Читать книгу Mees, kes teadis ussisõnu - Andrus Kivirähk - Страница 6

Otse loomulikult ei suutnud mõned öökullimunad kuigi kauaks mu uudishimu surmata ning juba järgmisel päeval hulkusin ma taas metsaservas ja kiikasin ahnelt küla poole. Sõber Pärtel oli koos minuga ja tema oligi see, kes lõpuks ütles:

“Mis me ikka nii kaugelt passime, hiilime lähemale.”

Ettepanek tundus ülimalt ohtlik, juba paljalt sellele mõtlemine pani südame taguma. Ega Pärtelgi kuigi vapper välja näinud, ta vahtis mulle otsa sellise ilmega, justkui ootaks, et ma pead raputaks ja keelduks – küllap oli tal oma sõnade pärast hirm. Mina ei raputanud pead, vaid ütlesin hoopis:

“Lähme siis.”

Mul oli seda lausudes tunne, nagu ootaks mind ees hüpe mingisse musta metsajärve. Astusime paar sammu ja peatusime kõheldes, ma vaatasin Pärtlile otsa ja nägin, et sõber on näost valge nagu pilv.

“Kas lähme edasi?” küsis ta.

“Nojah.”

Me läksimegi. Jube oli. Esimene maja oli juba päris lähedal, aga ühtegi inimest õnneks ei paistnud. Me ei olnud Pärtliga kokku leppinud, kui kaugele me läheme. Kas päris majani välja? Ja mis edasi saab: kas vaatame uksest sisse ka? Seda me poleks küll julgenud. Nutt tikkus peale; oleks tahtnud ummisjalu metsa tagasi putkata, aga kuna sõber sammus kõrval, siis ei sobinud säärast argust välja näidata. Pärtel mõtles kindlasti sedasama, sest ma kuulsin, kuidas ta aeg-ajalt nuuksatas. Aga ikkagi, nagu mingis nõidusunes, liikusime me sammhaaval edasi.

Siis tuli majast välja üks tüdruk, umbes meievanune. Jäime jalamaid seisma. Oleks meie ette ilmunud mõni täiskasvanu, oleksime ilmselt valju kisaga metsa tagasi jooksnud, aga omavanuse tüdruku eest polnud nagu põhjust pageda. Ta ei tundunud eriti ohtlik, olgugi et tegemist oli külalapsega. Siiski olime väga ettevaatlikud, põrnitsesime teda ning lähemale ei läinud.

Tüdruk vaatas omakorda meid. Tema ei paistnud küll mingit hirmu tundvat.

“Kas te tulite metsast?” küsis ta.

Meie noogutasime.

“Tulite külasse elama?”

“Ei,” vastas Pärtel ja mina leidsin olevat paraja aja veidi kelkida ning teatasin, et mina olen juba külas elanud, aga kolisin ära.

“Miks sa siis metsa tagasi läksid?” imestas tüdruk. “Keegi ei lähe metsa tagasi, kõik tulevad metsast külla. Metsas elavad lollid.”

“Ise oled loll,” ütlesin mina.

“Ei ole, sina oled. Kõik räägivad, et metsas elavad ainult lollakad. Vaata, mis sul seljas on! Nahad! Kole! Nagu loomal.”

Võrdlesime enda ja külatüdruku riietust ning pidime tunnistama, et plikal on õigus, meie hundi- ja kitsenahksed rõivad olid tema omadest tõesti märgatavalt inetumad ja rippusid meil seljas nagu kotid. Tüdruk seevastu kandis pikka ja peenikest särki, mis ei sarnanenud ühegi looma nahaga, oli õhuke, kerge ja liikus tuule käes.

“Kelle nahk see selline on?” küsis Pärtel.

“See polegi nahk, see on riie,” vastas tüdruk. “Seda kootakse.”

See sõna ei öelnud meile midagi. Tüdruk puhkes naerma.

“Te ei tea, mis on kudumine?” hüüdis ta. “Kas te kangastelgi olete näinud? Aga vokki? Tulge tuppa, ma näitan.”

See kutse hirmutas ja ahvatles ühekorraga. Vaatasime Pärtliga teineteisele otsa ja leidsime, et peab siiski riskima. Kummaliste nimedega asjandusi oleks tahtnud näha küll. Ja mida see tüdruk meile ikka teha saab, meie oleme ju kahekesi. Muidugi, kui tal seal toas just liitlasi ei leidu...

“Kes seal toas veel on?” küsisin mina.

“Mitte kedagi ei ole. Üksinda olen kodus, teised teevad kõik heina.”

See oli jällegi üks arusaamatu asi, aga me ei tahtnud end liialt tobedatena näidata ja seepärast noogutasime, justkui saaksime aru, mida see “heinategemine” tähendab. Võtsime südame rindu ja läksime tuppa.

See oli hämmastav elamus. Kõik need imelikud kaadervärgid, mida kamber täis oli, võtsid silmad kirjuks. Seisime, nagu oleksime puuga pähe saanud, ei julgenud istuda ega astuda. Tüdruk seevastu tundis end nagu kala vees ja rõõmustas, et sai end meie ees tähtsaks teha.

