Читать книгу Mees, kes teadis ussisõnu - Andrus Kivirähk - Страница 5

Tegelikult sündisin ma külas, mitte metsas. Minu isa oli see, kes otsustas külla kolida. Kõik ju kolisid, või peaaegu kõik, ja minu vanemad olid ühed viimaste hulgas. Küllap ema pärast, sest temale ei meeldinud külaelu, teda ei huvitanud viljakasvatus ning ta ei söönud iialgi leiba.

“See on solk,” ütles ta mulle alati. “Tead, Leemet, mina ei usu, et see üldse kellelegi maitseb. Lihtsalt üks eputamine on see leivasöömine. Tahetakse kole peened välja näha ja võõramaalaste moodi elada. Hea küpse põdrakints on hoopis teine asi. Tule aga tule nüüd sööma, kallis laps! Kelle jaoks ma need kintsud siis küpsetasin?”

Isa oli ilmselt teist meelt. Tema tahtis olla uue aja inimene ja uue aja inimene pidi elama külas, lageda taeva ning päikese all, mitte hämaras metsas. Ta pidi kasvatama rukist, töötama terve suve nagu mingi räpane sipelgas, selleks et saaks sügisel tähtsa näoga leiba kugistada ja olla sedasi võõramaalaste sarnane. Uue aja inimesel pidi olema kodus sirp, millega ta sügisel küürakil maas vilja lõikas; tal pidi olema käsikivi, millega ta ähkides ja puhkides terasid jahvatas. Onu Vootele jutustas mulle, kuidas mu isa – veel alles metsas elades – ärritusest ja kadedusest peaaegu lõhki pidi minema, kui ta mõtles sellele, millist huvitavat elu naudivad külainimesed ja missuguseid põnevaid riistu neil on.

“Me peame kiiresti külla kolima!” oli ta karjunud. “Elu libiseb meist muidu mööda! Tänapäeval elavad kõik normaalsed inimesed lageda taeva all, mitte võsas! Ka mina tahan künda ja külvata, nagu seda tehakse kõikjal arenenud maailmas! Mille poolest mina kehvem olen? Ma ei taha elada nagu kerjus! Vaadake ometi raudmehi ja munkasid – kohe näha, et nad on meist oma arengus sada aastat ees! Me peame kõigest jõust pingutama, et neile järele jõuda!”

Ja ta viiski ema külasse elama; nad ehitasid endale väikese tare ja mu isa õppis kündma ja külvama ning sai endale sirbi ja käsikivi. Ta hakkas käima kirikus ja õppima saksa keelt, et mõista raudmeeste kõnet ja nende käest veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa. Ta sõi leiba ja kiitis suud matsutades selle headust ning kui ta õppis veel selgeks odrakördi keetmise, polnud tema vaimustusel ja uhkusel enam üldse otsa ega äärt.

“See mekkis nagu okse,” tunnistas mulle ema, aga isa sõi odrakörti kolm korda päevas, krimpsutas küll väheke nägu, kuid väitis, et see on iseäranis hõrk roog, mida peab lihtsalt oskama süüa. “Mitte nagu meie lihakäntsakad, mida iga loll mõistab õgida, vaid peenema maitsmismeelega inimesele kohane euroopalik toit!” rääkis ta. “Mitte liiga rammus, mitte liiga rasvane, vaid selline õhuline ja kerge. Aga toitev! Kuningate roog!”

Kui sündisin mina, nõudis isa, et mind söödetaks ainult odrakördiga, sest tema laps “peab saama parimat”. Ka muretses ta mulle väikese sirbi, et ma kohe, kui jalad kannavad, saaksin koos temaga põllule küürutama minna. “Sirp on muidugi kallis asi ja võiks arvata, et titele pole mõtet seda pihku anda, aga mina pole sellise suhtumisega nõus. Meie laps peab juba maast-madalast harjuma moodsate tööriistadega,” kõneles ta uhkelt. “Tulevikus ilma sirbita ei saa, las siis õpib kohe rukkilõikamise suurt kunsti!”

