. Kas meie või nemad. See, kuidas õpetaja saavutas tähelepanu ja austuse, oli kunst, mida koolis kellelegi selgeks õpetada ei saanud, pidi võitlema aastatepikkuses praktikas. Lihtsad maalapsed olid muidugi piisavalt lihtsameelsed ja kergesti vaigistatavad, range jutt oli ainuke, mis neile tuttav, aga tarvitses nad korraks käest ära lasta, kui kõik lagunes taltsutamatuks karjaks. Nagu naljasalmis, mille noored õpetajad ise kirjutasid ja üksteisele ergutavates kirjades saatsid:

Koolis närv on viimses vindis, mõte upub mustas tindis, iga klass kui kaarnaparv, tundides käib sõjalärm!

Ajad muutusid kiiresti, kolhoosnikud olid igapäevaselt üle töötanud ja pahurad lapsevanemad, kellel ei olnud kodus aega, sest neilt pigistati välja plaanitäitmine tööl ja nemad ise ootasid seda

Pidi olema ettevaatlik.

Järsku meenus Krācele kummaline kõnelus õpetajate toas – kuidas on võimalik, et õppeaasta lõpu eel peab õpilase klassi vastu võtma. Mis kord see on? Kuidas peab õpetaja garanteerima heal tasemel teadmised?

Klassis polnud ühtegi uustulnukat näha. Seevastu kapiuks oli mingi tokiga kinni surutud, eespoolt ei olnud rohkem aru saada.

„Artūrs, mis su selja taga on?” küsis Krāce.

Pikk Artūrs pidi peaaegu minestama, et teda kõnetati ja õpetaja tahab temalt midagi. Tavaliselt ta seda ei teinud.

„Minul? Mul on seal ka-kapp …” pani ta tähtsa sõna hoolikalt kokku, tekitades veel ühe naerupuhangu. Artūrs sai harva sõna kokku, aga siin oli peaaegu lause.

„Ja mis teil seal kapis on? Mine kohe ja ava uks! Kas ma pean ise üle terve klassi minema, seda ma küll teile ei soovi…”

„Ahah!” hüüatas Artūrs, küünitades koha pealt nagu pikad käed lubasid, ja lisas midagi täiesti arusaamatut. Võimalik, et ta tahtis öelda – ma hoiatasin teid. Või ehk – parem jäägu kõik nii nagu oli. Või – ärge süüdistage mind.

Aga uks oli lahti ja esimesel pilgul ei paistnud sealt midagi erilist. Tema enda sügismantel, õppevahendid…

Nii. Kes see sealt kumeda – Möö! ja uue naerupahvaku saatel välja roomab, laup kriibitud ja ämblikuvõrgune, nina pisut lömmis. See peaks uus õpilane olema?

„Kes sa selline oled? Mis sa siit otsid?” hüüatas Krāce karmilt. „Ķīvītise Valdis…” Pisike sitke poiss nii lühikeseks lõigatud juustega nagu ammu ei olnud siinkandis nähtud, sest tinguaastad olid seljataga, tõusis jalule ja kissitas kapipimedusega harjunud silmi.

„Vaata vaid!” hüüatas Krāce.

Kas see poiss ei saanud aru või ei tahtnud saada, et see klass on tõeline lahinguväli ja võitluse avangard, kus toimub tähtsaim kõigist võitlusist – tulevikuinimese loomise nimel? Et tema muudab pelgalt oma kohalolekuga selle võitluse… ei tea milleks, karikatuuriks, teatrietenduseks?

Ja sellest päevast alates on ta alati klassi sündmuste keskpunktis, alati segab teistel tunda ühiselt tehtava töö tõsidust. Võitlus ellujäämise pärast oli alanud ja Krāce mõistis toda juba siis, esimesest silmapilgust. Sellestsamast sai aru ka Sarmīte, aga oma arusaamade järgi. Krāce jaoks oli Valdis needus, Sarmītele Antiņš ja Lāčplēsis ühes isikus. Seepärast oli Krācel ükskõik, mida õnnestus edaspidi klassis välja selgitada. Valdise väljaastumise kohta, kus ta juba lävel nimetas kõiki nõrgukesteks, kuidas ta kargas kraesse esimesele vasturääkijale, kuni ülemvõim ta kappi sulges ja viimase hetkeni ust kinni hoidis. Et õpilased lasid ukse lahti täpselt sel hetkel, kui koridoris kõlas õpetaja hääl. Et Valdis ise oli solvunud ega püüdnud välja murda, teeseldes, et on uinunud või ära läinud, see ei ole üldse teie asi…

Sellel kõigel ei olnud Krāce silmis tähtsust.

Ta võttis Valdisele äsja ettevalmistatud päeviku, ja esimene lause kõigi hirmutamiseks sai kirja punase – riigilipu, südame ja õpetajate värviga, ja sellesse märkusse kogunes nii õpetaja kogu pahameel kui ka ebaloogilisus ja jõuetus, arusaam, et valitud ametis ei lähe kõik nii lihtsalt, nagu see kõrvalt paistis, nagu sellega said hakkama vanemad kolleegid: „Ronis õpetaja juuresolekul kapist välja!”

2 Antiņš – Eesti muinasjutu põhjal loodud Rainise näidendis „Kuldhobu” noorim kolmest vennast (tlk)