“Noh, see ongi vokk,” ütles ta ja patsutas ühte kõige pentsikumat asjandust, mida ma eales olin näinud. “Sellega kedratakse. Mina oskan ka juba kedrata; tahate ma näitan?”

Mõmisesime midagi. Tüdruk istus voki taha ja korraga hakkas imelik riistapuu keerlema ja vurisema. Pärtel ohkas vaimustusest.

“Võimas!” pomises ta.

“Meeldib?” päris tüdruk edevalt. “Hea küll, ma praegu rohkem ei viitsi kedrata.” Ta tõusis. “Mida teile veel näidata? Olge lahked, see on leivalabidas.”

Ka leivalabidas jättis meile sügava mulje.

“Aga mis see on?” küsisin mina ja osutasin seinale riputatud ristikujulise viguri poole, mille külge oli kinnitatud inimese kujuke.

“See on Jeesus Kristus, meie jumal,” vastas keegi. See ei olnud tüdruk, see oli mehe hääl. Viuksatasime Pärtliga nagu hiired ja tahtsime uksest välja tormata, aga meid püüti kinni.

“Ärge jookske!” kõneles hääl. “Pole vaja niimoodi väriseda. Teie olete metsast, eks ole nii? Rahunege nüüd, poisid, keegi ei tee teile paha.”

“See on minu isa,” ütles tüdruk. “Mis teil viga on, mis te kardate?”

Me silmitsesime pelglikult tuppa astunud meest. Ta oli pikk ja nägi oma kuldsete juuste ja kuldse habemega väga uhke välja. Ka riides oli ta meie silmis kadestamisväärselt hästi, kandes samasugust heledat särki nagu tüdruk, sama karva pükse ning kaelas samasugust ristikuju, mida olin näinud seinal.

“Rääkige, kas metsas elab veel palju rahvast?” küsis ta. “Öelge ometi oma vanematele, et nad oma sõgedusest loobuksid! Kõik mõistlikud inimesed kolivad praegu metsast külasse. Rumal on ju elada veel meie sajandil kusagil pimedas padrikus ja loobuda kõigist hüvedest, mida pakub tänapäeva teadus. Hale on mõelda neile vaesekestele, kes peavad endiselt koopas virelema, samal ajal kui teised rahvad elavad lossides ja paleedes! Miks peab meie rahvas see viimane olema? Meie tahame ka maitsta neidsamu mõnusid, mida teised rahvad! Rääkige seda oma isadele ja emadele. Kui nad iseenda peale ei mõtle, siis laste vastu võiksid nad ometi halastust üles näidata. Mis teist sedasi saab, kui te ei õpi kõnelema saksa keelt ega teenima Jeesust?”

Meie ei osanud selle jutu peale muidugi midagi kosta, kuid imelikud sõnad nagu “lossid” ja “paleed” panid südame värisema. Kindlasti on need veel midagi uhkemat kui vokk ja leivalabidas. Tahaks neid näha küll! Peaks ehk tõesti kodus rääkima, et meid vähemalt mõneks ajaks külasse lubataks, kõiki neid imeasju kaema.

“Mis teie nimed on?” küsis mees.

Pomisesime endi nimed. Mees patsutas meid õlale.

“Pärtel ja Leemet – need on paganlikud nimed. Kui te külla elama tulete, ristitakse teid ümber, siis saate endale nime, mis on pärit piiblist. Minu nimi oli kunagi näiteks Vambola, aga juba palju aastaid kannan ma nime Johannes. Ja minu tütre nimi on Magdaleena. Eks ole ilus? Piiblinimed on kõik ilusad. Terve maailm kannab neid, kõikide suurte rahvaste vägevad pojad ja kaunid tütred. Ja nii ka meie, eestlased. Tark teeb nii nagu teised targad ees, mitte ei jookse omapäi justkui sulust lahti pääsenud põrsas.”

Johannes patsutas meid veel kord põsele ja saatis siis õue.

“Minge nüüd koju ja rääkige oma vanematega. Ja tulge varsti tagasi. Kõik eestlased peavad pimedast metsast välja tulema, päikese ja taevatuulte kätte, sest need tuuled kannavad meie juurde kaugete maade tarkust. Mina olen selle küla vanem, mina ootan teid. Ja Magdaleena ootab teid ka, tore oleks ju teil koos mängida ja pühapäeval kirikus jumalat palumas käia. Kohtumiseni, poisid! Jumal kaitsku teid!”

Oli näha, et Pärtlit vaevab miski, ta avas mitu korda suu, aga ei julgenud häält teha. Lõpuks, kui me juba tõesti lahkuma pöördusime, ei pidanud ta enam vastu ja küsis:

“Onu, mis pikk pulk see teil käes on? Ja nii palju ogasid küljes!”

“See on reha!” vastas Johannes naeratades. “Kui sa külasse elama tuled, saad endale ka sellise. “

Pärtli nägu venis rõõmust laiale naerule. Me jooksime metsa.