Kõike seda on mulle jutustanud onu Vootele. Mina ju oma isa ei mäleta. Ning emale ei meeldinud temast kõnelda, ta muutus siis alati nii kohmetuks ja tegi teist juttu. Kindlasti pidas ta end lõpuni isa surmas süüdlaseks, ja eks ta oligi seda. Emal oli külas igav; ta ei hoolinud põllutööst ja sel ajal kui isa tähtsalt kündmas käis, luusis ema mööda vanu tuttavaid metsi ja tutvus ühe karuga. Mis edasi sai, on vist täiesti selge, see on nii tavaline lugu. Vaid vähesed naised suudavad vastu panna karule, nood on ju nii suured, pehmed, abitud ja karvased. Peale selle on nad sündinud võrgutajad, kellele inimnaised liiati hirmsasti meeldivad, nii et nad ei jäta kasutamata ühtegi võimalust mõnele naisele ligi trügida ja talle kõrva mõmiseda. Vanasti, kui suurem osa meie rahvast veel metsas elas, tuli alalõpmata ette, et karudest said naiste armsamad, kuni mees lõpuks paarikesele peale sattus ja pruuni eluka minema kihutas.

Karu hakkas meil külas käima, ikka sel ajal kui isa põllul rühmas. Ta oli väga sõbralik loom – minu õde Salme, kes on minust viis aastat vanem, mäletab teda ja on mulle rääkinud, et karu tõi talle alati mett. Nagu kõik karud tollal, mõistis ka see ott pisut kõnelda, sest karud on loomadest nutikaimad, kui muidugi kõrvale jätta ussid, inimeste vennad. Karud ei rääkinud küll palju ja nende jutt polnud eriti arukas – kuid mida tarka peabki kõnelema üks armuke? Igapäevasemad asjad sai igatahes kenasti aetud.

Praeguseks on muidugi kõik muutunud. Paar korda allikalt vett tuues olen ma karusid märganud ja neile paar tervitussõna hüüdnud. Nad vahivad mind rumala näoga ning kargavad raginal põõsasse. Kogu see kultuurikiht, mille nad pikkade sajandite jooksul omandasid, suheldes inimeste ja ussidega, on üürikese ajaga maha koorunud ning karudest on saanud tavalised loomad. Nagu meist endistki. Kes oskab peale minu veel ussisõnu? Maailm on alla käinud ja isegi allikavesi maitseb mõrult.

Aga jäägu see. Siis, minu lapsepõlves, suutsid karud veel inimestega mõtteid vahetada. Me ei olnud küll kunagi sõbrad, selleks pidasime karusid endist ikkagi liialt alamaks. Lõppude lõpuks olime ju meie need, kes mesikäppi lihvisid ja ürgsest rumalusest kõrvupidi välja sikutasid. Nad olid omal kombel inimeste õpilased, sellest ka meie üleolek. Lisaks muidugi karude himurus ja see arusaamatu külgetõmme, mida tundsid nende vastu meie naised. Seetõttu vaatas iga mees karu kerge kahtlusega – ega see paks karvane armukott ometi minu naisega... Liiga tihti leiti oma sängist karu karvu.

Minu isal aga läks veelgi halvemini. Ta ei leidnud sängist mitte ainult karu karvu, ta leidis sealt terve karu. Iseenesest poleks sellest midagi hullu olnud – ta oleks pidanud vaid karule vägevasti peale sisistama ning teolt tabatud mesikäpp lidunuks metsa poole, kõrvad ludus. Aga isa oli hakanud ussisõnu unustama, sest külas polnud neid tarvis, pealegi ei pidanud ta neist eriti, arvates, et sirp ja käsikivi teenivad teda sootuks paremini. Seepärast pobises ta oma voodis karu nähes hoopis midagi saksa keeles, mispeale arusaamatutest sõnadest segadusse sattunud ning teolt tabamise tõttu erutunud karu tal pea otsast hammustas.

Loomulikult kahetses ta seda otsekohe, sest karu pole üldiselt verejanuline loom, erinevalt näiteks hundist, kes tõesti üksnes ussisõnade mõjul inimest teenib, teda oma seljas kannab ning ennast lüpsta lubab. Hunt on tõepoolest kaunikesti ohtlik koduloom, kuid kuna maitsvamat piima pole metsas mitte kellelgi, lepitakse tema pahurusega, seda enam, et ussisõnad muudavad ta vaguraks kui tihase. Aga karu on ikkagi mõistusega olend. Isa tapnud mesikäpp oli meeleheitel ja kuna mõrv oli toime pandud kiimahoos, karistas ta end sealsamas ja hammustas enesel riista küljest.

Siis põletasid ema ja kohitsetud karu isa surnukeha ning karu põgenes sügavale metsa, kinnitades emale, et nad ei kohtu enam eal. Ilmselt oli see emale sobiv lahendus, sest nagu öeldud, tundis ta ennast kohutavalt süüdi ning tema armastus karu vastu sai järsu otsa. Terve oma edasise elu ei sallinud ta karusid, sisistas kohe, kui neid märkas, ja sundis sel kombel oma teelt taanduma. See tema viha tõi meie perekonnale hiljem veel palju segadust ning tülisid kaasa, kuid sellest kõnelen ma hiljem, siis kui on õige aeg.

Pärast isa surma ei näinud ema enam mingit põhjust külasse edasi jääda, riputas minu endale selga, võttis mu õe käekõrvale ja kolis tagasi metsa. Seal elas endiselt tema vend, minu onu Vootele, kes meid oma hoole alla võttis, aitas meil onni ehitada ning kinkis kaks noort hunti, et meil oleks alati värsket piima. Ehkki isa surmast jätkuvalt löödud, hingas ema kergendatult, sest temale polnud metsast äraminek kunagi meeldinud. Tema tundis end hästi just siin ega muretsenud raasugi sellepärast, et ta ei ela raudmehe kombel või et tema majapidamises pole ainsatki sirpi. Ema majas ei söödud enam kunagi leiba, kuid põdra- ja kitseliha leidus seal alati mägede viisi.

Mina polnud veel aastanegi, kui me metsa tagasi kolisime. Seetõttu ei teadnud ma külast ega sealsest elust midagi, mina kasvasin üles metsas ja see oli mu ainus kodu. Meil oli tore onn sügaval laanes, kus ma elasin koos ema ja õega, ka onu Vootele koobas asus sealsamas lähedal. Tollal polnud mets veel päris tühjaks jäänud, veidi ringi liikudes kohtas päris kindlasti teisigi inimesi: vanaeitesid, kes lüpsid oma onni ees hunte, või pika habemega taate, kes ajasid juttu jämedate rästikutega.

Nooremat rahvast oli vähem ja nende arv kahanes pidevalt, nii et aina sagedamini võis sattuda mahajäetud eluasemetele. Need onnid kasvasid võssa, peremeheta hundid jooksid ringi ja vanemad inimesed rääkisid, et kord on täiesti käest ära ning see pole enam kellegi õige elu. Eriti kurvastati sellepärast, et enam lapsi ei sündinud, mis oli paraku loomulik – kellel neid sündima pidi, kui kõik nooremad inimesed ära külasse põgenesid? Käisin ka mina küla vaatamas, piilusin metsaservalt, lähemale minna ei julgenud. Kõik oli seal nii teistmoodi ja minu meelest palju uhkem ka. Oli palju päikest ja valgust, lageda taeva all seisvad majad tundusid mulle hoopis kenamad kui meie poolenisti kuuskede alla uppunud onn, ja iga maja juures nägin ma suurel hulgal lapsi ringi lippamas.

See tegi mind eriti kadedaks, sest mul oli vähe mängukaaslasi. Õde Salme minust eriti välja ei teinud – tema oli ju viis aastat vanem, tüdruk pealegi, temal olid omad toimetused. Õnneks oli olemas Pärtel, temaga koos me ringi jooksimegi. Ja siis oli veel Hiie, Tambeti tütar, aga tema oli jällegi liiga pisike, koperdas alles kangetel jalgadel oma maja ümber ja kukkus iga natukese aja tagant potsti istuli. Temast polnud esialgu mänguseltsilist, pealegi ei meeldinud mulle Tambeti pool käia – ehkki ma olin veel väike ja loll, sain ma ometi aru, et Tambet mind ei salli. Ikka turtsus ja puhises ta mind nähes ning kord, kui me Pärtliga marjult tulime ning ma murul ukerdavale Hiiele heast südamest maasikat pakkusin, karjus Tambet maja juurest:

“Hiie, tule sealt ära! Külarahva käest ei võta meie midagi vastu!”

Ta ei suutnud minu perekonnale kuidagi andestada, et me olime omal ajal metsast lahkunud, ning mind ja Salmet pidas ta kangekaelselt külalasteks. Pühas hiies põrnitses ta meid alati silmanähtava vastumeelsusega, otsekui pahaks pannes, et meiesugused külahaisuga rikutud olevused üldse nii tähtsasse paika trügivad. Ega ma hea meelega sinna hiide läinudki, sest see, kuidas hiietark Ülgas hiiepuid jänese verega kastis, ei meeldinud mulle sugugi. Jänesed olid nii armsad loomad, ma ei saanud aru, kuidas võis mõni inimene neid lihtsalt selleks tappa, et nende verega puujuuri niisutada. Kartsin Ülgast, ehkki väljanägemiselt ta kole polnud, pigem sellise heatahtliku vanaisa näoga ning ka laste vastu sõbralik. Vahel käis ta meil külas ja kõneles kõiksugustest haldjatest ning sellest, et eriti lapsed peavad nende vastu suurt austust üles näitama, enne allikal pesemist veehaldjale ohvri tooma ja pärast ämbriga vee ammutamist veel teisegi. Ning kui on soov jões supelda, tuleb lausa mitu ohvrit tuua, kui ei taha, et veehaldjas su ära uputab.