Veidi aega jooksime koos, siis lidusime kumbki oma kodu poole. Tormasin onni, nagu ajaks keegi mind taga, kindlas teadmises, et nüüd kohe teen ma emale selgeks – elu külas on palju huvitavam kui metsas.

Ema polnud kodus. Salmet samuti mitte. Ainult onu Vootele istus nurgas ja näkitses kuivatatud liha kallal.

“Mis sinuga juhtunud on?” küsis ta. “Sa ju lausa põled näost.”

“Ma käisin külas,” vastasin mina ja jutustasin talle kiiresti, puterdades ning vahepeal erutusest häält kaotades, mida kõike ma Johannese majas nägin.

Onu Vootele ei teinud kõigist neist imeasjust kuuldes teist nägugi, ehkki ma joonistasin talle reha söetükiga seina peale.

“Ma olen seda reha näinud küll,” ütles ta. “Sellega pole meil siin mitte midagi peale hakata.”

See jutt tundus mulle uskumatult rumal ja vanamoodne. Kuidas? Kui on juba kord leiutatud nii pööraselt põnev asjandus nagu reha, siis on sellega kindlasti midagi peale hakata! Magdaleena isa Johannes ju ometi tarvitab seda!

“Temal on seda ehk tõesti vaja, sest rehaga saab heina kokku kraapida,” seletas onu Vootele. “Heina on neil aga vaja kasvatada selleks, et nende loomad talvel nälga ei sureks. Meil seda muret pole, meie põdrad ja kitsed saavad talvel ise hakkama, otsivad endale ise metsast süüa. Külarahva loomad aga talvel väljas ei käi, nad kardavad külma ja pealegi on nad nii rumalad, et võivad metsas käies ära eksida ja külainimesed ei leia neid enam üles. Nad ei tunne ussisõnu, millega saab kõik elusad olendid enda juurde kutsuda. Seetõttu hoiavad nad oma loomi terve talve ühes majas vangis ja söödavad neid suvel suure vaevaga kokku kogutud heintega. Vaat sellepärast on külaelanikel vaja seda naeruväärset reha, aga meie tuleme väga hästi ka ilma toime.”

“No aga vokk!” õiendasin mina. Vokk oli mulle tegelikult veel võimsamagi mulje jätnud, kõik need nöörid ja rattad ja muud surisevad jupstükid olid minu meelest midagi nii hunnitut, et seda polnud võimalik sõnadega kirjeldadagi.

Onu naeratas.

“Lastele jah sellised mänguasjad meeldivad,” ütles ta. “Aga meil pole tarvis ka vokki, sest loomanahk on sada korda soojem ja mugavam kui kootud riie. Külainimesed lihtsalt ei saa loomadelt nende nahku kätte, sest nad ei mäleta enam ussisõnu ja kõik ilvesed ning hundid jooksevad nende eest põõsasse või vastupidi, hüppavad kallale ja söövad ära.”

“Siis oli seal veel rist ja selle peal inimese kuju ja külavanem Johannes ütles, et see on jumal, kelle nimi on Jeesus Kristus,” kuulutasin mina. Onu pidi ükskord ometi aru saama, kui vaimustavaid asju külas leidub!

Onu Vootele kehitas vaid õlgu.

“Üks usub haldjaid ja käib hiies, teine usub Jeesust ja käib kirikus,” ütles ta. “See on ainult moeasi. Midagi kasulikku pole ühegi jumalaga peale hakata, need on rohkem nagu sõled või helmed, lihtsalt ilu pärast. Kaela riputamiseks või niisama mängimiseks.”

Ma olin onu peale solvunud – et ta sedasi kõik minu imed porri tõukas – ega hakanud sellepärast enam leivalabidast rääkimagi. Kindlasti oleks onu sellegi kohta midagi inetut lausunud, umbes nii et: meie ju ei söö leiba. Ma vaikisin ja põrnitsesin teda pahaselt.

Onu muigas.

“Ära nüüd vihasta,” sõnas ta. “Ma saan aru küll, et esimest korda külarahva elamist nähes lööb see kribu-krabu lapsel pea pulki täis. Mitte ainult lapsel, täiskasvanutel ka. Vaata kui paljud on metsast ära külasse kolinud. Sinu enda isa nende hulgas, tema rääkis ka muudkui sellest, kui tore ja uhke on külas elada, endal silmad särasid peas nagu metskassil. Küla ajabki hulluks, sest neil on seal tõesti palju isevärki riistapuid. Aga sa pead aru saama, et kõik need asjad on välja mõeldud ainult ühel põhjusel – nad on ussisõnad ära unustanud.”

“Mina ei oska ka ussisõnu,” porisesin vastu.

“Ei oska jah,” ütles onu, “aga sa hakkad neid kohe õppima. Oled juba küllalt suur poiss. Ega see kerge ole, seepärast paljud ei viitsigi tänapäeval sellega jännata ning mõtlevad pigem igasuguseid sirpe ja rehasid välja. See on palju hõlpsam – kui pea ei tööta, siis töötavad lihased. Aga sina saad hakkama, seda ma usun. Ma ise õpetan sind.”