“Mis ohvrid need peavad olema?” küsisin mina ja hiietark Ülgas seletas lahkelt naeratades, et kõige parem on võtta üks konn, lõigata ta elusast peast pikuti lõhki ja visata allikasse või jõkke. Siis on haldjas rahul.

“Miks need haldjad nii kurjad on?” pärisin ehmunult, sest säärane konnapiinamine tundus mulle kole. “Miks nad kogu aeg verd tahavad?”

“Kuidas sa niimoodi rumalasti räägid, haldjad pole kurjad,” noomis mind Ülgas. “Haldjad on lihtsalt vete ja puude valitsejad ning meie peame nende käskusid täitma ja neile meelehead tegema, selline on iidne komme.”

Seejärel patsutas ta mind põsele, käskis tingimata varsti jälle hiide tulla – “sest need, kes hiies ei käi, rebitakse hiiekoerte poolt lõhki” – ning lahkus. Mina aga jäin hirmude ja kõhkluste küüsi, sest mitte kuidagi ei suutnud ma elusat konna pooleks lõigata, ning suplesin edaspidi väga harva ja võimalikult kalda lähedal, et jõuaks veest välja rabelda, enne kui verejanuline vetehaldjas saamata jäänud konnaraipe pärast mulle kallale kargab. Ka hiies käies tundsin ma ennast aina ebamugavamalt, otsides kõikjalt pilguga neid jubedaid hiiekoeri, kes seal Ülgase sõnul elama ja valvama pidid, kuid kohtasin üksnes Tambeti halvustavat pilku, kes pani kindlasti pahaks, et minusugune “külaelanik” pühas paigas ringi vahib, selle asemel et süvenenult hiietarga manamist kuulata.

“Külaelanikuks” pidamine mind tegelikult ei häirinud, sest nagu ma juba ütlesin, küla meeldis mulle. Katsusin ikka emalt välja pinnida, miks me sealt ära kolisime ja kas me ei võiks tagasi minna – kui mitte päriseks, siis vähemalt natukeseks, vaatama. Ema polnud muidugi nõus ja püüdis mulle seletada, kui tore on metsas ja kui tüütu ning raske on külarahva elu.

“Nad söövad seal leiba ja odrakörti,” rääkis ta, ilmselt soovides mind kohutada, kuid kuna mina ei mäletanud kummagi roa maitset, ei tekitanud nende nimetamine minus ka mingit jälestust. Vastupidi, need tundmatud toidud kõlasid ahvatlevalt, hea meelega oleksin tahtnud neid proovida. Nii ma emale ka ütlesin.

“Tahan leiba ja odrakörti!”

“Ah, sa ei tea, kui vastikud need on. Meil on ju nii palju head küpseliha! Tule ja võta, poja! Usu, see on sada korda parem.”

Mina ei uskunud. Küpseliha sõin ma iga päev, see oli tavaline toit, ilma igasuguse salapärata.

“Ma tahan leiba ja odrakörti!” jonnisin mina.

“Leemet, jäta ükskord see rumal jutt! Sa ei tea ise ka, mis sa räägid. Pole sul tarvis mingit leiba. Sa ainult arvad, et sa seda tahad, tegelikult sülitaksid kohe välja. Leib on kuiv nagu sammal, käib suus ringi. Vaata, mul on siin hoopis öökullimune!”

Öökullimunad olid minu lemmikud ja neid nähes lõpetasin ma jonnimise ning asusin mune tühjaks imema. Salme tuli tuppa, nägi mind ja karjus, et ema hellitab ainult mind – ka tema tahab öökullimune juua!

“Aga muidugi, Salme,” nõustus ema. “Mul on sinu jaoks munad ära pandud. Mõlemad saate võrdselt.”

Siis kahmas Salme oma munad sülle, istus minu kõrvale ja me luristasime teineteise võidu. Ning ma ei mõelnud enam leivale ega odrakördile.